Kaalust alla 1.nädal

Esimene nädal minu projektist "15.veebruariks 6 kaalule ette või blogi läheb kinni" on lõpu saanud. Metsikult metsa läks asi tegelikult ja ma lootsin hoopis tublim olla. Ok, kaalunumber ütleb nagu ma oleks tubli, aga tegelikult polnud.

Seiklema täiesti tasuta

Kuna reedene päev on mu praktikal poolik päev, tegin endast kõik oleneva, et jõuaksin lastele enne Marguse lõunaune aega (mida ta kokkuvõttes täna ei teinudki) järgi minna. Plaan oli edasi minna metoodilisse kabinetti (loe: ema juurde) järgmiseks nädalaks tegevusi ette valmistama, aga Marek ja Mareli lunisid luba, et minna seiklema. Lõpuks oli valmis saanud seiklusrada, mida Kabalasse kaasava eelarve raames pidi tehtama (loe täpsemalt sellest SIIT).

Peegelpilt vs kaalunumber

Sain endale eile uue kaalu. Mitte küll päriseks, aga laenuks. Küsisin emalt veidi parema ja usaldusväärsema aparaadi, millega järgmistel kuudel end kaaluda. Olen endale pannud tähtaja, et hiljemalt 15. veebruar viin ma kaalu emale tagasi. Miks üldse panna sellisele asjale tähtaeg? Sellest kirjutan veidi allpool.

Ikka see kaaluteema

Ma pole nüüdseks oma kaalu numbrist teadlik olnud umbes täpselt kaks kuud. Pole ammu olnud sellist perioodi, kus ma ampsude pärast nii vähe muretsenud oleks. Olgem ausad - ma olen täiesti murevabalt söönud ja võtnud väga vabalt, sest kaaluma ju ei pea. Ainuke kontroll, mida olen endale peale pannud on see, et riided ei tohi kitsaks jääda. Seni pole jäänudki.

Kas ma tegin trenni või mitte?

Kas kodutöö on trenn? Aga kõndimine? Olen neid küsimusi oma "mina viitsin" grupis korduvalt saanud. Mina olen vastanud alati, et kui sa ise tunned, et see on sinu jaoks selline pingutus, et sa seda trennina võtad, siis jah - see on trenn. Aga kas tegelikult on ka?

Nüüd ma saan aru, mis mõte sellel on

Ma usun, et kõik, kes on kaalu langetamisega tegelenud, on mingi periood oma elust pidanud toidupäevikut. Mina ka. Kohe korduvalt. Nii endamisi märkmikus, siin blogis, MFP äpis jne. Sada viis eri viisi olen ära proovinud. Samas ma pole kunagi seda õiget momenti ära tabanud, miks tegelikult on hea oma toite üles märkida.

Paide-Türi rahvajooks 2017

Nagu ikka, tuleb jooksu muljed värskelt kirja panna. Aga seekord saavad need hoopis teistsugused, kui tavaliselt. Kui tavaliselt lähen ma jooksma, et saada endale head aega, head kogemust või õppetundi, siis seekord läksin ma jooksma kui tugiisik, toetaja rajal ja motivaator.

Oktoober - sihid ja eesmärgid

September läks kõigi uute asjade kohanemise tõttu nii kiiresti, et peale maratoni ei jõudnud nagu midagi teha. Üldse kuidagi tühi tunne oli peal blogis kajastavate teemade suhtes, kui see jooks sai tehtud. See ikkagi oli nii suur eesmärk, mille poole sai püüeldud nii kaua. Kuigi mul on juba uus eesmärk (6tunni jooks) olemas, siis ei tekkinud kohe ümber lülitumist uuele sihile.

Pingelised ajad nõuavad äärmuslikke meetmeid

Ma tean, et ma olen natuke "pildilt kadunud" olnud viimasel ajal. Eks seda oli ka oodata, sest algas ju lastel ja endal kool ning tööl on ka tunduvalt sisutihedam aeg, kui lapsed kooli tulid ja tunnid hakkasid. Lisaks on veel väiksed kohustused siin ja seal, mis oma aja ära neelavad. Seega on blogi enamasti selles vaeslapse rollis ja peab olema siin üksinda ja ilma uute postitusteta.

Maratonist taastumine (toitumisest)

Maratonist on möödas nüüdseks peaaegu kaks nädalat. Keha on justkui taastunud ja kannatab ka pikemaid maid juba joosta. Näiteks üleeile tegime rahulikud 11km. Ühtpidi oli mõnus, aga teistpidi tundus maa meeletult pikk.  Omapärane kogemus on see maratoni järgselt uuesti jooksma hakkamine. Nagu tahaks ja jõuaks, aga samas on mingi väsimus faktor päris mitu päeva veel sees. Eks seepärast soovitataksegi esimesel nädalal peale maratoni pigem kõndida ja seejärel vaikselt jooksude juurde naasta.