algul ei saa vedama...

Et olukorda seletada tuleb alustada päris algusest.

Olin väiksena väike ja kiitsakas tüdruk. Võib öelda, et oma klassi pisemaid. Jooksin palju ringi ja sõin mida tahtsin ja kui palju tahtsin. Seda kuni 5. klassini. Samas oli mul alati probleemi aeglase seedimisega. Kohe nii suuri probleeme, et veetsin pidevalt aega haiglas olles selle pärast. Sain diagnoosi ka.. Ei midagi elumuutvat aga siiski vajaduse söömist muuta, et enda olemist kergendada.

Söömist ma muidugi ei muutnud.. Olen kasvanud nö ideaalses peres, kus ema oli kodus ülitubli. Ta tegi meile korralikult hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, millega kaasnesid õhtuti ikka ka magustoidud. Korralikud eestipärased road, mida armastan siiani. Igastahes sellise söömisega ning pubeka ea peale tulemisega tõusis mu kaal 4 aastaga 40kg. Nice eks :S

Igastahes keskkooli läksin ligi 90-95 kilosena. Sealne aeg möödus vahelduva eduga kaalu langedes-tõustes.. Korra nägin isegi kaalu esimese numbrina 7-e ära, aga siiski lõpetades kaalusin umbes sama palju kui põhikooli lõpus.

Läksin siis ülikooli.. sain seal oma kuu käia, kui jäin rasedaks (olin keskkooli ajal leidnud oma teise poole, kellega ülikooli ajaks olime juba ka koos elanud teatud aja). Oh seda "rõõmu" mu kehale.. raseduse alguses kaalusin 91kg ja lõpus 117kg :S Tuli sünnitus ja sünnitusmajas kadus vaid 5kg nendest... Aga roheline ema nagu ma olin nägin igas toidus ohtu gaasivalude tekkimisel (esimene laps on nõrga närvikavaga ja väga kergelt hakaks nutma). Seega toitusin väga kasinalt ja kaal langes.. 9 kuu pärast kaalusin 72kg. Oeh, siis oli nii hea ollla!!!! Mis sellest, et imetamise ja kaalulanguse tagajärjel kaotasin enamuse oma juustest ja näost olin täiest kahvatu..

Siis tuli suvi, veidi tuli kaalu  juurde, sest enam ei imetanud ja kuna plaanisime ka teist last, siis tahtsin veidi keha kosutada enne rasedust... selleks eriti aega ei jäänud, sest juba kuu pärast sain teada, et ootangi oma teist beebit. Ka selle rasedusega võtsin juurde palju.. Sünnitama läksin 107kg-sena. Seekord peale sünnitust aga nii julmalt söömist ei piiranud ja kui juba korra said aru, et ega see magus ei tee lapsele midagi, siis nii ta läks...

Nüüdseks on teine laps 3 aastane ja kaalun 105kg ümber üles ja alla kogu selle aja.. .vahel sain ka 8 kaalule ette aga siis jälle tuli kõik tagasi.. On olnud selle aja jooksul perioode kus käisin regulaarselt trennis ja söömine oli normaalne, aga nii kui elu teeb veidi korrektuure oma korralduses, on minu söömine-trenn pea peal..

Ühesõnaga.. selle aasta 1.jaanuaril vaatas mulle kaalu pealt vastu 108,7kg :S  Rohkem kui teist last sünnitama minnes.. KOHUTAV!! Võtsin end käsile ja sain kaalu alla veidi aga kuna aasta esimene pool on olnud metsikult kiire ja väga pingerikas, siis olen suutnud vähemalt kaalu hoida nii 101-102kg ringes, aga arvestades, et ma olen lohutussööja ja närvilisel ajal kohe peab suu käima peas, siis hea et see kaal sealgi püsinud on..

Tänaseks hommikuks oli kaalu pean number 101,5kg.  Sellest üles poole ma enam kaalu lasta ei taha!!! Sean endale eesmärgid ja hakkan siia igapäevaselt oma söömisi üles märkima. Loodan, et see veidi innustab mindi ja hoiab reel. Kui kaotasin peale esimese lapse sündi kaalu, siis pidasin ka blogi ja siis toimis see väga innustavalt..


NIi et suvi tuleb ja oleks ju vaja tööle minnes augustis tuttavatele mõnus üllatus teha ;)

No comments:

Post a Comment