Real feeling of motivation

Hei,


Tänane päev algas väga mõnusalt.. tegin endale putru ja läksin Viljandisse oma asja ajamisi tegema :) tagasi jõudes läksin kohe maale, sest lapsed olid seal hoius. Ja juba ette tõtates võib öelda, et maal olles kohe kutsub maiustama ja eks nii läkski (täpsemalt võid lugeda eraldi söögi postitusest).

Igastahes koju minnes oli kõht kringlit täis ja väike masendus peal, et jälle ei suutnud ära öelda sellele magusale.. Siis tulin arvutisse ja läksin Facebooki... tuli meelde, et lubasin mõni õhtu minna meie kohalikku jõusaali kaema.. no veidi mõtlemist ja uurisingi tuttava käest, et palju rahvast on. Sain vastuseks, et NULL.. peas tagus kõvasti mõte, et see on minusuguse algaja võimalus seal ringi luusida ilma, et musklis onud mind välja naeraks.. Keha veel laitis veidi aega mõtet, sest kodus voodis lebotada oli sada korda mõnusam. Aga mõistus sai võitu ja isegi vihmast hoolimata ajasin jalad kõhu alt välja (otseses mõttes :D ) ja läksin kiirkõnniga jõusaali..

Esimene reaktsioon oli, et siin on nii palju imelikke asju, millega ma kohe mitte midagi ei oska teha :D No tuttav siis pakkus velotrenažööri (arvan, et see on selle masina nimi).. tegin siis selle peal oma 10 minutit.. Higi oli juba tegelikult esimese minutiga väljas :D :D  Selge, pidin ju midagi veel tegema, et mitte päris haledat muljet endast jätta ja samas oli juba väike huvi asja vastu tekkinud.. Lasin siis 10 minutit sõude ergomeetril ka jutti :) edasi tegin juba mõned tõmbed-lükked-jne erinevatel masinatel, kus tuttava järgi oskasin midagi teha :D

KOkku sai siis 35 minutit jõu ja ilunumbreid.. aga mulle meeldis ja kavatsen ka edaspidi seal käima hakata (täpselt nii palju kui minu rahvatantsu ja mehe töögraafik seda võimaldab)

No comments:

Post a Comment