Aleksandri poolmaratoni emotsioonid


Hei,

jõudsin just koju Aleksandri poolmaratonilt. Et emotsioonid ja mõtted ei jõuaks ära kaduda, siis võtsin kiirelt veidi heeringafilee tükke, et päris maha ei kooleks ja panen kõik kirja, mis seest tuleb :D

Hommikul ärgates oli selline poolkehv olemine.. no kuu aeg ei soosi ju üldse selliseid suuremaid ettevõtmisi ja kõht tibake valutas. Olgu, mõtlesin, et söön pudru ära - ehk siis läheb ka olemine paremaks. Pärast pudru söömist toimetasin koduste asjadega ja tunduski, et olemine hakkab ka veidi paremaks minema :) Enne minekut sai veel veidi näksitud, et päris tühja kõhuga rajale ei läheks.

Nii siis oligi jalanõud jalga ja õue Liinat ootama (pean ikka ära mainima, et ta jäi 2 minutit hiljaks :D ). Hakkasime siis sõitma ja poole tunni pärast võtsime Türilt veel kaks Liina tuttavat peale.

Sõit kulges väga rahulikult, võib öelda, et isegi liiga. Haigutasime Liinaga kordamööda ja naersime, et oleme ikka parimass vormis, et minna oma elu esimesele rahvaspordi üritusele :D :D Siiski mida kilomeeter edasi, sest erksamaks olemine muutus.

Olimegi siis kohal. Saime oma nimed kirja panna ja saime ka numbrid (mida enamus teistest kõndijatest ei saanud :P ). Kuna olime kõndijad, siis saime teistest 10 minutit varem startida :) Mul oli kell kaasas ja olin siis ajateadvustaja, et ilusti graafikus püsiksime. Plaan oli, et maksimaalne aeg ühe otsa (5,6km) läbimiseks on tund.

Esimeste kilomeetrite läbimisel pidime tõdema, et peaks siiski arvestama 10minutit 1km peale, et mitte ka päris jalutama hakata. Samas hakkasid mul kohe ka sääred krampi tõmbama, mida pole mul ikka ammu juba olnud.. vaikselt mõttes kirusin end, et üldse soojendust ei teinud. Aga mõned kilomeetrid hiljem läksid jalad jälle normaalseks ja sai ilusti jälle tempokalt kõndida :) Esimese otsa tegime siis 49 minutiga! Olime kõik väga rahul tulemusega ja hakkasime tagasi liikuma. Sel hetkel veel olin 95% kindel, et lähen teisele ringile ka.

Kuskil 2,5km enne teise otsa lõppu hakkas mul pea valutama.. No sellist konkreetselt migreeni peavalu. Tean küll ju millest - vedelikupuudusest muidugi. Pidin tõdema teistele, et mina siiski teisele ringile ei tule. Samuti oli peaaegu juba suremas üks noor neiu ka, kes meiega kõndis. Nii et me plaanisime teisest ringist starti maha jääda.

Enne lõppu püüdsime veidi spurti ka teha, aga minul isiklikult oli selline peavalu, et mu esmaeesmärk oli lihtsalt veeni jõuda ja peavalu rohtu võtta. Starti jõudes saime teada, et väga ei soovitata teisele ringile minna ka, sest ajaliselt olid jooksjad juba lõpetamas ja oleks väga kaua aega läinud, kui teine täis ring otsa teha. Liina ja Leena otsustasid siiski poolele maale ja tagasi veel kõndida. Mina olin rahul oma veepudelit kaanides ka stardis ootamisega  :D

Kui vesi oli juba sisse aetud, siis tekkis selline jõud, et oleks võinud veel kõndida küll, sest vahemaa ei olnud ju miskit oluliselt pikka ja rasket. Kokku sai siis kõnnitud 10,6km ja ajaga 1:38.

Kui kõik jooksjad ja kõndijad olid kohal, siis oli ka väike autasustamine, millega mul oli jälle oma nali. NImelt lauale toodi toit ja seee lõhn oli nii magus, et ajas mu täiega iiveldama ja mul kadus pilt täiesti eest ära. Õnneks sain ruttu istuma ja ei kukkunud mööda asfalti maha :D Proovisin veidi süüa ka, aga see ajas pigem oksele. Nii et võtsin veel ühe vee ja ronisin autosse kliima äärde jahtuma, kuni teised ka tulevad.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oli lahe üritus. Ilm oli veidi jama ja rikkus pisut olemist aga ootan juba järgmist üritust, kus kaasa lüüa (arvatavasti Võhma linnajooks või Türi-Paide Rahvajooks)

 

No comments:

Post a Comment