#100blogipäeva - 1/100

tere!

Kindlasti on paljud juba lugenud Heidi väljakutsest olla veidi spontaanne ning lihvitud ja ideaalsete postituste asemel teha 100 päeva, kus iga päev postitada midagi oma päevast, tegemistest, tunnetest ja teha seda nii ausalt kui võimalik. Oluline on väljendada ehedaid emotsioone, mitte meisterdada "täiuslikke" postitusi.

Otsustasin selle väljakutse vastu võtta. Seda tegi väga palju teisi blogijaid ka, seega on erinevatel blogilugejatel nüüd 100 päeva hulgaliselt lugemist :D Eks mul endal ka, sest olen päris tihe erinevate blogide jälgija(see nimekiri, mis mul siin blogipostituste kõrva on, ei ole täielik; loen veel väga mitmeid erinevaid blogisid).

Esimese päeva selles "blogimaratonis" tahaksin pühendada jooksmisele. Eks ta on kujunenud minu jaoks üheks väljakutsete rohkemaks, vahest ka raskemaks alaks, kuid siiski on mul tekkinud jooksmise vastu karm armastus. Ütlen karm, sest tegelikult ma ei ole ju loodud jooksma. Olen selline "vehib hoolega, aga edasi ei jõua" jooksja :D See ei tule mul loomupäraselt ja ma pole olnud laps, kes väiksest saati ainult ringi jooksis. Seega on meie suhe jooksmisega karm - mõnel hetkel kirun, et miks see nii pagana raske peab olema, aga siiki panen järgmisel päeval oma jooksusussid jalga ja lähen aga jälle rajale :)

Tegelikult tulingi just veidike aega tagasi jooksuringilt. Olles pea paar kuud täiesti (ok, paar jooksu ikka poetasin vahele) jooksuvaba olnud, on ütlemata tore olla jälle jooksjate nimekirjas :) Kahjuks on see vahele jäänud aeg tohutult mu vormi halvendanud. Ehk siis saavutatust pool on kindlasti kaotsi läinud :(  Aga ma nii väga ei kurvasta, sest tean, et jooks on üks asi, mis on mulle külge kasvanud (nagu jalgrattasõitki) ja ega ma sellest niipea ei loobu :) Loodan vaid, et uuesti mingit jama jalgadega ei tule ja seega alustasin jälle tasa ja targu intervall-treeninguga (jooks/kõnd), et mitte jalga üleliia koormata.

Lõpetuseks toon välja punktid, miks on jooksmine minu jaoks nii oluline spordiala:

  • Aitab stressi leevendada ja viha maandada- vihahoos joostud jooksud on tavaliselt mu kiiremad :D 
  • Aeg mõtlemiseks- olenemata sellest, kas mul kõrvaklapid peas või ei, on jooksmine minu jaoks tõeline mõtete koondamise aeg. Vahel võin joosta paar kilomeetrit nii, et ei pane tähelegi nende täitumist, sest olen nii süvenenud enda mõttemaailma. Kogu jooksu aja saab mõelda ja koju minnes on pea mõnusalt tühi ja kõik selgeks arutatud enda peas :D 
  • Peale jooksu on mul alati ülihea tuju. Ükskõik kui pika maa või kui kiiresti ma läbin, alati peale jooksu on mul maailma parim tunne! 
  • Jooksmine on aeg minu enda jaoks. Kui rattaga sõitmas või kõndimas käin ikka vahetevahel koos kellegi teisega, siis jooksmine on üks asi mida teen üksi (või vahel harva mehega). Ainuke aeg, kus jooksen kellegi teisega, on rahvaüritused, aga siis jooks midagi muud kui tavaline trennijooks. 
  • Ja muidugi kõigele muule lisaks aitab jooksmine kaalust alla võtta, tervist tugevdada, head und tagada jne, mida võib lugeda mitmetest erinevatest interneti allikatest
Täpsemalt võite veel jooksmisest lugeda siit. Seal on ka soovitusi algajale jooksjale.

No comments:

Post a Comment