#100 blogipäeva 59/100 - ööjooksu kogemus

Pärast pikka kaalumist ja väikest lõunaund, otsustasin siiski ööjooksule minna. Mis seal tegema hakkan ja kas üldse teen, oli suure küsimärgi all, aga mõtlesin, et lähen lunastan oma pluusi vähemalt välja kui muud ei tee :)

Läksin koos nelja inimesega- õde, kaks sõbrannat ja ühe sõbranna vend. Nii et oma transport kodu uksest rakverre ja koju tagasi oli garanteeritud ;) Kohale jõudsime suhteliselt vara, nii et jõudsime päris mitu tundi jooksu koha peal oodata.

Käisime võtsime kohale jõudes kohe ka oma rinnamärgid ja pluusid välja. Rinnamärgiga oli ümbrikus veel veidi nänni. Kõige rohkem meeldis neist mulle armas oranž ööjooksu käepael. Kui need oli käes, siis käisime tegime väheke pilte ka , et ikka mälestused säiliks pikaks ajaks.

Vahepeal tekkis selline periood, kus lihtsalt seisime bussijaama varjus ja ootasime seda õiget kellaaega. Mina muudkui haigutasin ja haigutasin :D Jube unekas oli peal. Muidugi nakatasin sellega kõiki teisi ka, nii et oleme üks haigutajate kamp seal.

Üks hetk oligi viimane lugu enne stardikoridori avamist. Siis tekkis juba selline hull äge tunne sisse. Jahedus oli kadunud ning olin ürituse eufooriasse kaasatud täie hingega. Tehti meile soojendusvõimlemist ka. Mina seni pole veel aru saanud, miks tehakse soojendusvõimlemist siis, kui rahvas on juba koridoris külg külje vastas. Ilmselgelt ei saa seal ju eriti midagi kaasa teha. JA muidugi suutsin mina mingi putuka käest siis veel hammustada saada nii, et käsi paistes :D :D

21.30 läksid 21km jooksjad teele. Margit oli ka nende hulgas. Tema kogemusi võite kindlasti varsti lugeda siit. Viie minuti pärast saime meie ka teele minna. Jeiiiiiiii!!!! Olin kindel, et esimese kilomeetri jooksen ikka. Edasi lubasin endale vaadata tunde järgi, et kas jooksen, kõnnin või rooman starti. Panin endale stardis alguse reguleerimiseks intervalli ka peale. Siis teadsin täpselt, et kaua joostud, mis kiirus jne. Selle järgi sain enda tempot reguleerida väheke.

Kohe alguses oli kaks suuremat tõusu. Need ma jooksin täies mahus. Siis oli 10 minutit joostud ja tundsin, et künkad võtsid oma jagu ja kõndisin 2 minutit. Ütlen ette ära, et need oli ka minu kaks ainust kõnnitud (aga hädasti vajalikud) minutit. Peale neid minuteid oli pulss normaliseerunud ja jooksin ilusti edasi.

Kuni 5km oli kõik väga super. Mõltesin vaikselt ikka lõpuni jooksmise peale.  Aeg läks ruttu, oli mida vaadata ja uudistada. Kuskil 6km juures tundsin põlves kahtlast valu. Päris kiirelt venis see valu ka reie taha. Olin suhteliselt pahane enda põlve peale. Väga vale aeg valutama hakata, sest sel hetkel ju tahtsin juba kindlasti enda jaoks head aega ja lõpuni joosta.

Mis ma siis tegin? Ignoreerisin valu ja jooksin edasi. Kuskil 8km-ni oli normaalne joosta, siis hakkas lonkamine sisse tulema ja tõmbas tempo väga alla. Nii et vahel sörkisin sama kiiresti kui üks pikk tädi mu kõrval kõndis :D Aga see kangekaelsus hinges ei lasknud kõndima ka hakata. Teadsin, et siis teeb põlv veel enam haiget, sest jalad ju jooksust kanged.

Varsti juba oligi 9km märk. Siis hakkas juba pea ka meeletult lõhkuma. Aga ütlesin endale, et alla ma ka ei anna. Nutan ja jooksen lõpuni. Päris pisarateni asi õnneks ikka ei läinud, aga puudu palju ei jäänud, sest lõpetades oleks hea meelega pea koos selle valuga minema visanud. Põlve samuti.

Igastahes JOOKSIN selle raja läbi. Need kaks minutit, mis kõndisin olid igati vajalikud ning üldse ei kahetse neid. Samas enda jaoks olen raja läbi jooksnud :) Lõpu ajaks sai 1:18:14. Poleks põlv alt vedanud, oleks see tõenäoliselt mõned minutid kiirem, aga olen ka selle ajaga väga väga rahul :)

Kokkuvõttes oli see ülilahe üritus ja kindlasti järgmine aasta jälle! Panen mõned pildiklõpsud ka, mis sai tehtud enne ja pärast jooksu :)





4 comments:

  1. Järgmine aasta kordame :) Kindlalt olime üks kõige tublimatest tiimidest

    ReplyDelete
  2. Väga tubli, pidasid ikkagi lõpuni vastu! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. olen ise ka väga rahul endaga :)

      Delete