Otsused ja valikud

Tänane postitus tuleb veidi filosoofiline, aga kannatage ära või pange siis kinni ja tulge mõni teine päev tagasi lugema ;)

Tahtsin rääkida otsustest ja valikutest meie eludes. Tegelikkuses seisame igapäevaselt teatud valikute ees. Me peame otsustama mida võtta, mida jätta, kuhu edasi minna, kuidas edasi minna, kellega edasi minna. Ükskõik mida me valime, muudab see me elu mingis suunas.

Vahel meile ei antagi valida ja keegi (või elu) otsustab meie eest. Siis jääb vaid olukorraga leppida, leida mõni muu väljapääs oma soovitu saavutamiseks või ümber orienteeruda oma soovides/tahtmistes. Peaasi, et me ei jääks soovitu mitte saavutamist taga nutma, oma võimaluste luhta jooksmist taga haletsema või teisi mingites olukordades süüdistama.

Viimasel ajal on nii minu elus olnud palju olulisi valikud teha. Otsus kooli, elukoha, hobide, töö, iseendasse suhtumise jne suhtes.

Olen jätnud koolitee ootavale seisukohale, sest erinevatest valikutest oli see praegusel momendil kõige parem. Ma ei kavatse seda mõtet maha matta, kui hetkel ei mahu ta mitte kuidagi minu ellu. Selle asemel koolitan end läbi kõik võimalike koolituste, millest otsustan osa võtta.

Olen otsustanud vähendada oma igapäeva elu mugavusi, et nautida oma kodu olemasolu. Mis sellest, et mul ei ole vannituba, kus normaalselt end pesta. Oma kodu, oma õu, see hingerahu, mida see kõik tagab... See kaalub kümneid kordi selle mugavuse üle (ja küll need mugavused ka kord jõuavad ;) ).

Olen otsustanud loobuda teatud trennist, sest tundsin, et nii on parem minu jaoks. Ma ei ole loomult intriigitseja ja olles pidevalt olukorras, kus tunnen endale peale surutuna sellist "peaasi, et saaks Marisele ära panna" olukorda, väsitab meeletult. Kuigi jah, olenemata sellest kindlast trennist loobumisest, pean selle olukorraga siiski ka mujal silmitsi seisma, kuid ka tund-kaks vähem kokkupuutumist selle suhtumisega, on mulle väga hästi mõjunud :) Seda trenni sisuliselt teen ju nagunii edasi, ei pea lihtsalt kahes kohas käima ;)

Olen otsustanud jätkata tööga selles lasteaias, kus töötan. Jah, see pole mu erialane, aga ma naudin hetkel mida teen. Mis saab minust mõne aasta pärast? Eks seda vaatame, kui asi nii kaugel on ;) Seni kuni rahaline seis võimaldab mul väikese palgaga kohas töötada, seni ma ka seda teen :)

Olen otsustanud teha rahu endaga. Loodan, et seda on ka mu paari kuu postitustest välja lugeda võimalik. Ma ei põe enam oma kaalu pärast nii jubedalt, mind ei morjenda teiste arvamus nii palju kui varem, ma üritan oma ebaõnnestumisi mitte nii väga läbi elada. Üritan leppida ebaõnnestumistega ja vastu võtta kõike, mida elu pakub. Elu on tegelikult ilus, kui sa lased endal seda näha!

Lisaks siin toodud valikutele, olen veel mõningaid otsuseid vastu võtnud. Need on praegu liialt isiklikud, et neid tervele maailmale välja hõigata. Kuid ega elus ei jää suurt midagi saladuseks, nii et saate teada nendest, kui olen valmis nendest rääkima.

Seniks aga pange vahelduseks roosad prillid ette ja nautige roosamanna maailma olenemata millised need pilved teie maailmas tegelikult hetkel on ;)


4 comments:

  1. Jälle üks ilus jutuke miks ei suuda trenni teha ja miks ei suuda kaalust alla võtta. Pead küll blogi jättes mulje, et oled suur tervisliku toitumise viljeleja ja suur trennimutt aga mis on reaalsus? 30kg alla ja 30kg jälle juurde. Iga natukese liigutamise järel "hakkab põlv valutama" ja jälle saab pooleli jätta. Lapsed on sul suures ülekaalus. Miks sa leiad jälle vabandusi? Kui sa enda tervisest ei hooli siis tee vähemalt midagi laste heaks, vähemalt poja heaks, kes on pildiltki näha juba nii suures ülekaalus, et kahju hakkab :S

    ReplyDelete
    Replies
    1. oi kui kuri kommentaar, tegelikult ei olnud selles postituses sõnagi ju kaalukaotusest, aga kellelgi on vist vaja veidi tegeleda iseenda enesekindlusega kui nii halvasti teistele öelda tahetakse. ilusat päeva sinulegi ;)

      PS! Kaalukaotusega on kõik kõige paremas korras muideks ;)

      Delete
    2. Miks peab nii inimest siin maha tegema, mis rahulduse sa nii saad?

      Maris on olnud väga tubli ja muutused tulebki tasa teha, sa ei saa üleöö loota, et asjad muutuvad.
      Mõistan inimesi, kes ütlevad et nad loobuvad milleski oma enda närvikava huvides väga hästi, olen ise ka nii mõneski asjast sellepärast loobunud, sest oma heaolu ja närvikava maksab ka midagi, trenni saab ka muud moodi teha, ei pea eraldi treeningus selleks käima. Usun et Marisel on maja ümber niigi palju vaja teha, et kogu vabaaeg kulub selleks, miks siis veel väsitada, end üleliigse stressiga, mis muide pigem tõstab kaalu, kui langetab. Seega mis kasu on trennist, kus sa pigem saad rohkem kahju, kui kasu?
      Minu arust on väga mage tulla siia teise lapsi solvama. Sellepärast ongi koolikiusamised, kuna osad arvavad et kõhnemad on paremad. Marise lapsed on väga toredad ja Maris tegeleb nendega ikka väga palju. Inimeste geenid pole ühesugused, mõni võib näha vaeva ükskõik, kui palju, aga kaal ei lange, teine ei tee midagi ja õgib aina rämpsu sisse ja on ikka alakaalus.
      Minu arust läheb Maris praegu väga head teed. Ta on muutunud oma pere menüüd tervislikuks, see on esimene ja oluline samm ja selle sammu tagajärjed tulevadki tasa.

      Maris soovinud sulle väga palju jõudu ja olen ikka sama tubli edasi ja ära tee sellistest sapistest kommentaaridest välja :)

      Delete
    3. Neiu M, olen igati su arvamusega nõus. Eriti, et sellistest kommentaaridest ei tasu välja teha ;)

      Delete