sajab lumi...

Kaheksa nädalat on möödas toitumiskavaga. Praegu ehk tundub nagu me oleme veidike rajalt maas ja asi ei toimi.. Tegelikult võin öelda, et mina olen natuke rajalt maas küll, aga sellel on omad põhjused. Põhjused, mida ma veel siin ei lahka ja on täiesti ja ainult minust tulenevad.

Sellest, et mina pole kõige eeskujulikum, pole aga midagi. Mees on tubli ja püüab siiski korraldada korralikke õhtusööke, mis viimasel ajal on jäänudki tema pärusmaaks. Ta ei ole alati vaadanud, mis nüüd just tänaseks päevaks ette nähtud, kuid tehtavad toidud on pärit Erik Orgu retseptivaramust ja saanud meie pere lemmikuteks. Seetõttu ta ka neid teeb :)

See nädal aga mõtlesin panna nädala kokkuvõttes rohkem rõhku liikumisele. Seda siis laste võtmes.  Mareliga pole meil kunagi probleemi olnud. Tema naudib ka üksi taimede, kivide, okste korjamist ja võib nii maha jalutada kilomeetreid, kui vaid on mida korjata. Tal ei ole vahet, kas on kevad, sügis, talv või suvi. Kui tal just parajat jonnituju pole, siis leiab tema alati miskit tegemist.

Marekuga on veidi teised lood. Temal on teatud lemmiktegevused, mida ta õues teeb. Kui neid parajasti teha ei saa, siis on tal igav ja vajab suunamist (enamasti eeldab see ka koos temaga mängimist). Ta hea meelega käib postkasti kontrollimas, kas miskit sinna on pandud. Postkast on meist poole kilomeetri kaugusel, seega paras kilomeetrine jalutuskäik on garanteeritud, kui jälle lehti kontrollima lähme (peaks vist ütlema, et meil tegelikult ei käi veel lehti :D ). Teiseks on talle väga meelepärane rattaga sõitmine. Ostsime talle suvel suurema ratta, et ta end mugavalt sadulas istuks ja oleme vahel kahekesi pikki sõite maha sõitnud.

November aga on selline tobe aeg, kus kõik on porine ja must. Liivakastis istuda enam ka ei kannata, sest võib külma saada ja arvestades vahetevahel esinevat libedust, on rattad ka juba talvekorterisse ära viidud. Eelmisel nädalal ma ei suutnudki Marekut välja meelitada, kuigi meie Mareliga müttasime head kaks tundi väljas tehes tööd. Samas oleks Marekul seda lisaliigutamist ülimalt vaja, et ta saaks oma kaalu korda.

Just Mareku pärast on mul hea meel, et lumi maha tuli. Ta ootas seda nii väga ja ma teadsin, et see on see võlunipp, millega ma suudan ta tundideks õue meelitada. Ta võib ehitada kindlusi, lumememmesid, kelgutada, suusatada, uisutada, kui vaid talle see võimalus anda. Juba eile möllasid nad pikalt õues ja ka täna olime hommikul kaks tundi väljas ja õhtupoole kindlasti läheme veel. Kasvõi pimedas, sest enda majas elades on see võimalus ju täiesti olemas ilma, et ma nende ohutuse pärast muretseks.

Nii et ma väga loodan, et lumi jääb võimalikult kauaks maha ja ma kasutan neid lumiseid päevi võimalikult palju ära, et lapsed saaksid seda aega nautida ning teha seda võimalikult aktiivselt :)

Meie pere lumine versioon


No comments:

Post a Comment