lasteaia üritus- moedemonstratsioon "kosmos" (32/365)

Igas lasteaias tehakse aeg ajalt mingeid üritusi. Enamasti küll selliseid traditsioonilisi pidusid, aga vahel ka midagi muud. Iga üritusega kaasneb vanema jaoks väike "kohustus" (just jutumärkides, sest reaalselt lapse elust osa võtmist ei saa ju tõlgendada kui kohustus) nendest osa võtta kas kohalolu või ettevalmistuste läbi.

Minu lastel oli täna ka üks omamoodi üritus lasteaias. Neil toimus moedemonstratsioon "kosmos". Pidin lastele välja mõtlema mingid kostüümid, milles nad saaksid mingit kosmose elukat/taevakeha kehastada. Algul mõtlesin küll, et jube lihtne- üks on päike, teine mingi planeet. Väiksed aksessuaarid ja asi ants. Aga ei.

Mareli tahtis olla kosmose jänes. Kuujänes, kes tuntud Lotte multikast, talle ei sobinud. Tema tahtis olla kosmose jäneste printsess. Nii me talle siis kostüümi hakkasime välja mõtlema. Õnneks oli mul käepärast võtta üht läikivat hõbedast kleepsu. Tõmbasime sellega ühe seeliku ja pluusi üle. Lisaks sain õe käest hõbedast riiet, millega tegime seelikule lisaks koheva ääre ja keebi. Kõrvu meil polnud ja kuna ma haiguslehel ka hetkel, siis kuskile otsima ei saanud minna. Sellega aitas ema hädast välja ja neid nägin ise esmakordselt alles pildi pealt :D

Marekuga oli lihtsam lugu tegelikult. Tahtis ta saada tulnukaks ja algselt oli ka plaanis midagi hõbedase kleepsuga teha. Aga kolmapäeva õhtul helistas õde ja lubas meile kostüümi tuua. Nii et Marek sai ilma igasuguse pingutuseta tulnuka riided. Ainult peakatte pidime juurde tegema. Selle sai ilusti salli ja wc paberi rulli abiga valmis :D

Et ikka sellest võimalikult hea mälestus ka pildi peal jääks, andsin täna fotoka emale kaasa. Piltidel nägid mu kosmose elukad välja sellised:
Mareli 

Marek 

15. rasedusnädal (31/365)

Sümptomid: kõhuvalud, tühja mao korral iiveldus, pearinglused.

Isud: konkreetseid isusid pole, aga magu ei tohi tühjaks lasta ega väga täis süüa

Kaaluiive: +3 kg

Tähtsam info nädala kohta: Lapse nahk hakkab kattuma looteudemetega, mis aitavad reguleerida tal kehatemperatuuri. Tekkima hakkavad kulmud ja arenevad edasi kuulmiselundid.

Selle nädala võiks kokku võtta kahe sõnaga - valud ja voodi. Sest täpselt selliseks see nädal välja kujunes. Lisaks juba eelmisel nädalal esinenud kõhuvaludele tuli ka suurest nohust ja palavikust tingitud peavalu. Seega võtsin vastu iseka, aga vajalik otsuse ja jäin haiguslehele. Olgu, tegelikult valetan. Mina seda otsust vastu ei võtnud.  Perearst lihtsalt käskis jääda, kui helistasin väheseks konsultatsiooniks, et mida oma nohu vastu  võtta võiks ja moka otsast uurisin ka kõhuvalude kohta. 


Otsustasin siis võtta sellest haiguslehest maksimumi ja korralikult välja puhata, et saaks lõpuks nendest valudest ja ka nohust lahti. Peale esimest päeva voodis sain tegelikult aru, kui vajalik see kodus olek on. Olin praktiliselt terve päev voodis ja kõht valutas sellest olenemata. Ei taha ette kujutatagi, kui "hea" mul tööl veel olla oleks olnud. 

Nüüd kindlasti enamus mõtleb, et miks ma arsti juurde ei lähe, kui ikka valud ja paremaks eriti ei lähe? Ausalt ma vahel ikka mõtlen ikka ise ka. Aga samas mul ei ole kordagi sellist tunnet olnud, et nüüd on midagi valesti. Usaldan enda sisetunnet, üritan võtta võimalikult rahulikult ja puhata. Kui see moment tuleb, et sisemuses häirekellad tööle lähevad, siis olen ma ka arsti või erakorralise ukse taga. 

Lisaks puhkamisele on kodus olles saadud palju õuna ja pirni söödud. Mida ikka voodis muud teha kui näksida. Aga ka puuviljad annavad kaalu juurde, seega avastasin täna kaalu pealt ebameeldivalt suure numbri. Kui kodus edasi istumiseks läheb, siis tuleb ikka see külmkapp lukku panna ja puuviljad sinna sisse ära peita. Aga näksimiseks midagi peab käepärast olema, sest muidu on kehv olek kohe kohal- nii iivelduse kui pearinglusena. 

Kui veel veidi sellest kodusolemisest heietada, siis olen lasknud ka lastel võtta see nädal lasteaiast vabaks. Esiteks ei pea ma siis hommikuti neid varakult üles ajama ja end piinama lasteaeda sõiduga. Teiseks hakkas natuke minu nohu-köha neile külge ja parem kohe alguses ravima hakata, kui lasta sel lasteaias veel süveneda ja siis rohtu võtma hakata. 

Eks lapsed kodus natuke tekitab olukordi, kus pikutamine pole võimalik (sooja söögi tegemine, vajadusel millegagi abistamine jms), aga eks neist on päris palju kasu ka. Piiga (kohe saab 5-ks) pesi lausa ühel päeval kõik põrandad ära. Kui lastele ära seletada, et emme peab pikutama, siis enamasti arvestavad nad sellega. Aga just enamasti, mitte kogu aeg. 

[---]

Veidi peale selle jutu kirjutamist hakkasid päris hullud valud ja läksin kontrolli. Sain tabletid peale ja nüüd istun vähemalt järgmise nädala veel kodus, voodirežiimil. Kolmapäeval saan oma arstiga kokku ja siis arutame, mis edasi saab. Uh-sse ei saadetud, aga dopleriga kontrolliti, et südamelöögid oleksid ikka olemas. Olid :) 


14+4 kõht

naasesime normaalsete inimeste hulka (30/365)

Mitmel leibkonnal 100-st on majapidamises televiisor? Arvan, et enamusel. Päris paljudel kindlasti isegi kaks või äkki isegi rohkem. Meil on ju ka televiisor. Ainult erinevusega teistest, et pilti see ei näidanud. Tänaseks polnud meil kanalite vaatamise võimalust üle 5 kuu. Just kuni tänaseni.

Lõpuks viskas Priidul üle, et õhtul telekat vaadata ei saa ja kutsus Starmani onukese mulle külla :D Nüüd võib öelda, et me oleme ka lõpuks jälle normaalsed inimesed, kellel on telekas koos pildiga :) 

PS! Lapsed ootasid seda Starmani onukest rohkem kui jõuluvana vist, sest nüüd sai ju Marsupilamit ja Vedur Toomast jne vaadata. Aga las täna vaatavad, nagunii see vaimustus läheb ruttu üle :) 


Asjad beebile (29/365)

Kuigi vanarahva tarkuse järgi ei tohiks asju beebile ette osta, on see siiski lapseootel naiste kõige suurem kimbatus. Eriti vist esmarasedatel aga ka teise ja kolmanda jne ringi rasedatel oleks nagu eriline vajadus hakata rasedusest teada saades varuma ette igasugu beebinodi.

Enda kogemusest võin öelda, et mida järgnev rasedus, seda väiksemaks see soov läheb. Ehk seetõttu, et paljud asjad on juba olemas ja seega pole vaja mööda poode ringi hiilida ja pakutavaga tutvuda. Minu puhul mängib rolli ka see, et ega ma suurem asi laristaja pole ja kui mul ikka on 10 paari pükse lapsele olemas, siis ainult sellepärast, et 11. paar oli ülinunnu, ma üldjuhul koju neid kaasa ei too.

Tegelikult on mul selle rasedusega üldse vähe asju vaja osta. Aga teengi siis ka ühe väikse nimekirja, mis mind juba siin ja seal ootamas on ning mida siis vajaduse või mugavuse pärast juurde kavatsen osta.

OLEMAS:
  • turvahäll - Mareku ja Mareliga kasutasin üht ja sama, aga selle müüsin maha. Aga õde lubas enda kaksikute ühe hälli mulle hoida :) 
  • voodi - Sama voodi, milles magas ka Marek ja Mareli. Vahepeal magasid selle sees ka paar õe last, aga nüüdseks on jälle see voodi koha meie kodus leidnud. Ja täitsa ebausule vastu astudes lasin selle voodi juba koju ära tuua. 
  • madrats - On olemas kuna Marek ja Mareli magasid selle peal ülivähe, siis ei hakka vist uut ka ostma. Aga siin kohal jätan väikse küsimärgi õhku. Kuna see pole mulle silma alla jäänud, siis ehk on aeg temaga oma võitlusi pidanud, kes teab. Aga tõenäoliselt pole temaga midagi juhtunud ja ma ei pea uut ostma. 
  • voodipehmendus- kui plika peaks tulema, siis on kohe mitu varianti. Aga ka poisslapse jaoks on versioon olemas. 
  • voodikarusell - vist on olemas. Kui mõni teine titt enne käppa peale ei pane :D 
  •  riided - olen 99,9% kindel, et esimese eluaasta jaoks uute riiete vajadust ei ole. Aga ega kunagi ei tea, mis kasvu mu laps tuleb ja äkki ikka mingi riideese kuskil suudab mind ära võluda... 
  • lutipudelid - ei läinud vaja Mareku ja Mareliga, aga kes teab, ehk järgmisega leian neile kasutust. Siis vaja vaid uued lutid peale osta.  
  • kõrinad- eks neid ikka iga titega tekib aina juurde. Ise ostma kindlasti ei hakka. 
  • vann - isegi vannialus beebidele peaks veel kuskil alles olema... vist... aga ma loodan, et tite sünniks on mul suur suur vann oma vannitoas olemas ja mul polegi vaja mingit väikest vanni :D 
  • lamamistool - vist peaks olemas olema. 

VÕIKS JUURDE MURETSEDA: 
  • baikatekk - võiks vist ühe uuema muretseda. Aga siinkohal pean meie "laohoidja" käest  viimase aja seisu kohta täpsemaid andmeid küsima. 
  • lutikett- õe lastel on nii ägedad nimelised ketid. Tahaks enda omale ka :) 
  • beebitarvete kott - kummagi eelnevaga ei kasutanud, aga vahel ikka kirusin küll, kui käekott oli nagu reisikott, sest kõik enda ja kahe lapse asjad olid seal sees. Ehk lõpuks ei leidnud sealt midagi õigeaegselt üles. Seekord ehk muretsen mingisuguse koti just beebi tarvete jaoks. 
  • beebimonitor - Kunagisest ajast peaks Mareku ja Mareliga kasutatud monitor alles olema, aga see tegi lõpus juba igasugu trikke. Seega oleks vist ikka uut vaja (peaks kohe katsiku kingina kuhugi ära märkima endale). 

KINDLASTI ON VAJA: 
  • lutt - aga seda peaks saama minu meelest kuskilt tasuta tellida  (MAM luti vist).  
  • vanker - eelmistega kasutuses olnud vankrid on kõik oma aja ära elanud. Seega on kindlasti uut vaja. Juba üks variant on isegi lähedalt tuttavalt osta, aga eks peame Priiduga arutama :) 
  • mähkmed - ette ostma ei hakka, sest lapsed kasvavad erineva tempoga ja kunagi ei tea, kui palju seda number 2 suurust üldse vaja on (minu omad on mõlemad ruttu sellest välja kasvanud). 
  • niisked salvrätid 
  • pesemisvahendid - pesugeel ja svamm 
  • miskit apteegi kaupa. Pole veel nii kaugele mõelnud, et mida täpselt vaja uuendada/juurde osta on vaja. Sellega tegelen jooksvalt viimaste kuude ajal. 

Ehk siis enamasti on juurde vaja osta selliseid kuluvaid asju, mida nagunii jooksvalt uuendan, sest pakid saavad lihtsalt tühjaks. Muu staff on üldjoontes olemas, nagu ka alguses mainisin :D Meil lihtsalt on nii hea taaskasutuse süsteem perekonnas, et igaüks toob peale kasutamist asjad "lattu" tagasi ja täiendab seda enda poolt juurde ostetud asjadega :) 

Algselt olin ma ise laotädi, aga üks hetk suutsin selle töö õele üle delegeerida ja nüüd on ikka hea ja mugav minna õe käest küsima, et kas seda või toda meil on või mitte :D Tal jube hea ülevaade meie varudest :D 

Ja kui kellelgi tuleb veel meelde midagi, mida nimekirja lisada, siis võib alla kommentaaridesse lisada ;)

kui tõene on üks artikkel ? (28/365)

Facebook´is jooksis seinalt läbi üks artikkel, kus kirja pandud 50 asja, mida peaks üks lapsevanem oma maimukese esimese eluaasta jooksul ära õppima. Kuna mul juba seda "esimest eluaastat" kahekordselt läbi elatud, siis peaks nüüdseks juba küll kõige ette linnukese teha saama ju?! Eks siis vaatame. Allikas ise on siin

1. Sul ei ole enam ilmaski aega, et korraks kodust "välja hüpata" või kuskilt natukeseks "läbi hüpata" nagu oli enne last.  - Jah, vastab tõele. Mingi hetk (eriti lapsega, kes pole ideaalbeebi) leidsin end erilise täpsusega asjatoimetamisi plaanerimas ning põhiaspekt asjade juures oli, et kõik klapiks beebi uneaegadega.

2. Sa ei jõua enam kuhugi õigeks ajaks - minu puhul ei esinenud. Jõudsin sel ajal lihtsalt veidi vähem enne kokkulepitud aega. Minule, kui kohutavale "pool tundi enne üritust kohal" inimesele, mõjus see väike ajanihe isegi positiivselt :D

3. Sa nutad. Ilma igasuguse põhjuseta - Ah, seda ma teen vahel niisama ka. Tegin juba siis, kui lapsi veel polnudki. Mul lihtsalt on mingi pisara pank, mis tahab aegaajalt tühjendamist, et siis jälle kergemalt edasi elada :D (just mõtlesingi mõned päevad tagasi, et pole ikka väga ammu südamest nutnud... )

4. Sul on uus lemmiksoeng :emakrunn. - Jah, on küll. Või tegelikult on krunn või hobusepats.

5. Sa hindad kõhuli magamist - Seda nagu ei saa kirjutada lapse esimese eluaasta arvele, pigem üldse peale rasedust hakkad seda luksust rohkem hindama.

6. Sa hindad magamist! - Ähh, ma olin enne lapsi ikka hull unekott. Nüüd saab hakkama ka näiteks 8 unetunniga :D

7. Sa õpid väga kiiresti duši all käima - No nii ja naa. Ma pole kunagi suur veega lobistaja olnud. Aga eks vahel on olnud olukordi küll, kus ongi ainult sups duši alla ja sups välja.

8. Sa ei suuda enam beebi öiseid toidukordi lugeda, kui kella 3 hommikul on neid juba 7 või 8 olnud - :D :D Mul oli see pigem siis, kui Mareli juba pooleteise aastane oli :D

9. Tunned end süüdi, kui kasutada RPA-d - minu lapsed on seda saanud ainult ühe käe peal loetud kordadel, kui rinda parajasti käepärast polnud. Seega, võõras mure :)

10. Tunned end süüdi, kui pead avalikult imetama - Mul vist oli ainult üks kord, kus oleks pidanud tõesti nii avalikult imetama, et oli natuke imelik, aga ennast süüdi ma kuidagi ei tundnud.. Äkki ma olen imelik?!?

11. Tunned end süüdi, kui su beebi bussis/tänaval/poes näljaselt nutab - Suhteliselt võõras mure jälle. Alati sai lapsel enne välja minekut kõht täis söödetud. Pealegi bussiga ei olegi nii väikeste lastega sõitnud.

12.  Tunned end süüdi, kui lähed varakult lapse kõrvalt tööle tagasi/jääd pikaks ajaks lapsega koju/tunned, et tahaksid varakult tööle tagasi minna/tunned, et ei tahaks nii peagi veel tööle tagasi minna- eip, mitte mingit süütunnet :D

13. Oled kella 9 hommikul söönud juba šokolaadi, küpsiseid, paar saiakest ja mõned kommid. Kuidagi peab ju ärkvelpüsimiseks energiat saama? - No kõike korraga vast mitte, aga vahel on jah hommikut alustatud juba magusaga, sest pool ööd on üleval istutud.

14. Tunned end süüdi punki 13 pärast - Kas just süüdi, aga nuiaga üle kukla virutaks nende hommikute eest küll.

15. Saad teada, mis on tupelihaste harjutused ning sedagi, et peaksid neid tegema, aga ei tee kunagi- täitsa teadlik informatsioon ka enne laste esimest eluaastat.

16. Tunned end süüdi punkti 15 pärast - Miks ma peaks??? :D

17. Tahaksid aeg-ajalt ise laps olla ja oma ema sülle peitu pugeda.- Ok, see oleks küll koomiline vaatepilt :D Aga jah, vahel tahtsin ikka veel laps olla, aga kui sul on laps, siis see on ju eriti teostatav. Koos mingit lollust tega on topelt lahe ju :D :D (olgu mingi paarikuusega ei tee midagi, aga peaaegu aastasega ikka ju :D)

18. Käitud vahel, nagu oleksid 10 aastat noorem - ehtne pubekas! - Mareku esimesel eluaastal olin ma 19 aastane, seega ei oleks veel pubeka mõõtu välja andnud kui 10 aastat lahutada. Ega Mareliga sama lugu. Ehk seekord on teisiti :D Aga Priidu heaolu pärast ma loodan, et ei ole :D

19. Tunned end tegelikust 10 aastat vanemana. .- Siia võiks küll kahe käega alla kirjutada ja ega võõrad arvasid seda ka, kui mind kahe lapsega nägid :D Siiani tunnen end tegelikkuses vanemana, kui olen.

20. Avastad endas väiklase viha nende jobude vastu, kes pargivad lastega peredele mõeldud parkimiskohale, ehkki neil lapsi pole, või kasutavad väikelaste vanematele mõeldud kassasid ilma lasteta või kasutavad lihtsalt lõbu pärast lifti, ehkki saaksid vabalt ka trepist minna – nii et sina jääd oma titevankriga ukse taha- võõras mure. Ma vist olen enamuse vankriajast kuskil põldude vahel veetnud, seega pole selliseid muresid olnud ;)

21. Taipad peale aktiivse ja iseteadliku 10-kuuse jõmpsika mähkmevahetust, et oled maha maganud oma tõelise kutsumuse – maadleja! - No seda maadleja ametit olen pigem veidi hiljem tunda saanud. Näiteks kui röökivat Marekut on vaja mänguväljakult koju tassida :D

22. Vaatad tuima ükskõiksusega, kuidas su mudilane tühjendab 40 sekundiga kogu raamaturiiuli – sest sa oled ära teeninud võimaluse istuda need 40 sekundit ja MITTE MIDAGI TEHA!!!! - Ma ausalt ei võimaldanudki alla aastasel oma raamaturiiulite kallale minekut. Mis ma olen? Mingi masohist w??

23. Vaatad vanemaid, kel on mitu väikest last, ja mõtled: “Kuidas?! Miks?!?!” - Mareku ajal vaatasin, et tahaks ka teist. Mareli ajal polnud enam aega teiste lapsi vaadata, sest olin enda omadega liialt ametis :D

24. Lakkad toitudesse soola lisamast - maitsetamine pole kunagi minu teetass olnud, nii et jällegi mööda.

25. Kui märg plekk pole just su põse all, kannatab linade vahetamisega hommikuni oodata. (Jah, said õigesti aru – kui laps öösel piima välja oksendab, kui tal mähe pissi läbi laseb või sul omal rinnad lekivad.) - :D :D Enamasti küll jah :D Öised tegemised olid sellised automatiseeritud liinil laps mähkimislauale - uus mähe alla- tiss suhu- kõik magama. Voodilinade vahetus sinna ei kuulunud. Aga olgu, kui ikka lapsel kõht lahti oli, siis tuli voodist kõik püsti peksta, see oli küll juba üle piiride.

26. Vahetad seksika pesu millegi mitte eriti seksika vastu - Küll mees selle ühe aasta üle elab, kui pole eriti pitsi ja satsi ;)

27. Nutad uudistesaate lugude peale, romantilisi komöödiaid vaadates, kodutute loomade pärast, heategevuskampaaniate peale ja J. Lewise jõulureklaamidest (kus see pingviin… on nii üksik… ma ei või lihtsalt…!) ei hakka parem üldse rääkimagi. (Lihtsalt kujutle korraks, mis siis veel saama hakkab, kui su beebi kunagi lasteaeda läheb ja seal emadepäevaetendusel oravana esineb!) - Ma vist olen olnud suhteliselt tundetu. Olgu, enda lapse teatud asjade peale on küll silm märjaks läinud ja mõned kurvad filmid ronivad ka südamesse, aga see on ka kõik.

28. Lause “olin õhtul kaua üleval” tähendab sinu jaoks, et üleval oldi peale 21.00, ja “olin terve öö tegevuses” tähendab midagi hoooooooooopis muud kui vanasti. - jah, kui ikka üle 21 üleval saab oldud, siis olemegi kaua ärkvel püsinud. Ma ei tea, öö otsa tegevuses tähendas ikka sama asja - oleneb ju mis kontekstis lause öelda ;)

29. Taipad, et beebivaba peoõhtu polegi nii ahvatlev, kui pead ikkagi hommikul kell 6 täiesti mittebeebivabalt ärkama. - Esimesel eluaastal ei esinenudki mingeid beebivabasid peoõhtuid.

30. Unistad päevast, mil võid täiesti kohustustevabalt pikutada nii kaua, kui ise tahad. Jeiii, ainult 17 ja pool aastat veel oodata! -
Eks see mõte vahel ikka pähe tuli küll... :D  Aga ega unistamiseks palju aega ei jätkunud.

31. Ehitad oma päeva üles vastavalt unepausidele. Loomulikult mitte sinu unepausidele, hahaha. - Lapse uni (vähemalt Mareku ajal) oli A ja O. Kes tema und segas, võis mu pilgu läbi surma saada. Mareli magas siis, kui vajadus tekkis :D

32. Leiad end sageli ütlemas asju, mida su vanemad kunagi sulle ütlesid - eee, mitte väga.. vist... Siin vist on mõeldud nagu keelamise suhtes. Aga ma olevat nii rahulik laps olnud võrreldes minu omadega ja mida sa ikka sellele alla aastasele nii hullu ütled (arvestame, et artikkel räägib lapse esimesest eluaastast).

33. Su telefoni mälu on täis beebipilte. Nead end selle pärast maapõhja, kuna seetõttu jäi salvestamata beebi esimene luksumine! - pilte oli küll, aga filmimiseks oli kaamera kogu aeg käe pärast. Sel ajal mul polnudki veel sellist telefoni, millega erilist videot teha oleks saanud.

34. Võtad vetsu telefoni kaasa ja tsekkad potil istudes FB-d. Muul ajal pole selleks mahti. - polnud FB-d sel ajal telefonis. Siis oli veel tavaliste telefonide aeg. Ja vetsus olles muude asjadega tegelemisest pole ma veel oma pika eluea jooksul aru saanud.

35. Sul pole mahti üldse FB-d tsekata, sest pead oma beebit lõbustama. Ka potil istudes! - Kui nüüd hästi mõelda, siis Mareku ajal mul polnudki FB-d, Mareli ajal vist juba oli. Aga ma beebile mingi õuenarr pole, et muudkui tirelit ja tiritamme peaks ta lõbustuseks viskama.

36. Sul pole enam õrna aimugi, millega su lastetud sõbrad tegelevad - valesti sõnastatud. Sul kaovad paljud lastetud sõbrad.

37. Tunned end tõelise rokkstaarina, kui suudad oma beebi naerma ajada - eks ta tore moment ole, aga ärme nüüd üle ka paku, eks.

38. Sööd aeg-ajalt valmistoitu, sest pole aega või jaksu tervislikke eineid vaaritada. See pole ju kuritegu!? - Jap, ikka juhtub. Siiamaani veel. Kinni pole veel pandud selle eest.

39. Tunned end süüdi punkti 38 pärast
- No oleneb vist mida ja kui tihti süüa. Kui oleksin käinud igapäevaselt kuskil purksi putkas, siis oleks vist tundnud jah. Aga ei käinud, seega ei tunne nagu.

40. Sul on atleedi biitsepts. (Üks. Kas siis vasakul või paremal käel, olenevalt, kummal pool su beebi eelistab kantud olla.) - jess, Marekuga oli ikka hull muskel ühel käel :D

41. Tunned, et keegi on su elu aegluubis mängima pannud (kui beebi nutab koolikutes või ärkab 9. kord öö jooksul, aga kell näitab ikka ainult 01.58). - Millal on ikka valus aeg kiiresti mööda läinud?

42. Tunned, et keegi on su elu “kiirluubis” mängima pannud (kui peate kuhugi jõudma või kui avastad, et appi, juba ta ongi 3-kuune… 6-kuune… aastane!).
- vanuse suhtes küll. Ma ikka ei taha veel uskuda, et Marek sügisel kooli läheb...

43. Püüad saata telepaatilisi sõnumeid, et su beebi laseks sul kasvõi 20 minutit veel magada, kui ta ärkab kell 5 hommikul särasilmsena ja valmina uueks suurepäraseks teguderohkeks päevaks! - Jah. täitsa tõsi.

44. Oled füüsiliselt ja vaimselt kurnatud. Lisaks endale veel ühe inimolendi elu ja tervise eest vastutamine ei ole lihtne töö - Eks ta natuke kurnav oli jah. Aga mis siin ikka. Ega ainult ilu ohvreid ei vaja ;)

45. Tunned tugevat tungi viskuda vihasesse võitlusse, kui kellegi teise väike inglike sinu titalt mänguasja ära võtab -
:D Süüdi...

46. Loodad südamest, et sinu laps pole kunagi see vastik väike pärdik, kes teistelt mänguasju ära kisub. - Ei lootnud, vähemalt selles vanuses.

47. Imestad, miks keegi sulle enne lapse saamist ei rääkinud, kui keeruline beebi esimene eluaasta tegelikult on. - Miks keegi üldse peaks imestama selle üle???? Kas sa nagu ei valmistu lapse saamiseks siis? Loogiline, et sa tead, et see ei ole mingi lust ja lillepidu kogu aeg.

48. Vastad mõtlikult kaugusse vaadates: “Seda on keeruline seletada… Aga see on seda väärt!” kui keegi küsib, kuidas on olla väikelapse vanem. - no umbes täpselt võib tõeks pidada.

49. Sa ei suuda kuidagi mõista, kuidas saab olla võimalik kedagi nii tohutult armastada nagu sa oma last armastad - oh jah...

50. Nutad natuke veel. Lihtsalt niisama - aitab juba küll, eks :D


Ma vist peangi vähemalt ühe lapse veel tegema, sest nagu näha, jäid mul päris mitmed elu õppetunnid omandamata kahe eelmise lapse esimesest eluaastast. 

Meie perepilt suvel 2015 :) (autor:Marek) 

päev otsa voodis (27/365)

Seda, et mu olemine on olnud juba veidi aega kõike muud, kui hea, teate vist juba isegi. Nüüd siis lisandus tugev nohu ja kurguvalu. Peale tänast ööd, kus nina muudkui tilkus, pea valutas ja neelates oli tunne, kui neelaks tuld, mõtlesin, et aitab!

Tava olukorras ma poleks sellises seisus lehte võtnud. Poleks isegi arstile helistanud. Aga kuna praegu ei teadnud, mis rohtu üldse võtta, siis helistasin enda perearstile, et saada näpunäiteid, et mis ravimisvõtteid ta kõige rohkem rasedatele soovitab. Lisaks tahtsin ka küsida tema arvamust nendest valudest kõhus.

No helistamise tagajärg oli see, et olen kodus, voodirežiimil. Sain juhised, mis rohtu võtta võin. Aga minu mõttele, et ehk võin ikka tööl edasi käia, ütles arst, et kindlasti mitte. Endal muidugi jäi paha tunne sisse, sest mulle ei meeldi enda tööd teiste kaela jätta, aga hetkel on tervis siiski AjaO. Seda enam, et tegu pole ainult minu tervisega.

Olen siis täna üritanud võimalikult palju voodis olla. Olen ära vaadanud viimased osad tuulepealse maa sarjast. Lisaks ka nullpunkti kolmanda osa. Lastega sai mängitud lauamänge ja niisama jutustatud voodis pikali. Muidugi jättes lapsed koju tekkis vajadus ka normaalselt süüa teha, mille pärast tuli ikka mõned korrad end voodist püsti ajada, aga õnneks Mareli aitas mind köögis  :)

Praeguseks võin öelda, et kuigi olen põhimõtteliselt terve päeva voodis olnud, on olemine siiski kehv nii nohu kui kõhuvalude poole pealt. Täpselt selline piiripealne. Et veel erakorralisse ei torma, aga no teps mitte hea ka olla pole. Aga saan nüüd nädal aega veel voodis pikutada ja vaatame, mis arst järgmisel kolmapäeval visiidil arvab, millal tööle tagasi saan.  


dekreet ja puhkuse välja võtmine (26/365)

Juba päris raseduse algusest on mul olnud üks teema, milles olen nagu kits mitme heinakuhja vahel. Nimelt ma ei ole suutnud välja mõelda, millal oleks kõige parem, kasulik, mõistlikum minna dekreeti. Lisaks ka see, et kas võtta puhkus välja enne dekreeti või peale lapsehoolduspuhkust.

Esimene variant oli, et võtan kõik võimalikud päevad välja enne sünnitust. Ehk siis puhkus enne ja dekreeti minek juba 70 päeva enne tähtaeg. Seda pidi oleksin saanud juba kuskil aprillist koju jääda. Samas ma ei tea, kas ma tahan kolm kuud lihtsalt kodus passida. Olgu, ma ei tea, mis olemine teeb (ja ehk peangi tervislikel kaalutlustel seda varianti kasutama), aga hetkel ma ette ei kujuta, et istungi selle aja lihtsalt kodus ja tööl  ei käi.

Teine variant oli jätta puhkus välja võtmiseks peale lapsehoolduspuhkust. Kuna meil tööl mingeid preemiaid ei ole, siis summaliselt väga suurt vahet ei tohiks olla. Dekreeti läheks selle järgi siis õppeperioodi lõpus, ehk juuni algusega. Sel juhul saaks puhkuse rahad siis, kui lapsehoolduse ära lõpetan. Selle järgi võiks ma dekreeti ikkagi minna 70 päeva enne, lihtsalt puhkuse rahasid siis ei saaks. Mis mingis mõttes isegi oleks tark mõte, sest saaks ühe kuu raha hiljem, kui emapalk jms rahaline sissetulek nagunii läbi on.

Kolmas variant ja praegu kõige sobivam vist, on see, et lähen dekreeti 30 päeva enne tähtaega ja võtan puhkuse enne välja. Sellega lükkan dekreedi lõppu veidi kaugemale, seega saan puhkuse päevi veidi rohkem. Lisaks saan koju jääda ikkagi kuskilt mai keskelt. Mis mulle sobib väga hästi.

Neljas variant on muidugi see, et võtaks puhkuse hiljem ja läheks dekreeti 30 päeva enne. No ma puhtfüüsiliselt arvan, et ei kannataks seda välja. Arvestades, et tööl on mul rahmeldamist omajagu ja juba praegu olen õhtuks päris läbi ja kõht-selg annavad kõvasti tunda.

Kui ma ka kord ära otsustan (hiljemalt veebruari lõpuks, sest siis pean puhkuse avalduse ära tegema, kui tahan enne ära kasutada), siis tuleb veel see päevade arvestamise teema. No loen ma üht või teistpidi, saan ma ikka paari päevase nihkega need kuupäevad :D

Seega sada küsimust targematele: 
  • Millist varianti te kasuta(k)site? Või ehk on mõni viies, kuues, seitsmes variant, mille peale ma ise pole veel tulnudki? 
  • Kas dekreedi päevi lugedes tuleks see 30/70 päeva ette poole lugeda nii, et tähtaeg sisse arvestatud või mitte? Ja pühad lähevad kõik vist ikka sisse? 
  • Kas puhkuse päevade lugemisel loetakse ka pühad sisse, kui puhkepäevad, või jäävad need välja? 

poiss või tüdruk? (25/365)

See on meie jaoks üks kirgi küttev teema. Kui eelnevate lastega pole see eriti oluline olnud, siis hetkel on soo teada saamine väga oluline (põhjustest olen varem mitmel korral rääkinud). Kuna aga UH-sse niipea plaani minna pole ja sugu veel paari kuu jooksul ilmselt teada ei saa, siis vaatame, mis sugu mulle erinevad vanarahva tarkused ennustavad. Allika, kust erinevaid meetodeid võtsin, leiate siit :) Sealt leiate ka õpetused, kuidas mingit meetodit kasutada. Siia kirjutan vaid enda vastused, mida Marimelli lehe tarkuste järgi sain. Lisaks ka tagant järgi vaatan, kas eelnevate laste peal need töötasid või mitte :D 

1. Jaapani meetod Jaapani meetod võitab lapse soo määramisel arvesse viljastamise kuu ning mehe ja naise sünnikuud. Jaapani meetodi puhul on kasutusel kaks tabelit, mille abil saab teada, kui suure tõenäosusega sünnib poiss või tüdruk. Lubatakse, et see tabel on vägagi usaldusväärne. 

Jaapani meetodi järgi on tõenäosus poisiks ja tüdrukuks täpselt 50-50. Nii, et sellega targemaks ei saanud. Tagant järgi tarkusena võib öelda, et Mareku sünni puhul, oli samuti tõenäosus 50-50. Mareli puhul oli tüdrukuks tõenäosus 3 korda suurem, kui poisslapseks. 
2. Hiina meetod- Antud meetod ei ole täiesti täpne, kuid siiski maailmas üsna laialdast poolehoidu võitnud. Meetod võtab arvesse naise vanuse ja viljastamise aja.Selle meetodi järgi sünnib poeg. Mareku aja kohta läks ennustus pihta. Mareli oleks aga pidanud poiss olema selle ennustuse järgi. 
3. Hiina meetod vol.2 - Selle järgi läksid nii Mareli kui Mareku kohta ennstus täppi. Praegune beebi peaks selle järgi olema poiss või tüdruk, sest ega ma täpselt ei tea, kas ta eostati oktoobri lõpus või novembri alguses :D :D Aga tõenäolisem on pigem piiga selle järgi. 
4. muud ennustused 
  • Paaris või paaritu? Väidetavalt tegid maiad laste sugu kindlaks selle järgi, kui vana oli ema lapse eostamise ajal ja mis aastal viljastamine aset leidis. Kui mõlemad arvud olid paaris või paaritud, siis ennustas see tüdruku sündi. Kui üks arv oli paaris, teine aga paaritu, siis vihjas see poisile - Selle järgi peaks Marek olemagi poiss, Mareli peakski tüdruk olema ja tulevane beebi peaks olema poiss. 
  • Mõningate uurimuste tulemus näitab, et ema vanuse suurenedes tõuseb tõenäosus sünnitada tüdruk  - No Mareku ja Mareliga tuli see välja küll, aga mis nüüd kõik järgnevad lapsed peaks tüdrukud tulema ?? :D no ei usu eriti :D Aga selle järgi siis peaks tüdruk tulema. 
  • Teaduslikud uuringud näitavad, et mida rohkem lapsi juba on, seda tõenäolisem on saada järgmisena tüdruk  - no tüdruk siis selle järgi vist. 
  • Mõned uuringud näitavad seost lapse isa ameti ja lapsesoo vahel. Stressirohked ja tervistkahjustavad tööd viitavad rohkem tüdruku sünnile - no siis tuleb kindlasti tüdruk. No Mareku ja Mareli koha pealt see pidas enamvähem paika. 
  • Külmadel aastaaegadel eostatakse rohkem tüdrukuid - Mareli ja Marekuga läks see nihu. Aga selle järgi peaks siis piiga olema vist. 
  • Mõned eksperdid arvavad, et raske hommikune iiveldus ja beebi-tüdrukud on omavahel seoses, kuna östrogeeniväärtused on kõrgemad  - EI olnud mul erilist iiveldamist ka kahe eelnevaga. Aga selle järgi peaks vist siis poiss olema. 
  • Tütar võtab ema ilu ehk siis tütart ootav naine läheb koledaks - vinnide rünnak on küll meeletu. Samas jälle ma enda arust läksin just Marekut oodates koledaks :D Nii et jah... kaheldav värk vist, aga selle järgi peaks tüdruk olema. 
  • Lisaks on terve hunnik märke, mis kumbagi sugu ennustab. Neid lugedes on tõenäosus jällegi suhteliselt 50-50. On ühtteist nii piigalikku kui poisilikku mu olemises :D 
Nii et kokku sai arvamusi kui palju. Kui nüüd neid uskuda, siis tõenäosus on suurem saada tüdruk. Kõige usaldusväärsemad peaksid olema kolm esimest ja need ka pigem piiga poole. Enda sisetunne ütles alguses väga tugevalt üht, enam nii väga kindel ei ole. Mehe sisetunne ütles, et poiss tuleb ja kahe eelnevaga pole ta sisetunne mööda pannud. 

Mis te arvate, kumb tuleb? 

vesi voolab (24/365)

Ma saan lõpuks normaalselt nõusid pesta. Päris ideaalist on veel siiski soojaveeboiler puudu, aga hetkel ei morjenda see mind. Hetkel piisab täiesti sellest, et saan normaalselt kraani all nõusid loputada, normaalselt käsi pesta ja ma ei pea ämbriga käima vetsu kraanist vett toomas.

Eile Priit pani kõik võimalikud torud ja ühendused jms asjad paika ja vesi hakkas kraanist voolama. Mareli tuli sel hetkel just mossis näoga midagi kööki kaebama, aga kui nägi, et kraanist vesi tuleb, tuli selline üllatus näole, et kõik vingupõhjused kadusid :) 


14.rasedusnädal (23/365)

Sümptomid: ülakõhu valu, iiveldushood tühja kõhuga, vinnid 

Isud: magusad aga mahlased asjad

Kaaluiive: +1,7kg

Tähtsam info nädala kohta: Rosin hakkab oma pikkusega vaikselt lähenema 10 cm-le. Rosin kasvab nüüdsest veelgi kiiremini ja suudab painutada oma sõrmi, käsi, randmeid, pöidlaid, põlvi ja varbaid. Pea peal on Rosinal nüüdseks õhukesed juuksekarvad. 

Läbi on saanud esimene trimester ja võib hip-hip-hurraa hõigata! Käes on teine trimester, mis peaks olema raseduse kõige nauditavam aeg. Nüüdseks on ju enamustel esimese trimestri iiveldushood, meeleolu kõikumised läbi saanud ja pole veel tulnud kolmanda rasedusega kaasnev raske olemine, vaagnaluu valud jms. On mul siis olemine hea? Tühjagi. 

Esimesel trimestril mu tõesti vedas, sest päevad läbi poti kallistamisest ei tea ma mitte midagi. Sain vaid veidi iiveldada. Samuti ei tabanud mind erilisi nutulaviine ega hüsteerilisi vihahoogusid. Eks üht-teist oli häda ju ikka, aga ega sellised asjad lähevad kiirelt meelest :) 

Tundub aga, et teise trimestriga on hakanud minu "halamise" periood. Nüüdseks on kahjuks kinnitust leidnud, et iiveldamine on just nüüd minu puhul teemaks. Aga ainult siis, kui suudan söömise unustada ja magu on tühi. Seega pean silma peal hoidma, et maos toidust vajaka ei jääks. 

Toiduga seoses tuleb mainida, et ka mu magusa isu on tagasi. Kahjuks! Siiski ei isuta sellised kuivemad koogikesed, mis varasemalt. Parem sööks mingeid kohupiima sisaldavaid jms mahlakaid asju. Aga kuna kaalu koha pealt tuleb silm väga rangelt peal hoida, siis muidugi nendele isudele väga järgi ei tohi anda. Selle vältimiseks olengi hetkel šoppamise täielikult mehe õlgadele lükanud :) 

Teise trimestri saabumisega said alguse ka minu kõhuvalud. Asi hakkas pihta juba esmaspäevast, kui algselt olid sellised lühikesed valu perioodid ülakõhus paremal pool ühes kindlas kohas. Teisipäeval oli juba olemine tunduvalt kehvem, aga siiski mitte midagi sellist, et paanikat tekitada. Oletasin, et normaalne kasvuvalu. Kuna kolmapäeval oli ees väga kaua oodatud arstivisiit pojaga, siis ei saanud endale ka kuskil naistearsti kabinetis istumist lubada. Mõtlesin, et elan kolmapäeva üle ja siis vaatame edasi, mis kõht teeb. Kaks rasedust on andnud ikka mingi sisetunde, et mis valu on normaalne ja mis mitte. Nende valude suhtes häirekellad veel ei lärmanud. 

Kolmapäeval käisime siis pojaga Tartus arsti  juures. Hommikul oli olemine täitsa hea, seega julgesin isegi Aura külastuse ette võtta. Lootsin vees logelemisest leevendust saada, aga sain vastupidise reaktsiooni. Vees hakkas kõht hoopis rohkem valutama ja välja tulles lõi ka selga korraks päris jubeda valu. Natuke seismist ja läksid õnneks valud üle. 

Sai ka Tartust ilma naistearsti poole pöördumata koju sõidetud, aga plaanis oli neljapäeva hommikul kindlasti arstile helistada. Algselt helistasin sünnitusosakonda- seal ei võtnud keegi vastu. Siis helistasin Türile naiste nõuandlasse- seal polnudki plaanijärgset vastuvõttu. Helistasin Paidesse sünnitusosakonda tagasi. Sain lõpuks nad kätte, aga nad soovitasid siis hoopis Paide Naistearsti kabinetti helistada. Eks nii siis tegingi. 

Lõpuks sain siis oma mure põhjalikult ära kurta. Sealt tuli suhteliselt monotoonne vastus- see pole ju üldse rasedusega seotud. Arvatavasti sul sapikivid. Üritasin siis veel seletada, et minu arvates ikkagi on seos rasedusega. Selle peale vastati, et võta no-spad ja kui paremaks ei lähe, siis tule reedel vastuvõtule. 

Lõpetasin kõne ja ütlesin vaid mehele, et nii tark oskasin ma tegelikult ise ka olla. Õnneks aga terve päev voodis vedelemist aitas piisavalt, et valu saaks järgi anda. Nüüdseks on olemine jälle suhteliselt hea, kuigi õhtuks on keha suhteliselt väsinud ikkagi. Selle peale viskas üks tuttav vaid naljaga pooleks killu, et ega sa enam esimeses nooruses ole jah, et rasedus sama kergelt läheks kui esimesed ;) 

Laste arvamused uuest beebist (22/365)

Tegin väikse video, kust küsisin lastelt mõned küsimused seoses uue beebi tulekuga. Eks vaadake ise, mis nad sellest uuest tegelasest arvavad :)


ära kunagi googelda tervisehädasid (21/365)

Olen viimastel päevadel tundnud end kehvasti. Kõht on valutanud kohtadest, millest ta enne valutanud pole (ehk ülakõhust kindlate kohtade pealt). Tegelikult ta vahel ei valutagi, vaid on lihtsalt ebamugav tunne sees. Siis ei anna üldse tunda ja kolmandal momendil lööbki jälle valupiste sisse, mis üldse ära minna ei taha.

Üks öö valutas kohe kogu aja, aga mitte jälle nii hullult, et kohe kuskil erakorralisse joosta. On tegu siiski kolmanda rasedusega ja mingisugune sisetunne (mis muidugi ei ole 100% kindel), on tekkinud, et kust maalt kisub asi hapuks.

Aga kuna mul pole kunagi ülakõhus valusid olnud, mis poleks tingitud lapse surumisest (millest praegu see kindlasti olla ei saa), siis googeldasin väheke. Ega sealt palju raseda ülakõhu valu kohta ei tulnud. Enamasti oli siis põhjuseks katkemine või preeklampsia (mida nii varases raseduses ei saakski olla). Paaris kohas oli juttu ka sellest, et lapse surumisest on kõht hell, aga nagu mainisin, sellest mul olla ei saa.

Aga ega see on teada fakt, et kodus arvutis googeldades eriti targemaks ei saa. Peab ikka targematele kujudele helistama, et ehk oskavad miskit arvata või siis kohale vajadusel kutsuda. Aga helistamisega ka paras pull, et kuhu nüüd täpsemalt helistama peaksin..

Käin vastuvõtus Türil ühe arsti juures. Aga see peaks vist praegu üldse puhkusel olema. Võiks siiski ju Türile helistada naiste nõuandlasse, sest täna seal isegi vastuvõtt. Aga kui ta kohale kutsub või mingit uuringut soovitab, siis peab nagunii Paidesse minema. Paidesse naistearsti juurde võiks ka helistada. Seal ju ka targad inimesed, aga samuti ei ole nemad ju uuringuid ise tegemas ja peaksin ikka kogu jutu uuesti lahti seletama ja uuesti kuskil järjekorras istuma ja ootama. Kolmandaks variandiks on kohe sünnitusosakonda helistada ja murest rääkida.

Uurisin facebook´i järvamaa emmede grupist ka, mis nad soovitavad. Enamus arvaski, et helista aga kohe sünnitusosakonda ja küll nad ütlevad, et kas vaja kuhugi üldse minna või mida teha. Nii siis kavatsengi teha, kui kellaaeg vähegi normaalseks saab.

PS! Olen täna juba kella kahest öösel üleval, seega on ülimalt tore, et vaba päev on ja lõunauinakut teha saab :) Juhul muidugi, kui mind kuhugi kohale ei kutsuta.

 

Päev Marekuga Tartus (20/365)

Marekul oli vaja täna Tartusse arsti juurde minna. Ega ta eriti vaimustatud arstide vahet käimisest ei ole. Nädal aega sai teist ette valmistatud. Aga ega muu eriti mõttega leppimist ei toonud kui see, et saab minuga väheke mujal linnapeal ka ringi tuiata. Mareli polnud küll mõttest eriti vaimustatud, aga eks tema kadedus andis ka väheke indu Marekule juurde, et ikka Tartusse minekuga nõusse jääda :D

Algselt mõtlesin, et lähme 4D kinosse. Pole ise kunagi seal käinud ja Marek pole kunagi suures kinos käinud. Saaksime elamuse mõlemad. Siis aga lugesin, et rasedana sinna ei soovitata minna. Selge, jäi ära. Teiseks mõtteks oli juba ammu külastada Lõunaväljaku uisuplatsi, aga jää peal olen ma viimase kuu aja jooksul piisavalt liuelda kodu õues saanud. Seega ka sinna oma seisuses ronima ei hakanud.

Kolmandaks variandiks oli Aura. Mõni aeg tagasi käisime ju Mareliga kahekesi linnas ja läksime ka ujuma. Seekord siis käisin Marekuga seal ära. Ega mulle eriti seal Marekuga käia ei meeldi, sest ta juba nii suur, et võiks vabalt meeste poolele saata. Aga ma olen kindel, et ta tekiks seal mingi probleem ja ma ei saaks ju kuidagi talle sinna appi minna. Eks ma üritasin siis hoida teda võimalikult tahaplaanile, et kellegi probleemi poleks poisist naiste riietusruumis.

Hoidmas tahaplaanile :D 
Kuna jõudsime kohale väga varakult ,siis käisime ainult ujula poolel. Marek näitas oma ujumistrennis õpitut ja sai täitsa ilusti (kätiste abiga) ühest servast teise ujumisega hakkama :) Mõned korrad käis lasi Limpa basseinis liumäest ka alla, aga enamus aega ujusime või mängisime palli vees. Mina ujuda küll otseselt ei saanud ega tahtnud. Paar päeva juba olemine kehvavõitu ja lootsin veest lihtsalt olemisele leevendust saada (ei saanud kahjuks).


ujula selfie :) 

Ära tulemisega oli ka üks hea juhtum. Kui me olime peaaegu riides, tuli meie kõrvale üks vanem daam pesemast. Ta vaatas sellise imeliku näoga Marekut ja läks meie kõrvale föönitama. Ma siis, tahtes mitte tekitada ebamugavat olukorda, aitasin ruttu Mareku riidesse, et ära minna. Selle peale aga tädike hakkas manitsema, et üks kord tuleb poisil ikka minna meeste osakonda ja kuidas ta hakkama saab seal, kui emme kogu aeg aitab. Ma ütlesin vaid, et meil on kiire, naeratasin kergelt, haarasin Mareku käe otsa ja panime sealt minema. 

Peale ujumist läksime lõunakasse sööma. Marek tahtis minna pannkooke sööma ja nii me tegimegi. Aga enne seda tuli veel ikka mõne masinaga ka natuke sõita. Kuna mul sente oli loetud umbes-täpselt visiiditasu jagu kaasa, siis mingi ufoga sõita ei saanud ja tuli autoga leppida.
minut rallimist

Peale pannkookide söömist läksime veel tunnikeseks šoppama. Sai Marelile väike kink ostetud, et ilusti lasteaeda oli nõus jääma. Marekule ka ühe väikse lego, mille ta pidi kätte saama alles siis, kui arsti juures ilusti ära on käinud. Teenis oma käitumisega paki ilusti välja ;)
arsti ukse taga ajakirju lugemas

Arsti juures veel palju targemaks ei saanud. Lähme veebruaris paar korda uuringutele ja siis märtsis saame nö viimase sõna ja arvamuse. No vähemalt saab enne kooli asjad selgeks.

Vahel kohtab ka magamistoas nägusid, keda sinna ei oodata (19/365)

Kui ma kunagi väike olin, siis ma armastasin hiiri. Mulle hirmsasti meeldis taskulambiga vaadata, kuidas nad külmkapi all toimetasid. Nii kaua käisin vaatamas, kuni nad sealt minema kolisid. Küll nad ikka meeldisid mulle. Just siis, kui ma väike olin.

Nüüd aga olen ma suur ja vihkan neid vastikuid pika sabaga tegelasi. Ei aita nende vastu ei mürk ega lõksud. Ikka nad, paganad, ronivad tuppa. Just praegu pidin südarabanduse saama, kui üks mu magamistoas laua alt minuga tõtt vahtima hakkas. Ja nüüd, kui ma kirjutan, tuli teine ka veel seltsi. Arvatavasti selle esimese ema, sest ta oli tunduvalt suurem :D  Priitu ka kodus pole, kes nad maha lööks ja minul pole südant vaest looma peksma minna..

Selle eest aga tõin neile süüa. Ilusat, sinist värvi. Nii ma nüüd istun siin vaikselt voodis. Nemad, tõprad, aga vahivad laua sahtlite alt vahelduva eduga välja, kas ma ikka olen siin. Millegi pärast mu toodud sööki aga puutuda ei julge.


little makeover ;) (18/365)

Tükk aega oli juba mõtetes väike muudatus soengus teha. Kuna ma seni polnud  leidnud juuksurit, kes oleks nõus tehinguga "tee mis tahad mulle pähe", siis seni oli jäänud see plaan tahaplaanile. Nüüd aga veidi aega tagasi uurisin, kas üks ülepõllu juuksur oleks nõus sellise diiliga. Ta oli nõus. Paar mõtet käis esialgu välja, need mulle sobisid ja täpsemalt värvid-lõikuse lasin tal ikka ise valida.

Täna siis oli see tore päev, kus uus soeng pähe sai. Kuigi juuksur küsis mitu korda üle ikka, kas nii või naa sobiks, siis ma jätkuvalt olin oma seisukohal, et tee mis tahad :D Hetkel on mul lihtsalt seisukoht, et need on kõigest juuksed. Alati annab pea üle värvida/lõikus ümber teha. Õnneks ma ei pidanud temas pettuma.

Läksin siis ema juurde ka näitama ja nende näod olid küll alguses nagu "tunnen kaasa", aga täpsemal uurimisel ütlesid nad, et see pigem sellest, et ma näen jube võõras välja nüüd.Aga öeldi ka, et nüüd juuksed läigivad ilusti ja pole enam mingit kartulikoore tooni peas. Aga Mareli ütles, et mul on nii ilus soeng nüüd ;)

Priit oli suhteliselt ükskõikne. Arvas, et täitsa tavaline soeng. Tema puhul võib seda kiita kui positiivset seisukohta :D  Kui hästi otsida, siis võib leida taolise tooni mu peast ka 2009. aastal, aga lõikuses olid siis väiksed erinevused.

Aga mis ma pikalt ikka seletan. Paar pilti sai ka tehtud juuksuri juures. Pole mingid poseerimise pildid, aga aimu väheke saab ikka :)

enne ja pärast

"Loomulikult olen kõige ilusam" postitus (17/365)

Kuigi antud teema mind otseselt ei mõjutanud (lihtsalt ma pole piisavalt tuntud), tundsin vajadust et hästi natuke sel teemal kaasa rääkida. 

Väikseks sissejuhatuseks mainin ära, et viimaste päevade top uudis blogijate maailmas on üks perekooli postitus, kus kritiseeriti blogijaid välimuse järgi. Täpsemalt siis liigitati ühed koledateks ja teised ilusateks. Küll toodi välja ühe kohutavat nahka ja teise kasimatut olekut. No päris tervet teemat ma läbi lugeda ei tahtnud, aga üldpildi sain paari postituse lugemisest küll.

Sellest tulenevalt tegi Britt väga mõnusa video, kus toob välja enamus minu peast läbi käinud mõtted. Ei hakka neid siin enam üle mainima, aga toon välja paar asja seoses endaga selle teema raames. 

Mul pole vist olnud kunagi aega, kus ma pean end koledaks. Olgu see kaalunumber milline tahes, aga ma enda arust olen alati ilus olnud. Jah, ülekaalus, aga siiski ilus :) Eks muidugi on päevi, kus peeglisse vaadates teevad vinnid kurvaks vms, aga ma tõesti ei mäleta, et ma kunagi enda kohta kole oleks öelnud. Tean, ma pole mingi miss Estonia. Mul on omad iluvead, nagu meil kõigil. Aga miks peaks neid rõhutama? Keskendume sellele, mis enda juures meeldib ja elu ongi lill ;) Mulle näiteks meeldib enda naeratus. 

Eks ma oma elu jooksul olen ka saanud nii mõnegi solvangu välimuse suhtes. Mõne otse näkku, mõne selja taga. Enamus neist on ühest kõrvast sisse ja teisest välja jooksnud. Välja arvatud üks kord, kus minu jaoks väga oluline sõber tegi minu selja taga (teadmata, et ma kuulen) väga koleda nalja mu välimuse koha pealt. See tegi haiget ja nagu näha, on see meeles ka praegu, kuigi sellest on möödunud üle kümne aasta. 

Üritasin leida ühe pildi ka siis, mis oleks meigita (Briti üleskutse peale). Kuna ma hetkel põen tõsist raseduse aegset "puberteeti" näos, siis kohe uut pilti tegema ei hakanud :D Aga selle eest leidsin pildi, kus mina ja Mareli mõlemad olema loomulikult kõige ilusamad! 


loomulikult oleme kõige ilusamad!

13.rasedusnädal (16/365)

Sümptomid: iiveldus, väsimus, kahtlane tunne varba otsas.

Isud: pett ja suurtes kogustes

Kaaluiive: +2 kg 

Tähtsam info nädala kohta: Rosin on vähemalt 6cm pikkune ja peaks kaaluma kuskil 20gr. Nüüdseks on välja arenenud ka sootunnused, seega kannatamatutel on võimalus välja uurida, mis soost nende laps on.

See nädal algas ultraheliga. Esmaspäeval läksin Paidesse eesmärgiga ära mõõta lapse kuklavolt ja sellega välistada enda jaoks võimalikke geneetilisi väärarenguid. Kuigi tõenäosus nendeks on minu vanuse puhul väike, on ikka hinges väike hirm. Kõige parem on, kui targem inimene (ehk arst) kinnitab, et kõik on korras. Kahjuks seekord seda kinnitust ei tulnud. Lihtsalt tegelane oli nii kangekaelne, et ei lasknud kuklavolti mõõta. Ei aidanud ei torkimine ega kõhu raputamine.

Sellest hoolimata nägin on Rosina siputamas ära ja südametöö oli ka ilusti regulaarne. Üldse oli arst ta mõõtudega väga rahul ja arvas, et ma ei pea üldse selle pärast muretsema, et kuklavolt mõõtmata jäi.  Kui esimeses ultrahelis oli Rosin 5 päeva väiksem, kui pidi, siis praeguseks on ta ilusti järgi kosunud ja ultraheli näitas tähtaega isegi 1 päeva võrra varasemana. Arst aga ei hakanud tähtaeg muutma, seega on 25. juuli jätkuvalt see oodatud päev.

See nädal tuli ka ootamatult mulle üks päev totaalset iiveldamist. Kui kõik raamatud ja allikad väidavad, et nüüd peaks väsimus ja iiveldamine taanduma hakkama, siis mina olen vist vastupidine näide. Üks päev oli konkreetselt selline, et igas asendis oli kohutav olla ja oleksin terve sisikonna välja lasknud, kui see oleks vaid tulnud. Minu kurvastuseks keeras see aga kõhus ringi ja ajas olemise veelgi hullemaks.

Lisaks kõigele tuli mul see nädal üks kummaline tunnus. Olen küll kuulnud, kuidas rasedad söövad kriiti, mullast kartulit jms jama, aga minu nähtus on ikka eriti kahtlane. Ma ise diagnoosisin selle „märja varba sündroomiks“. Ma lihtsalt aegajalt tunnen, nagu mu parema jala suur varvas oleks märg. Olen seda sada korda juba kontrollinud ja reaalselt pole see kordagi nii olnud. Kui keegi aimab, millest küll selline asi võib olla, siis võiks mind ka valgustada :D 

Lõpetuseks mainin veel ära, et olen viimased päevad üritanud välja mõelda, et kuidas ikka oleks kõige targem teha selle puhkuse välja võtmise ja dekreeti minekuga. Arvutasin üht ja teistpidi ja lõpuks leidsin vist majanduslikult kõige parema tulemuse, aga sellest juba mõni järgmine kord. 
kangekaelne tegelane seljaga meie poole

tagurpidi ants (15/365)

Kõik kirjanduslikud allikad on hetkel selles etapis, kus lohutatakse, et paha olemine ja väsimus hakkavad üle minema ja lõpuks saab hakata end inimese kombel tundma. Kui suurem väsimus välja arvata, polnud ju minul aga siiani viga suurt midagi. Mis siis minu puhul allikad peaksid soovitama? No võite arvata - Nüüd on sinu aeg kannatada ja surmahaigena mööda maja ringi kooberdada...

Ma tõsiselt loodan, et tänane olemine ei kavatse mu juurde pikemaks ajaks jääda. Nii halvasti pole ma selle raseduse jooksul veel kordagi tundnud. Ausalt ka! Ma ainult pikutaks, aga mitte väsimusest. No seda on ka, aga kõik muu on sada korda hullem. Seest on kõik nii õõnes, nagu oleks räige pohmakas ja ma oleks mao sada korda tühjaks öökinud. Ainult selle erinevusega, et välja ei tule midagi. Käib aga sees ringi ja rõvetseb minu olemisega.

Ja sellest pole veel vähe. Lisaks ei saa üheski normaalses asendis pikalt olla, sest kuskilt hakkab ebamugav. Lõuna ajal üritasin magada, et ehk läheb paremaks, aga tühjagi. Kui vahetada asendit iga 5 minuti tagant, ei saa väga head und tekkitagi. Lisaks kõigele on emakakasvu valu ka platsis. No ja kui kogu muu olemine on nagu lehmakaka, siis ausalt võimendub see valu ka, sest nii paha on olla ju... :S

On ju mõned juhtumid, kus kehv olemine tulebki hiljem, ka ma olen üks neist? Ma ikka loodan, et see oli mingi "Marisel oli plaanis väga produktiivne vaba päev- keerame selle siis pekki" sündroom.


häda ilma teemal (14/365)

Kuna enamasti kiputakse sellist vingujuttu väga negatiivselt lugema, siis võtke üks pits koomilist vaatenurka sisse, enne kui lugema hakkate. Teksti läbi lugedes tundus endalegi, et nüüd ma istun voodi nurgas ja nutan ilma pärast, aga nii hull see siiski pole ;)

***

No öelge, kes mind karistab?? Ausalt!?!? Juba eile ei tahtnud ma õue nina pista, sest aknast avanes vaid üks jääväli. Kuna meie maja on ju sellise kerge künka küljel peal, siis terve õu on ühele poole kaldus. Arvate, et oli siis tore mööda seda jäävälja tööle roomata? Vihjan, ei olnud!

No kui ma olin autosse jõudnud, siis lootsin südamest, et teed on vähemalt normaalsed. Kruusatee lõigust ei oodanudki suuremat, aga asfalt ju oleks võinud vähemalt puhas olla. No ei vedanud. Teatud lõigud, kus suurem liiklus, olid enamvähem puhtad ja ilusti sõidetavad, aga ülejäänud lõigud olid täielikult jää all.

Sain lõpuks tööle. Täitsa tervelt, kuigi paari koha peal tahtis auto tagumik enne mind kohale jõuda. Siis järgnes järgmine "tore etapp". Läbi lompide, mille alla oli peitunud jää, väravast majaukseni kõndimine. Nii tore! Õnneks jalanõud on mul superhead ja märga mu jalad taluma ei pidanud. Suure hädaga sain isegi tuppa.

Siis enam ilm ei heidutanudki nii väga ja aknast see vaade nii hull ka ei paistnud. Kuni õhtul koju minekuni. Vot siis oli ikka grammike vaid puudu, et ma oleks suure hooga selili käinud. Õnneks oli lähedal koht, kust kinni haarata ja ma jäin ikka püsti. Tagasi sõit üldpildis oli parem. Teed olid rohkem välja sulanud ja kruusatee pealt oli nüüdseks juba luksus sõita, sest kruusa pealmine kiht paistis ilusti :)

Tuppa saamine oli jälle omaette ooper, sest õues oli juba pime! Ja rõõmust kekslevad koerad ei teinud mitte teps seda kergemaks. Eks ma tuppa ikka lõpuks jõudsin, aga igat sammu tuli kalkuleerida kui täpismatemaatikat, sest ma tõesti ei tahtnud külili käia. Kui juba ukse selja taga kinni sai tõmmata, tuli üks suur "uhhh" ja võis hakata jälle normaalset elu elama.

Hommikul aknast välja vaadates paistis veel suurem jääväli. No täname õnne, et mul vaba päev täna on :)

PS! Ega mul jää vastu ideaalis midagi polegi. Uisutada mulle meeldib ja ega see kukkuminegi nii kohutav oleks tava olukorras. Aga esiteks olen ma ju praegu rase ja ma ei taha teada, mida üks põnts vastu jääd võib lapsele teha ja teiseks on selle jää peal vesi, mis kohe mitte üldse mulle meelepärane pole.

PS2! Seda, et teed on täna veel libedamad, saab aimu näiteks sellest artiklist.

sõõm värsket õhku (13/365)

Sattusin täna vaikselt paanikasse, kui avastasin, et pool kuud hakkab vaikselt läbi saama ja ma pole kordagi välja pikemale kõnnile jõudnud. Kuna ilm oli väga mõnus, siis mõtlesin viga parandada ja  lastele jala järgi minna. Minule veidi üle 4km jalutamist, neile tiba üle 2km. Paras maa kõigile :) Igaks juhuks võtsin kelgu ka kaasa, et kui keegi peaks surema hakkama.

Algselt oli Marekul ülihea meel, et kelguga tulin, sest ta oli seda juba ammu oodanud. No hakkasime siis tulema ja kuna Mareli sai enne teda kelgule istuma, siis hakkas üks kolgata tee pihta. Küll ei astu sammugi, siis tuleb aga teosammul. Päris kiiresti viskas Marelil see üle ja lasi Mareku kelgule. Saime siis kuskil pool kilomeetrit kõnnitud, kui Mareli tahtis kelgule jalga puhkama minna. Seega Mareku kord kõndida. Ta ei saanud 300 meetritki kõnnitud, kui viskas pikali maha ja halas, et tema enam ei jõua.

Olgugi, et lasteaia päev selja taga ja kombekatega pole just kõige mõnusam kõndida, nägi see hala pigem draama tegemisena välja, kui reaalse väsimusena. Aga Mareli, lahke õena, hüppas kelgult püsti ja lasi Mareku istuma. Kui kuskil kilomeeter oli kõnnitud, ajasin Mareku ka püsti ja ütlesin, et nüüd kõndigu ise.

Teise kilomeetri kõndisid nad siis ise. Mareli koos minuga ees ja jutustades, Marek kuskil 15 meetrit tagapool mossitades. Alguses küll üritasin meelitada ja rääkida, et värske õhk teeb head, koos ju tore kõndida jne, aga ei teda kõigutanud ükski jutt ega asi. Lõpuks andsin alla ja lasingi tal seal järgi lonkida. Mareli küll iga natukese aja tagant vaatas tagasi muretsevalt ja arvas, et ootame ikka venna järgi. Ei oodanud, aga hoidsime pidevalt silma peal, et vahemaa suuremaks ei vajuks.

Lõpuks jõudsime koju. Mossitades võeti riidest lahti. Siis tuli naeratus näole ja Marek küsis suure õhinaga: "Millal sa uuesti meile kelguga järgi tuled? Järgmine kord ma kõnnin terve maa." Saa siis lastest aru :D :D

 

kuhu kulub remondiaeg? (12/365)

Pidime see nädalavahetus hoolega remonti tegema ja koristama. Saime reedel ühe kena inimese käest kööki tasuta paar kappi. Seega oli vaja köögist riidekapid enda eesmärgipärast kohustust täitma panna ja köögi asjad uutesse (meie jaoks :D) kappidesse, peale nende paika panemist, ümber laduda. Kuna üks kapp oli ka põrandale käiv, siis Priit mõtles (või õigemini ma väga palusin), et proovib sinna kraanikausi külge panna. Siis saaks kööki ka vee ära tuua ja nõusid kraanikausis pesta. Kui muu mind siin majas üldse ei häiri, siis maas kükakil kausi kohal nõusid küll enam pesta ei viitsi.

Alustasime juba reedel koristustöödega. Reede õhtuks saime nii palju, et seinakapi saime paika ja selle asju täis. Ühe riidekapi sain ka lastetuppa ära paigutatud. Selleks, et edasi majandada, oli aga poodi vaja minna. Laupäevaks saigi plaan tehtud, et lähme käime otsime kraanikausi panekuks kõik võimalikud jubinad ja äkki saakski varsti vee sisse. Minekul olime veel kindlad, et õhtul teeme ilusti remonti ja saab jälle sammukese edasi. Valesti arvasime :D

Esiteks olid kõik ehituspoed jubedalt rahvast täis. Mõtleks küll, et jaanuar ja paljudel ju peale pidustusi rahakriis aga tühjagi. Inimesi oli rohkem kui küll ja järjekorrad venisid ja venisid. See võttis juba oma aja. Teiseks mõtlesime, et kui juba poes, siis ostame esiku jaoks ka kõik puuduoleva ära. Selleks oli siis hunnik pistikuid ja mingeid muid jubinaid, mille nimesid ma täpselt ei tea ning põrandakatte ja värvi. No see võttis jällegi ulme aja, sest kui riidepoes saad vähemalt asjast aimu selga proovides, siis ainult näidiste põhjal ei kujuta väga ette, milline kompott kokku saaks :D

Põrandakatte puhul mu esmast (ja odavat) valikut ei olnud piisavalt. Teist valikut õnneks oli, aga sellel oli ruutmeetri hind ka üle 2 euro kallim. Samas pinda esikus väga pole, nii et elame üle ;) Teiseks pidime valima seina värvi. :D :D Nii me siis seisime värvinäidiste ees, põrandakatte rull käes ja võrdlesime, mis sobiks. Üks eelistas üht, teine teist äärmust. Lõpuks valisime värvi, mida ma vist mitte rasedana poleks elusees valinud :D Värvi ütlema ei hakka, kui seinas, siis näete ;)

Lisaks leidsin hästi mõnusa šablooni, millega lisaefekti anda, aga juba kahtlen, kas seda üldse esikus kasutan. Mõtlesime, et kui värv seinas, siis vaatame, et kas on sinna vaja. Kuskil kindlasti kasutan selle siiski ära.

Esikusse jäi veel ostmata riiulite tegemiseks materjal ja uks, mis jääb esiku ja köögi vahele, aga need mõtlesime osta, kui ehituspoes mingi -20% soodukas tuleb :)

Lõpuks saime ikka kraanikausi jaoks vajalikud jubinad ka ostetud. Ümmarguse kraanikausi saan, kui ikka sinna kapile selle kuidagi külge saame :D Aga seda hakkab Priit arvatavasti alles järgmine nädalavahetus paigaldama, sest koju jõudes oli kell täpselt nii palju, et õige aeg oli õhtusööki tegema hakata ja vaikselt voodisse sättima. Korra mõtles küll, et lõpetab esiku seina natuke, aga kuna villanuga üles ei leidnud, siis nii ta jäigi. Sõime kõhud täis ja ronisime magama.

Nüüd siis täna Priit püüab nädalavahetusest veel võtta nii palju kui saab. Ehk saab vähemalt kriipsukese remondiga edasi. Varsti aga vaja sünnipäevale minna. Eks õhtul tagasi tulles ka veel aega, aga siis on kõik juba mõtetega jälle töönädalas ja nii see aeg kulub.

PS! Mina sain muidugi eile õhtul nii palju veel tehtud, et kuni Priit šnitsleid meile meisterdas, tühjendasin köögikapid ära ja sain teise riidekapi ka köögist (Priidu abiga muidugi) magamistuppa veetud ja riideid täis laotud. Nüüd oleks vaja see teine köögikapp paika panna, et mööda maja paigutatud köögiasjad kappi tagasi saaks :D


12.rasedusnädal - ametlikult rase (11/365)

Sümptomid: väsimus (pooleldi arvatavasti tingitud jätkuvast haigusest), emotsioonide kõikuvused.

Isud: kalapulgad, pett ja kohupiim

Kaaluiive: +1,7 kg 


Tähtsam info nädala kohta: Rosin on pealaest jalatallani täielikult välja arenenud ja nüüd toimub  organite edasi arenemine. Ta oskab juba liigutada sõrmi ja varbaid, avada oma suud, naeratada, kulmu kortsutada ning pöialt imeda.

Sel nädalal sain ma ametlikult rasedaks. Sain omale raseduskaardi ja hunniku kirjandust, nagu ikka värsketele rasedatele jagatakse. Täpsemalt võite sellest lugeda siit

Järgmise ultraheli aja sain esmaspäevaks. Kuna laps oli esimeses ultrahelis loetud päevad väiksem, kui oleks pidanud päevade arvestuse järgi olema, siis arst ei hakanud neljapäevaks UH-d  panema. Nii et nüüd tuleb veel mõned päevad küüsi närida enne, kui saab öelda, et ohtlik aeg (ehk 12 nädalat) on läbi ja kõik on ok. 

Selle pabistamisega olen hakanud viimastel öödel eriti nõmedaid unenägusid nägema. Välja arvatud täna. TÄna nägin, et me olime mingi muinasjutu tegelased. Just mingi, sest seal oli eri aspektid eri muinasjuttudest kokku pandud ja osa oli midagi sellist, mida tõenäoliselt üheski muinasjutus ei ole :D Ühesõnaga lõpuks saime jälle Priiduga kokku ja oli happily ever after :P

Lisaks arstivisiidile tegin sel nädalal lõpu (loodetavasti küll ajutise) oma lemmikhobile - rahvatantsule. Sellest saate ka lugeda täpsemalt eraldi postitusest siit

Töö juures direktor küsis ka ära, et mida kavatsen puhkuse-dekreedi välja võtmisega teha. Kuna mul oleks võimalus juba poolest aprillist koju jääda, siis oleks minule asendaja leidmine suht nõme. Tegu poleks ju vaid paari nädalaga. Ütlesin, et annan endast parima, et võimalikult kaua tööl käia. Ehk puhkuse võtan kindlasti välja peale lapsehoolduspuhkust (mis on ka rahaliselt mulle mõtekam). Dekreeti jäämise aja suhtes vaatan, kuidas välja vean. 

Videos aga näitan, kui erinevad võivad olla raseduskaardid. Endal ju kolme raseduse näol kodus nagu väike kollektsioon juba ;) 





koerte elektripiire(10/365)

Olin juba nii rõõmus, kui koju sõitsin ja vaatasin, et koerad ka täna ilusti õue peal. Nüüdseks on neil juba peaaegu nädal aega piirderihmad kaelas olnud, kui meid kodus pole ja siiani polnud veel probleeme olnud. Just tänaseni siis. Kuni ma autost välja tulin ja asju välja upitasin, tundsin et Bella nühib vastu mu sääri. Parkisin auto ekstra kaugemale täna, sest õue peal on suhteliselt porine, seega väljapoole koerte ala ja ta, kurjam, oli kuidagi üle piiri saanud.

Algselt arvasin, et äkki patarei läbi vms, sest sai sisse pandud patareid, mis komplektiga kaasas, aga ei. See pätt oli rihma endal kaelast lihtsalt maha tirinud. Andke abi, aga sel koeral ei püsi mitte üks rihm kaelas! Kõik ta kakub ära. Nüüd siis ka selle elektripiirde oma. Õnneks leidsin tähtsama osa (ehk anduriga karbikese) kiiresti üles ja panin toas teise rihma otsa, aga ei tea kui kaua nüüd siis see kaelas püsib enne, kui ta jälle selle ära tirib.... 

Muidu võib piirdega täitsa rahul olla. On küll mingi hiinakas, aga töötab. Rihma otsides sain ise ka tunda särakat, kui kogemata koos selle karbikesega üle piiri tahtsin minna :D Ei midagi hullu, aga ehmatas ära küll. Koerad õppisid jube kiiresti ära, kust maalt piirid jooksevad. Algselt olid küll kaks päeva ülisolvunud, et mis jama nüüd on korraldatud, aga harjusid uue olukorraga ära ja nüüd jooksevad juba ilusti enda ala peal ringi. Mees pani traadi veel nii ilusti, et saavad ümber maja joosta, seega jooksuala on piisavalt suur. 

Aga Bella suhtes tuleb tõsiselt mõelda, et mis traksid talle selge tuleb muretseda, et ta seda andurit jälle ära ei kaotaks. 



nimede valiku kriteeriumid ja statistika (9/365)

Aega nime panekuni rohkem kui küll, aga vaikselt juba uurin maad ka sel teemal. Kõik nimed, mis mul seni meeldisid, on kuidagi äkitselt ära võetud. Ja mitte uute tittede näol, vaid pigem tutvuste näol :D Näiteks töökaaslasele juba mainisin, et kuna ta meile tööle tuli, siis kaotasin kohe ühe ilusa tütarlapse nime oma nimepagasist. No ei pane ju sama nime, kui töökaaslasel :D Sama lugu oli ühe poisslapse nimega, sest sõbranna leidis endale mehe just sama nimega. Ebaõnn, või mis?!

Ja ega see nime valik niisama lihtne ka pole.Mul on mingid kindlad kriteeriumid, mida üks väljavalitud nimi peaks ka täitma.  Esiteks peab nimi algama M tähega. Teiseks peaks selles olema R täht. Selle koha pealt juba olen nõus läbirääkimisi pidama, kui võin selle K vastu vahetada. Järjest enam on mulle meelepärasemad nimed, mida ei ole Eestis väga palju pandud. Kuna mu enda ja Priidu nimi on väga tavalised, siis võiks ju lastel veidi vähem levinumad nimed olla. Marek muidugi läks veidi mööda selle kriteeriumi järgi, aga sel hetkel ei olnudki veel seda punkti nimevalikul olemas.

Muidugi ei tohi nimi kõigele lisaks olla välismaine (ehk sisaldada mingit X, Y, C, CH, CHR; eestikeele reeglite vastaseid ühendeid jne). Ma pean ikka Mareli nime suhtes tihti rõhutama, et kõik on tavalised eesti tähed ja ei ole lõpus Y. Ja muidugi ei tohiks see nimi olla mingi megapikk, nagu Magdaleena vms. Ühesõnaga nagu ütlesin, ei ole nime panek niisama lihtne midagi :D

Seoses nimedele mõtlemisega lasin üks päev kõik võimalikud nimed, mis pähe tulid, Eesti.ee statistikast läbi. Tulemused olid siis sellised. Mõnele nimele on ühtteist juurde märgitud (mis on näiteks Mareli või Mareku pakutud jms).

Mareli- 22 korda
Marek- 3008 korda
Maris - 1771 korda (tundub küll, et tunduvalt levinum. Igalpool on alati mõni teine Maris lisaks minule).
Priit - 3578 korda

Võimalikud nime variandid, mis pähe tulid ühel ilusal päeval ja enamvähem mu kriteeriumitele vastaksid:
Maribel- 230 korda
Marilee- vähem kui viis korda
Miron- 213 korda
Marten -  1221 korda
Maiken- 167 korda
Marilin -243 korda (töökaaslase nimi, jääb ära)
Marko- 3879 korda
Mairold- 166 korda (minu vanaisa nimi, mida kaalusime ka Mareku puhul pikalt)
Marell- 8 korda
Marii- 291 korda  (kindlasti tegelikult ei paneks, sest seda siin kandis väga palju!)
Mairi- 294 korda
Maira- 20 korda
Marta- 1118 korda (naabritüdruku nimi, seega meie ei pane :D)
Margus- 5328 (sõbranna mehe nimi, jääb ära)
Martin- 6274 korda
Mark- 1604 korda
Mattias- 905 korda (eestikeele reeglite vastane nimi, seega vist mitte. Kui just mitte ühe T-ga)
Maret- 1763 korda
Miina - 175 korda
Maril- vähem kui viis korda
Marin- 185 korda
Mairon - 80 korda
Maala- vähem kui 5 korda (Mareli pakutud nimi, tahtis Laala, aga ma ütlesin, et las algab ikka M-ga)
Maali- 20 korda
Milo- 6 korda (Mareku pakutud nimi)
Mirten- vähem kui viis korda
Mirtel - 485 korda

Oeh, nendest nimedest on tegelikult vaid üksikud, mida võiks võtta kaalumisele. Õnneks veel muidugi aega on selle nimevalikuga (eriti, kuna ei tea ju veel sugugi :D ). Aga kui kellelgi on mõni nimevariant, mis sobiks minu kriteeriumitega vähemalt 75%-selt, siis laske aga tulla. Muidu võib juhtuda, et me laps jääb lihtsalt nimeta maimuks :D

Nostalgia lainel ehk Mareli sünd (8/365)

Mareli sünnilugu on tunduvalt lühem, sest "üritus" ise oli nii lühike, et ennastki pani imestama. Olin valmistunud vaimselt järgmiseks maratoniks, aga läks vähe teistmoodi. Kindlasti mängis rolli see, et läksin esile kutsumisele ja tugev soov oli enne sünnitatud saada, kui õde. Nimelt täpselt sama päeva varahommikul läks sünnitama samasse haiglasse ka mu õde, kelle tähtaeg oli kuu aega hiljem kui minu oma :D

Räägin ette ära ka, et ideaalis ootasime piigat 10. märtsiks. Miks selline kuupäeva eelistus? Lihtsalt Marek sündis samas kuus, kus Priidu ema sünnipäev ja samal kuupäeval, kui mul emal sünnipäev. Oleks Mareli 10.ndal sündinud, oleks sama lugu, ainult vanaisadega :) Olenemata sellest saime sünnipäevaks sama päeva, kui Priidu isal sünnipäev oli. 

Kuna piiga ei tahtnud end kõhust ise välja ajada, siis oli 12. märtsiks esile kutsumise paber. Hommikul jõudsime umbes kümne aeg haiglasse, anti mulle haiglariided ja kuna esile kutsumisega arvati, et võib aega minna enne valude hakkamist ka kaks ööpäeva, siis algul võtsime ühispalati.

Veidi peale kümmet pandi mind KTG masina alla, mis muidugi ei näidanud mitte mingit tööd. Avatust ei hakatud kontrollima, sest kohe pidi arst tulema mulle geeli tampooni panema ja siis pidi kontrollima. See juhtus kuskil 11.30 (avatust oli 2 cm) ning suhteliselt kohe, umbes 10-15 minuti pärast hakkasid esimesed valud. Ütlesin siis kohe ka arstile ära, et ma tahan kindlasti järil sünnitada. Nad olid igati nõus mu soovi arvestama, kui just midagi nihu ei lähe. 

Nii ma siis jalutasin ja valutasin kuskil poole kaheni ilma et keegi mind kontrolliks. Veidi enne kahte ämmaemand küsis, kuidas valud on ning mu vastusele, et suhteliselt valusad, lubas kohe KTG alla panna. See näitas juba mingeid kokkutõmbeid ja avatust oli ikka 2 cm. Tehti siis ka veed juba lahti ning selle peale hakkasid juba päris „head“ valud.

Nii ma siis valutasin edasi muudkui, vahepeal sain no-spa süsti, mis mingit valu vähenemist kaasa ei toonud ning energia saamiseks sain paar tabletti keele alla.

Millalgi veidi peale nelja kontrolliti uuesti avatust ja oli juba 7-8 cm mis oli minu jaoks jube hea uudis, sest siiani ei olnud ma veel kordagi kõva häälega valutanud. Juba umbes 10 minuti pärast tundsin esimesi presse ning ämmakas veendus, et täis avatus, kuid miskit oli veel ees kuskil. Sätiti ruttu järi valmis ja nii kui ma sinna istuda jõudsin, hüüdsin, et tuleb. Arst natuke kobises, et no nii kiiresti see ei käi, aga kui kükitas, pidi ise ka tõdema, et tuleb ikka küll jah :D  

Nii siis tuli kell  16:35 koos selle pressiga meie ilus pisipiiga, kes kaalus 3550 grammi ja oli 50 cm pikk! Nabanöör oli ümbes jala ja ühe käe ning apgari hinne oli 9/10. rinna ümb oli 34cm ja pea ümb 36cm.  Kokku oli sünnitus pikk 5 tundi ja tunduvalt lihtsam kui esimene sünnitus. 

Sain ka õmblusi päris palju ning kaks nädalat istuda ei saanud :S

Priit Mareliga