Nostalgia lainel ehk Mareku sünd (5/365)

Veidi meenutusi 2008 aasta juulist.

Mareku oletatav sünni kuupäev oli 20 nädala UH järgi 2. juuli. Sellest ajast alates siis kõik ootasid, mil me suur vägilane sünnib. Arstid ju korrutasid kogu aeg et tuleb suur hiiglane. Aga ei tahtnud poiss end kuidagi näole anda. Järgmine (ja ametlik) tähtaeg oli 13. juuli (see siis tähtaeg, mis esimesel UH-l pandi.) no ja sellegi kuupäeva elasime ilusti üle. Kergelt hakkas kopp ette tulema Tartusse arsti juurde sõitmistest.

19. juuli õhtul läksin WC-sse ja kohtusin selle oodatud limakorgiga. Koos sellega hakkasid ka õrnad valud käima. Läksin alla korrusele valutama ja sellega ajasin ema ka kohe üles. No istusime siis köögis kahekesi kuskil kaks tunnikest, aga valud nõrgad ja ei midagi. Ema soovitusel ronisin voodi, et ikka puhanud oleksin kui minek. No ja mis juhtus? Jäin magama. 

Hommikul polnud ei valusid ega tunnet, et kuhugi minek. Limakorki tuli  aga jätkuvalt. Rääkisin siis mehele ka öisest üllatusest. Tahtis, et järgmine kord ärataksin teda ka ikka üles. Õhtul kuskil kuue aeg hakkasid jälle valud, regulaarselt nii 7-10 minuti tagant, aga juba veidi valusamad. No siis jälle kõigil ärevus sees, et kas peaks juba koti autosse ära viima jne. Ja siis jälle kuskil südaöö ajal kadusid valud kui uni võttis maad.

Esmaspäeva hommikul tekkis juba tunne, et need libavalud narrivad mind vist meelega nii. Helistasin Paide haigla, et mis tegema peaks. Soovitasid Türil kontrollis käia ära. Nii tegingi. Vaadati mind ja avatust oli... 1 cm !!! no ma olin suht pettunud ikka. Anti järgmiseks päevaks kiri esile kutsumiseks kui enne poiss ei taha end näole anda. Aga soovitati ikka Paides KTG-s ka ära käia. Läksin siis oma 1 cm avatusega tujutult Paidesse. See KTG näitas vahel korra sinna 50 kanti ja see oli ka kõik. Koju sõit.

Õhtul siis hakkasid jälle valud. Küll olin tige, sest teadsin et ei hakka ma veel sünnitama. Aeg läks edasi ja järjest väiksemaks need valude vahed läksid. Lõpuks 1 ajal öösel olin juba iga valu ajal kägaras kapi ääres ja vahed 1 minut!!! No siis ema ajas mind haiglasse ja koju ei lubanud ilma poisita tulla. Haiglasse sõit oli pool tundi ja valud tahtsid augulisel teel ära tappa. Kohale jõudes registratuuri tädi küsis mu kõhkleva lause peale "ma vist sünnitama", kas ikka kindlasti või võib olla. Kuna valu justi tuli, siis tuli kiiresti vastus, et kindlasti. Paberid sai ajatud läbi valude ja sünnitusosakonda. Anti seal riided ja pandi KTG külge. See ei näidanud midagi ja avatust ikka 1cm. Küsiti kas jääme või koju tagasi. No nii pikk tee ja kuna hommikul oli nagunii esilekutsumine plaanis, siis jäime.

Mees jäi varsti kohe magama aga ma valutasin veel pikalt ja magada öösel ei saanudki. Hommikuks oli vahed pikenenud aga siiski valutas regulaarselt. Õde andis vaigistit tagumikku, et saaksin magada ja veidi puhata. Sain kolm tundi magada, aga ärkasin sellise jubeda valu peale. Peale ärkamist enam pikali minna ei saanud kuni sünnituseni. Pandi mind päevas mitu korda KTG alla, mis eriti miskit ei näidanud ja avatus oli ka alles teisipäeva õhtuks 3 cm. Väga lootusetu tunne oli. Valud olid aga kogu aeg - vahel tugevamad, siis nõrgemad. Anti ka mingi aeg naerugaasi, mis tegi asja veidi paremaks  valude koha pealt, aga olemiselt olin nagu joobes :D

Mees tahtis vahepeal kodus käia pesemas. Lasin tal siis minna, aga nii kui ta uksest välja oli läinud, siis hakkasid piinavad valud. Eks ma siis seisin wc ukse vahel( no oli lohutav koht millegi pärast) ja karjusin igale valule kaasa. Meest kätte ka ei saanud, et tulgu tagasi. Lõpuks sain kätte, kui oli koju jõudnud. Käskisin otsekohe tagasi tulla !!!

Õhtul voodis istudes ja mehega juttu rääkides tundsin, et kuidagi soe hakkas:D ja nii need veed tulid. Mees kutsus arsti. Õed saatsid mind pesema, kuni mu voodi korda tehakse. Arst optimistlikult oletas, et no kolmapäeva õhtuks kaheksaks peaks hiljemalt laps käes olema. Ehk siis veel 12 tundi w??? No jah.. 

Valud läksid järkjärgult ikka hullemaks. Soovitati magada, kuna olin ju nii pikalt üleval olnud. (mõned tunnid päeval sain ainult magada ja kaks eelnevat libavaludega ööd olin ka vähe maganud). Tegin siis kuidagi endale sellise mugava padja hunniku, kus otsas pool tundi tukkusin vaigistite abiga, aga valud olid ikka hullud. Öö jooksul käisin mitu korda veel KTG küljes, avatus eriti ei suurenenud (kuidagi venitati hommikuks 5 cm välja).

Hommikul, kui arst tuli vaatama, et miskit ei arene ikka, pandi tilguti et asja kiirendada. Ja siis tulid alles valud. Naerugaasist polnud miskit kasu enam. Valuvaigistavast süstist kah mitte. Ainult röökisin nagu segane. Lõpuks kolme aeg hakkas asi edasi arenema. Oli juba 8 cm avatust, aga servad olid veel tugevalt peal ees. Mul juba vaikselt hakkasid nagu pressid tulema, aga pidi veel kannatama. Käsutati mind järile. Seal oli palju parem olla.

Kuskil 16.10 hakkasid siis õiged pressid. Arst käskis lauale tagasi minna, aga ma keeldusin. Ega neil muud teha polnud kui alla anda ja järil sünnitus vastu võtta. Kästi siis pressida. Ma olin ju nii väsinud, kuidas ma siis jõuan veel?? Aga kuskilt tuli jõudu küll ja tänu sellele olid pressid kõige lihtsam osa sünnituse juures. 15 minutit hiljem, 16.25, anti mulle mu pisike, 52 cm ja 3900 grammi kaaluv poja kätte. Ta oli veidike sinine ja nöör oli kaks korda ümber kaela, aga siiski oli ta ülimalt armas ja minu jaoks nii pisike. Ootasin tunduvalt suuremat tüüpi.

Kogu sünnituse juures oli momente, kus tahtsin alla anda ja kui oleks pakutud keisrit, siis oleksin võtnud kahekäega vastu. Ja väsimusest tekkis ka momente, kus valude vahel vajusin magama ja sonisin läbi une (ütlesin mehele läbi une et „hea et me kirikus ei abiellu“). Aga siiski olen õnnelik et selle kogemuse ilusti läbi tegin ja teeks iga kell uuesti!

Kokku kestsid valud oma 50 tundi ja pressid 15 minutit. 

uhke issi oma pojaga :) 


No comments:

Post a Comment