sõõm värsket õhku (13/365)

Sattusin täna vaikselt paanikasse, kui avastasin, et pool kuud hakkab vaikselt läbi saama ja ma pole kordagi välja pikemale kõnnile jõudnud. Kuna ilm oli väga mõnus, siis mõtlesin viga parandada ja  lastele jala järgi minna. Minule veidi üle 4km jalutamist, neile tiba üle 2km. Paras maa kõigile :) Igaks juhuks võtsin kelgu ka kaasa, et kui keegi peaks surema hakkama.

Algselt oli Marekul ülihea meel, et kelguga tulin, sest ta oli seda juba ammu oodanud. No hakkasime siis tulema ja kuna Mareli sai enne teda kelgule istuma, siis hakkas üks kolgata tee pihta. Küll ei astu sammugi, siis tuleb aga teosammul. Päris kiiresti viskas Marelil see üle ja lasi Mareku kelgule. Saime siis kuskil pool kilomeetrit kõnnitud, kui Mareli tahtis kelgule jalga puhkama minna. Seega Mareku kord kõndida. Ta ei saanud 300 meetritki kõnnitud, kui viskas pikali maha ja halas, et tema enam ei jõua.

Olgugi, et lasteaia päev selja taga ja kombekatega pole just kõige mõnusam kõndida, nägi see hala pigem draama tegemisena välja, kui reaalse väsimusena. Aga Mareli, lahke õena, hüppas kelgult püsti ja lasi Mareku istuma. Kui kuskil kilomeeter oli kõnnitud, ajasin Mareku ka püsti ja ütlesin, et nüüd kõndigu ise.

Teise kilomeetri kõndisid nad siis ise. Mareli koos minuga ees ja jutustades, Marek kuskil 15 meetrit tagapool mossitades. Alguses küll üritasin meelitada ja rääkida, et värske õhk teeb head, koos ju tore kõndida jne, aga ei teda kõigutanud ükski jutt ega asi. Lõpuks andsin alla ja lasingi tal seal järgi lonkida. Mareli küll iga natukese aja tagant vaatas tagasi muretsevalt ja arvas, et ootame ikka venna järgi. Ei oodanud, aga hoidsime pidevalt silma peal, et vahemaa suuremaks ei vajuks.

Lõpuks jõudsime koju. Mossitades võeti riidest lahti. Siis tuli naeratus näole ja Marek küsis suure õhinaga: "Millal sa uuesti meile kelguga järgi tuled? Järgmine kord ma kõnnin terve maa." Saa siis lastest aru :D :D

 

No comments:

Post a Comment