Vahel kohtab ka magamistoas nägusid, keda sinna ei oodata (19/365)

Kui ma kunagi väike olin, siis ma armastasin hiiri. Mulle hirmsasti meeldis taskulambiga vaadata, kuidas nad külmkapi all toimetasid. Nii kaua käisin vaatamas, kuni nad sealt minema kolisid. Küll nad ikka meeldisid mulle. Just siis, kui ma väike olin.

Nüüd aga olen ma suur ja vihkan neid vastikuid pika sabaga tegelasi. Ei aita nende vastu ei mürk ega lõksud. Ikka nad, paganad, ronivad tuppa. Just praegu pidin südarabanduse saama, kui üks mu magamistoas laua alt minuga tõtt vahtima hakkas. Ja nüüd, kui ma kirjutan, tuli teine ka veel seltsi. Arvatavasti selle esimese ema, sest ta oli tunduvalt suurem :D  Priitu ka kodus pole, kes nad maha lööks ja minul pole südant vaest looma peksma minna..

Selle eest aga tõin neile süüa. Ilusat, sinist värvi. Nii ma nüüd istun siin vaikselt voodis. Nemad, tõprad, aga vahivad laua sahtlite alt vahelduva eduga välja, kas ma ikka olen siin. Millegi pärast mu toodud sööki aga puutuda ei julge.


No comments:

Post a Comment