miniversioon ahjust (56/365)

Sain veidi aega tagasi ema käest ühe miniahju. Kuna ma tõesti tundsin ahjust puudust, siis lootsin, et sellega saab natuke õiget ahju asendada. Välja näeb ta siis selline (pilt internetist muidugi):


Siiani polnud kunagi viitsimist sellega jändama hakata, aga kuna hommikul oli külmkapp päris tühi ja pliidi alla tuld ei viitsinud tegema hakata, siis mõtlesingi selle ahju välja võtta ja katsetada ära, kuidas see töötab. Tegelikult eelkõige oligi vaja kontrollida, kas see asi üldse töötab, sest eluiga on sel ahjukesel ikka omajagu ja omal heal ajal sai ta päris kõvasti vatti ka :D

Mida head võiks siis katsetuseks selles ahjukeses teha? Kuna mul küpsetuspaberit polnud kuskilt võtta, aga muffinivorme oli küll, siis tegimegi endale hommikuks külma piima kõrvale muffineid :D Hästi tervislik eks :D Aga vähemalt saime teada, et ahi kipub veidike kõrvetama alt ning tuleb rohkem kuuma ülevalt poolt anda.

Varsti ongi poodi minek ja nüüd saab poes vaadata ka asju, mida ahjus võiks teha.

PS! Suveks tuleb ikka üks korralik pliit-ahi eelarvesse kirjutada. Ilma ikka ei kannata suvel elada vist...

19.rasedusnädal (55/365)

Sümptomid: väiksed probleemid tasakaaluga voodist püsti tõustes
Isud: puuduvad
Kaaluiive: +6,5kg
Tähtsam info nädala kohta:  Lapse keha hakkab eritama lootevõiet, mis takistab tal looteveest läbi imbumast.  Närvikiud hakkavad kattuma müeliiniga, et tagada sujuv ja kiire infovahetus. Lapse sisikond on hakanud eritama maomahlu, mis aitavad looteveel imenduda ja liikuda neerudesse, kus see filtreeritakse ja nõristatakse tagasi looteveekotti.

See nädal olen saanud elada juba peaaegu normaalset elu. Sõbraks on saanud bandaaž ja see kergendab elu ikka päris palju. Tänu sellele ei esine ka kõhuvalusid enam eriti. Lõpuks saan ehk hakata nautima seda probleemidevaba teist trimestrit, nagu ma ootasin.

Kuna olemine on parem olnud, siis olen seda kõvasti ära kasutanud ja tegelenud asjadega, mida viimase kuu jooksul pole saanud teha. Eelkõige siis koristamisega. Lisaks on ka ilmataat andnud mitu hea ilmaga päeva, mis on võimaldanud väheke liigutada end ka väljaspool tuba.

Enamasti ongi nii läinud, et otseselt raseduse peale mõelda on aega alles siis, kui õhtul voodisse heidan. Siis mõtlen välja erinevaid nimesid, et leida mingit varianti, mida üldse kaaluda meie tegelinskile nime panekul. Mul on nime panemisel omad kriteeriumid, millest varemgi olen kirjutanud.  Aga kes tahab, siis siit videost saab ka väheke aimu mu kriteeriumitest nime panekul.  Ühesõnaga pole see nime valimine kõige lihtsam ülesanne. 

See nädal sain ka lõpuks puhkuse avalduse tööle ära esitatud. Kui nüüd kõik õigesti arvutasin, siis olen aprilli algusest kodune. Seda, kas vahepeal nüüd neljaks nädalaks tööl saan, ütleb juba arst, aga olen  otsustanud, et kui vähegi lubatakse, proovin ikka selle kuu veel tööl käia. On kasulikum nii rahaliselt ja vahelduseks tahaks kodust välja ka saada.

Rohkemat eriti raseduselainel see nädal ei toimunudki. Samas vahelduseks ongi hea, et pole midagi kaevata ja olemine on lill! 

allikas

Mitu erinevust leiad ? (54/365)

Natuke on maja ja selle ümbrus muutunud selle pea seitsme kuuga, mil siin elanud oleme ;) Kui jätta välja aastaaja vahe, siis võib siiski erinevusi päris mitu leida. 

august 2014 

veebruar 2015

Kevad :) (53/365)

Peale tänast päeva ei saa vist keegi öelda, et kevad ei ole kätte jõudnud :) Väheke pilte, kuidas lapsed täna kevadist ilma nautisid ;)


Kuna liivakastis on vesi, tuleb liivahunnikus mängida :) 

Meie maja :) 
Retrobatuut

Rattasõidu meeldetuletus

Retrobatuut

puhas laps :D 

Vabariigi aastapäev (52/365)

Eile väga arvutisse asja polnud, seega teen selle tähtpäev postituse täna :)

Ma ei ole kunagi olnud selline suur "täna on Eesti sünnipäev - sööme kilu ja kama" inimene. Ma ei ole kunagi rõhutanud, et laual peab olema just see kõige-kõigem eestilikkuse mõttes. Samas ei vähenda see grammigi selle päeva olulisust minu jaoks.

Ma võin öelda, et ma olen Eesti patrioot. Ei, mitte selline, et kui sa ütled Eesti kohta midagi halba, siis löön kohe hambad sisse :D Aga ma tõesti armastan seda riiki :) Ehk ma olen selle koha pealt veidi naiivne ja mujal elu mitte näinuna ebaadekvaatne seda hindama, aga ma tõesti ei tahaks mitte kusagil mujal elada. Minu meelest on elu Eestis väga mõnus :)

Järjest enam on mu hinge pugenud ka Eesti filmid. Viimasel ajal olen järjest vaadanud ära mitu mitu Eesti filmi/sarja ja mulle tõesti meeldivad need. Eriti need, mis räägivad Eesti minevikust (sõjaaegadest). "Tuulepealne maa" oli muidugi eriti hea, sest see pani kaasa elama ajale, millest mul olid vaid teoreetilised teadmised. Seda vaadates aga tundus, et elad seda kõike ise läbi. Ootan nüüd kannatamatult, et ka "1944" vaadatud saaks :)

Muidugi on Eestil veel paljuski arenemisruumi. On asju, mis Eesti juures mulle ka ei meeldi seetõttu. Aga need ei ole minu jaoks nii olulised, et ma kasvõi korra mõtleks Eestist ära kolimise peale.

Lõpetuseks tsiteerin üht Facebooki postitust, millega tegelikult saabki kõik öeldud :)

"Ma kirun ja kurvastan, kui poodides hinnad tõusevad ja kui jälle kuskil äärealal mõni pisike kool kinni pannakse ja kui erivajadustega inimestest ja nende hooldajatest üle sõidetakse ja kui poliitilise kasu nimel vähemuste vastast vaenu õhutatakse. Ma vingun ja virisen, kui on mustad jõulud ja kui rong jääb hiljaks ja kui jalad on lumelörtsist läbi ligunenud ja kui jaanipäeval kallab lakkamatult vihma.

Aga ma armastan Eestimaad.
Ma armastan seda, kuidas eesti keel maitseb ja kõlab.
Ma armastan seda, kuidas ma saan sujuvalt ujuda ajaloolises vihjete, naljade, viidete ja tsitaatide meres, ilma et mind oleks kunagi siin ujuma õpetatud.
Ma armastan neid lõhnu, hääli ja valguseid, mis elustuvad automaatselt alati, kui satun rabasse, mere äärde või metsasügavikesse.
Ma armastan oma kodu."


Mareku joonistus eilse päeva puhul :) 

'

Uued koduloomad? (51/365)

Koristamise käigus avastas Priit, et meile on tekkinud kaks uut "kodulooma". Lisaks enda võetud koertele ja isehakanud kaaslastele hiirtele, on meil nüüd ka konnad :D Just, kaks konnakest, kes elavad keldris.

Mees hakkas keldris koristama, et riiuleid tegema hakata ja leidis need kaks suhteliselt unist tegelast. Eks ta oma kolistamisega segas nende rahulikku olemist :) Paigutas nad vaikselt eest ära teise nurka, et enda toimetamistele ette ei jääks. Välja viia neid ju veel ei saa, õues liiga külm vast nende jaoks. 

Lugesin, et konnad pididki keldritesse ronima talvituma. Las nad siis olla seal ja talvituvad :) Ega nad ju meie elu ei sega (nagu näiteks hiired). Aga pilti käisin ikka tegemas. Üks tegelinski oli juba kuskile varjule pugenud, aga teisest konnast sain pilti teha ikka :D 


18. rasedusnädal (50/365)

Sümptomid: õhtused kõhuvalud

Isud: pole erilisi isusid 

Kaaluiive: +4,8kg

Tähtsam info nädala kohta: Nüüd on alanud lapse kõige aktiivsem arenguetapp. Ta liigutab kõhus end igat moodi - pöörab, painutab, sipleb, põtkib käte ja jalgadega. Vaikselt hakkavad tekkima lapsele sõrmejäljed. Poisslastel hakkab välja kujunema eesnääre. 

Kui oleks võimalik, siis ma oleks selle nädala vahele jätnud oma elus. Mitte sellepärast, et 18. rasedusnädal ise midagi hullu oleks, aga see kogemus, mis ma see nädal sain, oli kõik muud kui tore. Seda võite lugeda siit

Aga alati tuleb ju kõigest positiivset otsida. Seega üritan selle kogemuse selja taha jätta ja keskenduda pigem heale, mis sellest tuli. Nimelt saime teada, mis soost meie pisike kõhutegelane on :) Kes teada tahab, võib sellele vastuse saada videost ;) 


Eks ma päris 100% kindel soos ei ole enne, kui laps kätel ja fakt nö tõestatud :D Aga nüüd on vähemalt suunitlus, mis nimedele mõtlema peaks :) Seda enam, et selle soo nimesid pole mul ju praktiliselt mitte ühtegi meeldivat. 

Ahjaa, arsti juures käies (enne pahade kogemusteni jõudmist) saime arstiga kokkuleppele, et olen veel kaks nädalat kodus ja kui siis ka paremaks pole läinud, siis jäängi koju ära. Kui on parem, siis lähen ikka tööle. Saaks siis 5 nädalat tööl käia. Loodan ise, et saan ikka need 5 nädalat vahepeal tööl käia. Esiteks rahaliselt oleks see väga väga hea. Teiseks saaksin vahepeal jälle rahva sekka. See kodus istumine hakkab vaikselt ajudele juba :D :D 

Laste koha pealt nii palju teadmiseks, et saime lõpuks Mareli vereproovid tehtud ja tuligi välja, et mingid põletikunäitajad liiga kõrged. Sellest ka arvatavasti ta lõputu palavikujada. Sööb nüüd antibiootikumi ja loodetavasti saame järgmise nädalaga asjast jagu ;) 

allikas: emmedeklubi.ee

Siis, kui valu halvab su... (49/365)

Täna oli mul tavaline arstivisiit. EI, ma pean end uuesti väljendama. Täna pidi olema mul tavaline visiit. Ma pidin minema arsti juurde, saama teada, kas saan tööle või jään veel edasi haiguslehele. Oleksin pidanud teada saama oma triple-testi tulemuse ja ka muude proovide tulemused. Ehk oleks pidanud arst mind ka mõõtma-kaaluma. See kõik oleks pidanud olema. Aga see kõik ei läinud päris nii, nagu ma olin oodanud...

Arsti juurde minek oli küll täitsa tavaline. Ootasin mõned minutid üle oma aja, aga sellest hoolimata oli mul hea tuju. Sisse minnes ütles arst kohe, et alles kaks nädalat tagasi mõõtsime-kaalusime, seega seekord seda tegema ei hakka. Jätkus natuke juttu haiguslehe teemal (kas jään kohe tähtajani koju või üritame kahe nädala pärast ikka tööle suunduda). Siis ütles ta veel: "Südamelööke tahan ikkagi uuesti otsida. Neid ma eelmine kord kätte ei saanud".  Nii ma siis taha tuppa pikali heitsin. Sellele järgnes kuskil 10 minutit mööda mu kõhtu dopleriga ringi sõitmist. Arsti nägu vajus iga minutiga rohkem ära ja muutus murelikuks. Vahepeal vahetas doplerit. Väidetavalt pidi teine natuke tundlikum olema. 

Üks hetk ta küsis mu käest: "kas sa liigutusi tunned?" Ei tunne vastasin. Olen selle pärast niigi viimasel nädalal põdenud, sest kahe eelneva rasedusega olen sel ajal juba ilusti liigutusi tundnud. No igatahes selle lause peale vajus arsti nägu päris ära, ta lõpetas südamelöökide otsimise ja ütles temale omase külma näoga:" Homme tuled UH-sse ja siis vaatame, kuidas lood on. Kuivata kõht ära!" Kõrvale ruumi minnes ütles vaid õele, et ta ei leia südamelööke ja et õde paneks mulle homseks UH aja.  

Mulle oleks keegi kui ämbri vett kaela valanud. Alguses ei saanudki nagu aru, et mis mõttes?!?! Kas ta vihjab sellega, et midagi on viltu? Kas ma peaks veel selle kohta midagi küsima? Kas ma peaks end ette valmistama kõige hullemaks? Aga ma ei küsinud midagi. See naistearst ei taha liigseid küsimusi. Eriti neid, millele ilmselgelt ei ole tal ka mingeid konkreetseid vastuseid anda.

Läksin täiesti tuimalt autosse. Iga kilomeetriga kodupoole elasin uuesti läbi seda hetke. Mida hetk edasi seda enam välja ma endast läksin. Koju jõudes olin omadega päris läbi. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et äkki ongi homme nii, et ma saan oma kõige hullema uudise siin elus... 

Oleks ma arsti käest natukenegi rohkem infot saanud, poleks ma ehk nii endast välja läinud, aga see arst ei ole lohutaja. Tema ütleb otse, kuidas asjad on. Ilmselgelt sel hetkel olid faktid need, et südamelööke pole ja liigutusi ei tunne. Mis järelduse sellest mina teen, pole oluline. Olulised on faktid... 

Õnneks on mul juba praeguseks tekkinud mõnus juulikate grupp FB-s, kust sain kõvasti toetust ja soovituse kohe UH-sse kuhugi minna. Igaksjuhuks, et ennast maha rahustada ja saada kinnitust olukorrale- olgu see siis milline tahes. Helistasingi kõrval maakonna erakorralisse ja rääkisin loo ära. Küsisin, kas nad saavad mulle täna kohe UH teha, et ma ei peaks öö otsa üleval istuma ja muretsema end lolliks. Muidugi olid nad nõus seda tegema. 

Viljandisse minnes rääkisin kõigepealt erakorralises olukorra ära. Seal oli tõsiselt mõnus tädi. Lohutas ja üritas rahustada. Juhatas mu sünnitusosakonda, kus kohe pidavat tehtama UH, et asjas selgust saada. 

Sünnitusosakonda jõudes rääkis peaarst kõige pealt, et nii väikse rasedusega ei leiagi kuuldetoruga südamelööke. Seletasin siis, et ikka dopleriga käis otsimine ja kahe erinevaga. No mõtles ta veidi ja ütles, et no las teine arst teeb UH. Pidavat piisavalt kompetentne olema. Hõikas veel üle koridori järgi sellele arstile, kui me Uh kabineti poole jalutasime, et: "kui kõik hästi, siis anna paberid kätte ja saada minema. Kui mitte, siis saada minu juurde tagasi." 

Uh arst oli tõsiselt tore. Rääkis väga rahulikult ja oli täpselt selline "ninnu-nännutaja", nagu mul sel hetkel vaja oli. Palus mul pikali minna ja pani masina tööle. See võttis veidi aega ja võite arvata, kuidas need minutid venisid. Aga õnneks aretas ta piisavalt tühja juttu, et natukenegi mõttelendu ohjata. 

Järgnes pikk ja põhjalik UH. Kui ta naeratas, võisin juba südamest ohata ja teadsin, et kõige hullemast oleme pääsenud. Ütles, et lapsega on kõik korras ja vastab ilusti oma kasvule. Mõõtis kõik üle ja rahustas mu täiesti maha. Seletas ka lahti, miks minu arst südamelööke ei leidnud (lapse asendi pärast) ja miks ma liigutusi üldse veel ei tunne (platsenta asetuse tõttu). Lõpetuseks küsis, et kas südamerahustusele lisaks soovin väheke oma uudishimu ka rahuldada. Kuigi sel hetkel olin üliõnnelik, et kõik vähemalt korras on, siis soo teada saamine oli veel kui kirsiks tordi tipus ;)

Hetk elust enesest (48/365)

Mareli kuulutab üle maja: "kes on nõus minule poseerima?" Ta on endale pähe võtnud, et täna on tema nüüd kunstnik ja talle on vaja poseerida, et ta saaks meid joonistada. Oluline muidugi asja juures asjaolu, et maalitav peab paigal niikaua seisma, kuni kunstnik oma tööd teeb.

Lubasin tal end "maalida" kuni ma banaani söön. See oli  piisavalt pikk aeg, et ma paberile pandud saaks. Seejärel oli Priidu kord. Küll temal vedas, sest voodis pikutades nagunii pole erilist tahtmist mõnd kehaosa liigutada :D Sai ta ilusti minu kõrvale pildile paigutatud. 

Marekuga tekkis väiksel joonistajal aga tõsine kunstniku draama. Nimelt viimane modell polnud mitte üldse nõus poseerima. Asi lõppes loomeinimesele kohaselt suure draamaga, kus joonistamiskarjäär visati metsa ja lapsele kohaselt joosti emme kaissu lohutust otsima. 

Oh seda rasket lapse elu!


Mareli sünnipäevakingi valimine (47/365)

Olen selline ema, kellele ei meeldi kinkida mingit jura. Ma ei lähe lapse iga hetkeemotsiooniga kaasa, kui küsin, mis ta sünnipäevaks/jõuludeks tahab. Kui Marek ja Mareli olid päris pisikesed, siis muidugi valisin ma ise, mida nad saavad kingituseks, sest kas ei olnud nad võimelised veel rääkima oma soovidest või oligi see mingi suvaline asi, mis esimesena silma jäi. Nüüd olen püüdnud rohkem laste soove arvestada.

See aasta on Mareli sünnipäeva kingitusega olnud paras peavalu. Ei ole mul endal ühtki head mõtet olnud ja ei ole ka Marelil sellist soovi olnud, mis tõesti tundub, et ta seda soovib, mitte ei näinud just reklaamist. Hakkasin siis lõpuks ikka ise otsima ja vaatama, mis ta võiks tahta. Ise ta samal ajal istus mul kõrval ja kommenteeris asju.

Lõpuks jäid kaalukausile ratas ja rulluisud. Üks hetk ju tuli meelde, et kui Marek rullikad sünnipäevaks sai, siis  Mareli tahtis ka, aga näed, ununevad ära sellised asjad :D Andsin talle siis valida. Mareli põhjendas oma valikut väga targalt: "Kuna mul ratas juba on, siis ma valin rulluisud." Nii saigi otsus tehtud ja lukku pandud (tellimus tehtud)

Mina ise oleks talle ratta valinud, sest Mareku vana on väga poisilik ja elu näinud piisavalt, aga kui ta nii tahab, siis tahab :) Valisime sellised, millel saab taha tasakaalu hoidmise kergendamiseks kaks ratast kõrvuti panna ja hiljem saab ühe peale ümber tõsta.

Juba tuli kaup kohale ka ja peitsin selle ilusti kenasti ära, et enne sünnipäeva silma lastele ei hakkaks ;)

Sünnipäeva pidamise suhtes pole veel midagi otsustanud. Viimasel ajal on üks haigus teise otsas ja ma pole üldse kindel, et sellisel viiruslikul ajal midagi suurt tahangi pidada. Samas jälle esimene juubel siiski...

 

esik - enne ja nüüd piltides (46/365)

Kui majja kolisime, siis see meie praegune esik oli hoopis teistsugune. Kuna mulle ei absoluutselt ei meeldi, kui teisele korrusele läheb otse välisuksest tulles, siis sai kohe otsustatud, et trepp tuleb selle koha pealt ära võtta ja kuskile mujale toimetada. 
 Nii priit hakkaski üks hetk treppi lõhkuma. Või õigemini tükkideks võtma, sest sama trepi pani ta uues kohas uuesti kokku. Tegi küll sirgest trepist L-kujulise trepi, aga siiski saime vana trepi ilusti uuesti kasutusse võtta :)

 Kui trepp oli eest ära tassitud, tuli suurem paus esiku remondis. Üks hetk ikka jõudsime jälle ringiga ka sinna ruumi tagasi ja Priit alustas põranda välja lõhkumist, et uus ja parem teha.

Vahepeal sai esiku ruumi veidi lühemaks ka tehtud, et WC-le ruumi tekitada. Taga on näha uus seis soojustusega.
 Kuna keldrisse läheb kivitrepp ja eelnev luuk oli suhteliselt pisike, siis leiutas Priit uue ja suurema luugi põrandale.
 Siis jäigi veel seina kips ja lakke OSB plaat.
 Seinu tuli mitu korda pahteldada, enne kui sai värvima hakata, aga lõpuks jõudsime ka sinnamaani. Lagi sai algselt vaid laki peale. Ükskord paneme sinna paneelid peale.
Praegu on seis siis selline nagu alumistel piltidel  (no riiulid on juba asju täis ja nö selja taha pildi suhtes jääb nagide nurk ka, mis jopesid täis). Tegelikult on veel üht-koma-teist teha, aga need pole enam nii olulised, et tuba eesmärgipäraselt kasutada ei saaks  (näiteks lae- ja põrandaliistud on vaja osta ja ära panna). Seina jäi tegemata šablooniga kujundid, mida algselt mõtlesime teha, kuid las ta olla. Ehk kui akna- ja ukseääri valgega värvima hakkame, siis teeb. Aga mul juba väike mõte seda šablooni hoopis teises toas kasutada :D


mõni hetk on ilusam kui teine... (45/365)

Eile oli ikka ülimõnus ilm. Kuigi kraadi poolest polnudki nii soe, siis päike korvas selle igati ja õues olles polnud neid külmakraade ega väikest tuulekest üldse tunda. Nii et tasus isegi haiged lapsed natukeseks ilmakest nautima lasta.

Päeva ajal käisid lapsed omapäi mängimas. Siis ma väga ei tahtnud kaasa minna. Siis oli tuulekest veidike rohkem ka. Aga õhtul käisime kolmekesi enne päikese loojumist natuke loodust nautimas ja tegime lõket :) Priit lõpetas toas esikus nagide seina panemist.

Nii mõnus oli natuke end liigutada ja lihtsalt nautidagi päikeseloojangut ja lõkke kuumust. Veidi kahju oli isegi, et nii ruttu pimedaks läks.

Tuppa minnes olid lapsed mõnusa värske õhu "mürgituse" saanud ja sügav uni ründas neid üsna varsti :) Endalgi puutus pea veidi peale üheksat juba patja.



sõbrapäev (44/365)

Ma olen vist sellel maamunal üks väheseid inimesi, kes ei arva tänasest tähtpäevast suurt midagi. Olgu, on tore teisele inimesele näidata, kui palju sa temast hoolid, teda armastad ja hindad. Sama hästi võin seda ju ka sel samal päeval talle öelda või näidata, kui selle välja näitamiseks vajadust tunnen. Aga nagu sai öeldud, ei saa ma sellest aru ja ei näe ka vajadust seda suuremalt tähistada.

Aga kuna Priit sõitis enda telefonist tõstukiga tööl üle ja tal oli vaja täna telefoni ostma minna, siis ma tegin talle nalja. Ütlesin, et no osta siis parem mulle uus ja siis saad öelda, et oled tubli mees ja tegid mulle ikka sõbrapäeva kingi (mis sellest, et ma seda tähtpäeva ei tähista) :D Ta tahtis endale mingit tavalist lutsu otsa, mis maksis sama palju kui normaalne (minu mõistes) nutikas, nii et olin nõus talle tema vana nutika tagasi andma ja ma oleks siis saanud uue. Kaval, eks ;)

Ühesõnaga Priit käis poes ära ja ma saingi endale "sõbrapäeva kingi". Odavama, nõrgema ja arvatavasti ka mingis muus mõttes kehvema, kui eelmine, aga sellel oli üks suur pluss, mida teisel polnud. Ma sain nüüd mälukaardile app´e panna :D Ma tean, et ka teisel oleks saanud kuidagi, kui oleks lasknud selle kellelgi targemal ära näppida, aga no.. Lihtsam oli endale uus telefon küsida, eriti kuna Priit läks seda nagunii ostma :D

Ja et talle ka mingi "kingitus" siis sebida, kutsusin ta ühte kohalikku kaltsukasse kaasa, kui maalt kõrvitsasalatit käisin toomas (õhtuks Priit tegi jälle liha marinaadis ja kõrvitsasalat on seal kõrval NIII hea). Ja nagu ime väel oli seal kaks mõnusat riiulit, mis peaks ilusti meie esikusse sobima. Ja veelgi mõnusama hinnaga. Nii et saan nüüd öelda, et ostsin Priidule ka sõbrapäeva kingituse. Nüüd ei pea ta neid riiuleid ise leiutama hakkama :D

Lapsed said ka kingituse. mu ema saatis mõlemale sõbrapäeva kingiks raamatu ja ma sain kaltsukast sõbrapäeva puhul kingiks kaks kommi, mis lastele andsin :D Nii et kõik õnnelikud :D :D

PS! Ärge jumala eest mõelge nüüd, et need asjad reaalselt kingitustena olid mõeldud (v.a laste raamatud). Me rohkem pilasime oma vahel, et üritame ka normaalsete inimeste mõõdupuudele vastata ;)

Ahjaa, kooki meie majas ka täna ei saa. Selle eest on meil õhtuks juba mainitud Priidu maitsestatud liha, kartulipuder ja kõrvitsasalat. Mmm, palju parem kui kook ;)

Nii igaks juhuks üks sõbrapäev soov ikka ka teile, kes sellest pühast lugu peavad ja seda kenasti seda täna tähistavad ;) 

piiluge esikusse (43/365)

Remondist ei ole tükk aega juba midagi kirjutanud. Et mitte jätta muljet, et me mitte midagi sel lainel ei tee (või õigemini Priit, sest mina ei tee remondi koha pealt praktiliselt midagi), panen teile paar pilti piilumiseks. Varsti varsti peaks esik lõplikult valmis ka saama, siis saate sellise korraliku enne-pärast postituse ka ;)




Boiler sooja vee jaoks ootab ka toa nurgas üles panemist. Sellega on ainult see jama, et kui selle ära ühendab, siis pean vist vetsu radika välja võtma ja tolmuimejat kasutada ei saa. Lihtsalt elektrit ei jagu kõige jaoks. Eesti Energia pole väga aktiivne vastamaks ka, kas nad meile lähiajal saavad tulla elektrit juurde andma või mitte... .

 

17. rasedusnädal (42/365)


Sümptomid: kõhuvalud, iiveldus õhtuti

Isud: magus (!!!)

Kaaluiive: +5kg

Tähtsam info nädala kohta: Lapsel kasvab nahaalune rasvakiht, mis aitab tal soojas olla ja annab energiat. Väljaspoolt keha tulevad helid võivad lapse võpatama panna, sest ta kuuleb neid järjest paremini. Lapse pea hakkab ülejäänud kehaga järjest enam õiget proportsiooni omandama.


Kui eelmine nädal sain võtta vabalt, palju pikutada ja puhata, siis see nädal kujunes hoopis vastupidiseks. Nädal algas sellega, et Mareli jäi haigeks. Esmalt tuli palavik. Siis nohu, millele järgnes kohe köha. Ja see polnud veel kõik. Järgmisel hommikul ärkas ta üles punatava silmaga ja eilseks oli köha nii hull, et sellega kaasneb oksendamine. Praeguseks pole me lahti saanud ühestki neist tõvedest.

Kuna haigused eeldavad rohu võtmist, kaasneb meil igal hommikul ja õhtul suur akrobaatika tund, et silmatilgad pandud saaks. Kui muud rohud olen valinud selle järgi, et laps need sisse võtaks ja välja ei oksendaks, siis silmatilku ei saa millegagi asendada. Nii me siis kaupleme- küll hea, siis halvaga, aga enamasti lõpuks saame ikka tilgad õigesse kohta lennutatud.

Vähe sellest, et mul üks haige laps kodus, pidin ma see nädal ka ise käima proove andmas ja oli vaja vanema lapsega Tartus arsti juures käia. Nii et terve see nädal on olnud üks pidev organiseerimine ja enda kaebuseid ei saanud ega võinudki väga arvestada.

Kui aga nüüd üks halamise minut maha pidada, siis võib öelda, et jätkuvalt pole see olemine nii hea kui võiks. Kõhuvalusid on kõvasti vähem, kuid siiski nõudepesemine, toidu tegemine, pesu riputamine jne hädavajalikud kodutööd mööduvad valupistetega ja töö lõppedes on kohustuslik poole tunnine pikutamine ja valude leevendamine. Õnneks vähemalt toonuseid ei ole enam nii palju.

Järjest enam kimbutab mind magusaisu. Mees käis oma mesinikust vanaisa juures ja tõi sealt suure ämbri täie mett. Võin vaid öelda, et minu kaalunumbrile pole see kohe mitte üldse hästi mõjunud. Lootsin seda +5kg tõusu näha kuskil 20.nädala paiku, aga jõudis see minuni veidi varem.

Õhtuti on hakanud mind kiusama ka iiveldamine. Ei teagi millest, aga paar ööd on sellised olnud, kus täitsa vajadus kauss kõrvale võtta, et mitte tekitada olukorda, kus öösel põrandaid pesema peaks hakkama.

Nii, nüüd halamisest aitab, sest nüüd soovib üks haige piiga süüa. Siis on vaja paar tööd ära teha enne, kui Marekule eelkooli järgi lähen. Pealegi, hommikuti on kodutöid parem teha, siis kannatab vähe pikemalt toimetada.

PS! Marekul oli ka eile õhtul juba esimesi haiguse ilminguid. Seega võib oletada, et nädalavahetus tuleb veelgi "lõbusam".




Mareku eelkooli esimene päev (41/365)

Reedel oli Marekul tema esimene eelkooli päev. Lootsin väga, et ta tuleb sealt koju vähemalt rahuldavas tujus. Ei teadnud ju, mida nad täpselt seal tegema hakkavad, kuidas see Marekule istub ja mis tujus ta üldse siis olla võib.

Hommikul läks ta kodust ära õnneks väga ootusärevas tujus. Väheke jonnis, et hommikul ikka lasteaeda peab minema, aga lubasin tal teistele oma kooliasju näidata. See oli sobiv kompromiss, et ikka ka lasteaeda sisse rõõmsa näoga minna.

Järgi jõudsin ma veidi varem kui pidin. Peale selle läks neil veidi üle aja ka kooliga, nii et saime Mareliga natuke aega teda oodata. Kui üks hetk laps trepist alla tuli, siis ilmus keerdtrepi nurga tagant välja väga uhke näoga, ranits seljas, koolipoiss :) Esimene asi, mis suust välja tuli, oli lause "ma pean kodus ühe ülesande ära lõpetama". Ma mõtlesin, et no nii, nüüd see kodus õppimine pihta hakkabki :D

Tegelikult polnud hullu  midagi teha ja kuigi mina tahtsin, et ta teeks seda ülesannet, kui ma omad toimetused ära teen, siis oli tema juba selle ajaga ülesande ära teinud. Tuli näitas mulle ette ka ja oli eriti uhke olemisega :) Kuna ta juba õppimise lainel oli, siis tegime logopeedi harjutusi ka veel. Läbi kooli saime nüüd natuke motivatsiooni juurde, et ka logopeedi harjutusi igapäevaselt viitsitaks teha. Kuigi ta ikkagi arvas, et logopeed võiks neid ülesandeid tema märkmikku kirjutada, nagu õpetaja seda tegi.

Tema õnneks tuli just SD pakk ka ja ta sai oma suure-suure seljakoti kätte. Ladus kõik oma kooliasjad sinna ümber ja sättis seda ühte ja teise kohta nagu püha eset. Nii me saimegi õhtu otsa kuulda, kui ilus kott tal on, kui ägedad kooli asjad, kuidas ta ikka tahaks juba esmaspäeval jälle kooli minna. Lisaks saime kiidulaule õpetaja kohta, kui tore ja kena ta ikka on ja kui tore oli temaga õppida :D

Ma loodan, et seda entusiasmi jätkub veel kauaks.. No vähemalt paar aastat. Priit arvas, et kui päris kool pihta hakkab, siis ta enam nii entusiastlik ei ole. Eks see siis näha ole :)


'

valijakompass (40/365)

Ma olen väga poliitikakauge inimene. Valimistel olen ikka käinud, kui iga juba seda lubas, aga ega ma kunagi ei ole väga põhjalikult süvenenud, et mida keegi lubab. Mõtlesin seekord teha väheke eeltööd, et kes minu piirkonnas üldse kandideerivad ja missuguseid tõekspidamisi nad endas kannavad. Nagunii kodus voodis pikutan, teen siis miskit kasulikku ka :D

Üks, mis on 100% kindel, on see, et keskerakonda ma ei vali. Niikaua, kuni Keskerakond on Savisaare erakond, ma ei hakka isegi nende lubadusteses süvenema. Pidage mind pealiskaudseks, aga nii see on. Kui see vanamees pukist läinud on, siis vaatame edasi, mille eest nad väljas on. Ehk siis järgmistel valimistel annan ka neile võimaluse. Kui hästi läheb ;)

Aga enne kui hakkan eri erakondade programme lugema, katsetasin, mis erakonda valjakompassi järgi ma eelistan. Selle järgi kattuvad minu eelistustega 71% reformi erakonna seisukohad, 70% konservatiivse rahvaerakonna seisukohad, 64% IRL-i ja Vabaerakonna seisukohad ja 63% sotsiaaldemokraatide seisukohad.  Keskerakonna vaated jäid viimasele kohale ja enne seda leidis koha veel Eestimaa rohelised.

Kas teie olete juba otsustanud, kelle poolt hääletate? Kui soovite, võiksite ka avaldada erakonna ja miks just selle poolt :) 

16. rasedusnädal (39/365)

Sümptomid: kõhuvalud ja toonused, kõrvetised

Isud: puuduvad

Kaaluiive: 3,5kg

Tähtsam info nädala kohta:  Laps on muutunud väga liikuvaks. Ta keerutab end, teeb kukerpalle ja põtkib jalgadega. Ema võib tajuda seda vaid väikse võbelusena, kuid ei pruugi osata neid tunnetada. Väljaarenenud luud hakkavad kõvenema ja kaltsiumi koguma. 

See nädal on olnud väga rahulik. Enamasti olen oma päevad mööda saatnud voodis ja puhanud. Nüüd saan juba öelda, et on olnud paar päeva, millal kõhuvalu on endast märku andnud alles õhtul. See on väga hea saavutus. 

Sain nüüd lõpuks oma mure ka enda arstile ära kurta. Arst määras mulle uued rohud ning jättis veel kaheks nädalaks haiguslehele. Lootis, et ehk selle ajaga saame toonustest lahti ja saan jätkata normaalselt elu. Seekord oli arsti juures kaalule astumine positiivsema tooniga, sest number kaalul näitas väiksemat kui olin arvestanud (eelmisel korral näitas arsti kaal rohkem kui mu kodune kaal, seega arvasin ka seekord nii olevat). 

Kogu selle valude perioodiga olen absoluutselt ümber mõelnud oma plaanid, mis mul olid puhkuse väljavõtmise ja dekreeti minekuga. Sellest täpsemalt räägin videos.  




Toitumise koha pealt hakkasid mingid kiusama ka kõrvetised. Algselt ei saanud aru, millest need tekkisid. Pärast paari päeva suutsin välja mõelda, et tarbisin sel nädalal jogurtit, mida pole juba väga väga kaua joonud.  Kahtlusalune toitumisest kõrvaldatud ja ka kõrvetised kadusid kui vits vette. 

Kui rasedus kõrvale jätta, oli see nädal kahe asja tõttu ka väga eriline nädal. Esiteks oli mu kõige vanemal lapsel esimene koolipäev. Küll eelkool, aga siiski. Veel pool aastakest ja ongi ta juba ametlik koolilaps. Ärevusest, mis sellega kaasnes, võib lugeda siit

Teiseks sai meil pool aastat elatud meie uues elukohas. Oleme selle ajaga siin nii ära harjunud,  nagu oleks siin juba aastaid elanud. Enam ei kujutaks ettegi, et peaks elama korteris või üldse kuskil mujal. Sellest võite ka eraldi postitusest lugeda. 

PS! Mulle tundub, et mu kõht on hetkel kasvamises pausi teinud. Pikemat aega püsib minu meelest juba ühes ja samas kasvus :) Ehk on see ainult minu silmis :D 





pool aastat maal elamist (38/365)

Homme on see päev, kus saab täis täpselt kuus kuud päevast, mil kirjutasime ostu-müügi lepingule alla ja maja sai meie omaks. Sel hetkel olid meil remondi suhtes väga suured plaanid ning suure hurraaga hakkasime otsast pihta ka. Kõik päris nii ei ole läinud kui algselt planeerisime. Kohati meist mitte olenevatest põhjustest (nt remondi rahade laekumine võttis rohkem aega), mõnikord maja ehituslike saladuste välja tulemise tõttu ja tihti ka meie enda ajaplaneerimise möödapanekute mõjul.

Teen siis ühe sellise kokkuvõtlikku postituse, mida me oleme jõudnud teha maja peal ja kuidas see pool aastat üldse meie elu on mõjutanud. Lisaks kritseldasin kiirelt ühe väikse majaplaani ka, et kuidas tubade asetus seni muutunud on ja mida plaanime veel teha. Aga palun arvestage, et ma pole eriti osav paint´is, mõõdud pole kohe kindlasti õiged, aga üldpildis saate ehk pihta :D

Esiteks räägiks kuidas see pool aastat meid muutnud on. Esiteks tahame me rohkem kodus olla. Kuigi praegu, kus õues tihti kole ilm ja üleval korrusel mängimas käia ei saa, tahavad lapsed tihti külla kuhugi minna, on nad siiski väga hea meelega kodus. Korteris olles see nii ei olnud. Samamoodi olen ma ise parema meelega kodus ja pigem kutsuks kedagi endale külla (kui saaks lõpuks suure toa valmis:D) kui läheks isegi kuhugi välja. Seetõttu polegi viimasel poolaastal väga palju kuhugi jõudnud.

Teiseks oleme Priiduga tunduvalt lähedasemateks saanud. Mitte, et me enne nagu võõrad koos oleks elanud, aga päris oma maja tekitab kuidagi ühtsema perekonna tunda. Seda on väga raske kirjeldada, aga ongi päris selline tunne, et kõik on kohe kuidagi väga paika loksunud. Muidugi ei meeldi mulle siiani, kui ta oma sokid mõni hommik unustab pesukorvi visata, aga see ei tee nii palju pahameelt kui varem :D Ja Priit, ära loe sellest välja, et sa võidki neid sokke kuhugi vedelema jätta! :D :D

Kolmandaks ei saa jätta lihtsalt kõrvale fakti, et kui saad ikka soojal hommikul teetass käes õue jalutama minna, olenemata, mis sul parajasti seljas on, mis soeng sul on vms. See on lihtsalt on võrratu tunne!

Samas ei taha ma jätta ka muljet, et nüüd, kui oma maja, siis on sellise lust ja lillepidu. Ei ole, ikka vahel on vaja lastega riielda, Priiduga suurema entusiasmiga maailma asju arutada ja mõnikord ka kogunenud pinged välja pursata. Aga mingil sisemisel tasemel tunnen end väga mõnusalt ja koduselt. Selline tunne on varem ainult enda päris lapsepõlve kodus olnud :)

Aga mis ma sellest tundeelust siin ikka pikalt heietan. Ma tean, et teid tegelikult huvitab hulga rohkem see maja pool, et kus ja mis on ning kui palju midagi siis reaalselt tehtud kokkuvõttes on.

Vabandan veelkord oma joonistusoskuse pärast, aga nüüd siis on vähe selgem pilt, mis majaplaan meil on :D Tehtud on tegelikult väga palju. Tuli välja, et teatud tööd võtavad ikka palju rohkem aega, kui planeeritud. Enamasti teeb ju tööd Priit kõik üksi. Ainult majapalkide asendamisel käis mu isa abis. 

Ma nummerdasin toad ära, siis on teil lihtsam aru saada, mis toast ma räägin. Toad 2 ja 3 on põhimõtteliselt sellises seisus, nagu nad algupäraselt olid. Vahetatud on ainult aknad ja nr3 tuppa (ehk kööki) on üks uks juurde tehtud ja vesi sisse toodud. Toas nr1 on seinad puhtaks lõhutud ja seisabki sellises seisus. Tubades 4,5,6,7,8 sai kõik seinad paljaks kakutud ja pekstud. Samuti on nendest tubades laed puhtaks lõhutud ja soojustus lakke pandud. 

Toas nr 8 on põrandat veidi tehtud, nüüd ootab see, et tuba nr 7 valmis saaks. Nr7 ehk esik on natuke väiksemaks ka läinud. Tuba nr 7 ja 8 vahele on tekkinud üks lisa ruum- wc. Tuba nr7 praegu nii kaugel, et lagi on olemas, põrand on olemas, seinad on pahteldatud. Seinu on vaja veel lihvida ja mõne koha pealt uuesti pahteldada. Siis uuesti lihvida ja saab värvima hakata. Esiku jaoks on värv ja põrandakate ostetud. Vaja on juurde osta riiulite materjal. Siis saab vannitoast igasugu manti ära tassida riiulitele ja saab hakata vannituba tegema. 

wc on nii kaugel, et vesi on sees, põrandal on laminaarparkett maas, seinad on kipsiga üle löödud ja lagi on ka olemas. Vaja on väheke pahteldamist, lihvimist ja värvimist. KOkkuvõtlikult võib öelda, et wc ja esik ongi ainukesed nö remonditud toad meil, mis vajavad veel natuke viimistelmist. 

Mis veel tehtud seestpoolt on? Ahjaa, trepp on teise kohta viidud. Priit võttis trepi lahti, leiutas väheke ümber ja pani uuesti kokku uues kohas. Teisel korrusel on ka hästi tibake lammutatud, aga see las praegu olla. Veel on välisuksed vahetatud ja esiku ja köögi vaheline uks. 

Rohkem vist seestpool midagi suurt muudetud pole. Midagi ehk jäi veel kahesilma vahele, aga las siis olla. Hetkel on alumisel korrusel selline seis, et kraadi järgi võiks tervel korrusel elada, aga suurtuba jätkuvalt pole veel elamiskõlblik. Samuti vannituba ootab kannatamatult, kuni temani jõutakse remondiga. 

Väljastpoolt on siis vahetatud aknad (va. kaks viimast alumiselt korruselt ja muidugi ülemised, mis nagunii jäävad tulevikku), peaaegu tervele alumisele korrusele on soojustus ja tuuletõke ümber pandud, majast eraldi olev esik on ära lammutatud peaaegu. Seal on vaja suuremat ümberkorraldust :) Õue peal on kõvasti puid ja võsa maha võetud ja üldiselt natuke õue korrastatud (vanarauda kokku korjatud, vana kasvuhoone ära koristatud jms). 

Sellega võib vist nimekirja lukku panna. Lähiajal tehtavate tööde järjekorras on esiku lõpetamine, siis vannituba (ehk ka wc lõpuni) korda. Enne, kui suurtuba hakkame tegema, tuleb natuke katust parandada. See laseb siiani teatud kohtadest läbi... Ja kui soojemaks läheb, tuleb soojustuse ja tuuletõkkega majaviimane ots ära teha ja esiku korda. Ja siis äkki saame suurtoa ka elatavaks. Nende töödega valmis saamisel on kindlasti juba suvi ka käes :)

oh kooliaeg! (37/365)

Homme on igatepidi eriline päev. Esiteks saab meil pool aastat majas elamist täis. Sellest teen eraldi postituse lähiajal. Teiseks läheb aga Marek esimest päeva eelkooli! Ja nii see kooliaeg pihta hakkabki. Mina ise olen sellest vist tunduvalt rohkem vaimustatud kui laps ise.

Mareku seisukoht on enamasti olnud asjast, et ta hea meelega jääks üldse koju. Ei mingit lasteaeda ja kooli. Emmega kodus ja asjal joon alla. Muidugi saab ta ka aru, et nii ei saa. Oleme nüüd kuskil nädalakese asjast ja rääkinud ning kuni eilseni tuli sealt vastuseks ainult see, et tema kooli ei lähe. Eile aga käis ta lasteaias üle mitme päeva ja see tõi tema seisukohtades muudatusi.

Koju tulles oligi jutt täitsa teine koolimineku suhtes. Eriti tore oli see tema jaoks, et ta ei peagi sel päeval lõunal lasteaia lastega sööma vaid saab juba suurtega süüa. Samuti lubasin, et võtan ta sel päeval lõunast koju, sest koolilapsed ei peaks ju lasteaeda tagasi minema, et seal lõunaund magada.

Lapsi lasteaeda viies oli tunda ka, millest see muutus tuli. Esimene laps, kes mulle vastu tuli lasteaias, hõikas käed püsti "ma lähen reedel kooli!". See oli nii lahe :D Eks ta näeb, et teised on asjast vaimustatud, siis oleks nagu imelik üksi selle vastu mossitada.

Üks asi muidugi tekitas seda kooliootust veelgi - kooliasjad. Käisin eile poes ja ostsin talle vajalikud asjad ära, mis eelkooliks vaja on. Saime kirja koju nimekirjaga ja sellega ma siis mööda poodi ringi käisingi. Vaja oli osta märkmik, harilikud, värvipliiatsid, teritaja, kustutuskumm, liim, käärid, mapp, ruuduline ja jooneline vihik. Poes jalutades ja asju kokku korjates pobisesin vaikselt endamisi, et nii see kulukas kooliaeg pihta hakkabki :D

Panin koju tulles asjad talle ilusti kotti kokku ka. Kahjuks ta praegune lasteaia kott on nii väike, et A4 mapp ei mahu sinna sisse. Seega tellisin talle uue koti eelkooli jaoks. Pole kõige parem, aga kasutab selle kevade ära, siis jääb mulle sportimise tarbeks ;)

Kui Marek koju jõudis ja ma asju talle näitasin, siis ta käis ja näppis neid iga viie minuti tagant. Alguses jätsin koti enda tuppa, et ta neid asju seal laiali ei tassiks enne reedet. Aga õhtul enne magama minekut käis ta ikka vaikselt palumas, et ehk võib ta koti enda voodi ette viia. Lubas ilusti tooli peale panna, et midagi katki ei läheks. No muidugi lubasin siis :D

Eks reede pärastlõunal ole näha, kas koolientusiasmi jätkub ka edaspidiseks või oli see ühekordne juhtum :D



 

hambahaldjas (36/365)

Marekul hakkasid hambad vahetuma, kui ta oli nelja aastane. Alguses liikus hammas ikka tükk aega, enne kui see ära tuli. Kuna esimene tegi nö ukse lahti, hakkasid tal riburadamisi teised ka vahetuma. Praeguseks on tal 7 hammast ära tulnud ja kuuele neist on ka jäävhammas asemele kasvanud.

Kuna multikatest ja muinasjuttudest on nii levinud see hambahaldja teema, siis loomulikult ootas tema iga kord, kui hammas ära tuli, et ka hambahaldjas külla tuleks. Ega ma ise nii väga selle traditsiooni algatamisest vaimustatud polnud, aga kuna laps ootas, siis polnud kahju talle ka see sendike/mündike padja alla poetada. 

Kuna Marekul tulid hambad hästi varakult suhu, siis ma polnud üldse üllatunud, et need ka varakult vahetuma hakkasid. Mareli puhul ma seda millegi pärast kohe üldse ei oodanud (kuigi ka temal tulid hambad suhu suhteliselt kiiresti). Kui ta mulle üks õhtu magama minnes ütles, et ta hammas tuleb kohe ära, ehmusin päris ära. Kusjuures tal oligi see hammas veel tõesti imeväheke igeme küljes kinni ning rippus juba. Seega polnud ta isegi varem tähele pannud, et miskit kõigub. 

See uudis läi mind korraks natuke rivist välja. Tegelikult saab juba järgmine kuu viie aastaseks. Marekul oli juba selle aja peale vähemalt üks hammas vahetunud. Aga seni on Mareli olnud mu väike pesamuna ja pisike piiga, keda sai ikka sülle võetud. Nüüd aga on käes juba hambavahetuse aeg. Sellise uudise peale tekkis kohe tahtmine aeg seisma panna, et nad ei saaks suureks :) 

Aga sellest, et üks hammas oli kohe välja kukkumas, oli veel vähe. Varsti hõikas ta järgi, et teine hammas ka liigub. 29. jaanuari hommikuks oligi see rippuv hammas suust läinud, teine loksub veel siiani suus. Ära kukkunud hamba asemel oli juba teine hammas alt välja piilumas, ilmselt on ka kõrvaloleva hambaga sama lugu. 

Lugesin, et normaalselt hakkavad lastel hambad vahetuma 6-7 aastaselt. Samas äkki mängivad ka hammaste vahetamise juures rolli geenid? Minul näiteks olid ka esimesed hambad vahetunud just nelja aastaselt. Käisin siis logopeedi juures oma S- häälikut korda sättimas, aga hammaste ära tulekuga jäi asi pooleli. Ja sinna mu kena kõlaga S kaduski :D
allikas


neljajalgne sõber käis külas (35/365)

Täna oli nii ilus ilm. Läksin ja pistsin isegi ise nina veidikeseks ajaks õue. Jalutasin paar ringi ümber maja koertega ja vaatasin kuidas lapsed mängivad. Natuke aega peale tuppa jõudmist vaatasin aknast, et ega me polnud ainukesed, kes ilusat ilma väljas naudivad.

Meie aia tagant jalutas mööda üks rebane. Koerad, tohmanid, magasid magusat und, sest olid lastega jooksmisest parajalt ära väsitatud. Nii et rebane sai rõõmsalt oma küttimistööd ilma segamata teha. Päris lahe vaatepilt oli lastele. Mareli küll muretses väheke, et ega ta meid ära sööma ei tule, aga aken vahepeal takistuseks oli piisav rahustus.


See rebane oleks seal vist tükk aega toimetanud, aga ma tegin akna lahti ja hüüdsin talle "hei, rebane!". Sellele järgnes üks pilk aknasse ja läinud ta oligi :)



haigusleht ja kodust välja minek (34/365)

Et asi üks kord lõplikult selgeks teha nii endale kui ehk ka mõnele teisele teadmatule, siis toon must ja valgelt välja ühe seaduse (täpsemalt ravikindlustuse seaduse) lõigu, millega saab punkti panna igasugustele mõtetele stiilis "ta on haiguslehel ja ta ei tohiks sinna minna/seal olla/seda teha". 

§ 28. 

(1) Kui kindlustatud isik ei täida arsti või pereõe määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, kaotab ta õiguse ravikindlustushüvitisele seoses haigusjuhtumiga, mille ennetamiseks või mille vastu oli määratud ravi otseselt suunatud.


Toon siia kohe ühe näite ka. Näiteks inimene murrab oma käeluu. Seetõttu ei saa ta täita oma töökohustusi ja on haiguslehel. Sel ajal, kui ta on lehe peal, võib ta käia kus ta tahab, seni, kuni sellega ei eirata arsti poole ettepandud ravi. Näiteks, võib ta minna välismaale reisima, kui perearst selleks vastunäidustusi ei näe ja selle käigus saab raviplaani järgida. (näite allikas) . 

Minu jaoks on see seni olnud kogu aeg selline probleem, et pead sada korda mõtlema, et kas ma võin ühte või teise kohta minna või mitte. Ehk siis, praegu, tagant järgi mõeldes, oleks ma võinud vabalt lastega haiguslehel olles käia õhtul rahvatantsutrennis, lastega päeval väljas jalutamas (näiteks köha ja nohu korral) jms. 

Edaspidi mõtlen igakord haiguslehel olles täpselt läbi, mis on arsti poolsed korraldused ja raviplaan haiguse suhtes ja sellest tulenevalt otsustan, kas üks või teine tegu/käik oleks nende eiramine või mitte. 



laste sünnipäevad (33/365)

Kuna kommentaarides tuli see teema üles, siis siin see sünnipäevade postitus on :)

Ma pole siiani kordagi nö suurelt laste sünnipäevasid pidanud. Enamasti on olnud lihtsalt maal tordi söömine, mis aga eeldab enamasti siiski nii vähemalt 15 inimese kohalolekut. Põhjuseid, miks ma pole suuremalt planeerinud, on mitmeid.

Esiteks juba eelnevalt mainitud suure perekonna tõttu. Kuna meil peres juba nii palju lapsi on, siis pole nagu väga vajadust näinud veel kedagi sel kindlal päeval kutsuda. Teiseks oli väga pikalt periood, kus lastel polnudki sõpru selles otseses tähenduses. Kui me Türil elasime, siis ei tekkinud selliseid lapsi, kellega me oleks igapäevaselt suhelnud või keda oleks tahtnud sünnipäevale kutsuda.

Marekule olen küll mõelnud nüüd paar aastat teha selline sünnipäev, kus on külalisi väljaspoolt perekonda, aga tema sünnipäevad on viimastel aastatel langenud sellele ajale, kus oleme mere ääres. Seega on see jäänud tegemata.

Kuigi sünnipäeva me väga suurelt pidanud pole, siis tordi oleme ikka alati ise teinud :) Mõnikord natuke rohkem planeeritud, teinekord vähesema ettevalmistusega. Kõige suurem tegemine oli siis, kui Marekule kolmandaks sünnipäevaks tegin rongikujulise tordi. Talle see nii meeldis ja paar nädalat tagasi pilte vaadates arvas ta, et ka see aasta sooviks ta sellist torti (ainult kolme vaguni asemel, siis seekord oleks seitset tarvis).

Aga nüüd, kui lastel on juba tekkinud rohkem sõpru, kes ei ole minu sõbrannade lapsed ja nende tädide lapsed, siis võiks juba hakata mõtlema küll suuremalt pidamise peale. Pealegi, käisime siin natuke aega tagasi ühe Mareku rühmakaaslase sünnipäeval ja neile hästi meeldis. Omaasi on jälle, kus ma seda pidama peaks.

Kodus me pidada nii pea ei saa. Oleks suurtuba juba valmis, siis oleks isegi mõeldav. Seal oleks ruuni küll ja veel, aga kahjuks nii kaugel me pole oma asjadega. Teine variant on rentida mingi koht. Kasvõi kohalik kultuurimaja (kus me ka käisime ühel sünnipäeval). See olekski hetkel kõige mõeldavam variant.

Mareku sünnipäevaga tuleb jälle mängu see, et sel ajal olen ma päris viimase vindi rase või ehk olen sünnitamas või veel enam äsja sünnitanud. Siis pole minust suuremat sorti sünnipäeva planeerijat. Ja jube oleks laps ka sünnipäeva pidamisest ilma jätta sellisel põhjusel (eriti, kui Mareli sünnipäeva peaksime suuremalt). Teiseks keset suve on väga paljud kuskil vanaemade, vanaisade vm ära. Ja ega neile kutsete saatmine on ka suvel ka raskem. Praegusel ajal paned lasteaias kappi ja asi korras :D

Kinkidega on tavaliselt mul juba suhteliselt pikalt teada, mida ma kingin. Marekuga on ka sel aastal väga lihtne. Mareliga on aga täitsa teine lugu. Tal ei ole kindlat soovi, mida ta tahaks. Enamasti ta soovib seda, mida just reklaamis näinud või mingit sellist asja, mida ma kindlasti ei osta (nt. Monster High nukku). Mul endal pole ka ühtegi mõtet, et "voh, see oleks väga hea kink". Minu meelest on mänguasju tal piisavalt ja ei näe, et midagi puudu oleks. Samas viie aastaseks saavale lapsele peab kohe kindlasti kingitus mänguasi olema (või väga mänguline praktiline asi).

Mareku 2011.a sünnipäev