Hetk elust enesest (48/365)

Mareli kuulutab üle maja: "kes on nõus minule poseerima?" Ta on endale pähe võtnud, et täna on tema nüüd kunstnik ja talle on vaja poseerida, et ta saaks meid joonistada. Oluline muidugi asja juures asjaolu, et maalitav peab paigal niikaua seisma, kuni kunstnik oma tööd teeb.

Lubasin tal end "maalida" kuni ma banaani söön. See oli  piisavalt pikk aeg, et ma paberile pandud saaks. Seejärel oli Priidu kord. Küll temal vedas, sest voodis pikutades nagunii pole erilist tahtmist mõnd kehaosa liigutada :D Sai ta ilusti minu kõrvale pildile paigutatud. 

Marekuga tekkis väiksel joonistajal aga tõsine kunstniku draama. Nimelt viimane modell polnud mitte üldse nõus poseerima. Asi lõppes loomeinimesele kohaselt suure draamaga, kus joonistamiskarjäär visati metsa ja lapsele kohaselt joosti emme kaissu lohutust otsima. 

Oh seda rasket lapse elu!


No comments:

Post a Comment