Siis, kui valu halvab su... (49/365)

Täna oli mul tavaline arstivisiit. EI, ma pean end uuesti väljendama. Täna pidi olema mul tavaline visiit. Ma pidin minema arsti juurde, saama teada, kas saan tööle või jään veel edasi haiguslehele. Oleksin pidanud teada saama oma triple-testi tulemuse ja ka muude proovide tulemused. Ehk oleks pidanud arst mind ka mõõtma-kaaluma. See kõik oleks pidanud olema. Aga see kõik ei läinud päris nii, nagu ma olin oodanud...

Arsti juurde minek oli küll täitsa tavaline. Ootasin mõned minutid üle oma aja, aga sellest hoolimata oli mul hea tuju. Sisse minnes ütles arst kohe, et alles kaks nädalat tagasi mõõtsime-kaalusime, seega seekord seda tegema ei hakka. Jätkus natuke juttu haiguslehe teemal (kas jään kohe tähtajani koju või üritame kahe nädala pärast ikka tööle suunduda). Siis ütles ta veel: "Südamelööke tahan ikkagi uuesti otsida. Neid ma eelmine kord kätte ei saanud".  Nii ma siis taha tuppa pikali heitsin. Sellele järgnes kuskil 10 minutit mööda mu kõhtu dopleriga ringi sõitmist. Arsti nägu vajus iga minutiga rohkem ära ja muutus murelikuks. Vahepeal vahetas doplerit. Väidetavalt pidi teine natuke tundlikum olema. 

Üks hetk ta küsis mu käest: "kas sa liigutusi tunned?" Ei tunne vastasin. Olen selle pärast niigi viimasel nädalal põdenud, sest kahe eelneva rasedusega olen sel ajal juba ilusti liigutusi tundnud. No igatahes selle lause peale vajus arsti nägu päris ära, ta lõpetas südamelöökide otsimise ja ütles temale omase külma näoga:" Homme tuled UH-sse ja siis vaatame, kuidas lood on. Kuivata kõht ära!" Kõrvale ruumi minnes ütles vaid õele, et ta ei leia südamelööke ja et õde paneks mulle homseks UH aja.  

Mulle oleks keegi kui ämbri vett kaela valanud. Alguses ei saanudki nagu aru, et mis mõttes?!?! Kas ta vihjab sellega, et midagi on viltu? Kas ma peaks veel selle kohta midagi küsima? Kas ma peaks end ette valmistama kõige hullemaks? Aga ma ei küsinud midagi. See naistearst ei taha liigseid küsimusi. Eriti neid, millele ilmselgelt ei ole tal ka mingeid konkreetseid vastuseid anda.

Läksin täiesti tuimalt autosse. Iga kilomeetriga kodupoole elasin uuesti läbi seda hetke. Mida hetk edasi seda enam välja ma endast läksin. Koju jõudes olin omadega päris läbi. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et äkki ongi homme nii, et ma saan oma kõige hullema uudise siin elus... 

Oleks ma arsti käest natukenegi rohkem infot saanud, poleks ma ehk nii endast välja läinud, aga see arst ei ole lohutaja. Tema ütleb otse, kuidas asjad on. Ilmselgelt sel hetkel olid faktid need, et südamelööke pole ja liigutusi ei tunne. Mis järelduse sellest mina teen, pole oluline. Olulised on faktid... 

Õnneks on mul juba praeguseks tekkinud mõnus juulikate grupp FB-s, kust sain kõvasti toetust ja soovituse kohe UH-sse kuhugi minna. Igaksjuhuks, et ennast maha rahustada ja saada kinnitust olukorrale- olgu see siis milline tahes. Helistasingi kõrval maakonna erakorralisse ja rääkisin loo ära. Küsisin, kas nad saavad mulle täna kohe UH teha, et ma ei peaks öö otsa üleval istuma ja muretsema end lolliks. Muidugi olid nad nõus seda tegema. 

Viljandisse minnes rääkisin kõigepealt erakorralises olukorra ära. Seal oli tõsiselt mõnus tädi. Lohutas ja üritas rahustada. Juhatas mu sünnitusosakonda, kus kohe pidavat tehtama UH, et asjas selgust saada. 

Sünnitusosakonda jõudes rääkis peaarst kõige pealt, et nii väikse rasedusega ei leiagi kuuldetoruga südamelööke. Seletasin siis, et ikka dopleriga käis otsimine ja kahe erinevaga. No mõtles ta veidi ja ütles, et no las teine arst teeb UH. Pidavat piisavalt kompetentne olema. Hõikas veel üle koridori järgi sellele arstile, kui me Uh kabineti poole jalutasime, et: "kui kõik hästi, siis anna paberid kätte ja saada minema. Kui mitte, siis saada minu juurde tagasi." 

Uh arst oli tõsiselt tore. Rääkis väga rahulikult ja oli täpselt selline "ninnu-nännutaja", nagu mul sel hetkel vaja oli. Palus mul pikali minna ja pani masina tööle. See võttis veidi aega ja võite arvata, kuidas need minutid venisid. Aga õnneks aretas ta piisavalt tühja juttu, et natukenegi mõttelendu ohjata. 

Järgnes pikk ja põhjalik UH. Kui ta naeratas, võisin juba südamest ohata ja teadsin, et kõige hullemast oleme pääsenud. Ütles, et lapsega on kõik korras ja vastab ilusti oma kasvule. Mõõtis kõik üle ja rahustas mu täiesti maha. Seletas ka lahti, miks minu arst südamelööke ei leidnud (lapse asendi pärast) ja miks ma liigutusi üldse veel ei tunne (platsenta asetuse tõttu). Lõpetuseks küsis, et kas südamerahustusele lisaks soovin väheke oma uudishimu ka rahuldada. Kuigi sel hetkel olin üliõnnelik, et kõik vähemalt korras on, siis soo teada saamine oli veel kui kirsiks tordi tipus ;)

6 comments:

  1. Appi, kui jube :O miks arst sind kohe Paide erakorralisse uh ei saatnud??? ma ei julgeks vist üldse järvamaal arvel olla, kui selline suhtumine.Tallinnas, kui jama, siis saadeti kohe korrus ülesse UH ja siis peab arstile tagasi.
    Ma ei taha mõelda, milline stress see olla võis ja ma ei oleks suutnud vist üldse kuhugi sõita ja oleks seal kohe närvivappustuse saanud :D . Sa oled ikka väga tubli.
    Muide mina tundsin oma last alles 20+ nädalal esimest korda, seega imestan, et arst nii vara juba arvas, et pead tundma seda.

    Kas soo ka reedad või hoiate veel saladuses?
    Mis su homsest uh nüüd saab, kas lähed sinna ka?

    ReplyDelete
    Replies
    1. tagant järgi rahulikult asja üle mõeldes arvan, et ta arst siiski polnud nii paanikas asjast kui mina. Samas arvestades, et mõned nädalad enne ju saadi südamelöögid kätte ja nüüd kaks korda järjest pole leidnud (ja täna otsis ta neid ikka väga pikalt), võiks siis rahustuseks kohe Uh-sse saata. Aga hetkel olen juba maha rahunenud ja südamerahu on taastatud..

      No ega ma olingi suhteliselt närvivapustuse ääre peal. Seetõttu tuli ka isa mulle autojuhiks viljandisse sõiduks.

      Aga homme käin ikka UH-s ära. Vaatan, mis arst siis head räägib ja saan vähemalt rahuliku südamega sinna minna. Soo ütlen varsti avalikult ka ;)

      Delete
  2. Tagantjärgi vb jah tundub tühine, aga tegelt see hetk sa mõtled ikka lapsele ja kõige halvemale, eriti kui arst annab sellele alust ja ei ütle ka midagi lohutavad - et ei peagi veel tundma ja kõigis asentides ei pruugigi saada tööd jne. Saan aru, et see arst ongi veidi teistsugune, aga mina ausalt ei suudaks sellise juures käia, ma tahaks ikka seda ninnunännut ja lohutust, kui midagi tundub jama, mitte vaikimist.
    Aga eks see ongi, et inimesed erinevad :)
    Peaasi, et nüüd kõik korras ja süda jäi rahule :) kas nüüd plaanid veel tartu ka minna või jätad ära, kuna said juba soo teada?

    ReplyDelete
    Replies
    1. eks ta ole nii jah. Käisin täna siis Paides ka ära, ütles väga rõõmsalt, et kõik on korras ja seda oligi vaja tõestada. Peas küll tuli tahtmine öelda, et kas siis kohe eile ei oleks võinud Uh-sse saata, et teada saada, et kõik ok, aga las ta olla. Hetkel olen lihtsalt väga rahul, et kõik ongi korras. Järgmine kord tean, et kui mingigi kahtlus on, siis pigem käin erakorralises, kui oma arstiga kokkusaamist ootama hakkan.

      Tartusse mineku suhtes ma hetkel ei teagi. Huvitav oleks ikka minna, aga arutame seda asja veel :)

      Delete
  3. Mul vajus ikka nägu väga ära seda algust lugedes. :O Ma ei kujuta ettegi, mis paanika sind valdas. Hea, et ikka Viljandis ära käisid. Aga nüüd sportlik huvi - see peaarst oli Inso? Minu kogemuste põhjal ta just ei hiilga taktitundega, aga professionaalse poole pealt pole talle midagi ette heita :)

    ReplyDelete