Made in China (83/365)

Olen viimase poole aasta jooksul järjest enam hakanud tellima Hiinast asju. Varasemalt olin tellinud väljaspoolt Eestit ainult Inglismaalt ja hiina asju ei vaadanud isegi. Aga nüüd liiga palju vaba aega vist, sest teen tavalisel nädalal ikka mõned korrad ringi AliExpressis ära :) Mis ma siis head tellinud olen ja kui rahule jäänud?

Esimesed tellimused tulid "tänu" jõuludele, kus tellisin maale jõulutulesid. Tuled tulid ilusti kohale ja töötasid ka. Natuke peenemad need juhtmed olid, kui oleks lootnud, aga ei midagi hullu. Samuti sai jõuludeks tellitud terve hunnik riideid-kingi-aksessuaare barbie´dele ja ken´idele. Nende kvaliteediga jäin ka rahule. Linke on mitmeid- see, see, see ja see ka. Ahjaa, Kenile näiteks ka see ja too. Neid linke on veel, sest tellisin õdedele ka :) Barbie asjade suhtes peab ütlema, et originaalnukkudele on need riided kitsad, aga enamustele Steffidele, Emmadele jne nukkudele, mis on Barbie nuku välimusega lähevad need selga (sama lugu on meessoost nukkudega).

Veel olen tellinud koertele mänguasja. Selle närisid koerad juba puruks, aga see oli mu enda hooletus, et jätsin selle neile üheks ööks õue :D Muidu oli hea suurusega ja sai hästi koertega mängida.

Kapipõhjas on ootamas kärbseid ka akendele võrgud. Proovinud pole, seega kvaliteeti ei oska kommenteerida. Link pole sellele enam saadaval.

Telefonile tellisin kaaned ka kahel korral. Mõlemad olid täitsa hea kvaliteediga.

Marekule tellisin wii mängule puldi ka. Sellega panin puusse natuke ja valisin vale mudeli, sest tal puudub üks asi, mida poolte mängude jaoks vaja on. Aga teatud mänge saab mängida ikka :) Samas oli see mingi ulmeodav, nii et kahju ka pole.

Endale olen tellinud meigipintsleid. Hästi rahul olen nendega. Samuti tellisin ühe paleti, aga seda pole ausalt veel kordagi kasutanud. Pole nagu olnud olukorda, kus oleks katsetada väga tahtnud. Endale olen veel tellinud sukasokke. Väga head tööl käia ja suvel sokkide asemel baleriinadega käies jalga panna :)

Lastele tellisin loombandsi alused ja ripatsid. Loombandsi alused on ainuke asi, mille suhtes olen pidanud pretensiooni esitama, sest need olid transpordiga natuke kannatada saanud. Aga sain poole summast tagasi ja kõik olid lõpuks rahul :)

Ahjaa, endale tellisin selle pudeli ka, kuhu saab keskele midagi sisse panna ja siis nii maitsega vett teha. Täna näiteks on mul laual mustsõstramaitseline vesi :)

Lisaks olen tellinud voodisse madratsikaitsmeid (mille efektiivsust pole saanud veel kontrollida), laadijaid laste mängule, meeste boksereid (kasutaja on väga rahul) jms väikest nodi.

Kõik eelnevad asjad on kohale jõudnud, aga peale nende on veel asju, mille saabumist ootan. Võtsin nüüd julguse kokku ja proovisin esimest korda tellida riideid ja jalanõusid lastele. Veel on tulemas lastele erimustriga käärid (kuna nad väga palju meisterdavad koguaeg) ja ühed päikeseprillid. Ahjaa, kuna Miumei Merje just näitas enda tellitud vaakumkotte, siis kohe tellisin endale ka ja proovin oma talvetekid ka nendesse ära mahutada.

Poole aasta kohta päris palju asju tegelikult, aga hinnad on olnud veidi teised, kui praegustel linkidel. Ma ikka jälgin soodukaid eelkõige ja natuke siis käib asjaga juurde ka otsinguid asjadele, mida tegelikult ka vaja on ;)

 

Suur pere - häbi või uhkus? (82/365)

Marimell kirjutas alles hiljuti artikli suurperedest. Paljud hüppasid talle kohe kraesse kaitstes enda suurpere ega pannud üldse tähele, et Marimell tegelikult rääkiski AINULT nendest peredest, kes saavad lapsi juurde olenemata faktist, et nad ei saa olemasolevatele lastelegi head lapsepõlve pakkuda. Kuna olen ise ka suurest perest pärit, siis natuke oma seisukohast.

Mina olen kasvanud ajal, kus mu ema ei saanud emapalka. Sellest hoolimata on mul 3 õde ja 2 venda. Algselt elasime kortermajas, aga kui ma olin kuuene, kolisime oma majja. Kuigi elasime majas, mida remonditi sees elamise kõrvalt, ei saa ma kurta oma lapsepõlve üle. Elades keset põlde ja metsasid sain ma arvatavasti oma ideaalse lapsepõlve. Mul olid olemas ratas, suusad, kelk, uisud, aga ennekõike -suur maailm, kus oma fantaasiat rakendada. Lisaks käisime igal suvel kuskil väljasõitudel (jah, küll mitte välismaal, aga ka Eestis reisimine on väga tore).

Muidugi pidin ma kodus rohkem tööd tegema, kui mõni linnatips, aga sellest polnud hullu (laps olles vingusime ikka vahel selle üle, aga tagant järgi sai tööd tehes nalja nabani). Näiteks kui oli vaja kartuleid rohida, tegime võidu, kes enne peenra lõpuni jõudis. Pärast saime kokku kogutud maltsast endale onnid teha. Ja keegi ei kisanud meiega, et me maltsa seemneid niimoodi igale poole laiali tassime :D Puude tassimine tuleb veel praegugi meelde, kui mainida "hona lulu". Miks? No see on pikem lugu :D

Elades asulast eemal, oli hea, et oma õdede-vendade näol olid mängukaaslased koguaeg võtta. Puu otsa ronimiseks sai tihti köis üle kõrge oksa visatud ja vanem vend oli meile lifti eest. Sidusime köie ümber kõhu ja ta vinnas meid üles. Samamoodi päästis ta meid ka alla. Lisaks puu otsas olevatele ettekujutletavatele onnidele olid meil põhuonnid ja muidugi talvel lumeonnid. Isegi pea täiskasvanuna sai veel õdede-vendade-isaga õues suuri lumememmesid ja onne ehitatud.

Ma usun, et kellelgi pole kodus olnud nii suurt "kauplust", kui meil omal ajal oli. Üks õdedest oli poepidaja ja kui poest ostetud (enda mänguraha eest) asjad "otsa" said, tuli need poele tagastada. Mänguraha oli meil üldse väga oluline asi ja kogu aeg seda juurde teha ei tohtinud. Ainult erandjuhtudel, näiteks siis, kui põllumehed kulu põletasid ja juhuslikult põletasid sellega maha ka meie hästi peidetud panga :D

Kui tahtsime kiikuda, siis polnud vaja minna mänguväljakule. Piisas vaid köiest ja puuroikast, et kiik valmis teha või siis köie otsa vana rehv siduda ja lõbu oli laialt. Samuti sai mänguväljakul ringi rahmeldamisest saadava lõbu kätte ka pulle mööda aiamaad taga ajades :D Ja kui loomade teemale juba jutt läks, siis tunde, mis veetsime sigade aia ääres või jäneseid vahtides, ei jõua vist keegi kokku lugeda.

Teate, mis on ainuke häda suurpere olemisel? Kui kõik suureks saavad ja lapsed saavad, siis on sünnipäevad üks kohutav rahaneelaja :D Ok, see oli nali! :D Praegu on meil väga tore saada pidevalt (ja ma mõtlen tõesti nagu vähemalt paar korda nädalas) ema-isa juures kokku ja jutustada (samal ajal, kui lapsed kaost mängutoas teevad).  Kui sünnipäeva pidamine on ja me oleme suutnud KÕIK (sest peaaegu alati on üks puudu) kokku saada, siis  on meid kokku praegu 21 inimest, kui ma nüüd õigesti lugesin :D  Ja enamasti saame niimoodi (väikse arvulise erinevusega) igal sünnipäeval kokku :D

Jäin nüüd heietama, kui tore on olla suurpere. Aga kõige olulisem selle juures on see, et suurpere on tore olla siis, kui lapsena ei tunneta sa muret, kuidas toit laua peale saab või kas mul homseks kooli terveid ja puhtaid riideid panna on. Sa ei pea olema kurb, et sina ei saa ühestki väljasõidust osa võtta või teistega koos rattamatkale sõita. Sa ei pea muretsema selle kõige pärast, sest ema-isa tegelevad nendega ja lahendavad selliseid asju ise ja ei lase sellistel faktidel segada lapsel lapsepõlve nautimist. Vanemad tagavad sulle kõik materiaalsed vajadused, emotsionaalse turvatunde ja tunde, et sa oled armastatud ja soovitud nende perekonda :)

Mina olen saanud kogemuse, kui tore ja uhke on olla suurpere, aga kõik lapsed seda kahjuks ei saa. Millegi pärast kipub meedia kajastama rohkem nende hädaliste lugusid ja olukord kipub sinna suunda minema, et suurpere olemine oleks kui häbiasi, sest raudselt oled sa ju üks nendest, kes valla ukse taga toetusi-söögiabi- riideid vms on käinud nõudmas.

Loodan, et järjest enam hakkavad välja paistma ka need suurpered, kes saavad oma eluga väga hästi hakkama ja nende lapsi ei peeta rahaallikaks, vaid siiski suure armastuse ja hoolimise tulemuseks :) Arvatavasti ei kao kuhugi ka need pered, kus tõesti justkui "palgaraha" teenimiseks lapsi tehakse, aga ehk hakkavad ka nemad kunagi mõtlema, et reaalses elus päris õhust ja armastusest üks laps kvaliteetset lapsepõlve ei saa.

 

23. rasedusnädal (81/365)

Sümptomid: madalast vererõhust tingitud tasakaaluhäired.

Kaaluiive: +8,5 kg

Tähtsam info nädala kohta: Beebijätkab jõudsalt kasvamist. Tal on juba kulmud, ripsmed ja juuksed. Praegu on tema nahk veel punane ja krimpsus ning ta on veel kaugel pontsakast ja kenast vastsündinust, kuid ta keha muutub järjest proportsionaalsemaks. Nüüd kuuleb ta hääli ja on eriti tundlik valju hääle suhtes. See võib teda ehmatada, pannes ta südame kiiremini põksuma ja kätega vehkima. Loode eelistab kuulata rahulikku muusikat ja ema häält. Talle meeldib imeda ja ta teeb seda iga kord, kui pöial või sõrm suhu satub.

See nädal on möödunud jällegi imekiirelt. Aeg möödub sellise lennuga, et tihti läheb endalgi meelest ära, mitmes rasedusnädal jooksmas on – ja vahel unub isegi fakt, et ma üldse rase olen. Aga eks raseda mälu olegi kahtlase väärtusega.

Teisipäeval sain tähtsa uudise, mistõttu saan nüüd hakata nautima oma õnnist olekut ja enam ei pea muretsema vanima lapse koolisaaga pärast. Meie armas maakool jääb alles kuueklassilisena! Võib öelda, et õlgadelt on tõstetud mitmetonnine murekoorem. Sellest võib täpsemalt lugeda siit.

Sel nädalal käisin looteanatoomia ultrahelis. Sellest võite täpselt kuulda videost. Lisaks käisin kolmapäeval ka oma naistearsti juures tavakontrollis. Kaalu oli oodatust rohkem juures, sest teisipäeva õhtul sai koolivõidu puhul veidi maiustatud ja järgmisel hommikul reetis kaal igat koogiampsu.

Lisaks tavakontrollile sain endale aprillikuusse GTT (glükoositaluvustesti) aja. Mind saadeti sinna eelkõige suure algkaalu pärast, aga paljud lähevad sinna suure kaalutõusu, eelnevate laste suure sünnikaalu jms põhjustel. Seda kõike ikka selleks, et välistada võimalikku rasedusdiabeedi olemasolu. Olen seda ka eelnevate rasedustega teinud. Eelnevatega oli kõik korras, loodan, et ka seekord. Kuigi väga ma sealt saadavat tulemust ei karda, ei vähenda see kogu protseduuri „toredust“. Tuleb juua eriti rõvedalt magusat jooki, mis paljusid öökima või päris oksele ajab.

Ahjaa, vahepeal suutsin end veidi vigastada ka ja selle tagajärjel sutsaka õlga saada. Nimelt astusin pühapäeval naela jalga. Kõige koomilisem on asja juures see, et ma veel ekstra vaatasin enne vana vundamendi ääre pealt alla astumist, et ühtki naela all ei oleks. Aga ikka suutsin ma selle ühe naela keset mudavälja üldse leida ja enda jala alla sättida. No õnneks praeguseks on jalaga juba kõik korras, aga vaktsiinikoht on hell siiani.

Järgmine kolmapäev on viimane tööpäev. Ootan seda juba pikisilmi, sest 11 tunnised tööpäevad on praegu ikka natuke liiast…

Tulen tagasi sealt võitjana või langen ma... (80/365)

Uhh, nüüd võib siis öelda, et koolisaaga on läbi. On päevi olnud, kus hakkamist sellega tegeleda on rohkemgi kui vaja ja samas on olnud päevi, kus lülitaks telefoni välja ja ei tahaks kellegagi kooli teemal rääkida. Kõige raskem oli muidugi Marekuga sel teemal rääkida, sest emana peaksin ma oskama vastata ta küsimustele, aga vastuseid ju polnud. Aga nüüd õnneks on :)

Aga alustame algusest. Meie kooli teema oli päevakorras kolmas, nii et saime kõige pealt muud juttu ka natuke kuulata. Samas oli hea, sest esimese punkti all andsid kõik komisjonid oma istungitest ülevaateid ja pea kõikidest oli kooli kokkuhoiu teema läbi käinud. Seega saime ülevaate, mida mingi komisjon asjast arvab. 

Teine punkt läks hästi kiiresti ja siis algaski pikk arutelu meie teema üle. Kuna kooli sulgemine oli sama järsku, kui see tekkis, arutelust maha võetud, siis algas jutuajamine nime üle vaidlusega. Variante oli mitu. Vallavalitsus pakkus välja Türi kool-lasteaed. Volikogule ei meeldinud see üldse. Hääletusele jäid hoopis Retla kool ja Retla-Kabala kool. Lasteaed võeti nimest välja, aga lasteaia osad jäävad samuti asutuse osaks (seda siis nii Kabalas kui Oisus). Algselt said mõlemad variandid 7 poolt häält. Teisel hääletusel võitis Retla-Kabala kool. Seega koolinimi sai otsustatud. 

Järgnes pikk vaidlus selle üle, kui mõttekas see koolipidamine ikka on, kui suur on vahe kolme- ja kuueklassilise kooliosa pidamisel, millised on klasside koosseisus, lastearvud jne. Üks tore onu andis meile ka ühe korra sõna, aga kuna see tuli nii järsku, siis olin nagu puuga pähe saanud. Natuke ikka suutsin midagi rääkida, aga ettevalmistades oleks osanud palju targemat juttu kindlasti rääkida :D Aga see selleks. 

Kui nüüd rääkida, milline see üldine seis asja suhtes arutlemisel oli, siis oli nii väga suuri vastaseid ja suuri pooldajaid. Üks, kes paneks vist hea meelega kõik asutused kinni, mis Türi linnas ei asu, on Teet Hanschmidt. Kui inimene ütleb, et "eelkõige võtan ma Türi vallana Türi linna", siis ei saagi eeldada, et ta linnaväliseid asutusi toetaks. Samas oli liikmeid, kes tõesti saavad aru, miks selle kooli püsimine on oluline. Meie õnneks suutsid nemad, meedia kajastus või veel mõni kolmas aspekt ka paljusid teisi mõjutada. 

Nii võetigi asi lõpuks hääletamisele. Enamushäältega võeti Retla-Kabala kooli põhimääruse eelnõu vastu kujul, kus on Kabala õppekohas I ja II kooliaste. Seega meil jääb alles kuus klassi. Meile jäävad alles meie 3 õpetajat. Ainult juhtimine läheb Retla kooli ja lasteaiaga ühiseks. Saime täpselt selle, mille nimel võitlesime. 

Usun, et meie (minu ja ühe lapsevanema) kohalolek mõjutas tibakenegi mõne otsust. Kasvõi sel viisil, et oma mainet mitte kahjustada, otsustas ta mitte hääletada (kuigi jutu järgi tundus, et ta pigem hääletaks kooli vastu). See polegi tegelikult enam oluline. Oluline on vaid see, et ma sain koju tulles Marekule öelda, et kool jääb alles. Enne seda sain veel koolis seda uudist levitada ja külapoodi teatasin ka otsusest ;) 

Täna öösel magan ma magusat ja rahulikku und!

PS! Neljapäevase maalehe soovitan ka osta, kui kedagi meie lugu huvitab ;)

üks armas inimene tõi mulle õhtul ukse taha tordi ka tänase võidu puhul :) 

volikogu istungi päev (79/365)

Täna on siis lõplik otsustamine. Kõigele vaatamata on kuidagi kerge olla. Ei mingit paanitsemist ega pabistamist enam. Lõpuks saab asi läbi ja otsustatud. Samas teemat peast pühkida ei saa veel nii või naa. Istungile minek ju siiski veel ees ja hommikut alustas üks kiri ühelt volikogu liikmelt. Mõni tõesti polnud veel oma postkasti vist kontrollinud või läks tal kõvasti aega, et vastust formuleerida, aga hakkama sai ta päris hästi. Mõtlesingi selle kirja teile lugemiseks tuua. Üks kiri, mis natuke seletab ja põhjendab asja rohkem, kui et "teie enda süü, et minema kõik kolite".

Lp. Maris Huopolainen 

Vastuseks Teie poolt esitatud valla elaniku küsimusele volikogu liikmele võin vastata järgmist: Valla kodanikuna olen nõus Teie arvamusega Kabala Kool-lasteaia säilimise osas. Samuti ka sellega, et volikogu otsustest sõltub kogukonna elus püsimine ja otsusest lähtuvalt võib meie/teie eludes paljutki muutuda.

 Lihtne oleks vastata: - rahva arv on vähenenud, elu kallinenud ja olukord nõuab otsustamist. See on tõsi ja õige, kuid ei aita palju Teie piirkonna lapsevanemaid kõnesolevas mures. 

Selleks, et lahendust leida, on vaja uurida põhjuseid, mis on viinud valla tänase olukorrani. Asjade tänane seis on kujunenud paljude protsesside koosmõjul, mitmete aastate jooksul, mõned on meist sõltuvad, teised mitte. Lihtsuse/selguse huvides jagaksin need põhjused, mida saame mõjutada, kolme gruppi: 

1. Kohalike inimestega seotud – rahva, laste arv on vähenenud. Mõned on kolinud suurematesse linnadesse, teised välismaale, kolmandad registreerinud end Tallinnasse tasuta sõidu pärast (töötavad seal); mõned lapsed käivad teiste valdade koolides (-viib raha valla eelarvest välja). 

2. Eesti Vabariigi Valitsuse poolt mõjutatavad - maapiirkondade (maaelu-) rahastamise poliitika; haridusministeeriumi ja rahandusministeeriumi poolt rakendatav koolide ja koolieelsete lasteasutuste rahastamise põhimõtted. Õpetaja palgaraha makstakse täissummas 24 õpilasega klassi arvestuses, siin on ka teatud eri koefitsendid, kuid need ei kata seotud kulutusi. Sel põhjusel on valla eelarves puudu 15 õpetaja palgaraha, mille puuduva osa peab Vallavalitsus leidma teistelt aladelt kokku hoides. Sellele lisandub puuduv nn. „tasuta koolilõunast” puudujääv summa ca 60% ulatuses, ka see raha tuleb vallavalitsusel mujalt kokku hoida. (Puudujääk riiklikust õpetajate palgarahast ületab 250 000€ ja koolitoidust 160 000€) 

3. Türi vallast sõltuvad asjaolud - koolivõrgu optimeerimise, kogukonna arengu otsused; varasematel aastatel algatatud suurte investeeringute (põhiliselt veeprojektide) laenude tagasimaksete edasi lükkamise tõttu kuhjumine vähenenud elanike arvu tõttu vähenenud maksubaasiga perioodile 2015. a.-st ja edasi. 

Kuidas edasi? Vallavalitsus on püüdnud leida lahendust olukorrale, kaalunud kõiki poolt ja vastu argumente, leidmaks vähem valusaid lahendusi. Kergeid otsuseid, lihtsaid lahendusi ei ole leitud. Revisjonikomisjon ei tegele eelarve-, arengu-, maaelu- ja muude otsuste ettevalmistamisega, vaid kontrollib vallaasutuste tegevust ja eelarvete täitmist tagantjärele. Seetõttu ei ole ma kursis kõikide aruteludel üleskerkinud detailidega. Vaatamata sellele olen juhtinud volikogus, eelarve aruteludel, tähelepanu õpetajate palgaraha ja kooliõpilaste toitlustamise rahastamise ümberkorraldamise vajadusele Eestis, eriti maapiirkondades, mis valdade eelarves põhiline raskuste tekitaja. See pole ainult Türi valla probleem 

1. Punkti teemadel aitaks piirkonna elanike (laste) arvu kasv piirkonnas. 

2. Aitaks leevendada uue valitsuskoalitsiooni mõjutamine õpetajate palgaraha arvestamiseks 15 õpilasega klassi kohta, säilitades erisused, mis on täna veel väiksemate klassside puhuks. Õpilaste toitlustamises saaks paluda lastevanemate toetust, kuid pean õigeks riigi 100%-list panust. 

Petitsioon tuleks suunata Eesti Vabariigi valitsusele ja Riigikogule, kelledest sõltub lahendus kõige enam. 

Koolivõrgu ümberkorraldamine on vajalik, kuid praegusel kujul tehtavad muudatused ei lahenda olukorda, vaid leevendavad seda pisut. Sest koolivõrgu rahastamise riiklik mudel sellest ei muutu. Põhjuseks on et arvestuslik kokkuhoid on ca 20 000€ aastas. Ainuüksi „tasuta koolitoidu” riiklik alarahastamine on 160 000€ 2015.a. Kui uus valitsus leiaks mehisust hakata toetama maapiirkondi, siis leiduks ka lahendus. 

Rahva juurdekasvu ja tublisid lapsi lasteaeda ja kooli soovides, 

Urmas Heinsar Türil, 22. märtsil 2015

Ja nüüd lapsed riidesse ja lasteaeda. Siis ise kõht täis ja valmistuma lõunaseks istungiks!  

Looteanatoomia UH (78/365)

Käisin täna looteanatoomia ultrahelis. Nagu ikka, jõudsin tunduvalt varem kohale, kui mu aeg ette nägi. Seisin seal ukse taga ja ootasin. Vahepeal käis arst ukse vahelt kedagi kutsumas ja palus mul istuda, et ma jalgu ei kurnaks. No läksin ja istusin siis.

Kui seal istusin ja ootasin, jalutas mööda sama kirurg, kes eile mul jalga käis uurimas. Küsis olemise ja jala kohta. Sain öelda, et ei paisteta hullult ega puneta. Palavikku ka ei ole tulnud. Seega vist kõik hästi, välja arvatud valu.

Sain sisse päris kiiresti, kuigi järjekord oli ukse taga päris pikk. Nii kaua, kuni ma kõhtu paljastasin, uuris arst kuidas kooli eest võitlus läheb. Ju siis mind kuskil uudistes näinud :D Seletasin üldjoontes ära. Mainisin talle ka oma kokkupõrget naelaga ja süsti saamist. Ütles, et tuleb teha jah, kui midagi sellist juhtub.

Siis hakkas ta oma masinaga mu kõhu peal sõitma. Tükk aega vaatas ja uuris kulm kortsus. Ootasin juba miskit halba sealt, aga õnneks ei midagi :) Kõik oli ilusti korras. Kasvust veidi ees, aga siiski kõik kõigeparemas korras. Kaalu lausa 583 grammi, pikkust pealaest pepuni 19 cm. Sugu sai ka kinnitust, et ikka poiss tulemas :)

Platsenta asetuse kohta ütles, et eesseinal põhjani. Mida see "põhjani" tähendab, ma ei tea. Lisaks sain teada, et laps on peaseisus, südametöö on regulaarne ja UH andmete järgi oleks tähtaeg 19. juuli. Looteveehulk ja emakatoonus olid ka normis.

Volikogu liikmete vastused (77/365)

Homme on siis meie saatuslik volikogu istung. Et natuke ette valmistada end ja teadmaks, mis seisukohal volikoguliikmed on, saatsin igale volikogu liikmele kirja küsimusega, milline on tema seisukoht antud teemas. Kirjad saatsin 17. märtsil. 

Vastuseid sain neli. Volikogu liimeid on meil 23. Olgu, võib olla nad ei kontrolli oma seda e-maili (saatsin valla kodulehel üleval olnud aadressile) nii tihti, aga no nädalas korra võiks ju ikka postkastile silma peale visata?!? No ju siis pole valimised piisavalt lähedal, et reageerida valla elanike kirjadele :D 

Algselt mõtlesin, et avaldan kõik kirjad täpselt sellistena nagu nad tulid. Aga kuna mõnega läks täitsa pikaks mõtete vahetamiseks, siis vast ei hakka detailidesse laskuma. Aga natuke vastustest ikkagi. 

Toomas Marrandi pooldas kooli allesjäämist, aga jäi vägagi poliitiliselt korrektsele joonele oma arvamusega. Ehk sealt sai välja lugeda nii teise erakonna mahategemist kui ka natuke laveerimist. 

Veiko Valang saatis väga toreda kirja :) Konkreetne, toetav ja ilma ühegi poliitilise jooneta kiri. Tore, et volikogus mõni nii toetav inimene ka ikka on :) 

Kolmandana vastas mulle Ellu Rusi. Väljendas algselt oma ametlikku seisukohta, et kavatseb toetada haridus-ja noorsoo komisjoni otsust.  Aga tõi välja ka, et isiklikult ta kooli säilimist niiväga ei toeta. Ta lihtsalt ei näe, et kool oleks jätkusuutlik.  Tõi välja mõned argumendid: "Minu isiklik seisukoht on kujunenud mitmetest asjaoludest - nii õpilaste igakülgseks arenguks vajalike tingimuste loomisest, majanduslikest argumentidest kui ka näiteks kõigi valla õpetajate võrdse kohtlemisepõhimõtete rikkumisest." Vähemalt aus vastus, sest ega ma ei arvagi, et suudaksime kõikide inimeste arvamust kooli alles jäämise suhtes muuta. 

Neljanda ja viimasena vastas Aili Avi. Tema kirjutas hästi pikalt ja ma vastasin talle veelgi pikemalt. Ja vastas veelkord, enam mitte nii pikalt :D Tõi ka välja hästi palju eri külgi, mis tema arvates kooli alles jäämisega valesti oleks ja natuke üritas toetada ka meie ettevõtmist. Tahtis vist väga jätta erapooliku muljet, aga mõnest argumendist ja selle põhjendusest (näiteks õpetajate ebavõrdsuse väljatoomine olles ise Türil õpetaja) seda välja küll lugeda ei saanud. Lõpuks ütles, et seltsitegevus- ja maaelukomisjoni liikmena, kavatseb ta ühinemise eelnõud toetada. 

Ja teised siis kas tõesti pole kirja lugenud või ei vaevunudki vastama. Eks ma homme näen, mis nad seal arvavad või ei arva. Kohale kavatsen minna ka oma lombaka jalaga. 

Minul ikka juhtub (76/365)

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et keegi ülevalt poolt üritab mulle selgeks teha, et ma peaks istuma kodus ja mitte üldse mõtlemagi töö tegemise peale. Üks asi ajab teist taga ja aega. Kui pole endal midagi viga, on lapsed haiged ja kui lapsed terveks saavad, juhtub endal midagi jälle.

Oleks siis mu kurguvalust ja köhast aidanud. Nendega suudan tööl selle viimase otsa ära käia. Mis sellest, et häält ei ole ja rääkida on raske. Saan hakkama. Aga nüüd olen sellele lisaks veel poolinvaliid, sest suutsin hommikul naela jalga astuda. Ja mitte lihtsalt kuskil sammu pealt, vaid astusin vana esiku vundamendi ääre pealt alla. Seega suutsin ikka kogu keha raskusega sinna peenikese naela otsa maanduda.  Väga roostes nael ei olnud, aga siiski vana ja õues pikemalt vedelenud.

Hetkel tundub, et kõige hullemast siiksi pääsesin, aga paistes on jalg sellest olenemata ja pagana valus on kõndida ka. Kiirabisse kohe jooksma ei hakka. Vaevalt, et nad midagi suurt mulle seal teha saaks. Jälgin jalga ja kui ikka punetama hakkab, palavik tõuseb või muud imelikku toimuma hakkab, tuleb ikka kontrollis ära käia. Õnneks homme UH ja saan oma naistearsti käest nõu küsida asja suhtes.

Tööle õnneks esmaspäeval minema ei pea, aga selle eest on  Maalehega kokku saamine ja arst. Lapsed tuleks ka lasteaeda toimetada ja sealt koju tuua. Sama lugu on teisipäevaga, kus on vaja lasteaeda tassimisele lisaks volikogusse minna (kui keegi tahab Kabalast kaasa tulla, siis autos vabu kohti) ja nii jätkub tegusalt nädala lõpuni välja. Eks siis lomberdan kuni jalg normaalseks all muutub...

allikas

Edit: Käin ikka kontrollis ära... Parem vist karta, kui kahetseda...

My past phones - TAG (75/365)

Kuna siin Sirli tegi sellise huvitava telefonide ajaloo TAG-i, siis mõtlesin ka teha. No kuigi ega ma eriline telefoni mutt pole olnud, siis ühtteist vist saan siia panna küll. Kas kõik meelde tulevad, ei julge lubada aga loodan google võimetele piltide abil mu mälu telefonide nimede suhtes värskendada.

Telefonid on lisatud tagurpidises järjekorras. Ehk eespool siis värskemad ja viimaseks jääb mu esimene telefon.

praegu on mul siis Samsung Galaxy Ace 4. Suhteliselt värske, veebruaris sain, sest mees sõitis enda telefonist üle. Niisiis andsin talle oma eelmise telefoni (mis tegelikult oligi tema oma algselt) ja ta ostis mulle uue :D Ütleks ta kohta, et nutikas nagu  nutikas ikka, aga kuna mälu on rohkem, kui eelmisel, siis toimetamine sujub ladusamalt :) Suuruse poolest oli see täpselt sama suur, kui eelnevalt olnud telefon, ainult natuke peenem ja kergem.

Enne seda oli Samsung Galaxy xcover 2. See oli põrumis- ja niiskuskindel, mis minusugusele tüüpilisele "ups, telefon kukkus" inimesele täitsa tore variant. Aga lõpus hakkas ta kuidagi oma tegemistes vanaks jääma. No tore oli igatahes ta välja vahetada :D Uus on alati ju huvitavam ja ilusam :D Ahjaa, see oli mu esimene puutetundlik telefon kusjuures. Ma olin väga pikalt seda usku, et mul pole neid appe ja näpuga libistamist vaja. Seni, kuni mul väga endomondo programmi telefoni oli vaja. Siis mees andiski selle telefoni mulle.

Millegi pärast suudan ma tihti endale mehe vanad telefonid parseldada. Seega ka nutika eelkäija oli algselt mehe oma. See oli samsung xcover B2710. Ilmselgelt on mees mul suur Samsungi telefonide armastaja, nagu aru saada :D Oli samuti selline igasugu äparduste kindel ja oleks arvatavasti siiani kasutuses (vähemalt mehel), kui aeg oma tööd temaga poleks teinud ja ta kuulmisvõime poleks üles ütelnud.

Nende telefonidega sai mu Samsungi valitsemine läbi, sest enne neid oli mul enamasti Nokiad. Oma järgmise telefoni sain sünnipäeva/jõulu kingituseks. Nokia X2-00. Teelfon meeldis mulle väga. Mõnus väike, kerge ja kaamera oli juba 5 mpix, mis oli minu jaoks väga oluline :) Lõpu leidis seeläbi, et keegi enam ei kuulnud mind ja mina enam ei kuulnud kedagi teist. Ega mobiili parandustest me ei tea ju midagi, lihtsam (tihti ka odavam) on uus kohe osta.

Järgmine meenutusrada viib mobiilini, mille üle oli mul eriti uhke olla. Selle leidmisega oli juba päris palju raskusi, sest nimi oli täitsa meelest läinud, aga välimus õnneks veel ilusti silme ees. Lõpuks aga leidsin - Nokia 5300. Sellega oli päris hea muusikat kuulata, mida ma sel ajal veel tegin suhteliselt palju ja kaamera oli tal ka juba peal. Mis selle aja kohta oma 1,3 mpix oli päris tore asi.

Nüüdsest lähevad järjekorrad ehk veidi sassi, sest vahepeal sai katsetatud päris mitut vana telefoni paar kuud, sest enda telefon, Motorola V500, andis peale kolme kuulist kasutamist otsad. Neid vahepealseid katsetusi ei hakka ma välja tooma, sest neid oli päris mitu. Aga see Motorola oli mu esimene klapiga telefon ja esimene, kus olid helinad juba helina moodi, mitte enam peenikesed pinisevad meloodiad.

Ma ei julge väita, et nüüd enne Motorolat ja peale Nokia 3110-t ei olnud vahepeal ühtki telefoni, aga mälu praegu ei anna ühtki tulemust selle päringu peale. Aga Nokia 3110 oli mu esimene telefon ja see polnud tavaline 3110. See oli ära tuunitud, seega sain ma ise endale helinaid teha ja ka taustapilte joonistada. See oli übervärk selle aja kohta (sain selle põhikooli lõpetamiseks). See telefon oli mul ka ikka päris pikka aega. Oma aegade lõpuni võiks isegi öelda.

Selline mu telefonide TAG saigi siis. Kui keegi on veel seda teinud, siis võib kommentaarides märku anda viitega ;)

22. rasedusnädal (74/365)

Sümptomid: pole hetkel

Isud: puuduvad

Kaaluiive: +7,5 kg

Tähtsam info nädala kohta: Kõhuelanik näeb välja nagu miniatuurne beebi. Tema keha katab imeõrn karvkate. Lootel hakkavad arenema igemealuses kõvakoes esimesed hambad. Ka silmad on nüüdseks välja arenenud, kuigi pigment veel puudub.

See nädal on möödunud enamasti õues olles. Selliste ilusate ilmadega lihtsalt teisiti ei saakski. Kuigi hea meelega oleks käinud jalutamas ja natuke „trenni“ teinud, tuli aeg kulutada hoopis teistsuguseks tegevuseks. Kõndida sai tegelikult ikkagi, aga rahuliku tee ääres kulgemise asemel sain kõvasti kõndida oksahunniku juurest lõkke juurde ja tagasi ja nii päris pikalt.

Kuna tööd sai kõvasti tehtud, siis võite aimata, et olemine on viimasel ajal kõike muud kui kehv. Nüüdseks vist on mulle kohale jõudnud see teise trimestri õndsus hea olemise näol.  Kui lõunaune vajadus ja õhtune väsimus välja jätta, võin tavapäraselt toimetada ja ei sega mind suur kõht ega vähesem tasakaalutunnetus.

Lisaks õuetöödele suutsin leida see nädal ka aja video tegemiseks. Nimelt reede hommikul, enne kui tööle-lasteaeda minek hakkas saabuma, võtsin selle asja ka ette. Millest seekord juttu, võite juba ise vaadata, aga ette võin öelda, et ühe hea uudise sain videosse sokutatud küll.  Ahjaa, ärge pange tähele, et mu poolt pead vahepeal näha pole. Hommikul vara polnud mu fookus kõige parem, kui kaamerat paika panin. Kuna millegi pärast see blogger ei leia youtube´ist videot üles, siis võite seda vaadata siit. 

Järgmine nädal on tulemas siis LA ultraheli ja järgmine arsti visiit. Kuna eelmine kord tegi arsti kaal vist trikke ja näitas imelikult suuri numbreid, siis seekord loodan pääseda kaalutõusuta. Vähemalt enda kaalu järgi võiks nii arvata, aga kogemused juba näitavad, et emb-kumb kaal paneb vahepeal ikka väga villast ja ma usun, et see pole minu kaal. Seega ootusärevus jääb ikka.

Haiguslehelt sain ka lõpuks ära. Selle peale muidugi eile hommikul ärkasin ise kohutava kurguvaluga (mistõttu videol pole ka mu hääl kõige kenam), aga need viimased 5 tööpäeva tuleb välja kannatada, eks. 

täna teeme grilli (73/365)

Tulin töölt koju ja mees keevitas. Ega ma süvenenud väga, sest tal pidevalt mingi projekt käsil. Tuppa läksin, siis Marek ütles, et täna saab liha grillida. Kuna meil hetkel grilli pole, siis sain muidugi aru, et Priidul käsil grilli meisterdamine. Käisin tegin mõned pildid ka tema leiutisest. Päris valmis veel hetkel polnud, aga kohe kohe pidi valmis saama. Kas töötab ka ja täna liha ikka saame, selgub alles natukese aja pärast :D

Eluks ajaks pruut (72/365)

Mareli mängis kaartidega ennustajat. Käis mööda tuba ja küsis kõigi käest:" Kas tahad ma ennustan sulle?" Suunasin ta vaikselt Priidu juurde jutuga, et issi kindlasti tahab ennustust kuulda.

Nii ta ennustama Priidule läkski. Muud juttu ei pannudki tähele, aga kui ta ütles, et "ja emme on sulle eluks ajaks pruut", pidin küll sekkuma, et see ennustaja on millegagi puusse pannud. Protesteerisin, et eluks ajaks pruudiks jääda ma ka küll ei taha, ükskord võiks ikka prouaks ju ka saada... :D Priit vaid naeris selle peale, et nüüd on asjad paika pandud.


 

Pealkirjata postitus (71/365)

Viimasel ajal jõuan järjest vähem siia kirjutama. Mõtteid on peas hunnikutes (eriti õhtul, kui magama peaks hakkama minema), aga aega, et siia kirjutama tulla, ei ole üldse nii palju. Olles viimased päevad kodus olnud, oleme enamus valgest ajast õues passinud ja seal tööd teinud. Kõvasti on saanud oksi tassida ja umbes sama palju niisama ilma ja päikest nautida. Ega minu töö tegemine näebki välja rütmis  kolm oksa viidud- 3 minutit puhkust- 3 oksa viidud - jne :D

Siis, kui õues hämar juba ja soojakraadid kõrgustesse ei tõuse, on vaja veidi ka tubastes oludes tööd teha. Koristada, koristada ja siis veel koristada ka. Vaikselt hakkab see ruumi puudus (ja sellega kaasnev pidev sassis toa tunne) häirima ja veelgi enam häirib see siis, kui ma mõtlen, et juulikuuks peaks kuhugi ühe titekapi ka juurde tekitama. Oeh, aga ma üritan teha nii, et ma sellele ei mõtle ja loodan, et selleks ajaks on suurtuba valmis. No peab olema, eks :)

Aga siis, kui ma arvutis olen, loen jätkuvalt veel igasugu artikleid väikekoolide lugude kohta ja protokolle Türi valla erinevatest istungitest ja kirjutan volikogu liikmetele jne. Muideks, ainult ÜKS neist on mulle reaalselt vastanud ka :D Päris head poliitikud meil siinkandis ikka. Vähemalt vallavanem võtab vist tõsisemalt oma valla rahvaga suhtlemist, aga nagu ta ise on öelnud, siis tema pole ju otsustaja. Oeh, see teema on ikka niivõrd palju mu mõtlemise ruumi praegu enda alla hõivanud, et tõsiselt ootan juba, et järgmine nädal see otsus tehtud saaks ja saaksin väheke puhata sellest teemast (seda muidugi, kui tulemus on selline, nagu mina tahan).

Ja siis on need hetked, kus on vaba aega, aga ma ei viitsi lillegi liigutada (seega veel vähem viitsin siia kirjutama tulla). Siis ma pikutan voodis ja lasen lastel endaga lauamänge mängida. Vahel, kui nad väga poodi tahavad mängida (vahetasin kassal patareid ära ja neile meeldib sellega piiksutada), siis mängime, et nende pood tegeleb kojuveoga :D Mina "helistan" poodi, uurin mis kaupa neil pakutakse ja palun siis koju tuua. Ühtpidi saan pikutada ja lebotada, aga teistpidi on mäng lastega hoos. Mugav variant eks :D

Nii need päevad mööduvad ja enne kui märkangi, on jälle õhtu. Pikutan voodis, peas käivad jälle sada mõtet, mida teile kirjutada, aga kunagi ei viitsi voodist kõrvale kaks sammu teha, et paber-pliiats võtta ja need kirja panna. Ja alati hommikul kirun, et nii laisk olin, sest need head mõtted, mis ilimutavad end õhtuti voodis pikutades, ei tule hommikul enam täpselt meelde ja nii see postitus jälle tegemata jääbki...

rasedusaegne kaalutõus (70/365)

Räägime vahelduseks numbritest, mis ei puuduta kedagi teist peale minu. Räägime kaalunumbritest :)

Sain FB-st sellise huvitava lingi, kus saab arvutada rasedusaegset kaalutõusu. Sinna tuleb siis sisestada oma pikkus ja raseduseelne kaal. Saab teada, mis peaks olema kaaluvahemik, mida võiksid raseduse jooksul juurde võtta ja millest üle minnes oled ikka täiest üle söönud :D

Selle järgi ma olen rohkem juurde võtnud, kui oleks hea. Hmm... Njah, see eelmine kuu pani oma paugu vist. Praegu olen  veidi aega enamvähem ühe koha peal õnneks tiksunud ja järgmisel arsti visiidil tahaks kaalutõusu lahtrisse nulli saada (vähemalt näen kõvasti selle nimel vaeva). Sinna veel 8 päeva aega, aga usun, et saan sellega hakkama.

Eesmärk, mis algselt endale panin (rasedusega max +10kg), on nüüdseks vist natuke utoopiline arvestades, et praegu on juba asi nii kaugel, et olen kaalus 7kg juurde võtnud ja iganädalaselt peaks nüüd 250gr kanti tulema juurde kaalu seoses rasedusega. Võtame, et mul on ligi 20 nädalat veel aega rase olla, siis peaks tulema juurde umbes 5kg veel.

No tegelikult äkki väga utoopiline pole ka, kui ma nüüd ekstra tubli oleksin. Aga ma miskipärast arvan, et ma nii tubli pole ja suurendan enda kaalutõusu eesmärki max 15kg-ni. Üle selle ei tohi kohe mitte kindlasti kaal tõusta. Kui selline kaalutõus hakkab lähenema, lasen Priidul külmkapile tabaluku ette panna :D

Kui nüüd võtta välja Mareku ja Mareli ootamise aegsed rasedakaardid, siis sealt selgub, et võiks ikka natuke parem see seis praegu olla. Marekut oodates oli kaalutõus 20. nädalaks 5,7kg ja 25. nädalaks 9,2kg. Mareliga oli 22. nädalaks 8kg juures ja 25. nädalaks 9,5kg.  Kui nüüd järgmisel visiidil (23.nädalal) kaalu juurde pole tulnud võrreldes eelmise korraga ja suudan edaspidi ka suurematest kaalutõusudest hoiduda, siis suudaksin rasedusaegses kaalutõusus alla 15kg jääda küll :) Vähemalt oleks võimalus seda saavutada, mida +10kg puhul ma väga siiski ei usu.

Varsti peaks GTT testi ka tegema minema. Peakski järgmine kord arstile seda meelde tuletama.

allikas

unetus (69/365)

Kes mõtleb välja valemi, kuidas oma mõttemaailma õhtul voodisse minnes välja lülitada saaks? Ma annaks talle kohe mingi suure auhinna :D MA olen põhimõtteliselt terve öö magamata, sest kui mingi mõte hakkab peas ketrama, siis see ketrab ja ketrab seal, kuni hommikuni välja...

Tegelikult olin ma eile õhtul juba 20 ajal nii väsinud, et poole üheksast läks telekas kinni. Mõtlesin kohe magama jääda, aga näe, und ei tulnud. Selle eest hakkasin jälle mõtlema kooli teemal. Hetkel on selline seis, et kool jääb tõenäoliselt alles. Võiks ju mõelda, et ma olen tunduvalt rahulikum, aga ei ole.

Ei ole rahulikum, sest tõenäoliselt jääb kolm klassi ja nende peale ÜKS õpetaja. Mis on ju täiesti absurdne (ja hetke prognoosiga ebaseaduslik). Ja mina näen asja pigem nii, et volikogu "tuleb vastu" rahva tahtmisele ja jätab kooli, aga tegelikult saab ikkagi oma tahtmise, sest kolme-klassilisse kooli enam ei tule väljastpoolt lapsi ja arvatavasti nii mõnigi ei panegi teda sügisel siia kooli just sellepärast, et kolm klassi on ainult.  Ehk siis kool läheb aasta pärast ikkagi kinni...

Ühel koosolekul sai vallavanemale korduvalt öeldud, et see kolmeklassi mõte on täiesi jaburus, aga näe, ei aita see, kui inimesed asja seest midagi kommenteerivad. Targemad on ikka need, kes asjast midagi ei tea. Ainult numbrites kalkuleerivad (kuigi need numbrid tunduvad ka nii laest võetud, et tahaks kohe hirmsasti näha nende mõttekäiku, kes sellised numbrid välja käisid).

Aga magamisest edasi. Üks hetk sain aru, et kui juba mitu tundi lakke vaadatud ja mõteldud, siis ilmselgelt uni ei taha tulla. Panin siis teleka käima ja vaatasin seda paari tunnikest. Lõpuks, kui tõesti uni hakkas jälle tulema, sain korraks tukastama jääda, aga siis oli vaja vetsu minna. Ja nii läks hommikuni välja, et käisin vähemalt korra iga tunni sees vetsus ja ega peale vetsus käiku kohe uni jälle ei tulnud ka.

Lõpuks hakkas sellise rütmi peale õues valgeks ka minema. Vaatasin kella. Kell oli juba peaaegu kuus ja ma enda arust polegi eriti maganud. Vaid hetked tukastamist. Aga kuna und nagu polnud ka, siis ärkasin üles ja haarasin arvuti seltsi. Päeval jälle plaanis kõvasti õues rabada, siis pole aega arvutisse nagunii tulla ;)

Täna ma olen targem ja ei hakka neid protokolle kooli kohta lugema. Ehk siis suudan õhtul mõtteid veidi enam organiseerida ja normaalselt magama jääda.

PS! Vallavanemale sai uus kiri ka saadetud, sest mina ikka tahaks neid arvutuskäike näha. Ise ta ütles, et nad tahavad seda asja võimalikult avalikult lahendada. Siin ka tema võimalus. Kui saan mingid arvutuskäigud, siis jagan ka teiega :)

Mareli sünnipäeva pidu Mummiku mängutoas (68/365)

Otsustasime see aasta Mareli sünnipäeva veidi suuremalt pidada ja kutsuda külalisi ka väljaspoolt perekonda. Kuna tal on sünnipäev samal päeval, kui mu õelapsel (ühes haiglas samal aastal sündinud ka :D), siis pidasid nad oma sünnipäeva koos.

Kodus pidamine ei olnud kohe kindlasti variant. Ümberringi mängutubade valik ka just kõige laiem pole, aga miskit siiski leidsime. Sel hetkel, kui kohta otsisime, liikus just FB-s Mummiku mängutoa reklaam. Piltide järgi tundus täitsa asjalik koht ja selle kasuks otsustasimegi.

Kuigi lapsed jäid veidi enne pidu haigeks, otsustasime etteplaneeritud sünnipäevapeo siiski läbi viia. Ootasid ju lapsed seda väga ja olemine neil väga kehv polnud, seega arvasin, et paar tundi mängimist ei tee nende tervist halvemaks.

Lapsi sai kutsutud päris palju, aga ühel või teisel põhjusel ei saanud mõned ikka tulla. Kokku sai lapsi 17. Piirarv oli mängutoale pandud kodulehel 20 last. Arvestades mängutoa pinda, usun, et see oleks vist tõesti piiriks. Rohkemate laste puhul läheks asi vist väga kitsaks. Meie omad said ilusti mängitud ja kokkupõrkeid esines vähe.

Pidu ise sujus väga hästi. Sai ilusti lapsed kokku, et torti süüa, ühispilti teha ja laulda sünnipäeva lastele. Mänguasju jagus kõigile ja ronimislinnak oli ikka hitt number 1! Tegevust jätkus ka veidi vanematele lauajalgpalli ja xboxi näol.

Koht ise oli tegelikult täitsa tore. Ruumi tõesti võiks olla veidi rohkem, aga selle eest ronimislinnaku olemasolu kompenseerib seda puudujääki :) Sünnipäeva pidamiseks koolieelikutele on see täitsa tore koht. Meil oli külalisi vanuses 1-7 ja kõikidel oli midagi, millega mängida. Hinna suhtes võiks veidi norida, aga väikses kohas eriti odavamalt vist ei mängi välja (ja ega konkurente ju väga pole ka, mis hinda ehk veidi korrigeeriks).

Pilte väga lisama ei hakka. Enamustel piltidel on minu lapsed kellegagi koos ja kuna mul nõusolekut pole, siis teiste lastest pilte väga panna ei taha :)

21. rasedusnädal (67/365)

Sümptomid: peavalud, tagumikuvalu

Isud: puuduvad

Kaaluiive: +7 kg

Tähtsam info nädala kohta: Kõhubeebi meeled arenevad iga päevaga. Ta keelele on moodustunud maitsenäsad. Samuti on ta aju- ja närvilõpmed piisavalt arenenud, et tunda puudutusi. Lapse seedesüsteem on piisavalt arenenud, et imada allaneelatavast lootevedelikust vett.

Tööl käies möödub nädal veelgi kiiremini, kui ta seda haiguslehel olles teeb. Täiesti märkamatult on nädal läbi saanud ja enda arust polegi jõudnud midagi teha. Isegi videot ei jõudnud (jälle) teha, sest alati, kui oled mingi aja planeerinud filmimiseks, tuleb midagi vahele. Aga pole hullu, varsti olen kodune ja siis võin kasvõi mitu videot päevas teha.

See nädal on mind piinanud täiesti kohutav tagumikuvalu. Täpsemalt valutab kuskilt sabakondi juurest ja ainult siis, kui istumast püsti tõusen. Naeran ikka, et gravitatsioonijõud tõmbab mind maale poole tagasi sellise valuga. Naerda selle üle ju võib, aga valu on kohati selline, et võtab silma märjaks. Õnneks läheb see kiirelt üle ja üldse olen aru saanud, et targem on, kas kogu aeg püsti seista või kogu aeg istuda, siis seda valu väga ei teki ka.

Nii nagu eelmine nädal mainisin, on ka see nädal mind seganud hommikused või öised peavalud. Õnneks hetkel need veel nii hullud pole, et tegutsemist häiriksid ja loodan, et nad tugevamaks ei lähe ka. Valuvaigisteid suurtes kogustes rasedana ma süüa ei tahaks, aga niimoodi kannatada, nagu esimest last oodates kannatasin, ma ka ei taha. Esimest last oodates võisingi lihtsalt voodis lamada ja valutada, aga praegu vajavad lapsed oma tähelepanu, töö tahab veel paar nädalat tegemist ja kodu vajab ka tunduvalt rohkem tähelepanu kui tolleaegne üürikas.

Kui ma olen nüüd õigesti arvestanud puhkusepäevi, siis peaks mul 1. aprill viimane tööpäev olema. Mis tähendab, et tööl käia pole enam üldsegi palju. Olen nüüd tööl koguaeg korrutanud, et tahan ikka need kolm nädalakest veel tööl ilusti ära käia ilma mingite probleemideta. Aga kui midagi väga rõhutada, siis juhtub kindlasti midagi, mis soovitule vastupidist teele toob. Nii juhtuski.

Kolmapäeval jäi Mareli haigeks. Neljapäeval sai veel kuidagi lasteaias käidud, sest tahtis väga seal oma sünnipäeva pidada, aga reedel käisime arstil ära. Mõtlesin küll, et kui väga hullu pole, siis haiguslehest laveerin kõrvale ja üritame need minu tööpäevad kuidagi lasteaias ära käia. Aga ei vedanud. Marelil kõrvapõletik. Lisaks sellele on nüüdseks Marek ka haige. 

Järgmine neljapäev uuesti arstile ja eks siis näha ole, kas saan ikka veidi tööl ka käia, enne kui koju puhkama jään. Oleks ma ette seda teadnud, olekski lasknud end puhkuseni lehele kirjutada, aga kahjuks ma pole selgeltnägija... 

Väike paus kõigest (66/365)

Kuna see koolijama on nii ajudele juba hakanud, võtsime täna aja maha ja läksime lastega Tartusse aega veetma. Kuna Marekul oli otsustav psühhiaatri külastus ka hommikul, siis oligi hea kaks sõitu ühte liita :)

Mareku koha pealt ei hakka pikalt seletama. Lootsin, et sealsed targad tädid ütlevad, et reageerin üle. Kahjuks nii ei öeldud... Öeldi isegi rohkem, kui lootsin kuulda :(  Aga noh, kõige hullem seis pole ja Tartus "mängimas" peame edasi käima. Sain kinnitust, et Marek peab vähemalt kaks esimest klassi käima koolis, kus on väikesed klassid. Igal juhul peaks ta esimesse klassi minema sama õpetaja juhendamisel, kes tal praegu eelkoolis on. Eriti, kuna Mareku jaoks on ta juba praegu AjaO ja vaata, et tähtsam tegelane kui emmegi :D :D Seega ka psühhiaater ja psühholoog lubasid pöidlad peos hoida, et me kool ikka alles jääks.

Edasi läksime Aurasse. Täna oli suhteliselt vähe rahvast ja saime mõnuga hullata seal. Marek näitas oma ujumise oskusi ja Mareli katsetas pidevalt sukeldumist beebide basseinis :D Marek avaldas väga muljet paarile pensionärile oma ujumisoksustega ja need väga kiitsid teda. Üritasid Marekut aidata seal olevale suurele kummile ka. Ütlesin küll, et ta on raske jne, aga nad ikka upitasid ta peale. Kauaks ta sinna peale ei jäänud, aga korrakski oli uhke tunne seal kummil istuda.

Peale Aurat läksime Lõunakeskusesse. Lapsed jäid mängudžunglisse mängima tunnikeseks ja ma käisin ostsin Mareli homseks sünnipäeva tordiks vajalikud asjad ära. Ühesõnaga kõik jäid rahule :) Peale mängimist käisime söömas, sest viimane söögikord oli hommikul enne kaheksat ja selleks ajaks oli kell juba kaks ja veidike peale.

Peale kõhutäit hakkasimegi koju sõitma. Kõik väga väsinud. Kes magas terve tee, kes mängis ja kes pidi sõitma. Rollid võite ise ära jagada :)

Väga mõnus päev oli tegelikult. Kuigi psühhiaatri visiit polnud väga positiivne ja jällegi tuli see kooli teema üles, siis ülejäänud päeva suutsin mõtted sellest eemale hoida. Homme tuleb veel üks tore, aga väsitav päev. Kui selle ka üle elan, siis võib paar päeva rahulikumalt võtta. Kuni pühapäevani - Siis on Mareli sünnipäeva pidu Viljandis mängutoas :)

Söögi alla ja söögi peale... (65/365)

Olen nüüdseks tõesti sellest kooli sulgemise ohust rääkinud igal pool söögi alla ja peale ka, nii et enamustel on vist suht siiber sellest juba. No vähemalt neil, keda see ei puuduta. Teised, loodan siiralt, et elavad asjale sama kirglikult kaasa, kui ma isegi. Siiski üritan vaikselt tagasi tõmmata ja mitte teid enam väga sellega "piinata".

Aga natuke ikkagi veel. Eilses Ak-s oli väike lõik sellest ja täna õhtul tuleb TV3 Seitsmestes uudistes ka. Mõlemas on paar sekundit mind ka näha ja kuulda. Nii et kellel huvi, siis teate, millal telekas lahti teha või mida Internetist järgi vaadata ;)

26. märtsil on see "kohtuistung", millal kõik selguse saab. Sinnani hoian veel varbaid ristis ja pöidlaid pihus, et kõik ikka hästi lõppeks.

Ja allkirju saab ka jätkuvalt kooli toetuseks anda siin! 

20. rasedusnädal ( 64/365)

Sümptomid: öised ja hommikused peavalud

Isud: puuduvad

Kaaluiive: +7,5kg

Tähtsam info nädala kohta:  Laps on oma arengus poolel teel. Nüüd hakkavad arenema tema lõhna-, maitsmis-, kuulmis-, nägemis- ja puudutamismeel. Lapsele meeldib väga sirutada oma jäsemeid, mida võib ema ka tunda (mina veel ei tunne).

See nädal on möödunud väga kiirelt. Koos sellega ka raseduse keskpunkt ehk 20. nädala täitumine. Viimaste päevade-nädala tegemiste taustal ei ole eriti olnud aega rasedusele tähelepanu pöörata. Hetkel on palju muudki olulist käimas. Kui aga natuke nädalat meenutada, siis ühtteist tuleb meelde ikka :D 

Sel nädalal hakkasid mind vaikselt kimbutama peavalud. Kui ma Marekut ootasin, hakkasid ka peavalud mingi hetk poole raseduse pealt ja viimase kuu ajal olid nad ikka nii hullud, et pooled ööd jäid nende pärast magamata. Mingil kummalisel põhjusel tulevad need peavalud just öösel või hommikul. 

Ka arstivisiit jäi sellesse nädalasse. Selgus, et mu EPK (emakapõhjakõrgus) oli kasvanud kahe nädalaga 5 cm. Ma ei teagi, kas arst mõõtis valesti või saan sellega seostada ka oma äkilist kaalutõusu. Ma loodan viimasele :D 

20. nädala täis saamise päeval tundsin ka miskit, mida VÕIB OLLA võiks liigutuseks pidada. Seni kuni ma regulaarselt neid tunne, ei hakka hõiskama ka. Mareku ja Mareliga oli sel ajal juba tants ja trall kõhus, aga ehk tuleb seekord veid vaos hoitum laps, kes teab :) 

Nimede koha pealt on ka ring veidi kitsamaks tõmbunud. Mul endal on üks lemmikvariant olemas, Priit seda kinnitanud veel pole. Aga aega veel selle asjaga on ka, ehk ilmub veel järgneva 20 nädala jooksul mõni ilus nimi välja, mis kohe hinge poeb :) 

intervjuu ajakirjale (63/365)

Eile hommikul helistas mulle see ajakirjanik, kes eelneval õhtul oli uurinud, kas olen nõus natuke Kabala kool-lasteaia teemal rääkima. Olin nõus.

Juttu jätkus meil kauemaks. Ehk isegi rohkem kui ta ise oli arvestanud :D Millegi pärast on nii, et kui keegi juba selle kooli teemal küsima hakkab, siis ma võingi neid põhjuseid, mis minu silmas on õiged kooli alles hoidmiseks, tuua miljoneid. Täpselt nii ka on - neid põhjuseid ongi mustmiljon.

Jutu lõpuks ta tänas mind, aga ega ma küsinud millal jutt lehte läheb. Ütles vaid, et artiklisse läheb kahe osapoole intervjuu - minu ja vallavanema. Kuna aga ma olen ühe teise Järva Teataja ajakirjanikuga ka sel teemal rääkinud, siis tema ütles, et artikkel peaks laupäevasesse lehte minema ja voilaa, nii ongi :)

Käisin juba ja lugesin artikli Internetis läbi. No mind oli nimetatud Kabala küla elanikuks, aga seda ma siiski pole. Olen kõrvalkülast, aga Kabala on tõesti mulle kiviviske kaugusel :) Teiseks on kirjutatud, et Kabala elanikud justkui nõuaks midagi. No ütleme nii, et see on vist selline ajakirjanduslik liialdus, et mitte kirjutada "Meie põhiline seisukoht". Ülejäänud oli täitsa tip-top :)

Nii et keda artikkel huvitab, siis tänast lehte lugema või siis järva teataja kodulehele ;) (artikkel hetkel paberlehe rubriigi all).

pilt Järva Teataja FB lehelt :) 

Petitsioon ehk viimane õlekõrs (62/365)

Kuigi küla vahel kogutakse allkirju ka paberi peale, on väga paljude poolt kostunud, et nad tahaks allkirja anda, aga puhtfüüsiliselt ei jõua selle paberini kohe kuidagi. Seetõttu võtsin kätte ja tegin interneti keskkonda, petitsioon.ee lehele, üleskutse toetamaks Kabala kool-lasteaeda püsimist praegusel kujul (muutuks vaid see, et juhtimine läheks Retla kooliga ühiseks). Kui leiad, et pooldad maakoolide püsimist ja eriti just selle väikse koolikese õppetöö jätkamist, siis ole nii kena ja anna samuti oma allkiri :)

http://petitsioon.ee/kabala-6-klassilise-kool-lasteaia-poolt 

Loodan, et sellest on kasu näitamaks, et see kool läheb korda väga paljudele ja ehk seekord võiks panna lapsed rahast ettepoole. Tegelikult ei ole veel ju kooli uuendustele antud võimalustki sisse töötada end. Muudatused ei hakka täiel rinnal tööle poole õppeaastaga, vaid selleks on vaja pikemat aega.. .

 

masetsen väheke... (61/365)

Tõsiselt kurvaks teeb, kui su laps tuleb koju ja hakkab nutma.. Nutab, sest keegi on öelnud talle midagi, mis on talle väga haiget teinud. Veel kurvemaks teeb see, et ma ei saa eriti midagi teha, et tema tuju tõsta. Vaid lohutada, kallistada ja püüda olukorda sõnadega leevendada. Millegi pärast aga lohutavad sõnad nii hästi ei mõju, kui need, millega haiget sai tehtud...

Tahaks kohe minna ja küsida, et mis õigusega sina teed mu lapsele haiget? Kes andis sulle õiguse üht või teist last välimuse, käitumise või mõne muu asja pärast mõnitada? Kust oled sa üldse sellise käitumisstiili õppinud? Aga jah, mida sa kuueaastase käest ikka pärid, eks ja kui kaine mõistusega võtta, siis tahaks ikka uskuda, et see laps tegi enda arust nalja.... 

Nii jääbki mul vaid palju seletustööd kodus teha. Miks on kiusamine, narrimine, mõnitamine lubamatu; miks oleks mõtekas sellistest lastest juba varakult eemale hoidma hakata; miks on oluline mind kui ka õpetajat sellistest juhtumitest teavitada jne.

Maal elamise lõbud :D (60/365)

Kui ma talvel hoidsin hinge kinni, et ei tuleks suurt lumetormi, sest ei tea kunagi ette, millal see sahk teed puhastama tuleb, siis ei osanud ma ette näha, et kevad on selle koha pealt miskit veel hullemat :D

Hakkasin eile autoga õue pealt välja sõitma ja jäin kinni. Otse kõhu peale. Auto kõhu peale muidugi :D Lastele pakkus küll lusti ja rõõmu, kui kahelt poolt autot pori lendas sajas kaares, aga mul roolis polnud üldsegi nii tore. Ei tahtnud mõeldagi, mis õuest järgi jääb, kui ka kord koha pealt minema saan. Lõpuks sain ikka minema, aga auto sai ikka kõvasti vatti ja aega läks parajalt. Hetk enne välja pääsemist olin juba valmis auto sinna samasse jätma ja tuppa tagasi ronima :D

Et täna seda olukorda vältida, parkisin auto veidi kaugemale. Tundus selline päris hea ja kuivem koht. Lootsin natuke, et ehk öösel tuleb veidi külmakraadi ka ja maa on hommikul tahkem. Seega saan lapsed lasteaeda ära viia ilma suurte porilärakateta auto peal. No nii hästi kahjuks ei läinud ja külmakraade ei tulnud.

Hommikul üritasin siis kuidagi sealt kuivemalt kohalt end ümber keerata, et välja sõita. Ütlen juba ette ära, et meie sissesõidu tee on pool kilomeetrit pikk. Muidugi suutsin ma oma arukuse juures jälle kinni jääda. Õnneks seekord mitte nii hullult ja sain end porimülkast välja tagurdada. Aga kuna ettepoole ei saanud enam kuidagi minna, siis tuligi tagurpidi õue pealt välja sõita. Panin aga peeglid kõik paika, üks laps vaatas ühelt poolt teeäärt, teine teiselt poolt kraavi. Aega võttis, aga asja sai ja lapsed jõudsid lasteaeda ;)

Üritasin siis koju tulles targem olla ja tee otsas kaalusin pikalt, et mis pidi nüüd sisse peaks sõitma. Otsustasin ikka julge olla ja panin aga nina ees minema kodu poole. Lootusega, et leian kuskil mingi koha, et enamvähem normaalselt ümber keerata. Kui enamasti kolm on kohtuseadus, siis seekord minu õnneks enam kinni ei jäänud. No pori lendas ikka sajas kaares, aga sain auto ümber keerata ja nina väljasõidu suunas jätta :)

Minu kurvastuseks on vaja õhtul veel minna koosolekule (kooli sulgemisega seotud) ja seega pean ma uuesti siit välja ronima. Muidu poleks ju hullu, sest leidsin hetkel koha, kus saan enamvähem normaalselt ümber keerata, aga vihma sajab aina juurde ja usun, et peale paari edasi-tagasi sõitmist on ka see viimane koht ära sõidetud... Siis jääbki vaid võimalus õigetpidi sisse ja tagurpidi välja. Aga see süsteem toimib ainult niikaua, kuni viimasena tuleb koju see, kes esimesena kodust ära läheb :D

Aga kõige selle juures on ikkagi tore maal elada :) Lihtsalt suvel tuleb kindlasti õu porikindlamaks teha ja praegu tuleb kummikutega autosse kapata ja seal jalanõud ära vahetada ;)

allikas

Kas meil on vaja seda väikest kooli? (59/365)

Tihti on nii, et teatud sündmused võivad su ümber toimuda, aga see ei pruugi neid enda elu virrvarris tähele panna. Nii kaua ei panegi tähele, kuni see sind või su perekonda ei puuduta. Varem ma tõesti polnud väga süvenenud artiklitesse, kui mõni väikekool kuskil Eesti otsas kinni pannakse, aga nüüd, kui tegu võib olla MINU kooliga, siis torgib see ikka väga valusalt.

Olen elanud enamvähem terve oma elu Türi vallas (olgugi, et algselt oli see piirkond Kabala vald, aga siiski). Käisin Kabalas põhikoolis. Türil sai gümnaasiumi haridus omandatud. Kuigi ülikooli ajaks viis elu mind siit veidikeseks kaugemale, olen ma alati kujutanud ette, et Türi vald on just see koht kus ma tahaksin tulevikus elada ja oma lapsi kasvatada. 

Kui me hakkasime mehega maja vaatama, siis vaatasimegi erinevaid Türi valla piirkondi. Arvestasime plusse ja miinuseid ja nii sai tehtud otsus elukoha suhtes. Me valisime väikse Türi valla ääreala küla just sellepärast, et siin on hea ja vaikne. 2 km kaugusel kõrval külas on olemas külapood, spordihall, toimivad huviringid täiskasvanutele, arstipunkt, lasteaed JA KOOL! 

Sel hetkel, kui meie maja ostu kinnitasime reklaamiti, et Kabala koolike on Türi vallas ainuke, kus hakkab õpe toimuma tahvelarvutitega, kus toimub süvaõpe inglise kui vene keeles, kus võeti just kasutusele koolivorm, veerandite asemel trimestriõpe jms. Samas on kool väike ja hubane. 

Mulle, kui emale, oli see muidugi ideaalne pakkumine. Kool, mis on kodule nii lähedal, kus on väiksed klassid, rahulik õhkkond, individuaalne lähenemine igale lapsele ja mis kõige olulisem - tegu pole tavalise kooliks ehitatud majaga. See maja on mõis, mis elab vaikselt oma elu ja selle maja aura on miskit, mida ei ole üheski teises koolis. Olen ju seal õppinud ja võin öelda, et see maja on parim koolimaja! 

Muidugi ma teadsin, et see maja ei pruugi olla koolimaja oma aegade lõpuni. Aga arvestades, et koolis äsja uuendusi sisse viidud ja koolipoolel kasutuses olevat pinda majas kõvasti vähendatud (lasteaia majja kolimisega), olin arvamusel, et see ongi valla nägemus koolist - üks mõnus, väike aga uuenduslik kool. No milleks siis ikka kooli remontida ja uuendada, kui kohe plaanis sulgeda, eks. Üldse olin siiani siiski uskunud, et Türi vallaga ühinemisel antud lubadused, et ääremaid ei suretata välja, lähevad ka praegu võimul olevatele juhtidele korda, aga võta näpust. 

Hetkel on volikogus arutelus selle väikse koolikese tulevik. Õhku on paisatud mitmeid ideid, aga läbikumav tagamõte on asjal siiski üks - kooli sulgemine. Kes siin kandis ei ela, ei pruugigi aru saada selle teo tagajärgedest, aga see kool on meie kogukonna hing. Kui see kool kinni pannakse, on Kabala (ja selle ümber olevad endised Kabala valla külad) surnud. Sõna otseses mõttes. Kui pole kooli, kolivad ka need viimased inimesed minema, kes siin veel elavad ja tõesti tahaks siin elada. Nagu näiteks meie... 

Loodan südamest, et sel sügisel saab Marek sellesse kooli minna ja ma võin 1.septembril kerge nostalgia tundega selle kooli lävepakust koos temaga üle astuda meenutades oma esimesi samme selles koolimajas. Loodan, et meie lootus läheb täide ja  meie lapsed saavad võimaluse peale tunde jala koju tulla, mitte ei pea kuskil, kodust mitmekümne kilomeetri kaugusel, koolis või  (veel hullem) linna peal bussi ootama. Ma loodan, et mu lapsed saavad õppida klassis, mis ei ole lapsi täis topitud ja õpetajal on võimalus ka individuaalseks tööks temaga. Kõige enam aga loodan, et inimesed, kes otsustavad selle kooli tuleviku üle proovivad veidike mõista selle teo tagajärgi, enne, kui vaid majanduslikel kaalutlustel selle kooli ja kogukonna maha matavad. 

Kooli tulevik läheb otsustamisele märtsi lõpus valla volikogus. Kes vähegi sellest koolist hoolib ja keda huvitab, et see kool jätkaks veel aastaid, siis kirjutage volikogule enda arvamus asjast. Ehk on seal vähemalt mõni inimene, kes vaevub nägema veidi sügavamale kui vaid numbrid...

projekt "kevad" (58/365)

Meil on kevad hooaeg suure hooga juba peal. Õues toimuvad koristustööd, planeerime oma seemnete istandusega pihta hakata kohe-kohe ja hinges on ka selline kevadine värskus. Üks asi, mis mulle kevade tulekut alati on meenutanud, on pajutibud :) Kuna meil siin kraavi peal enamustel puhmastel veel "tibukesi" otsas pole, siis tegime algust oma väikse projektiga ja sellega kevadet tuua tuppa ka nendeks päevadeks, kus äkki hakkabki veel luna ja lörtsi sadama, nagu ähvardab :)

Käisime täna ja lõikasime mõned oksad tuppa toomiseks. Kuna Mareli arvas, et ta veel liiga väike noaga katsetamiseks, sai okste lõikamise au Marek endale.

Mareli oli selle eest väga tubli okste hoidja :) 

Poolel teel koju tagasi hakkas vastikut jäidet ka sadama, aga ei see meid takistanud. Uurisime veel pikalt põllu pealt leitud hiirte või muttide vms maa alla radade kaevajate kolooniat. Superäge vaatepilt oli, aga pildile kahjuks seda ei andnud kuidagi jäädvustada, et arusaadav ka asi oleks :D 

Tuppa minnes panime oma oksakesed ilusti vette ja nüüd ootame, mil tibukesed kõik "kooruksid" :) 

Üllatuskink lastele (57/365)

Hommikul tuli mulle SMS, et mulle on Türi Omniva automaati pakk tulnud. Teadsin, et Tomson lubas meile saata natuke katsetamist, aga mis täpselt tulemas on, ei teadnud minagi. Ütlesin vaid lastele, et neile saadeti väike üllatuskink. Oh seda ootusärevust. Nad olid nõus isegi poodides käima, peaasi, et paki kätte saaks :D 

Marek oleks paki kohe autos lahti teinud, kui paki kätte sai. Mareli vajus vahepeal lõunaunne ja paki väljavõtmisest suurt osa ei saanud. Mina aga tahtsin mõlemale võrdseid võimalusi anda paki avamisel, seega ei lubanud Marekul enne pakki avada, kui alles kodus. Hoidis siis teist terve tee ja mudis, et ära arvata, mis seal sees olla võiks. Ega muud arvata ei osanud, et vaid mingi kõva asi. 

Koju tulles tegime pakikese lahti. Mareli oli lahkelt nõus avamise rõõmu Marekule jätma. Mis olid nende esimesed reaktsioonid paki avamisel, võib juba vaadata videost.

Pakis oli kaks asja.- pintsel-vildikad ja trio värvipliiatsid. Pintsel-vildikad ongi kui pintsel ja vildikas kokku pandud. Ehk oleks nagu vildikas, aga ots on pehme nagu pintslil. Väga lahedad. Kaasas olid ka 6 pilti värvimiseks, mis koheselt Mareli ära köitsid ja värvimist jätkus kauemaks. Trio värvipliitasite pakis oli kaks pliiatsit, millel mõlemal oli otsas kolm värvi. Ehk ühe tõmbamisega sai korraga kolm joont. Samas on sellega nii mõnus katsetada kuidas saaks üht joont tõmmata, nii et teised otsad paberit ei puutuks kuidas erinevaid mustreid sellega tõmmata.

Marekule meeldisid mõlemad kingitused. Alguses mässas ta tükk aega kolmevärviliste pliiatsitega. Kangekaelne, nagu ta on, ei lasknud ta juhendada ka, et kuidas nendega kõige lihtsam on joonistada. Õpetuse, mis pakis kaasas oli, võisin ma ka endale võtta. Ikka oli vaja ise asjast jagu saada :D natuke pusimist ja tulidki päris kenad katsetused välja. Pintsel-vildikatega värvib ta veel siiani (kuigi paki avamisest on möödas juba tugevalt üle tunni). Alguses värvis ta ühe pildi, mis pakiga kaasas oli, aga siis haaras oma transformeri värvika ja hakkas sellele tooni andma :)

Mareli meeldisid rohkem pintsel-pliiatsid. Eelkõige, kuna nendega olid väga ilusad pildid kaasas. Ta vaevaliselt loovutas ühe neist Marekule värvimiseks ja oli väga rahul, et vend varsti oma transformereid hoopis värvima suundus. Nii jäid kõik ülejäänud pildid temale :D 

Ega mina ka katsetamisest kõrvale jäänud. Mulle endale meeldisid ka mõlemad. Pintsel-pliiatsid on väga head lapsele pintsiga värvimise harjutamiseks. Kuna meil just ongi see häda, et pole väga kohta, kus vesivärvidega möllata, siis meile olid need kui rusikas silmaauku pliiatsid :) Nendega värvimine oli kohe selline rahustav :D Triopliiatsid panid aga jälle fantaasia möllama. Joonistasin Marekule nendega aardekaardi, kui iga pliiatsi otsa kriips tähendas ühte sammu ja ta pidi lugema palju samme ühest kohast teise peab tegema, et aardeni jõuda (talle meeldib aardekaarte joonistada). 

Väga tore on vahelduseks katsetada midagi, mis erineb tavalistest asjadest, mis turul pakutakse. Vaatasin (õigemini Marek vaatas), et Tomsoni lehel on veel igasuguseid huvitavaid leide, mida peaks lähemalt uurima ;)