Suur pere - häbi või uhkus? (82/365)

Marimell kirjutas alles hiljuti artikli suurperedest. Paljud hüppasid talle kohe kraesse kaitstes enda suurpere ega pannud üldse tähele, et Marimell tegelikult rääkiski AINULT nendest peredest, kes saavad lapsi juurde olenemata faktist, et nad ei saa olemasolevatele lastelegi head lapsepõlve pakkuda. Kuna olen ise ka suurest perest pärit, siis natuke oma seisukohast.

Mina olen kasvanud ajal, kus mu ema ei saanud emapalka. Sellest hoolimata on mul 3 õde ja 2 venda. Algselt elasime kortermajas, aga kui ma olin kuuene, kolisime oma majja. Kuigi elasime majas, mida remonditi sees elamise kõrvalt, ei saa ma kurta oma lapsepõlve üle. Elades keset põlde ja metsasid sain ma arvatavasti oma ideaalse lapsepõlve. Mul olid olemas ratas, suusad, kelk, uisud, aga ennekõike -suur maailm, kus oma fantaasiat rakendada. Lisaks käisime igal suvel kuskil väljasõitudel (jah, küll mitte välismaal, aga ka Eestis reisimine on väga tore).

Muidugi pidin ma kodus rohkem tööd tegema, kui mõni linnatips, aga sellest polnud hullu (laps olles vingusime ikka vahel selle üle, aga tagant järgi sai tööd tehes nalja nabani). Näiteks kui oli vaja kartuleid rohida, tegime võidu, kes enne peenra lõpuni jõudis. Pärast saime kokku kogutud maltsast endale onnid teha. Ja keegi ei kisanud meiega, et me maltsa seemneid niimoodi igale poole laiali tassime :D Puude tassimine tuleb veel praegugi meelde, kui mainida "hona lulu". Miks? No see on pikem lugu :D

Elades asulast eemal, oli hea, et oma õdede-vendade näol olid mängukaaslased koguaeg võtta. Puu otsa ronimiseks sai tihti köis üle kõrge oksa visatud ja vanem vend oli meile lifti eest. Sidusime köie ümber kõhu ja ta vinnas meid üles. Samamoodi päästis ta meid ka alla. Lisaks puu otsas olevatele ettekujutletavatele onnidele olid meil põhuonnid ja muidugi talvel lumeonnid. Isegi pea täiskasvanuna sai veel õdede-vendade-isaga õues suuri lumememmesid ja onne ehitatud.

Ma usun, et kellelgi pole kodus olnud nii suurt "kauplust", kui meil omal ajal oli. Üks õdedest oli poepidaja ja kui poest ostetud (enda mänguraha eest) asjad "otsa" said, tuli need poele tagastada. Mänguraha oli meil üldse väga oluline asi ja kogu aeg seda juurde teha ei tohtinud. Ainult erandjuhtudel, näiteks siis, kui põllumehed kulu põletasid ja juhuslikult põletasid sellega maha ka meie hästi peidetud panga :D

Kui tahtsime kiikuda, siis polnud vaja minna mänguväljakule. Piisas vaid köiest ja puuroikast, et kiik valmis teha või siis köie otsa vana rehv siduda ja lõbu oli laialt. Samuti sai mänguväljakul ringi rahmeldamisest saadava lõbu kätte ka pulle mööda aiamaad taga ajades :D Ja kui loomade teemale juba jutt läks, siis tunde, mis veetsime sigade aia ääres või jäneseid vahtides, ei jõua vist keegi kokku lugeda.

Teate, mis on ainuke häda suurpere olemisel? Kui kõik suureks saavad ja lapsed saavad, siis on sünnipäevad üks kohutav rahaneelaja :D Ok, see oli nali! :D Praegu on meil väga tore saada pidevalt (ja ma mõtlen tõesti nagu vähemalt paar korda nädalas) ema-isa juures kokku ja jutustada (samal ajal, kui lapsed kaost mängutoas teevad).  Kui sünnipäeva pidamine on ja me oleme suutnud KÕIK (sest peaaegu alati on üks puudu) kokku saada, siis  on meid kokku praegu 21 inimest, kui ma nüüd õigesti lugesin :D  Ja enamasti saame niimoodi (väikse arvulise erinevusega) igal sünnipäeval kokku :D

Jäin nüüd heietama, kui tore on olla suurpere. Aga kõige olulisem selle juures on see, et suurpere on tore olla siis, kui lapsena ei tunneta sa muret, kuidas toit laua peale saab või kas mul homseks kooli terveid ja puhtaid riideid panna on. Sa ei pea olema kurb, et sina ei saa ühestki väljasõidust osa võtta või teistega koos rattamatkale sõita. Sa ei pea muretsema selle kõige pärast, sest ema-isa tegelevad nendega ja lahendavad selliseid asju ise ja ei lase sellistel faktidel segada lapsel lapsepõlve nautimist. Vanemad tagavad sulle kõik materiaalsed vajadused, emotsionaalse turvatunde ja tunde, et sa oled armastatud ja soovitud nende perekonda :)

Mina olen saanud kogemuse, kui tore ja uhke on olla suurpere, aga kõik lapsed seda kahjuks ei saa. Millegi pärast kipub meedia kajastama rohkem nende hädaliste lugusid ja olukord kipub sinna suunda minema, et suurpere olemine oleks kui häbiasi, sest raudselt oled sa ju üks nendest, kes valla ukse taga toetusi-söögiabi- riideid vms on käinud nõudmas.

Loodan, et järjest enam hakkavad välja paistma ka need suurpered, kes saavad oma eluga väga hästi hakkama ja nende lapsi ei peeta rahaallikaks, vaid siiski suure armastuse ja hoolimise tulemuseks :) Arvatavasti ei kao kuhugi ka need pered, kus tõesti justkui "palgaraha" teenimiseks lapsi tehakse, aga ehk hakkavad ka nemad kunagi mõtlema, et reaalses elus päris õhust ja armastusest üks laps kvaliteetset lapsepõlve ei saa.



 

No comments:

Post a Comment