Aliexpressi pakkidest jälle (109/365)

Täna sain paar Aliexpressi pakki jälle kätte. Kuna nüüdseks on kõik riidekatsetused käes, mis lastele tellisin, võin teha väikse kokkuvõtte nendest. Ehk kellelgi mõte tellida ja saab kindlustunnet katsetamaks :)

Esimene asi, mida tellisin, oli õelastele jalanõud. Nendega aga juhtus selline asi, et tuli kahe soovitud paari asemel üks. Müüja maksis pool summast ilusti tagasi, aga kuna tahtsime neid kaksikutele, siis natuke mõru maik jäi tehingust siiski suhu. Tegu oli selliste jalanõudega.  Kvaliteedi koha pealt kommenteerides jäin väga rahule nendega. Mõnusalt pehmed, hea lahtise avaga, et väiksele lapsele jalga panna ja ilusad erksad värvid. Suuruse poole pealt vastasid antud mõõtudele ka. Kuna me arvestasime, et raudselt on väiksemad, siis on kandjale suured :D

Teine asi, mis jõudis kohale, olid Mareli kingad. Sel hetkel, kui tellisin, oli mingi mega soodus ja sai ainult kuldseid värvi. Võtsin igaksjuhuks numbri suurema jällegi ja juhtus sama lugu mis eelmistegagi - natuke on Marelile suured. Natuke kuldsemad on ka, kui ma tahaks, aga Mareli ise oli VÄGA rahul. Mina olin rõõmus, et pealt ei olnud kitsad, nagu sellise lõikega jalanõudel vahel kipub meil olema. Pärlid olid kõik omal kohal, kuskilt katki polnud. Seega võib rahule jääda ostuga.

Riietest tegin kaks katsetust retuusidega. Kuna retuusikandjaid on meil päris mitu (õdede lapsed ka), siis võtsin kohe sellise viiese paki, kus eri suurused sees. Esimene pakk, mis kohale jõudis, sisaldas endas selliseid Elsa ja Anna retuuse.  Suuruste koha pealt olin väga positiivselt üllatunud, sest nii nagu muude riietega, mis Marelil kapis on, sai ta ka sealsetest kanda 6.a suurust. Seega üks paar jäi isegi ootama suurte riiete karpi. Ülejäänud kolm paari läksid ka ilusti kasutusse.

Teised retuusid jõudsid täna. Teised kandidaadid neid veel proovida pole saanud, aga Mareli tegi katsetuse ära. Kõige suuremad (13 suurus) olid ilusti parajad. Siinkohal mainime, et sealsete andmete järgi peaks need sobima 130cm pikkusele. Suurus 11 (120) läksid ka jalga, aga keskel veidi pitsitasid. Seega need saavad teisele kandjale jalga. Ühesõnaga suuruste koha pealt võib vist öelda, et võib arvestada 10cm varuga ja isegi 20 cm, kui pole tegu peenikese lapsega (nagu Mareli). Ahjaa, peab veel siia ära mainima, et need retuusid olid väga ilusasti pakitud!

Ühe kleidi saime ka täna kätte, mille Marelile tellisime. Selline siis näeb välja. Ütlen ette juba ära, et sellele mul suuri panuseid polnud tehtud, sest maksis see ülivähe ja ootasin pigem sellist "ah, jääb siis kodus kekutamiseks" kleiti. Mulle üllatavalt tuli kohale täitsa kobe kleit. Proovinud veel pole, aga kuskilt niite ei ripu, koledaid õmblusi pole ja peale vaadates on täitsa normaalne kleit. Suuruse järgi oli koti peal 140cm (sees suurus 7), aga no ma pigem muretsen, et see jääb Marelile lühikeseks. Vähemalt järgmiseks aastaks kindlasti.

Nende ostude kogemuse pealt võib öelda, et mu Hiinast riiete tellimise skeptilisus hakkab lahtuma. Neid retuuse telliks teinekordki veel. Natuke veel ja äkki julgen veidi kallemaid asju ka katsetama hakata :D


Äike (108/365)

Kui ma noorem olin, siis mulle väga meeldisid need päevad/ööd, kui välku lõi. Oli mõnus seda aknast vaadata ja nautida väikest tuuletormi, mis tavaliselt äiksega kaasneb. Siis ma veel ei mõelnud nii tõsiselt, mida see äike võib põhjustada ja endaga kaasa tuua.

Nüüd ma pigem vaatan kartusega ilmateateprognoose, kui seal on äiksemärk. Praegu mõtlen vaatemängu nautimise asemel sellele, et mis siis, kui äike sisse majja lööb või elekter selle tõttu ära kaob jne. Ei teagi, mis seda suhtumist mõjutanud on. Kas täiskasvanuks, lapsevanemaks või maja omanikuks saamine. Ilmselt iga aspekt natuke oma nurga alt.

Tänaseks ju lubaski äikese võimalust. Ühtpidi see esimene äike on hea, siis võib maapinnale istuda (ei tea, kas sel tõepõhja ka all on, aga ma usun seda), aga kui ta juba tulema peab, siis tehku kaks-kolm sähvatust ja sellest piisab. Rohkem pole vaja ja rohkem ei taha ka.

Internetis on hästi lahe lehekülg, kus saab olla kursis äikse liikumisega reaalajas. Kes veel seda aadressi ei tea, siis SIIN saab äikest jälgida. Hetkel on äike Leedus. Seega piisavalt kaugel veel. Äkki ikka seekord läheb ta veel kaarega mööda ja tuleb mõni teinekord külla.


(laste)näpud mullas (107/365)

Mingi aeg tagasi näitasin oma tomatitaime hakatisi, mis vaikselt ninasid mullast välja ajasid. Lisaks tomatitele ootasid sel hetkel kodus veel kurgi ja suvikõrvitsa seemned istutamist. Kuna need seemned olid natuke suuremat sorti, siis sain lasta lastel ka näpud mulda pista.

Marek sai istutada kurgiseemneid ja Mareli natuke mõlemaid. Lasin täiesti ise neil toimetada - panid mulla topsidesse ja seemned mulda. Kasta said ka natuke. Kokku sai 40 kurgiseemet ja 10 suvikõrvitsa seemet mulda topitud. Kui tavaliselt ma ikka põen, kas lapsed teevad korralikult ja kas asjast asja ka saab, siis seekord olin rahu ise.

Arvestasin võimalusega, et neist ei pruugi midagi üles tõusta. Seemnete hind pole ka kes teab mis suur, et mitte lasta lastel väikest aiamaa projekti teha. Mõtlesin, et kui tuleb, on neil ka aiamaal oma osa mida rohida (kurgi rohimisega saavad ju ikka hakkama) ja kui ei tule, siis ostame taimed lihtsalt.

Ma täpselt ei mäletagi, kaua juba istutamisest möödas oli, aga üks päev kastes ikka veel mullapinda, hakkas väike kahtlus tekkima, et midagi ikka läks nihu. Lapsed ka küsisid, et millal juba kasvama taimed hakkavad, aga sel hetkel polnud veel killukestki rohelist topsidest näha. Siis aga äkki hakkasid taimed vaikselt tulema.


Nüüd paari päevaga on 5 taime nina välja pistnud. Kuna need väljatulekud on väga ootamatult tulnud, siis loodan, et paari päeva pärast on vähemalt sama teine palju veel välja tulnud. Siiani on kõik kurgitaimed olnud need tärkajad, aga lootus veel püsib, et mõni suvikõrvitsa taim ka oma nägu näitab :)

Tomatid kasvavad päris jõudsalt. Tegin neile "suurtuppa" akna alla hea koha, kus nad päikest saavad ja seal toas pole liiga külm ega palav. Seega saavad vaikselt oma tempos seal sirguda kuni kord kasvuhoone valmis ja ilm lubab neid maha istutada.

Täna üritan veel mõned seemned mulda pista. Seekord vaatame, kas ma ise oskan üldse seemet mulda panna (tomatiseemned pani ju Priit).

27. rasedusnädal (106/365)

Sümptomid:  väsimus, vererõhu kõikumine

Isud: arbuus 

Kaaluiive: +11,2kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: üle 90% 

Tähtsam info nädala kohta: Beebi on ligikaudu 1 kg raskune. Ta kogub jõudsalt rasvakihti, mis soojendab teda peale sündimist ning tema kopsud jätkavad arenemist. Tita teeb juba regulaarseid hingamisliigutusi. Samuti valmistub loote immuunsüsteem tööks väljaspool emaüsa. Pöidlaimemine on üks beebi lemmik tegevusi. See aitab tugevdada tema lõuapiirkonda ja valmistab teda ette rinnapiima imemiseks.

Käes on teise trimestri viimane nädal. Nagu raamatud mainivad, on kõht juba üpris suur. Olen piisavalt ümar, et pardikõnnakut harjutada, aga samas ulatan veel sokke ja jalanõusid jalga panema. Kerge hirmuga mõtlen järgneva kolme kuu peale. Olemine läheb siit edasi vaid aina raskemaks, kõndimine kohmetumaks ja väsimus suuremaks. 

Sel nädalal on beebi avastanud suhtluse minuga. Vahel õhtuti „jutustame“ päris pikalt. Tema toksib mind seest poolt ja mina koputan talle vastu. Kui ma kohe ei vasta, toksib nagu teadlikult veidi kõvemini, et tähelepanu saada. Teiste pereliikmetega ta veel valmis nii aktiivselt suhtlema ei ole. Tütar käib pidevalt kõhuga jutustamas ja seda paitamas, aga kiuste, ei taha beebi temale ühtki liigutust jagada. Või äkki mõjub õe jutt lihtsalt rahustavalt?

Olemine on praegu täpselt nagu Eesti ilm. Üks päev võin 5 tundi jutti õues toimetada ning ükski koht pole valus. Samas järgmisel ei liigutaks varvast ka, kui see oleks võimalik. Enamasti lapsed ikka ajavad mu voodist välja toimetama, sest imepotti, mis ise putru keedaks ei ole. Kui juba voodist välja saan, siis natukese liigutamisega enamasti paraneb ka olemine.

Nüüd on kätte jõudnud ka see aeg, kus pooleldi kõhuli magamine on välistatud. Siiani olen saanud magada sellises asendis, et pole kõhuli ega külje peal, vaid seal vahepeal. Enam aga beebi sellise poosiga nõus ei ole. Ega eriti head poosi magamiseks enam polegi, sest selili võtab kohe hinge kinni, päris kõhuli ilmselgelt ei saa ja ainult külje peal magades jääb külg väga kiirelt valusaks. See aga nõuab külje vahetamist ja pidevat une häirimist koos sellega.

Vererõhu suhtes olen nii palju targemaks saanud. Kui peavalu kimbutab, on rõhk madal. Kui aga õhupuudus tekib, siis jälle kõrge. Eks kolmapäeval arsti käest kuulen, kas peaks selliste kõikumiste pärast muret tundma või on see jälle üks tavaline raseduse kõrvalnähe, millega veel järgmised kolm kuud pean elama. 



Uhhuu koll (105/365)

Me lastel on kombeks papist taldrikutest pidevalt uhhuu kolle teha. Igaks juhuks, arvestades, et enamus teist ehk pole tweenie multikaid (kus nende tegemist õpetati) väga hoolikalt vaadanud, seletan teile mis või kes on uhhuu koll.

Uhhuu koll on papist taldrikule tehtud pulga otsas koll, kellele on nägu pähe joonistanud ja juuksed pähe kleebitud. Sellega saab tuulise ilmaga õues mängida. Mingis mõttes nagu tuulelohe asendaja kohtadesse, kus on oht tuulelohe naabri aeda või kuhugi mujale keelatud kohta lennutada. 

Mareli tegi täna jälle endale ühe uhhuu kolli ja seekord pani talle pulga asemel nööri külge. Meil praegu õues päris kõva tuul ja lootis niimoodi natuke kolli lennutada. Esimesed katsed läksid aia taha, sest küll läks nöör katki ja siis lendasid kollil juuksed peast ära. Käisime paare korda teda putitamas toas ja lõpuks saime asja nii töökindlaks, et sai õue korralikult lennutama teist minna. 

Koeral ka lõbu laialt


Paar korda lendas koll käest minema suure tuule tõttu, aga õnneks põõsad püüdsid kinni. Tuppa tulles asus Mareli veel veidike oma uhhuu kolli tuunima. Et sõpra veel paremaks saada :) 

Kuna meil siin põllu peal on tuulisem, kui mujal, siis peaks silmad lahti hoidma poes ja ostma paar õiget tuulelohet ka. Täna tekkis suur tahtmine ise ka midagi lennutada.


Millist pliiti valida? (104/365)

Nagu teate, on hetkel meil ainult puupliit söögi tegemiseks. Seni pole olnud sellega probleemi. Pigem ongi kaks ühes, sest jahedal ajal vaja ikka kütta ja siis hea, kui söögi tegemise ajaga saab toad ka ilusti soojaks.

Nüüd aga hakkab vaikselt juba tekkima väike trots söögi tegemise vastu. Kui peale hommikusööki veel on normaalne temperatuur, siis peale lõunasööki on köögis paras saun juba ja õhtusöögi tegemise peale ei taha mõeldagi (kui me oleme kodus, siis teen võimalusel kolm sooja sööki). 

Algselt mõtlesime, et ostame gaasipliidi. Peaks nagu vist odavam "ülal pidada" olema pikemas plaanis. Ainuke nõudmine selle pliidi puhul oli minu poolt, et ahi ikka elektriga oleks. Vahepeal juba vaatasime Internetist paari varianti, aga vaatamiseks ta jäigi. 

Praegu aga hakkab vaikselt mõte ikka elektripliidi poole nihkuma. Esiteks (ja peamiseks põhjuseks, miks üldse kaalume elektripliiti) jääb ära gaasiballooni paigutamise probleem. Meil pole köögis eriliselt ruumiga hiilata hetkel. Teiseks on gaasiballooni ostmine ka omaette väljaminek (kui juba balloon osta, siis võimalikult suur, et kaua aega kasutada saaks) ja tahaks pliidi võimalikult odavalt kätte saada :) 

Kumba pliiti te kasutate või soovitaksite?


Ise tehtud, hästi tehtud (103/365)

Olen üritanud igal sünnipäeval ise tordi teha. Olgugi, et ise tehtud pole nii ilus, ideaalne, kui tellitud/poest ostetud tort, siis enda tegemise panus peaks ka midagi emotsionaalselt maitsele juurde andma. Eks?

Igatahes nagu mainisin, olen enamasti ise enda, mehe või laste sünnipäevadeks mingi tordi moodi asja valmis meisterdanud. Viimastel aastatel, kui lapsed on juba sellises vanuses, et tahaks ka käed külge lüüa, siis olen üritanud neid ka tordi tegemisse kaasata. Kuigi ma ise ka mingi eriline siluja ja kaunistaja pole, siis enamasti on mul väga raske alla suruda enda soov nende tehtut natuke parandada. 

Esimeste tortide puhul, kui nad abis olid, pidin kergelt ataki saama, sest no nii oleks tahtnud parandada (ja mis parata, eks ma alguses ikka natuke töötlesin tordid üle ka), et välimus ikka esteetiline oleks :D Eriti probleeme oli mitte sekkuda siis, kui Priit ja lapsed mulle sünnipäeva torti tegid. Kui ikka enda kontrolli all pole, siis on raudselt asi kontrolli alt väljas, eks. 

Nüüd olen järjest enam seda teed läinud, et tuleb välja nagu tuleb. Loogiline, et ma ei pane neid kes-teab-mis-keerulisi kaunistusi laduma. Annan kaunistamiseks paar valikut ette ja teevad siis enda äranägemise järgi. Enamasti olen ise nime peale ära kirjutanud ja muu on siis nende vaimusünnitis. Samuti lasen neil ise kreemi kihtide vahele määrida või kui küpsisetorti teeme, siis küpsiseid niisutada ja laduda. 

Ka nüüd, kui Priidul sünnipäev, ootasid lapsed väga tordi tegemist. Tuli ta välja päris ilus minu meelest. Tegime poest ostetud biskviitpõhjadega. Eelkõige kuna meil pole ju ahju, et ise midagi küpsetada ja küpsisetordist on kopp ees (see lastel põhiline kook, mida ise teha saavad).



Kumb on hullem? (102/365)

Alles ma siin kodus hädaldasin, et vetsu aknal pole mitte midagi ees.Ei tahtnud sinna niisama mingit kallist rulood osta, sest ei ole veel üldse kindel, mis värvi ruum lõpuks tuleb, niisama kardinaräbalat ka ei tahtnud panna ja samas nagu ilma aknakatteta oli ka imelik vetsus õhtupimeduses käia. Lõpuks leidsin ühe väga odava ja asja ära ajavad ruloo. Piisavalt läbipaistev, et päevast valgust läbi lasta. Piisavalt kattev, et rahus õhtuti potil istuda :D

Nüüd aga on olukord veel hullem. Kuna vannitoa põranda valamisega tõuseb natuke selle ruumi ukse auk ning vetsu ja vannitoa uksed on kõrvuti (mis eeldab kohe, et ka vetsu uks tõuseb), oli vaja vetsu uks eest ära võtta. Pealegi sai vetsu ja vannitoa jaoks uued uksed ära ostetud, seega oleks uksevahetus nagunii kohe ees olnud.

Aga milles probleem? No vannitoa ust ei saa veel ette panna. Enne ootame, et põrand saaks ilusti ära kuivada ja seinad saaks ka ära teha. Aga kuna see võtab omajagu aega, siis venib ka vetsu uue ukse ette panek. Nii ongi nüüd meil vets, millel ei olegi ust :D (Ärge küsige, miks ei saaks üht ust juba ette ära panna. Nii tark ma pole :D)

Ühesõnaga, kui enne olin hädas ainult minu kujutluses olevate õues olevate piilujatega, siis nüüd võib toas igaüks mööda minnes kiigata, et mida ma seda poti peal asjatan :D :D Minu õnneks on meil suurtuba veel jätkuvalt tegemata, seega pole eriti kellelgi vetsu poole asja. Lisaks nii kompleksi vaba olen ma ka, et kui mõni pereliige peaks köögi ukse vahelt suurtuppa kiikama, siis täitsa naeratades suudan nad tagasi tuppa suunata :D


kummut (101/365)

Vahepeal sai ära ostetud üks hädavajalik mööbliese, mille puudumise tõttu pole olnud isegi mitte grammikestki isu beebi riideid läbi vaatama hakata. Ega pole ju mõtet neid lapata, pesta, triikida, kui pole kuhugi neid panna.

Nüüd aga, eelmise nädala seisuga, olen uhke suure-suure kummuti omanik. Sellel on parajalt väikseid sahtleid, kuhu panna beebiga seotud ravimid, paberid jms pudi-padi, mitu suurt sahtlit, kus riideid hoida ja lisaks ka ukse taga riiulid, kuhu panna ära näiteks kombekad, joped vm suuremat, mida sahtlisse ei suru. 

Suurust on tal ka rohkesti. Ehk mähkimiskummutiks seda elus kasutada ei saa (kui just mingi kahe meetrine poleks), aga seda eesmärki täitma ta polnudki mõeldud. 



Minu õnneks leidus selline uhke tegelane täitsa meie kohalikus uuskasutus kaupluses! Seega jäi ära igasugune postikulu tellimisel või auto kütusekulu järgi sõitmisel.

Nii et mai alguses läheb lappamiseks ;) (enne pole lihtsalt aega, sest see nädal möödub suuresti Priidu sünnipäeva lainel ja kindlasti pean nädalavahetusel neid lappama hakkama).


Leiud aiamaalt (100/365)

Tegin täna ringi õuele peale ja avastasin, et sealt võib leida nii üht kui teist nina mullast välja pistmas. Mõne asja puhul tean, millega tegu. Mõni asi on vägagi tundmatu. Panen siia pilte ja kuni mõni taime/lilletark oskab mind aidata, siis oleks kena kui valgustaksite, millega tegu :)

Alustame nendest, mille olemasolust olin teadlik või mida ise lausa istutanud olen.

Rabarbriega juhtus mul selline lugu, et sügisel tõin ema juurest head, suurt rabarberit, et mul kevadel ikka võtta oleks. AGA nüüd kevadel selgus, et meeter eemal sellest kohast, kuhu ma kaks rabarberi puhmast istutasin, on terve rabarberi põld :D Aga noh, tühja kah. Oligi just plaanis katsetada see aasta rabarberi mahla tegemist.


Alumisel pildil on tegu elupuudega, mille saime soolaleiva kingiks. Kasvavad ilusti :) Ja asjaosalistele teadmiseks, kuused jäid ka kõik ellu. Ka kõige pisem!


Siin on tegu mingi tikri/karusmarjapõõsaga. Nagu näha, siis täitsa rohetavad juba põõsad :) (sel pildil muud eesmärki polegi, kui vaid näidata, kui rohelised põõsad juba on :D )


Nüüd tulevad taimed, mida ma aiast leidnud olen ja mida ma enda arust ära tundsin. Kui eksin, siis targematel palun parandada :)

Oletatavasti nartsiss

Ma arvan, et see on tulp

See peaks olema pojeng

Ja siis on asjad, mille nimetusest pole mul õrna aimugi, aga õue peal nad kasvavad. Esiteks siis selline taim, mida on näha kahel alloleval pildil. Alguses mõtlesin, et see on küüslauk. Aga samas ma ei tea, kas küüslauk ise paljuneb? Igatahes seda on terve mu aiamaa täis. Kasvab sellistes kimpudes, nagu pildilt näha ja all on selline küüne moodi asjandus.



Teiseks tundmatuks on arvatavasti mingi lill. Hetkel on teda väljas veel suhteliselt vähe, nii et vaevalt keegi seda ära tuvastab, aga panen pildi igaks juhuks ikka.



Kui keegi oskab minu teadmisi laiendada/parandada, siis oleks tore :) Saaks ka teada, mis mu õuealal elutseb :)


Kaerahelbekäkid Mareli moodi (99/365)

TV3 pealt jookseb praegu laste meisterkokkade saade. Marelile väga meeldib see ja ta on viimastel päevadel tahtnud ka ise midagi süüa teha. Täna hommikul mõtlesingi talle selleks võimaluse anda. Lasin tal endal valida ka, mida ta süüa tahaks teha. Ainuke tingimus oli see, et see ei tohiks sisaldada pliidi ääres küpsetamist.

Mareli valis kaerahelbeküpsised. Algselt vaatasime, mis sinna sisse käib ja otsisime vajalikud asjad välja. Rosinaid meil polnud, seega need jäid ära, aga muud asjad olid olemas. Kuna ahi on meil tilluke, siis kogused said silma järgi. Mina aitasin koguseid valada, sest muidu oleks ehk tulemus natuke vähem söödavam olnud :D Aga retsept sai meil selline:

Mareli käkid 

Tunde järgi kaerahelbeid ja neljaviljahelbeid
3 muna
natuke soola
natuke suhkrut
natuke võid

Mareli segas kõik asjad kokku ja mina jälgisin, et paksus jääks selline, tõstetav. Kuna meil küpsetuspaberit polnud, tõstis Mareli taigna muffinivormidesse. Ahjus olid nad umbes 20 minutit, kraadist pole õrna aimugi, sest meie masinal kraade peal pole :D Kes ei mäleta, milline ahi meil on, siis rääkisin kunagi sellest siin. 

Kokku sai täitsa söödav asi. Marelile endale vähemalt maitsevad :)


Nüüd tahtis Marek ka köögis katsetama hakata. Lubasin tal siis homme võimust võtta :)


26. rasedusnädal (98/365)

Sümptomid:  väsimus, vererõhu kõikumine

Isud: mahlane ja värske (õun, pirn, ananass) 


Kaaluiive: +11kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: 80-90% 
Tähtsam info nädala kohta: Lapsel on näha kulmud ja ripsmed. Alates 26. rasedusnädalast hakkab ta avama silmi ning reageerib valgusele, mis jõuab temani läbi ema kõhu. Kuulmisvõime täiustub iga päevaga ning laps saab üha enam osa teda ümbritsevast välismaailmast.26.–28. rasedusnädala vahel hakkavad tööle maitsenäärmed. Laps suudab eristada magusat, mõru, haput ja soolast ning ilmutab tundlikkust ka maitse tugevuse suhtes. 

Kui arvestada maha kodus magamise aeg, siis pole see nädal väga kodus olla saanudki. Kuidagi juhuslikult sattusid neli arstiaega järjestikustele päevadele ja nii ma olen ringi jooksnud kord ühe lapse, siis teise ja lõpuks ka iseendaga mööda arste. 

Neljapäeval käisin glükoositaluvustesti (GTT) tegemas. Saadeti mind sinna suure kaalu pärast, mis võib olla üheks riskifaktoriks rasedusaegse diabeedi tekkimisel. Test ise näeb välja selline, et lähed hommikul haiglasse söömata-joomata. Kõigepealt võetakse verd, siis kästakse ära juua üks pudel (mille sa ise apteegist endale kaasa ostad) magusat löga. Pärast seda saad tund aega tühja passida, kuni tullakse uuesti verd võtma. Kolmandat korda võetakse veel verd, kui järgmine tund on möödunud. Selle aja jooksul muud süüa-juua ei tohi. 

GTT jaoks vajalik jook
Peale kolmandat vere võtmist sain veel kaks tundi haiglas passida, et tulemused teada saada. Selleks ajaks toodi mulle klaas jogurtit ja mahla, et ma päris maha ei sureks. Testitulemused olid muidugi ideaalselt korras, nagu ise arvasingi. Nii et lõunast sain minema oma toimetamisi tegema. 

Paide sünnitusosakonna ühispalati üks voodikoht kolmest
Plaanis oli mul sada poodi läbi käia ja mehele sünnipäevaks asju osta, aga kui ma olin jõudnud autosse ja natuke juba sõitnud, viskas nii kehvaks olemise, et ainuke mõte oli, et saaks süüa ja koju magama. Täpselt nii tegingi. Astusin esimesse toidupoodi sisse, käed-jalad värisedes, võtsin esimese magusa asja, mida nägin ja pudeli juua ja maksin kähku ära. Kergelt laksu puuduses narkomaani tunne oli. Autosse jõudes võtsin kõige pealt paar head suurt lonksu ja ampsu, ootasin hetke, et pilt selgineks ja siis asusin kodupoole teele. 

Koju jõudes tegin ühe korraliku lõunaune. Lastele andsin valida, kas magavad minuga või mängivad vaikselt. Nad eelistasid teist varianti. Mina aga nautisin mõnuga paari tunnist põõnamist, mis olemise tunduvalt paremaks tegi. 

Sel nädalal sain lõpuks leitud ühe mõnusa kummuti oma beebi asjade jaoks. Halleluuja, ma ütleks. Meie kohalik uuskasutus kauplus pani müüki ühe ilusa ja suure kummuti. Täpselt selline nagu mul vaja oli - suuremad sahtlid, väiksemad sahtlid ja üks uksega osa ka veel. Piisavalt suur ja lai, et kõik beebiasjad ära mahutada. Nüüd saab hakata ehk lõpuks beebi asju koju ka tooma, läbi pesema ja triikima. Beebiasjadest ja nende olemasolust või ostuvajadusest tegin ühe video ka. 


Üks kuri häda on mulle ka kallale tulnud. Eelmisel nädalal juba mainisin, et õhupuudus tekib väga kergelt. Nüüd avastasin, et selle õhupuudusega kaasneb vererõhu tõus. Muul ajal on kõik ok, aga kui olemine kehvaks kisub, tõuseb vererõhu ülemine number (alumine jääb tavalisele tasemele). Arstiga konsulteerida veel sel teemal pole jõudnud, aga järgmisel vastuvõtul võtan kindlasti teemaks. 

Lisaks olen jälle puuvilju armastama hakanud. Muidu on ju hea ja tore, et eelista kooki või kommi, aga ka need puuviljad on ühed head kaalukergitajad. Nii et pean ka nende puhul oma isudega võitlema ja üritama piiri pidada. Nagu numbritest näha, liigun liiga suure kiirusega 15kg tõusu poole, millest mingil juhul üle minna ei soovi...

Surnuaed (97/365)

Käisime täna Marekuga surnuaias. Millegi pärast oli selline tunne, et võiks surnuaialt läbi käia, kui Tartust tagasi sõitsime. Ma sõidan Arussaare surnuaiast muidu päris pidevalt mööda, aga millegi pärast pole sinna pidama jäänud juba aastaid. Täna siis oli selline tunne peal, et peaks seisma jääma ja kuna Marek tahtis ka, siis nii tegimegi.

Marek pole oma kuue eluaasta jooksul kordagi enne tänast surnuaias käinud. Meie õnneks pole tema mäletatava elu jooksul ühtegi lähedase surma olnud. Üks surm tema elu jooksul on küll olnud, aga siis oli ta kolmekuune ja ma ei hakanud teda matustele viima. Seega puudub tal ka kogemus matustest või kellegi kaotusvalust.

Täna läksime surnuaeda, et üldse näidata, milline üks surnuaed välja näeb. Ja muidugi otsisime üles minu vanavanemate haua. Ma polnud ise seal väga kaua käinud. Esialgu tundus surnuaed kuidagi väike. Mäletasin seda tunduvalt suuremana, aga eks viimastel käikudel seal olin ise tunduvalt väiksem ka. Õnneks leidsin õige koha ilma probleemita üles.

Marekule meeldis surnuaial olla kahtlaselt palju :D Ta luges hauakividelt nimesid ja küsis igasugu küsimusi. Väga huvitas teda, miks on haudadel erinevad hauaplaadid ja ristid. Ei saanud ta ka aru, miks ühed hauad on rohtu kasvanud, aga teised täitsa rohuvabad. Ühesõnaga seletamist oli rohkesti.

Rääkisin natuke enda perekonna haudades puhkavatest inimestest ka, nii palju kui ma üldse neid mäletan. Kõik kolm, kes meil seal kalmistul puhkavad, on surnud juba pikka aega. Marek ei ole vist ühtegi neist isegi pildi pealt näinud (mu vanaema ehk isegi korra on). Seega pigem eelistas ta siiski rääkida haudadest ja surnuaiast üldiselt.

Ma ei teagi, kui palju kuue aastasele peaks rääkima surmast, surnuaiast ja kõigest sellega seonduvast, aga täna tundus kuidagi õige päev/hetk olevat sealt läbi käia ja last veidi valgustada sel teemal. Tundub, et Marek võttis seda kõike väga murevabalt ka. Ja päris reaalselt mõistis olukorda minu meelest. Sai ka mõne koha pealt asjad selgemaks, näiteks surnust üles tõusmine. Nimelt alguses ta ikka arvas, et inimesed tõusevad öösel hauast üles (nagu multikas), aga seletasin, et päriselus nii ei toimi asjad. Sai aru küll.

PS! tegelikult on meil Marekuga surmateema viimasel ajal üleval olnud küll. Selle lennuõnnetuse tõttu, kus piloot vastu mägesid sõitis. Seega tagant järgi mõeldes sobis tänane külastus meie praeguste jututeemade juurde väga hästi.


kes senti ei korja, see eurot ei saa (96/365)


Kes ei teaks ütlust "kes senti ei korja, see krooni ei saa". Olgu, tänapäeval saaks sentidest euro kokku, aga mõte jääb samaks. Kust on kõige lihtsam sente koguda? Muidugi taara eest. Ja muidugi ainult siis, kui see ära viia. Aga kui paljud meist viivad taarat selleks ette nähtud automaati? 

Mina võin ausalt öelda, et Tartus elades ei viinud ma kunagi taarat kuhugi aparaati ega kogumispunkti. Ma lihtsalt ei julgenud oma taarakotiga läbi linna kuhugi jalutada. Ei teagi miks, aga natuke häbi nagu oli. Ühesõnaga, kergem oli taara kokku koguda ja viia maale :D 

Türil elades üritasin ikka vahel tubli ema olla ja õpetada Marekule, et taara koht on taara automaadis. Omaasi, kui palju ta sellest aru sai, aga ta hullult fännas pudelite masinasse loopimist :D Samas seal elades oli pidevalt häda, et jõudsime kotiga automaadini ja see oli katki. Seda juhtub Türi Säästumarketi aparaadiga siiani väga tihedalt minu meelest. 

Nendel kordadel, kus saime ikka pudelid ära pandud ja ei pidanud kotiga koju tagasi kõndima, sai Marekule lubatud taararaha eest midagi osta. Tema oli ju töö ära teinud ja pudelid õigesse kohta pannud. See komme on meil siiani püsinud, et taara raha jääb lastele. Kui tahavad, kasutavad poes ära, kui ei taha, saavad oma rahakassasse.

Täna käisime ka taarat viimas. Praegu käime kohalikus poes olevasse automaati viimas. Ühe tavalise poe kilekoti täie pudelite eest saime 1,80. Päris suur summa minu meelest. Kahe peale jagades said mõlemad kasutamiseks 90 senti. Nüüdseks on Marekul juba numbritest väga hea ülevaade ja poes oli päris huvitav vaadata, kuidas ta käis ja uuris hindasid, et mida ta saab osta oma raha eest ja mida mitte. Mareli veel sellest nii aru ei saa ja mina olen nö vahendaja, kes ütleb, kas hind sobib või mitte.

Marek läks aga asjaga väga hoogu ja lõpuks olime oma kohalikus külapoes ligi pool tundi, sest ta ei suutnud ära otsustada, mida oleks kõige mõttekam oma raha eest võtta. Lõpuks panin talle tema valikus olevatest asjadest kaks asja kaalukausile ja siis pidi otsustama, et me ikka enne õhtut poest koju saaks.

Laste rõõmuks on keldris taarat, mis ootab ära viimist, veel omajagu. Nii et igakord kui kohalikku külapoodi asja, on neil ka asja minuga end kaasa pookida :)

allikas


Mareli väike uurimustöö (95/365)

Praeguseks on rasedust nii palju, et kui väga osavalt kuulata, siis peaks kõrva kõhu vastu pannes kuulma beebi südamelööke. Kuna Marelit väga huvitab kõik, mis titaga seondub ja ta väga meeleldi nädalas paaril päeval uurib Raseduse AjaO raamatut, siis rääkisin talle ka seda fakti.

Nii siis hakkas Mareli uurimustööd tegema, et kus see süda lööb. Mainin ära, et liigutusi pole ta veel tunda saanud. Marek korra juba sai. Igatahes Mareli kuulas ühe ja teise koha pealt. Kui küsisin, kas kuuleb südamelööke vastas ta: "ma kuulen siit ainult mingit loksumist."  Aga ega sellega ta uurimus ei lõppenud.

Nii ta kuulas edasi ja "tuvastas" enda teadmiste järgi, kus on beebi jalad, käed ja pead. Kui arvestada tita asendit viimase kahe UH ajal, siis võis ta isegi suhteliselt täppi panna :D Kogu selle uurimustöö aja, oli beebi suhteliselt vaikne ja vaga. Ei julgenud vist liigutada, kui doktor oma tööd teeb. Nii kui Mareli oma tegemised kõhu suhtes lõpetas, hakkas jälle trall. Ei tea, kas oli hea meel, et keegi enam ei torgi ta kaitsebarjääri või just tahtis, et õde temaga veel tegeleks :)

PS! Tegelikult hakkab Marekul ka titeootus vaikselt välja lööma. Näiteks üks päev leidsin ta esikust käru kõigutamast. Ütles, et harjutab :)


Marekuga Tartus käik (94/365)

Käisime täna Marekuga Tartus. Tänaseks oli planeeritud talle kognitiivsete võimete testid. Saamaks kindluse, et ta ikka täiesti kooliküps selles valdkonnas oleks. Kuna käitumise poole pealt on tal omad eripärad, siis psühholoog tahtis kindel olla, et kognitiivsed võimed oleksid eakohased. Nii võiks rahulikult lapse sügisel ikka kooli saata, olenemata, et emotsioonide kontrollimise koha pealt on mõned puudujäägid.

Mind ruumi sisse ei lastud. Vahepeal kuulsin ukse taha, kuidas Marek mõningatele küsimustele vastas jah/ei, aga ega rohkemat ma ei tea, mis kabinetis toimus. Pea tund aega istus kabinetis psühholoogiga ja tegid oma asja. Üks hetk tulid nad uksest välja. Marek ülimalt heas tujus ja samas meeleolus oli ka psühholoog.

Psühholoog kiitis, et pole ammu nii targa lapsega jutustanud. Marek oli kõik vastused ilma igasuguse mõtlemispausita õigesti ära öelnud ja oli vahepeal isegi kildu jõudnud visata. Kuigi meile öeldi, et lõpptulemuse jaoks peab põhjalikult tänase testi tulemsued ära analüüsima, julges psühholoog juba ette ära öelda, et Mareku teadmised on kõrgemad kui keskmine ja koolis saab tema probleemiks pigem see, et ta ta saab teistest kiiremini asjad tehtud, kui et millegagi hätta jääb.

Peale psühholoogi juures käimist tulid tavalised rutiiniks kujunenud käigud - Marek mängudžunglisse ja mulle tunnike vaba aega ringi kolamiseks. Selle aja jooksul leidsin Marelile suveks 60 sendiga jalanõud õue ja vetsu 3 euroga ruloo akna ette. Seda rulood olin juba ammu igatsenud, sest vetsu aken on täpselt sinna poole, kus autod pargivad. Mitte et meil väga keegi külas hetkel käiks, aga vahel ikka ilmub mõni ootamatult ukse taha ja väga kahtlane on potil istuda (eriti pimedas), kui keegi akna all ringi käib :D No nüüdseks on see probleem lahendatud, sest Priit pani kohe ruloo ette ka.

Pärast mõlema "privaataega" käisime söömas. Olen läinud seda teed, et sööme korralikult söögikohas kõhu täis ja nii jääb autos igasugune näksimine ära. Pealegi, enamasti on meil arstivisiit suhteliselt hommikul ja hommikuti kodus väga süüa enne sõitma hakkamist ei jõua. Nii et korralik toit on igati õige valik.

Peale söömist tegime väikse söögipoe šopingu. Ma ise olin selleks ajaks juba nii läbi omadega, et võtsin kõige hädavajalikuma (et õhtul söök laual oleks) ja tulime poest ära. See on see, kui korra kiita, et olemine hea, siis läheb see käest ära. Nii ma nüüd olengi hädine rase, kes ei kannata pikemat aega püsti seista, ilma et pilt eest ära ei hakkaks kaduma.

Seega peale maksmist ronisimegi autosse ära. Jõin paar lonksu värskat ja hakkasime tagasi sõitma. Kuni Puurmani sillani kannatas veel sõita, aga pärast seda oli ikka päris hull lugu juba. Nii uni tuli peale, et lõpuks jäingi lihtsalt kuhugi bussijaama seisma ja lasin silma kümneks minutiks kinni. Marek seletas kogu selle aja, seega päris magama õnneks ei jäänud, aga puhkas silmi piisavalt, et saaksin edasi sõita.

Koju jõudes panin äratuse, et Marelile lasteaeda õigeaegselt järgi jõuda ja ronisin magama. Väga vajalik 1,5 tundi und oli see. Peale ärkamist sai usinalt toimetama hakata ja õhtuks sai tatra-hakkliharoog valmis keeratud :)

Ühel päeval tuleb veel Tartusse ronida sel nädalal. Arvan, et ka selleks päevaks pole midagi enamat mõtet planeerida, kui samad käigud. Enam lihtsalt pole jaksu, et ujuma või mujale uitama minna. Ehk isegi ära jaksaks käia mõnes kohas, aga koju peaks siis küll keegi teine sõitma...


Helista mulle mobiilile (93/365)

Kuulasin hommikul Skyplus raadiot ja seal jagati tasuta telefoni koos kõnekaardiga. Hakkasin mõtlema, et kui paljudel (täiskasvanud) inimestel üldse veel on kõnekaart kasutusel? Ma paari üksikut  tean, kes kasutavad kõnekaarti ühe kindla soodustuse pärast, aga ega rohkem ei tule pähe küll. Eks mul ju ka kunagi, ilusatel aegadel, oli kõnekaart, aga sel ajal olin veel alaealine või oli olukord selline, et eelistasin pigem raha kanda peale siis, kui seda oli :D

Tegelikult olen ma selline inimene, kes üldse ei salli numbrite vahetamisi. Seda nii teiste kui enda puhul. Kui ma kunagi telefoni sain, siis oli mul Simpel kõnekaart. Ma isegi ei tea, kas sellist kõnekaarti enam eksisteerib. See number oli mul mingi paar aastat, sest siis ma sain aru, et sellega küll ikka väga ei saa ööd läbi telefoniga rääkida :D  See oli see aeg, kus oli vaja ju ikka pidevalt pläkutada sõbrannade-poistega ja smsse saata tihedalt.

Kui turule tuli ZEN kõnekaart, siis saigi Simpel välja vahetatud ja sain uue numbri. Kuigi kõneminut oli kõvasti odavam (aga praeguste hindadega võrreldes siiski veel ülim ulme), oli see minu jaoks nõme ettevõtmine. Just sellepärast, et tuli hakata teavitama inimesi, et mul on uus number. Kuna see ettevõtmine mulle väga ei meeldinud, siis järgnevaks (vähemalt) kaheksaks aastaks jäi mul täpselt sama number.

Tegelikult oleks mul ilmselt siiani sama number, kui ZEN kõnekaardi numbriga oleks olnud võimalik liituda. Enamasti on nii, et kõnekaardi numbri saab nö kaasa võtta, kui lepinguliseks kliendiks lähed, aga ZENiga ei saa. Vähemalt siis veel ei saanud, kui ma tahtsin lepingut saada. Aasta otsa venitasin kummi ja lootsin, et ikka üks hetk muudetakse seda, aga lõpuks viskas täiesti üle ja võtsin uue numbri.

Praegu on siis mul kolmas telefoninumber oma elu jooksul. Esimene number, mis pole kõnekaart, vaid lepinguline. Leping on meil Diiliga. Mina olen väga rahul, sest levi hea, Internet nutikas tasuta ja siiani pole veel ükski teine firma suutnud meile paremat pakkumist teha. Põhimõtteliselt on mul selline pakett, kus diili numbritega räägin tasuta (lisa 1 euro eest), SMS-e on ka paras ports tasuta (äkki 100, kui õigesti mäletan), 100 minutit on tasuta ükskõik kuhu võrku (v.a eri tariifsed numbrid), Internet telefonis tasuta (kuigi kuskilt maalt kiirus väheneb kõvasti, aga piisavalt kiire siiski, et oma asju ajada vajadusel). Ja kuumaks on ühele telefonile nõks alla nelja euro.



Kui palju te olete elu jooksul telefoni numbrit vahetanud ja kas kasutate kõnekaarti või on teil liitumine? 

25. rasedusnädal (92/365)

Sümptomid:  õhupuudus

Kaaluiive: +10kg

Tähtsam info nädala kohta: Emakas on nüüd umbes jalgpalli suurune. Kui kõrv panna vastu ema kõhtu, võib beebi südamelööke kuulda. Laps on nüüd vastsündinu proportsioonidega. Tal arenevad lihased ja naha alla lisandub rasvapolstrit, mis kaitseb pärast ilmaletulekut temperatuurimuutuste eest. Nahk on veel õhuke ja kortsuline.

See nädal möödus veelgi kiiremini, kui eelmine. Kui veel nädal tagasi julgesin loota, et mul tuleb väga vaba nädal, siis nüüd, kui nädal läbi, pean ütlema, et see oli eelmisest veelgi kiirem. Suutsin oma asju nii planeerida, et igasse päeva jagus käimisi ja sõitmisi.

Videoga oli see nädal eriti hea lugu. Igakord, kui kaamera paika sain sätitud, hakkas poole filmimise pealt mul nii halb, et asi jäi pooleli. Kui juba ligi kümnendat korda sama jant kordus, sain aru, et ju siis see nädal pole vaja kaamera ette ronida.

Videos tahtsin rääkida teile oma uuest kaebusest seoses rasedusega. Selleks on õhupuudus. Mingil määral on seda ka enne esinenud, aga enamasti olukordades, kus on väga palav või ma olen tugevalt pingutanud. Nüüd aga kipub seda juhtuma igas olukorras ja enamasti hetkedel, kus seda kõige vähem ootan.

Lisaks sellele, et hingamine muutub raskeks, hakkab mul ka paha olla. Pilt tahab eest ära kaduda ja süda hakkab puperdama. Põhimõtteliselt läheb olemine oma 10-15minutiks väga kehvaks. Kui saan rahulikult istuda-pikutada ja hingata jahedat, värsket õhku, läheb see ilusti üle.  

Eriti kipub sellist olemist esinema siis, kui ma süüa teen. Kuna meil kodus pole muud pliiti, kui vaid puuküttepliit, siis seal kuuma pliidi ääres olek on üks hetk, kus sellised õhupuuduse-iivelduse-uimasuse hood on kiired tekkima. Seetõttu viimasel ajal väldin pliidi ääres olemist nii palju kui võimalik.

Muus mõttes on rasedus kulgemas parimas olekus. Ei ole mul tekkinud veel seljavalusid, vaagnaluuvalusid. Pole erilisi probleeme magamise ega ka kõndimisega. Samuti ei esine mul ka veel mingeid lekkeid rindades ega mujal, mis nii mõnelegi rasedale juba probleeme tekitab. Vahel on väiksed valearvestused kõhu suuruse tõttu ja jään kuhugi kinni või kõht jääb ette, aga see on pigem paratamatu kõrvalmõju, kui kaebus.


Järgmine nädal üritan teha ühe postituse beebiasjadest, arvatavasti siis video kujul :)

Hambaarsti külastus (91/365)

Käisime eile lastega hambaarsti juures. Eelkõige läksime sinna Marekuga, sest kartsin, et tal kahe piimahamba asemele ei olegi uusi tulemas. Meil suguvõsas paar juhtumit sellist ja Marekul ei ole ka juba pikemat aega kahte auku miskit asemele kasvamas. Pealegi sai aasta eelmisest külastusest just mööda ka. Kuigi aja panin ainult Marekule, saime ka Mareli hambad üle vaadatud.

Esimesena sai toolile Marek. Kohe arst kiitis, et Marekul on väga head ja tugevad hambad. Ilusad puhtad pidid ka olema. Kontrollis neid murekohti ja lükkas mu kahtlused kohe ümber. Ütles, et need hambad peaks järgmise kahe kuu jooksul tulema hakkama ja täitsa võimalik, et nende kasvamine võib ka kuni sügiseni venida. Ühesõnaga katsudes olevat need hambad ilusti tunda ja muretsema ei pea :) 

Marekult leiti ka üks imepisike auguke. Algselt ütles, et seda polegi vaja parandada, sest see  piimahambas ja nii mikroskoopiline auk, et hammas jõuab arvatavasti ära vahetuda enne, kui see auk muret tegema hakkab. Aga kuna jutu käigus tuli välja, et Marekul pole seni ühtegi auku parandatud, siis nad mõtlesid nö hambaarsti töö tutvustamise eesmärgil selle augu ära parandada. Siis lapsel aimu, et ei käida seal toolis ainult hambaid näitamas, nagu siiani on olnud :) 

Kuna ukse taga järjekorda polnud, sai Mareli ka hambad ette näidata. Eriti tore oli see just seetõttu, et ta väga ise tahtis. Arst ütles veel, et kui laps nii väga tahab, siis seda tuleb ära kasutada. Tavaliselt ikka vastupidised olukorrad nende kabinetis. Kiitis ka Mareli hambaid, aga neid pisikesi augukesi leidis lausa kolm. Ühe neist parandas ära ja saime teisipäevaks uue aja. 

Mõlemad lapsed said väikse mänguasja ka ja mina sain ka kõvasti kiita, et mul nii tublid lapsed :D Ma ei kujuta ette siis, mis seisus need lapsed tavaliselt sinna kabinetti tulevad, aga ütles, et vahelduseks on ikka väga tore, kui tulevad ilusate hammastega lapsed, kes ilusti toolil on nõus istuma. 

Ära tulime, siis sai terve tee räägitud, miks hambaid ikka plommitakse ja mis see plomm üldse on. Ja muidugi sain Marelilt lubaduse, et õhtuti saavad ka ikka hambad ilusti pestud. Nüüd tuleb ainult leida mõni asjalikum hambapasta, mis talle sobib. Kuna jäävhambaid juba paar suus, siis väga neid laste hambapastasid ei usalda (nagu näha, ei tee vist nad oma tööd nii ideaalselt). Marek peseb mul ammu juba minuga sama sensodyne hambapastaga, aga Marelile see ei sobi. Marekul on ka oma suuloputusvesi olemas.

Mis hambapastaga teil 5 aastased hambaid pesevad? 



katus lendas ehk meil tormab õues (90/365)

Tulime just lastega hambaarsti juurest. Esimese hooga tulime tuppa ära ja ei märganudki, mis õues juhtunud on. Hakkasin siis telefoniga rääkima ja poole jutu pealt jäi pilk õue ja avastasin, et katus on jooksu pannud. Ma ei ole veel vaatama jõudnud, kas eterniidiplaadid jäid terveks või mitte. Loodan, et jäid, sest muud kohe tagasi panna küll pole.

Vaesed koerad peavad nüüd lageda taeva all magama kuniks Priit kuudile jälle katuse peale saab tekitada. Kui hästi veab, siis paneb samad plaadid õhtul tagasi. Kui ei vea, tuleb miskit leiutama hakata, sest ega iga päev ju nii kuiv pole, kui täna ja vihma kätte koeri ka jätta ei taha.

Blogi auhindade valimised (89/365)

Kes vähegi Eesti blogidega kursis, on vast kuulnud et Marimell ja Mallukas teevad koos sellist ettevõtmist nagu Eesti blogiauhinnad 2015. Alguses oli mu jaoks see natuke kummaline, sest suhteliselt loogiline on, et kui nad oma blogides seda ettevõtmist reklaamivad, siis ilmselgelt enamuste kategooritate võitjad oleks nad ise, aga nüüd on nad teinud sellise lehe, mis ehk natuke neutraliseerib tulemusi.

Keda siis mina nomineeriks seal välja pakutud valdkondades?

Moe-ja ilublogi - ausalt, ei jälgi neid, seega ei saa kedagi pakkuda. Lihtsalt panna kellegi nimi, sest ta on paar korda oma ripsmedušši või kleiti näidanud, ei pea õigeks. 


Beebiblogi - siia alla arvestan ma ka rasedusblogid, sest eraldi kategooriat selleks pole. Ma arvan, et parimaks jääks Briti blogi

Toidublogi - jällegi, ei loe väga selliseid, mis ainult toidule keskenduksid. 

Meisterdus/kunsti/käsitöö/ ehitus/remont jms blogi - http://missestenam.blogspot.com/ ; kuigi ta kirjutab kõigest muust ka väga palju, siis remondi poole pealt paremat ei ole veel leidnud. 

Reisiblogi/elu välismaal  - ei jälgi selliseid väga

Ajakirjanduslikblogi (Õhtulehes, Pere ja Kodus olevad jne blogid) - pere ja kodu blogidest Liivi blogi on väga tore lugemine. 

Foto/video/tehnikablogi - pole vist kõige pädevam, et nominante välja pakkuda, sest ei jälgi neid nii pidevalt. 

Huumori/arvamusblogi - ma arvan, et äkki siia arvamusblogi alla sobiks hundiulg

Elustiiliblogi - Kindlasti miumei Merje blogi

Spordiblogi - Margiti blogi on jätkuvalt ülihea, kuigi hetkel ma spordiblogisid väga palju enam ei jälgi.

Lisaks soovime teada, kes on kõige kõigemad…

Tublim blogija - Ma ei tea, mida küll tubliduse all silmas peetakse, aga paneks siia alla kandidaadiks Jaanika

Naljakam blogija - Ma seda tõesti ei oska öelda. 

Stiilseim blogija - Britt vist jääb esimeste hulka selle koha pealt. 

Sinu lemmik blogi - hetkel pean ütlema, et selleks on miumei Merje blogi.  

Minge teie ja pange ka oma kandidaate. Soovitan julgelt panna ka teisi blogijaid kui vaid Marimell ja Mallukas ise. Kuigi ma mõlemaid loen ka ise, siis minu meelest on meil veel väga palju teisi toredaid ja huvitavaid blogisid ja blogijaid ;) 

Vankrisaaga läbi (88/365)

Mulle tundub, et ümber ringi on kõik juulikuu rasedad jõudnud nii kaugele, et A ja O on praegu lapsele riiete varumine, vankri-turvahälli valimine ja toa paika sättimine. Nagu varemgi olen maininud, siis ma selle rasedusega olen sellest rongist maha jäänud. Aga vankri koha pealt võin vähemalt joone alla tõmmata.

Ma olen suhteliselt raseduse algusest saati olnud täiesti kindel, mis vankriga ma kärutama hakkan. Üks tuttav lubas hea hinnaga enda vana vankri maha müüa ja kuna see oli täpselt selline vanker, mis maale kruusateedele sobiks, siis polnudki mingit kaalumist. Õnneks või kahjuks aga vaatama ma seda kohe kuidagi ei jõudnud ja seega ostmine muudkui venis ja venis.

Siis aga juhtus selline asi, et mul avanes võimalus saada üks teine vanker ja tasuta. Samuti väga ilus ja korralik vanker. Seega oli mul suur dilemma. Kas võtta see vanker, mille ma olin ära lubanud osta või siis võtta see, mille tasuta saaks. Tuttava omal oleks olnud veidi parem vedrustus arvatavasti, aga mulle välimuselt meeldis tasuta variant rohkem. Samas palju seda beebit see välimus kotib, eks?

Ühesõnaga pikalt kaaludes, kirjutasin tuttavale ka, et nii nõme olukord ja ma võtan selle tasuta vankri ikka. Kuigi ma tean, et see tasuta vanker ei oleks niisama seisma jäänud, siis ega kelleltki ei jookse mööda külgi maha väike rahaline kokkuhoid. Ühesõnaga nüüd on mul esiku nurgas seismas üks vanker ja ootab kärutamist :)

Vanker ise on selline, nagu all pildil (netist võetud, aga näeb välja täpselt selline).


Nüüd tuleks hakata mõtlema, mis ma oma beebsule selga panen ja kuhu ma need riided paigutan. Aga ma arvan, et erinevalt teistest rasedatest, on mul selle kiire asjaga aega veel küll :D

Natuke majast (87/365)

Remondist pole sada aastat kirjutanud. Seda kõige lihtsamal põhjusel - suurt midagi pole vahepeal teha jõudnud. Priidul on väheke kass peal selle teema kohapealt ja igapäevaselt enam nokitseda ei jaksa. Kevade saabumisega on päris mitu nädalavahetust kulunud õues toimetamisele ka ja nii see remont on seisma jäänud.

Aga ega ma olen nii jube naine, et käin vannitoaga jätkuvalt Priidule pinda, nagu ora tagumikus :D Muu remondi suhtes üritan olla vaikne ja vaga, aga ma juba nii nii väga tahaks vanni saada! Eks ta ise tahaks ka, seega hakkasime nüüd lõpuks vaikselt vannitoaga tegelema.

Täna saabus vann, et põranda valamisel, seinte ehitamisel ja üldse toa planeerimisel oleks hea arvestada ja lõpuks ikka kõik ilusti õige koha peale saaks. Esialgse plaani järgi oli mõte vannituppa nii vann kui dušinurk mahutada. Nii, nagu ideaalis ma tahaks, ilmselt ei mahu, aga nüüd ongi see hetk, kus tuleb kõik täpselt üle mõõta ja arvestada. Dušinurk tuleb meil erimõõtmeline nii või naa, seega paar cm-it väga ei mõjuta, aga kuhu seina mis läheb, tuleb ära otsustada. Arvestades ka fakti, et vannituba on meil päris tilluke.

Loodan, et äkki kuu aja pärast saab mõne pildi ka üles panna vannitoa edusammudest, kiiremini ei looda kuhugi väga jõuda.

Tuuletõket sai ka veidi pandud teisele korrusele ilusate ilmadega

24. rasedusnädal (86/365)

Sümptomid:  vererõhu kõikumisest tingitud häired   

Kaaluiive: +9kg

Tähtsam info nädala kohta: Laps on 24. rasedusnädalaks ligikaudu 30 cm pikk ja kaalub umbes 600-800 g. Tital kasvavad kulmud, ripsmed ja juuksed. Ta imeb näppu ja liigutab aktiivselt. Loode reageerib ema erinevatele meeleoludele, kuuleb ema häält ja tunneb selle ära ka pärast sündi. Kuna emakapõhi on tõusnud juba nabast kõrgemale, võivad alakõhule hakata tekkima punakad venimistriibud. Neid võib tekkida ka rindadele ja puusadele.

Lõpuks on käes kauaoodatud puhkus. Tegelikult polegi see veel eriti kohale jõudnud ja täitsa kummaline on mõelda, et nüüd ei ole tööle päris pikalt asja. Teistpidi jällegi on tore, et rohkem aega kodus toimetada. Seda enam, et soojad ilmad jõuavad järjest lähemale ja õu ning tulevane aiamaa ootavad oma osa sellest vabast ajast.

Kuigi kolmapäeval oli viimane tööpäev, sai veel neljapäeval kodus olles piisavalt lastekisa ja melu nautida. Sel päeval oli meil kodus vahelduseks kahe lapse asemel neli last. Sain natuke aimu, mis tunne on elada, kui sul neli alla seitsme aastast last kodus. Ütleme, et kui see oleks igapäevane, siis viskaks närvi mustaks vist vahel küll, aga kõige hullem polnudki. Olen teinekordki nõus mõned lapsed päevaks külla kutsuma :D Vähemalt seni, kuni tita pole sündinud ja mul lõpuraseda tüdimus ega tervisehädad pole peale tulnud. Sellest on veidi juttu ka siin. 

Tervisest rääkides on puhkuse algusega kõigil tervised jälle paika läinud. Minu viimanegi nohu ja kurguvalu kadusid kui vits vette ühe ööga. Samuti saime tütre kõhuhädast kiirelt lahti ja üldse on kõigil olemine väga tipp-topp.  Ei teagi, kas tõesti mõjus see tööpinge kadumine nii positiivselt, aga praegu on  päris koomiline mõelda, et viimane kuu tööl olles pidi olema selline haiguste kadalipp, et nüüd vabal ajal olla terved kui purikad.

Ees on ootamas nädalavahetus pühade meeleoluga. Millegi pärast olen suutnud see aasta munade vaimustusest kõrvale põigelda ja kui lapsi poleks, siis jätaks hea meelega need pühad üldse vahele. Aga laste pärast tuleb siiski veidi mune värvida ja koksida. Õnneks lähme munadepühi pidama maale ja seal on teisi, kes on piisavalt suured entusiastid sellel teemal ja korvavad minu ajutise laiskuse antud valdkonnas.


Lõpetuseks veidi beebi tegemistest ka. Nüüdseks võib tõesti tema toimetamisest ka eraldi lõigu lausa kirjutada, sest paigal ta väga püsida ei soovi. Minu õnneks on liigutused siiski veel mõnusalt rahulikud ja talutavad. Pigem selline mõnus torkimine, kui piinavate löökide jagamine ribidesse. Aga eks see aeg ka peagi ees.  Seni olen siiski veel arvamusel, et seekordne beebi on tunduvalt tagasihoidlikum vehkleja, kui kaks eelnevat. Vähemalt löökide tugevust arvestades.   

Et tööd ikka jätkuks (85/365)

Kuigi eile oli mul viimane tööpäev, suudan ma ikka luua olukordi, kus lastekisast puudust tunda ei saaks. Sain tänaseks endale koju kaks last juurde, seega on mul  kodus üks kuuene, kaks viieaastast ja üks kahene. Kooslus on päris hästi toimiv, kui välja jätta kahese oskamatus teatud asjadega ringi käia ja Mareku pidev käsutamine (sest alati on ju hea teistele moraali pidada, olenemata, et endalgi vahel asjad laiali jäävad).

Ega siis sellest veel piisa, et lapsi kodus topelt rohkem on. Ma pidin ikka täna veel ette võtma lastetoas mööbli ümber paigutamise ja koristamise ka :D Õnneks oli mul natuke lapstööjõudu, keda tööle rakendada. Mareli nagunii oli naakunud paar päeva juba, et millal ta põrandaid pesta saab. No nüüd sai oma lemmiktegevusega tegeleda ja kella natuke edasi veeretada.

mängukaksikud

Samuti oli tunnikeseks rahu garanteeritud, kui andsin neile kätte kleepsud, natuke paberit ja käärid. Võisid nendega teha, mida tahtsid. Ainukesed tingimused olid, et kleepsud käivad ainult paberile ja peavad ka kahesel silma peal hoidma. Ja muidugi enda järelt peab tuba korda jääma. Sama lugu oli ka voolmisasjadega (mis hõivasid teise tunnikese).

Marek ainukesena hoidis käelistest tegevustest eemale ja käis rohkem minu sabas. Talle ei meeldi endast väiksematega väga mängida. Eriti kui nad ei taha mängida neid mänge, mida tema tahaks ja täna nii kuidagi välja kukkuski. Pigem oleks ta külla oodanud mu nooremat venda, kes oleks temaga hea meelega arvutis mänginud (kuhu aga mina Marekut täna kohe üldse ei lubanud).

11 ajal söötsin kõhud lastel täis ja võtsin appi parima lapsehoidja- multika. Korraldus ka sai kätte antud, et multika vaatamine ja peale seda lõunauni. Kahene võttis korraldust üliolulisena ja jäi juba multika alguses magama (eks kella pooleseitsmene saabumine hommikul aitas veidike siin kaasa). Teised kolm keerutavad veel siiani voodis, aga välja ka ei saa. Ega mul väga oluline polegi, et magavad. Peaasi, et natuke aega rahulikult pikutavad ja mina ka puhata hetke saan :)

Taimede ettekasvatus (84/365)

Kuigi meil ei ole veel kasvuhoonet ega aiamaad, on meil sellest aastast alates plaanis oma aianurk teha ja seda päris korralikus ulatuses. Omaasi, kui palju me realiseerida ka mõttest jõuame (arvestades, et põhilise aias majandamise aja olen ma lõpurase), aga plaanid on vägevad :D Selleks, et midagi üldse maha istutada/külvata, tuleb aga teha veidi eeltööd.

Nende viljadega, mida saab kohe aiamaale panna, on lihtsam. Nende jaoks on vaja ainult aiamaa plats valmis kaevata ja peenrad teha (mis tegelikult on ka omaette katsumus). Mõningad taimed tahavad aga ette istutamist. Märtsis pani Priit meie tomatitaimed juba kasvama. Praeguseks on enamus neist ilusti üles tõusnud ja kohe varsti peaks hakkama neid juba ümber istutama.

Munaresti taaskasutus
Lisaks tomatitele on plaanis ette kasvatada kurki ja suvikõrvitsat. Ehk midagi veel, aga rohkem seemneid pole koju veel ostnud. Näiteks kapsa ja lillkapsa taimed võiks ka ette kasvatada, aga ega ma ju väga tea, mida üldse tuleks ette kasvatada. Ma olen selles rohenäpluses veel suht koba, sest pole enne ju niimoodi ise toimetama pidanud. Aga inimene õpib kogu elu ja kui juba oma õu ja aed on olemas, siis oleks patt ka mitte aianurka teha.

Kes tegeleb taimede ettekasvatamisega võiks kommenteerida, et mida ja millal tuleks ette kasvatada, mida soovitaksite pigem taimedena osta ja milliseid huvitavaid leida teie aiamaalt võib leida, mida tavaeestlasel ehk ei kasva?