24. rasedusnädal (86/365)

Sümptomid:  vererõhu kõikumisest tingitud häired   

Kaaluiive: +9kg

Tähtsam info nädala kohta: Laps on 24. rasedusnädalaks ligikaudu 30 cm pikk ja kaalub umbes 600-800 g. Tital kasvavad kulmud, ripsmed ja juuksed. Ta imeb näppu ja liigutab aktiivselt. Loode reageerib ema erinevatele meeleoludele, kuuleb ema häält ja tunneb selle ära ka pärast sündi. Kuna emakapõhi on tõusnud juba nabast kõrgemale, võivad alakõhule hakata tekkima punakad venimistriibud. Neid võib tekkida ka rindadele ja puusadele.

Lõpuks on käes kauaoodatud puhkus. Tegelikult polegi see veel eriti kohale jõudnud ja täitsa kummaline on mõelda, et nüüd ei ole tööle päris pikalt asja. Teistpidi jällegi on tore, et rohkem aega kodus toimetada. Seda enam, et soojad ilmad jõuavad järjest lähemale ja õu ning tulevane aiamaa ootavad oma osa sellest vabast ajast.

Kuigi kolmapäeval oli viimane tööpäev, sai veel neljapäeval kodus olles piisavalt lastekisa ja melu nautida. Sel päeval oli meil kodus vahelduseks kahe lapse asemel neli last. Sain natuke aimu, mis tunne on elada, kui sul neli alla seitsme aastast last kodus. Ütleme, et kui see oleks igapäevane, siis viskaks närvi mustaks vist vahel küll, aga kõige hullem polnudki. Olen teinekordki nõus mõned lapsed päevaks külla kutsuma :D Vähemalt seni, kuni tita pole sündinud ja mul lõpuraseda tüdimus ega tervisehädad pole peale tulnud. Sellest on veidi juttu ka siin. 

Tervisest rääkides on puhkuse algusega kõigil tervised jälle paika läinud. Minu viimanegi nohu ja kurguvalu kadusid kui vits vette ühe ööga. Samuti saime tütre kõhuhädast kiirelt lahti ja üldse on kõigil olemine väga tipp-topp.  Ei teagi, kas tõesti mõjus see tööpinge kadumine nii positiivselt, aga praegu on  päris koomiline mõelda, et viimane kuu tööl olles pidi olema selline haiguste kadalipp, et nüüd vabal ajal olla terved kui purikad.

Ees on ootamas nädalavahetus pühade meeleoluga. Millegi pärast olen suutnud see aasta munade vaimustusest kõrvale põigelda ja kui lapsi poleks, siis jätaks hea meelega need pühad üldse vahele. Aga laste pärast tuleb siiski veidi mune värvida ja koksida. Õnneks lähme munadepühi pidama maale ja seal on teisi, kes on piisavalt suured entusiastid sellel teemal ja korvavad minu ajutise laiskuse antud valdkonnas.


Lõpetuseks veidi beebi tegemistest ka. Nüüdseks võib tõesti tema toimetamisest ka eraldi lõigu lausa kirjutada, sest paigal ta väga püsida ei soovi. Minu õnneks on liigutused siiski veel mõnusalt rahulikud ja talutavad. Pigem selline mõnus torkimine, kui piinavate löökide jagamine ribidesse. Aga eks see aeg ka peagi ees.  Seni olen siiski veel arvamusel, et seekordne beebi on tunduvalt tagasihoidlikum vehkleja, kui kaks eelnevat. Vähemalt löökide tugevust arvestades.   

No comments:

Post a Comment