Surnuaed (97/365)

Käisime täna Marekuga surnuaias. Millegi pärast oli selline tunne, et võiks surnuaialt läbi käia, kui Tartust tagasi sõitsime. Ma sõidan Arussaare surnuaiast muidu päris pidevalt mööda, aga millegi pärast pole sinna pidama jäänud juba aastaid. Täna siis oli selline tunne peal, et peaks seisma jääma ja kuna Marek tahtis ka, siis nii tegimegi.

Marek pole oma kuue eluaasta jooksul kordagi enne tänast surnuaias käinud. Meie õnneks pole tema mäletatava elu jooksul ühtegi lähedase surma olnud. Üks surm tema elu jooksul on küll olnud, aga siis oli ta kolmekuune ja ma ei hakanud teda matustele viima. Seega puudub tal ka kogemus matustest või kellegi kaotusvalust.

Täna läksime surnuaeda, et üldse näidata, milline üks surnuaed välja näeb. Ja muidugi otsisime üles minu vanavanemate haua. Ma polnud ise seal väga kaua käinud. Esialgu tundus surnuaed kuidagi väike. Mäletasin seda tunduvalt suuremana, aga eks viimastel käikudel seal olin ise tunduvalt väiksem ka. Õnneks leidsin õige koha ilma probleemita üles.

Marekule meeldis surnuaial olla kahtlaselt palju :D Ta luges hauakividelt nimesid ja küsis igasugu küsimusi. Väga huvitas teda, miks on haudadel erinevad hauaplaadid ja ristid. Ei saanud ta ka aru, miks ühed hauad on rohtu kasvanud, aga teised täitsa rohuvabad. Ühesõnaga seletamist oli rohkesti.

Rääkisin natuke enda perekonna haudades puhkavatest inimestest ka, nii palju kui ma üldse neid mäletan. Kõik kolm, kes meil seal kalmistul puhkavad, on surnud juba pikka aega. Marek ei ole vist ühtegi neist isegi pildi pealt näinud (mu vanaema ehk isegi korra on). Seega pigem eelistas ta siiski rääkida haudadest ja surnuaiast üldiselt.

Ma ei teagi, kui palju kuue aastasele peaks rääkima surmast, surnuaiast ja kõigest sellega seonduvast, aga täna tundus kuidagi õige päev/hetk olevat sealt läbi käia ja last veidi valgustada sel teemal. Tundub, et Marek võttis seda kõike väga murevabalt ka. Ja päris reaalselt mõistis olukorda minu meelest. Sai ka mõne koha pealt asjad selgemaks, näiteks surnust üles tõusmine. Nimelt alguses ta ikka arvas, et inimesed tõusevad öösel hauast üles (nagu multikas), aga seletasin, et päriselus nii ei toimi asjad. Sai aru küll.

PS! tegelikult on meil Marekuga surmateema viimasel ajal üleval olnud küll. Selle lennuõnnetuse tõttu, kus piloot vastu mägesid sõitis. Seega tagant järgi mõeldes sobis tänane külastus meie praeguste jututeemade juurde väga hästi.


2 comments:

  1. Ma olen aus, mulle on päris üllatav lugeda, et 6 aastane pole siinai surnuaias käinud, pole üldse halvas mõttes mõeldud, lihtsalt üllatav minu jaoks.
    Kuna meie käime surnuaias vähemalt kord kuus, ikka on kellegi surmaaastapäev, sünniaastapäev, hingedepäev, jõulud, lehti vaja riisuda, lilli istuda jne ja alati on ka 4 aastane kaasas olnud, on olnud sünnist saatis (beebiga kas siis vankriga või turvahällis) ja tundub ka normaalne teda kaasata ja rääkida temaga sel teemal. Vahel on küll olnud pikem vestlus teemal, kuidas käituda surnuaias, et ei tohi joosta ja vaikselt peab rääkima jne, aga need on ka aina harvemaks jäänud. Laps teab, mis on surm ja kui inimene sureb, siis läheb nö mulla alla magama ja meie viime talle küünlaid ja lilli, et teda meeles pidada.
    Samas matustele pole me kaasa võtnud, kuigi kui ta oli 2 aastane oli lähedase inimese surm, siis pole matused minu jaoks lapse koht ja pigem ei võta kaasa.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meil ongi asi vist selles, et enamasti käivad haudu korrastamas ja tähtpäevadel külastamas mu vanemad ise. Mulle üldiselt väga ei meeldi surnuaial käia. Isegi kui teise vanaema haual olen käinud vahepeal, siis alati ilma lasteta.

      Tegelikult vist peaks veidi tihedamini ise (koos lastega) käima seal, et ka lapsed näeks, mida surnuaial üldse tehakse.

      Delete