haigla koti sisu (136/365)

Kui und ei ole, siis võib võtta natuke aega, et lõpetada üks postitus, mis ammust aega mustandina seisab. Pikalt seisis ta päris tühjana, vaid pealkiri oli pandud. Et ma ikka üks hetk sellele mõtlema hakkaks. Siis sai ühel hommikul isegi natuke midagi kirja pandud. Nüüd, kui jälle unepuudus kimbutab, mõtlesin asja lõpuni paika panna. Vähemalt paberile. Kuna asjad kotti jõuavad, ei kujuta ette :D

Mõningad asjad, mis haiglakotti lendavad, on täiesti iseenesest mõistetavad: 
* rasedakaart 
*fotoaparaat- kindlasti peab laadija ka hoidma kuskil kotis juba varakult, sest muidu jätan selle kindlasti maha ja keset esimest pildistamise hullust beebiga kahekesi avastan raudselt, et aku on jäetud täis laadimata. 
* Endale tualett-tarbed. Kuigi arvatavasti mind kaua sees ei hoita, sest normaalse asjade käigu puhul (sülitame nüüd kolm korda üle õla, et kõik sujuvalt läheks) lastakse mind hiljemalt teisel päeval arvatavasti koju. Korduvsünnitajaid väga kauaks "spaasse" ei jäeta :D Aga hambaid tahaks ikka pesta ja peale sünnitust end ära loputada. Ahjaa, juukseid võiks ka vahelduseks kammida, nii et juuksehari läheb ka siia alla.
*suurem rätik - enamasti on haiglates tillukesed rätikud, millega võib nägu ja käsi kuivata, aga mitte ennast üleni. 
* "vanaema mähkmed" - tean, mõningad võtavad lihtsalt öösidemed kaasa, aga ma parem lähen kindla peale välja. Ma isegi ei mäleta eelnevatest kordadest, kas neid haiglas anti või mitte (millegi pärast justkui tunne, et ei antud), aga mäletan seda, mis võib juhtuda, kui peale pikka pikutamist püsti tõusta. Seega - neid võib vaja minna :) 
* Spets alukad - Need võrgumoodi. Kes pole enne rase olnud, ei pruugi aru saadagi, millesti jutt, aga panen siia lingi - SELLISED asjad on need. Mõni kiidab, teine laidab. Mina olen eelnevatega kasutanud ja rahule jäänud. Kasutan seekord ka. 
* arvuti + laadija - tegelikult seekord ma isegi pole väga kindel, kas viitsin seda kaasa tassida, sest nüüd on juba telefon, mis pooleldi arvuti eest. Aga eks vaatab kui kiireks minekuga läheb. Seda ette pakkida nagunii ei saa. 
* Sussid - neid ma pean ostma minema. Vaikselt tegelikult kaalun küll sokkide kasutamise varianti, sest paljajalu ka kuumas juulikuus (oletame, et juulikuu suvekuuna on ikka soe) ei tohi Paides käia. Mareku sünnitusest see kogemus käes (sain riielda selle eest) :D 
* juua - Eelmistel kordadel on Priit jääteed lademetes mulle haiglasse toonud. Seekord ise vist kukil 6 pakki kaasa ei tassi, aga pudeli peab kotinurka suruma küll. Paljud väidavad, et süüa peaks ka võtma. Eks mõne snäki tõesti vist peaks igaksjuhuks koti viskama (müslibatooni vms), kuigi mul pole väga erilist mälestust, et ma suures näljas oleks olnud eelmistel kordades ja väga õgardada oleks tahtnud... Ehk ma lihtsalt ei mäleta seda (nagu paljusid muid asju, vanaks olen vist jäänud :D ) 


Mõned asjad on sellised, mis tahtsid meelde tuletamist, et neid võib ka vaja minna: 
*rinnapadjad - neid võib, aga ei pruugi vaja minna. Mõned võib siiski kotti kaasa panna. Ei võta nad ju eriliselt ruumi. 
*tagavara rinnahoidja - kuigi ma usun, et ma saan kiiresti haiglast välja, aga igaksjuhuks võiks ühe veidi suurema ja mugavama variandi kaasa võtta. 
* küünekäärid - hea oleks kaasa võtta titaküünte lõikamiseks. Alguses nad muidu võivad end küünistada.
*niisutav huulepulk/balsam  


On ka asju, mida soovitatakse kaasa võtta, aga ma kaasa ei paki: 
* hommikumantel - selle saab haiglast ka. Oma jagu jõuan lasta täis oksendada ja pissida kodus ka. 
* oma öösärk - Samamoodi kasutan haigla oma. Nõukaaegsed "kitlid" on ju nii nunnud :D 
* mugavad riided koju tulekuks - lähen samadega, millega tulin. Kui just mõnda äpardust teel haiglasse ei juhtu. Sellisel juhul lasen kellelgi järgi tuua midagi. Ise kaasa pakkima ei hakka. 
* tita mähkmed - seni on ikka haiglast neid saanud piisavalt (vähemalt Paides). 
* titale riided haiglas kasutamiseks - kasutame haigla omasid :) 
* turvahäll ja kojutoomise riided - need ma panen valmis koju ja lasen hiljem järgi tuua. 

Kindlasti on midagi veel, mis mul kahe silma vahele on jäänud. Andke kommentaarides märku ja täiendan nimekirja ;) 


Kes kapsataimi tahab? (135/365)

Nii, mul on jälle taimede uputus. Kartuses, et mu kapsad ei lähe kasvama (Internetis palju infot, et kapsas selline looder vennike, kes ei taha hästi ümber istutamist üle elada ja sajal muul põhjusel kipuvad ära koolema), külvasin terve hunniku endale. Et õiget pilti saada, et kui palju kapsataimi mul nüüd on, võin öelda vaid, et kõik läksid kasvama.

Pooled istutasin ümber eraldi potikestesse, et nad ikka korralikult areneda saaks. Väike lootus oli, et ehk mõni sureb sealt ära ja ei pea neid ära viskama niisama (kuigi ümberistutamisel viskasin oma 10-15 pisemat taime nagunii ära), aga nagu kiuste kasvavad kõik suurima usinusega.

Seega, kes tahab natukenegi kapsataimi, siis võib jälle ühendust võtta. Lisaks on 1 kasvuhoone kurk ka ootamas oma saatust, ülejäänud olen suutnud laiali jagada või endale lisaks istutada. Mareli igatahes lubas kõik kurgid ise ära süüa, kui suurem kurgiuputus peaks tekkima :) Lisaks arvas Priit, et eks tuleb siis küla vahel üks tiir teha ja jagada kurki ära, kui muidu kohe mitte nende ära söömisega hakkama ei saa.

Kapsastega on plaan praegu selline, et kui nüüd maha istutatud kapsad (täna sai ühed taimed maha pandud) peaks ilusti kasvama jääma kõik, siis pole muud teha, kui maad juurde kaevata. Ei raatsi mina taimi ära visata (vähemalt neid, mida juba olen ümber eraldi kasvama pannud). Ütlesin juba Priidule, et järgmine nädal möödub tal arvatavasti aiamaad kaevates :D Muidu poleks ruumiga hullu, aga kuskile tuleb ju veel avamaa kurgid ka mahutada.  Nendest taimedest pooled õnneks sokutan emale ära ;)


salapärane tüdruk (134/365)

Mareli sai täna hommikul jälle endale kohaselt killu maha visatud.

Priit tegi meile hommikusöögiks kaerahelbeputru. Kui puder valmis, siis Priit küsib Mareli käest, et kas ta ka süüa tahab. Mareli vastab selle peale: " Ma ei ütle. Midagi peab saladuseks ka jääma!" Vot sulle salapärast tüdrukut :)



Mareku lõpupidu (133/365)

Eile oli Mareku lõpupidu. Olin nad sel nädalal lausa kolm päeva enne eilset lasteaeda suutnud viia luuletuste ja lauluda harjutamiseks, seega reede hommiku andsin vabaks. Neljapäev jäigi neil viimaseks lasteaiapäevaseks selleks õppeaastaks. Marek on nüüd üldse nimekirjast välja arvatud ja Mareli jäi suvepuhkusele.

aga peopäevast. Imelikul kombel suutsin ma hommikul ärkamisest saati midagi selle tarbeks toimetada.  Pidu ise algas alles 16.30. Enne oli vaja veel viimased riideproovid teha. Tuli välja, et seekord ei tulnudki Priidul see "võtan asja kapist, panen selga ja ongi minek" nii hästi välja :D Tuli veel kiirkorras pluusi pesema hakata. Õnneks oli õues hea tuuline ja päikesepaisteline ilm ning pluus kuivas hetkega ära.

Lisaks tuli veel pükste viike üle triikida ja triiksärgid tahtsid ka triikrauda näha. Muidugi tuli veel ju lapsed hoolikalt puhtaks küürida. Hommikul, kui mina toas möllasin oma tegutsemisega, olid nemad liivahunnikus mängimas ja nende pead olid imekombel väga krudisevaks saanud :D

Lõpuks saime ikka õigeaeselt kõik riidesse ja Priit jõudis isegi vahepeal lõunaund magada oma pool tunnikest :D Kohale jõudsime veidi vara, aga vähemalt saime endale ilusti isekohad, millest mitmedki hilisemad saabujad ilma jäid.

Pidu ise oli paraja pikkusega ja armas. See hetk, kui lõpetajad saali sisse tulid oli nii kurb kui rõõmus. Väike pisar tahtis silma pugeda, kui Marek saali sisenes, aga hoidsin end ikka tagasi. Lõpetajad tegid väikse etenduse, laulsid mõned laulud. Lisaks esines ka noorem rühm ja soovisid omapoolt edu kooliteeks. Direktor pidas ka väikse kõne ning seejärel jagas kätte lõputunnistused ja kogu tavaar, mis neile kaasa anti.




Lapsevanematele jagati ka tänukirju. Neile, kes millegi kasulikuga abiks olid. Priit sai selle eest, et aitas ühe etenduse jaoks materjali varuda ja mänguväljaku koristamisel abistamise eest. Mina sain selle eest, et kooli püsimise eest natuke vaeva olin näinud.


Peo kohta veel nii palju, et iga lõpetaja oli selgeks õppinud ühe salmikese pikast luuletusest. Marek pidi lugema viimase salmi, enne kui kõik koos lõpurida öeldakse. Kahjuks ta seda lugeda ei saanudki, sest mõned agarad jõudsid juba lõpurea kõva häälega ette lugeda. Ma nii kartsin, mis reaktsioon Marekul selle peale tuleb. Vaikselt pobises teistele midagi, aga võttis suhteliselt rahulikult õnneks.

Lõpuks oli pildistamine ja õnnitlemine. Marek ütles koju tulles, et ta ei arvanud, et ta nii palju lilli saab. Ütles veel, et ühed lilled tahab minule kinkida ja nii tegigi (polnud oluline, et ta oli need ise kingiks saanud). Lisaks sai ta veel päris mitu šokolaadi ja raamatut. Tuppa jõudes sai ta meie poolse kingi ka "kätte". Seletasin talle, kuidas ajakirja tellimus toimib ja ütlesin, et võib olla on juba esimene number saabunud. Selle peale läks ta muidugi kohe postkasti kontrollima. Pean ütlema, et ta oli selle kingi üle õnnelikum, kui mis tahes mänguasja üle. Nii et valik läks väga täppi.
Perepilt
Kui ajakirja oli loetud ja lapatud üle poole tunni, uuriti läbi kõik raamatud, mida ta oli lõpetamiseks saanud (iga õpetaja tegi eraldi kingi lõpetajale). Võttis ühe (ÜHE!!!) tüki šokolaadi ja andis meile kõigile sama palju ning pani selle jälle ära. Ega polnud aega söömisele kulutada, sest tal oli vaja mulle unejuttu lugema hakata :) Arvasime, et nüüd on ta nii vana küll, et temale unejutu lugemise asemel, võib tema mulle ja beebile juttu lugema hakata.

viimane pilt rühmaruumis

Lubasin sel erilisel päeval veidi kauem üleval neil ka olla. Hakkasid multikat veel vaatama, aga Marekul oli uni juba kiirelt silma pugenud ja multika vaatamisest suurt midagi välja ei tulnud.

Pilt koduõuel

Täna hommikul oli juba enne söömist kiire õueminemisega. Keegi oli kinkinud talle ka mullitaja, mida tuli kohe katsetama minna.


32. rasedusnädal (132/365)

Sümptomid: naha sügelemine, tursed, rahutud jalad

Kaaluiive: +13,8 kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: üle 95%

Tähtsam info nädala kohta: Lapse pikkus on ligikaudu 40 cm ja ta kaalub u 1600-2100 g. Loote naha alla on moodustunud rasvakiht, keha on muutunud ümaramaks. Ehkki loode toitub endiselt läbi nabanööri, on tema seedetrakt peaaegu täielikult välja arenenud. Samuti on tal arenenud juba välja kopsud, nahk on muutunud roosakamaks ja siledamaks. Ta näeb juba unenägusid.

See nädal on olnud natuke raske ja emotsionaalne. Paari asjaga sai lõpuks nö joon alla tõmmatud. Tulemused polnud küll sellised, nagu meie ootasime, kuid parem kindel teadmine, kui olla teadmatuses. Uued olud sunnivad teatud uksed sulgema enda selja taga, aga mis edasi?

Kahjuks igas olukorras pole uut ust, mida kohe avada, et oma rada uutes oludes edasi käia. See vist ongi kõige raskem, et kui oled harjunud ühte kindlat rada kõndima ja selle lõppedes suudame me ukse küll avada ja sellest välja astuda (või kui ei suuda, siis visatakse meid sellest välja), aga kuidas edasi? Eks seni tuleb vist ekselda vihma käes, kuni leiame selle ava, kust jälle sisse pugeda.

Nädala raskusest olenemata ei taha ma halbadel asjadel täna pidama jääda. Eile oli päev, kus mina, kui ema, tunnen suurt uhkust. Marem lõpetas lasteaia ja on nüüd ametlikult kooliküpseks kuulutatud. Kui ma ise veel lapsevanem polnud, ei tundunud lasteaia lõpetamine eriti olulise verstapostina. Aga täna oli päris raske pisaraid tagasi hoida, kui teiste lõpetajate seas ka minu laps sammus oma argliku sammuga pealtvaatajate ette.

Sellega sulgus ka tema jaoks üks uks. Ta sulges lasteaia ukse, et avada septembris rõõmsal meelel kooliuks. Seni aga saab ta nautida suvevaheaega, mis tundub hetkel tema jaoks veelgi ahvatlevam, kui kauaoodatud kool.

Mõelda vaid, et seitse aastat tagasi samal ajal olin samamoodi rase, kui praegu. Samamoodi oli elus tulemas suured muudatused ja ka emotsioonid olid suhteliselt sarnased. Nii nagu siis, on ka praegu mu sees rõõmu, aga ka killuke kurbust; ootust uue ees, aga ka soovi jääda kinni harjunud oludesse. Tahestahtmata läheb elu aga edasi ja me harjume uute oludega. Olgu need siis nii oodatud või ootamatud kui tahes.

Kõige muu vahepeal suutsin see nädal ka oma arsti juures käia. Sain eelmise vereproovi tulemused kätte ja õnneks on mu sügelus vaid naha kuivusest tingitud ja näidud kõik olid ilusti korras. Arst ütles, et isegi magneesiumi tase on väga hea. Ainult rauataset pean nüüd üritama kõigest väest tõsta.

Rauapuudusest tingituna on mind kimbutama tulnud ka rahutud jalad. Üks öö ärkasin selle peale üles, et ma oma jalgu raputasin. Teisel ööl sai mitu tundi üleval istutud, sest ei ole võimalik magama jääda, kui pead iga minuti tagant jalgadega vehkima, et ebamugav tunne pealt ära läheks. Nii ongi viimasel välja kujunenud, et kui mõni öö saan normaalsemalt magada, siis tuleb tänada õnne ja nautida igat sekundit voodis.

Hakkasin lõpuks sel nädalal kokku panema ka nimekirja asjadest, mis lõpuks haiglakotti peaks kokku panema. Ega see eriti usinalt ei edene, aga asi seegi, et algust juba tegin. Ega ma muidu polekski vist viitsinud selle peale veel mõtlema hakata, aga kuulsin uudist, et üks juulibeebi ja isegi augustibeebi on ilmavalgust näinud. Seega ei ole ka minul väga pikka pidu enam. Täpsemalt on 56 päeva veel tähtajani, kui ka beebi võib tahta ühe ukse enda järel sulgeda …

allikas

Öökull (131/365)

Kes ärkab vabatahtlikult üles 3.20 ja enam magama ei jää?!?! Eks ikka mina. Kes ikka nii ajuvabalt veel saaks käituda. Tegelikult polegi asi minu käitumises, vaid looduses. Ilmselgelt ei saa ju enam peale vetsus käiku magama jääda, kui aknast paistab valgus sisse ja õue vaadetes ei oskaks elusees arvata, et kell alles nii vähe on.

Olgu, ainult loodust siiski mu unetuses ka süüdistada ei saa. Elu muretseb ise selle eest, et mul ikka oleks mõtetes midagi, mis mu und segaks. Kuna eile saime nö "lõpliku vastuse" ühe elumuutva asja suhtes, siis on mõtlemist pikemaks ajaks. Eks kõigega siin elus tuleb hakkama saada ja saamegi (pole kahtlustki, et üks hetk tuleb mõni ideaalne mõte, kuidas olukord kõigile kasulikult lahendada).  Aga kui võtta ära midagi, mis on sinu jaoks täiesti iseenesest mõistetav ja igapäevane - sellega on lihtsalt veidi raske harjuda ja asjade käigule uue raja sisse tampimine võtab palju aega ja tekitab kohati palju ülemõtlemist.

Aga et uneaja kaotus niisama raisku läinud aeg poleks, mõtlesin Marekule lõpukingi välja. Tegelikult mõte arenes juba paar päeva tagasi, kui ta jälle lasteaeda oma pooleldi katki lõigatud ja räbaldunud ajakirja kaasa võttis. Autode ajakiri, kui täpsem olla. Talle meeldib seda ikka ja jälle lugeda, seal sees olevat mängu mängida ja pilte vaadata.

Tegin talle selle ajakirja tellimuse kingituseks. Tegelikult on sellel kingil kaks eesmärki. Esiteks saab ta väikse kingituse üle kuu (6 numbrit ilmub aastas) ja samas on tal ülesanne postkasti käia ikka tihedamini vaatamas. Selleks aga, et postkastini ja tagasi jõuda tuleb sõita/kõndida kokku kilomeeter :) Mis annab põhjust tal ennast veidi rohkem liigutada.

Eks võib aimata, et alguses saame natuke torisemist, et see ajakiri tihedamini ei käi ja esimest numbrit ilmselgelt ei jõuaks ta ära oodata. Selle vältimiseks olen juba mõelnud välja tagavara plaani - kavatsen talle poest leida eelmise välja tulnud numbri ja selle postkasti poetada :) Talle kingin siis ainult nö kinkekaardi. Ma südamest loodan, et mõni number ikka kuskil saada on. Täna lähen otsingutele.

Unetundidel tulevad alati need kõige paremad mõtted :) (või siis kõige halvemad, aga täna neist ei räägi... )


Loosimine!!! Ajakirja Maale! aastatellimus (130/365)

Kuigi elame Interneti ajastul, siis minu jaoks pole kunagi arvutist erinevate artiklite lugemine andnud seda õiget tunnet, mis tekib lugedes teksti paberi pealt. Ajakirja lugemine on minu jaoks omaette nauding - avad värske ajakirja, ronid diivani nurka sooja teetassiga ja naudid hetkeks olemist väljaspool igapäeva rutiini.

Oleme Priiduga juba pikalt mõelnud, et peaks endale tellima mõned ajalehed-ajakirjad, et saaks tunda end korraliku majaomanikuga (kaua me ikka ainult seda reklaami sealt postkastist koju tassime). Filmidest-sarjadest ikka ju nähtud, et isegi maal elades on postkastist ajakirja toomine üks eluosa.

Üks päev jäi silma selline ajakiri, nagu "Maale!". Maale on kogupereajakiri, mis pakub peale põnevate lugude ka palju nippe, nõuandeid ja retsepte ning rohkesti võimalusi kaasa lüüa lugejamängudes. Minu meelest on see ajakiri nagu rusikas silma auku igaühele, kelles peidus natukenegi maainimest või nokitsejahinge. 

Poelettidelt on praegu saadaval kevade number, aga kuna kohe ju kevad läbi, siis otsisin natuke ja leidsin ajakirja FB lehelt, et ka suvenumber on kohe kohe välja tulemas. Suvenumber tundub tulevat kohe eriti huvitav, sest leidsin tutvustusest mitu lugu, mida kohe kindlasti lugeda tahaks. Lühike ülevaade teile, millest uues numbris juttu tuleb: 

* Suvi saladuslikul  Siniorul - Ühed tublid Eesti inimesed on võtnud kätte ja teinud omale suvekodu Siniorule keset soiseid alasid Esna jõe, allikate ja mõisa lähedale. Selleks, et üldse oma unistust täitma hakata, tuli alustada laudtee tegemisest, sest teisiti majale ligi ei pääse.  
*Varem Viljandis Päikesekillu perekeskust juhatanud Kristel Kadakas hakkas pärast Pärnumaale kolimist lastele nende lemmikteemalisi peolaudu tegema. See paistab olevat parim valik: lisaks soovile laste silmisse sära tuua saab Kristel välja elada nüüd veel üht ammust kirge: ohjeldamatult magusaga mängida.
*Ajalehe rubriigis “Maailma küla“ reisitakse seekord Lapimaale Köngäse külla. See on nagu üllatusmuna: külast juhuslikult läbi sõites ei oska kahtlustadagi, et seal tegutseb paarisaja inimesega aktiivne külaühistu ja elab Leedu aukonsul. Lisaks varjavad seal end Euroopa suurim talvesõidukeskus ja kullakaevandus, mitu tuhat poro ja huskidest filmistaarid.
*Kuusalu rahvamaja saab tänavu 110-aastaseks, pasunakoor 145 ja kohaliku kultuuriseltsi patroon Veljo Tormis 85 – on tõeline juubeliaasta! Mida põnevat sealkandis tehakse, kuidas sündis „Lauritsa lubadus“ ja miks lauritsapäeva seal nii tähtsaks peetakse? Ja miks 13. juuni öösel lauldes ringi rännatakse? „Rahvamaja“ rubriik annab vastused!
*Kuusalu vallas Valgejõe külas Rubo Lombi koduhoovis püüavad pilku eriskummalised sõidukid, mis valminud sealsamas garaažis. Ikka tööloomadeks ehitatud – vaja metsast puid välja tuua, jahil käia ja õuel lund lükata. Ka Valgejõe on Rubo enda kasuks tööle pannud: seal pöörleb tema ehitatud vesiratas, tänu millele saab iga päev mahutisse ja purskkaevu umbes kaks tonni vett.
* Kellele ei meeldiks liblikad? Suvenumbrist saab lugeda huvitava loo ühest liblikapüüdjast. Selgub, kas kujutelm aasal kekslevast liblikapüüdjast on tõene või kaasnevad tegelikult selle armastusega ka omad ohud. 
* Hästi huvitav tundub olevat artikkel vana maja soojapidavaks muutmisest. Et vana maja soojapidavaks saada, tuleb eriti suurt rõhku pöörata põrandatele. Kuidas taastada vana laudpõrandat nii, et see oleks soe ja kuiv, samas hingav? Sellest saate ajakirja uuest numbrist juba lugeda. 
* Taimede elus püsimisel on lisaks uue omaniku hoolele väga oluline ka, kuidas tema eest varem hoolt kanti. Kuidas siis taimi targasti valida ning mida teada ja teha, et koju toodud uus taim ikka ellu jääks? Tarka nõu jagab aiandusspetsialist Eneli Käger.
* Seikluspargid on üks kohtadest, kuhu ma kindlasti tahaks järgnevatel suvedel minna (rasedana just ei roni sinna). Mulle kohe väga sobivalt ongi uues ajakirja numbris artikkel, kus pannakse end proovile ja tutvutakse põnevate seiklusparkidega. 
*Ajakirjast saab veel lugeda, kuidas õmmelda vanadest särkidest või kangajääkidest vahva kirju lapiteki. Tahaks ka kunagi nii tubli olla, et sellise tööga hakkama saada. Ehk artiklist saangi natuke julgust juurde see töö ette võtta :) 
*Imetleme Kaibaldi liiviku ilu.
*Retsepti nurgast saab õpetusi, kuidas teha täidetud hakkliharulli külma tomatikastme ja küpsetatud köögiviljadega, magusroaks pakutakse jahutava maasikasorbeti retsepti.

Nagu ütlesin, on uus number tulemas väga põnev. Nii et hoidke poes silm peal, et selle müükituleku hetke maha ei magaks :) Ühele inimesele on aga mul võimalus pakkuda terveks aastaks ajakirja "Maale!" tellimust tasuta!!! Selleks ei pea midagi muud tegema, kui

1. Panema "like" minu FB lehele - saab teha SIIN
2. Panema "like" ajakirja "Maale!" FB lehele, et ikka olla kursis, mida järgmistes numbrites kajastatakse. Seda saab teha SIIN.
3. Jagama antud loosimise pilti Facebookis. Pilt asub SIIN.
4. Ja kõige olulisem - Kirjuta siia blogi postituse või FB asuva pildi alla, milline uue numbri artiklitest sulle kõige huvitavam tundub ning lisa kindlasti oma nimi (sama, mis FB-s) ja oma e-mail, et saaksin sinuga ühendust võtta võidu korral!

Võitja loosin välja 10. juunil! Head loosiõnne kõigile :)


Mitte midagi pole selga panna! (129/365)

Reedel on tulemas Mareku lõpupidu. Kui kingituste teema oli minu jaoks paras peamurdmine, siis riiete valik on sada korda hullem. Vähemalt niikaua kui asi puudutab minu ja Mareku riiete valikut.

Mareliga pole rasket midagi. Paneb kleidi, sukad ja kingad. Nagu ikka pidulikul puhul. Priiduga pole ka hullu. Nüüd kui uued jalanõud ka talle olemas, siis on riided olemas. Priidu ja Mareliga pole kunagi riiete valikul probleeme. Näiteks emadepäeval otsisin mina 2 tundi riideid ja siis Priit tuli pani esimesed asjad selga ja oligi asi korras.

Marekule hakkasin lõpupeoks riideid otsima juba tükk aega tagasi. Proovisime üht ja teist, aga ikka polnud see õige asi. Tema puhul tuleb natuke rohkem kehakuju/vormi arvestada ja päris igat viigipüksi või pluusi talle selga ei pane. No panna ju võib, aga lõpupeol võiks kena ka ju välja näha, eks. Lõpuks sain talle ikka komplekti kokku. Pükse on vaja natuke kohendada, et pikkus õigeks saaks. Sellega tegelen homme.

Endale proovisin riideid terve tänase hommikupooliku. No ükski asi ei sobi, sest ilmselgelt tõmbab kõht kõik riided paigast ära. Kui alguses mõtlesin samad viigipüksid panna, mis emadepäeva peol, siis mõtlesin ümber. Tahaks ikka kleiti. Suvine olemine juba ju ja must viigipüks on kuidagi.. must :D

Lõpuks, peale paari tundi, sain vähemalt poole riietuse suhtes asjad paika. Kleit on nüüd kindel (vähemalt tänase seisuga). Mis ma sinna peale panen (paeltega kleidiga niisama päris ei lähe), pole veel selgunud, aga vähemalt leidsin ühe asja, mis on seljas vähe paremini, kui ümber maakera venitatud vorstikile. Kingade asemel otsustasin baleriinadega katsetada. Ehk ei lähe jalad nii paiste, kui emadepäeval kingade kandmisest juhtus.

Nalja ka riiete proovimisest. Proovisin üht, teist ja kolmandat ja tegin siis pilti endast, et näha kuidas seljas tegelikult välja näeb (peegel petab, alati!). Kui muidu ei tundugi endale kõht NII suur, siis pildi pealt sain aru, miks kõik mulle kaasa tunnevad, et ma veel kaks kuud selle kõhuga ringi pean uitama :D :D Lõpupeo päeval üritan külje pealt pilti teha, siis näete ka viimast seisu.

Enne sünnitamist ma ühelegi pidulikule üritusele enam ei kavatse minna. Blogi auhindade jagamisele, kuhu kutse tuli, ma nagunii minna ei jaksa (pluss mul pole sinna midagi selga panna). Ühte pulma pean ka minemata jätma, sest see toimub üks päev enne mu sünnitus tähtaega.


Kurgitaimede uputus (128/365)

Aiamaal on praegu kõik maha pandud, mis panna kannatab praeguse ilmaga. Kapsataimi veel ei pane. Nemad ma alles istutasin ümber ja loodan, et nad üldse elama jäävad seni, kuni istutamise aeg käes. Samuti avamaa kurki ega kõrvitsat veel maha ei pane. Selle eest olen aga kasvuhoones vahepeal majandanud.

Kuna aiamaa kaevamine võttis nii palju aega, siis olime see aasta eriti mugavad kasvuhoones. Ostsime ühe suure koormakatte, panime selle maha ja lõime turbakottidest koosneva kasvuala. Emal on mul tomatid-kurgid juba ammust ajast pottides kasvamas ja on ilusti kasvanud. Internetist lugesin, et saab ilusti ka kottides kasvatada.

Tegelikult on olemas kohe eraldi kasvukotid, kus on ettenäidatud kohad, mille peab lahti lõikama ja kuhu siis saad taimed istutada. Nende maksumus ühe koti kohta on umbes 7-8 eurot, olenevalt kust ja mis firma oma ostad. Lugedes arvustusi, siis pidi ikka väga suur vahe olema nende kvaliteedil ja kui ikka kvaliteetset asja ei saa, siis surevad taimed nagunii maha.

Kuna me ei raatsinud nii palju ühe koti eest välja käia, siis ostsime tavalised sobiliku ph tasemega turbakotid ja tegime ise kasvukotid. Alla augud, et üleliigne vesi välja pääseks ja peale siis istutamiseks avad. Tegelikult ka kasvukottide puhul (kuigi peal on kirjas teisiti) oleks vaja lisaväetamist suve jooksul, siis ei tohiks väga suurt vahet olla, kas nad on spetsiifilises kotis või tavalises sobiva mulla/turbakotis.

Praeguseks olen maha istutanud kõik tomatid. 15 enda taime ja 3 taime teisest sordist, mille sain küla pealt. Tegin enda taimedega vahetuskaupa :D Lisaks istutasin ka suvikõrvitsa kasvuhoonesse. Jätsin neile suure nurga elamiseks. Pole kunagi suvikõrvitsat kasvatanud, aga netist lugedes jäi mulje, et see hakkab oma elu elama ja haarab päris suure ala enda alla. No nüüd peaks olema tal ruumi küll.

Lisaks istutasin eile 6 kurki ka maha kasvuhoones. Rohkem ei julgenud, sest lubas siin veel öökülma. Samas kui looriga kinni katta ohtlikuks ööks/öödeks, võiks vist kõik kottidesse ära istutada. Kurkidega on selline lugu, et mul neid kasvuhoone kurke jääb üle. Ja mitte 1 või 2, vaid pigem nagu 5 ja rohkem. Kusjuures, ma olen neid juba lahkelt jaganud ühele ja teisele :D  Nii et kui keegi on huvitatud, siis jällegi võib julgelt küsida (kõrvitsa ja suvikõrvitsa taimed praeguseks juba läinud õnneks). Hea meelega oleks nõus vahetama näiteks ühe või kahe paprika taime vastu, kui kellelgi lähiümbruses peaks neid üle olema.

Üldiselt on kasvuhoones ruumi küll ja veel. Järgmine aasta kindlasti plaanis rippuvad maasikad sinna kasvama panna ja teha kõrgustesse ühe mõnusalt suure maitseaine riiuli. See aasta lihtsalt enam ei jõua ja jaksa. Mehel on sada muud asja teha, kui minu tahtmise järgi aiamaal toimetada ja mina ausalt lihtsalt enam ei jaksa väga ringi tuuseldada. Nii palju, kui vaja, teen ära, aga juurde töid hetkel enam võtma ei hakka.

Panen lõpetuseks ühe telefoniga tehtud pildi ka oma tomatitaimedest :)



PS! Vannitoa postitus tuleb ka millalgi... nädala lõpus või uue alguses. Enne ei jõua :)


Lasteaia lõpetamiseks kink? (127/365)

Marekul on järgmine reede lasteaias lõpupidu. Lõpetamise puhul oleks kena lapsele midagi kinkida. Ikkagi üks oluline etapp tema elus edukalt läbitud. Siit aga tekib küsimus, et mida kinkida?

Mingit tavalist mänguasja ma kinkida ei taha. Selleks on sünnipäevad ja jõuluvana. Võiks olla midagi arendavat (kas vaimselt või füüsiliselt). Samas võiks ehk olla ka mõni vajalik asi kooli jaoks, näiteks seljakott, aga selle ostmiseks peaksin ma vast koos temaga ostlema minema ja tahaks pigem, et see kingitus oleks talle üllatus.

Muidu ostaks telefoni, aga selle kohta ta teab, et saab selle sünnipäevaks. Parem ongi siis kinkida, sest suvi otsa ei teeks ta sellega suurt veel midagi. Kui sünnipäeval saab, siis on paras kuu pikkune aeg enne kooli telefoniga harjuda ja seda tundma õppida.

Korra mõtlesin, et ostaks siis ära mõne kallima asja, mida õuepeale nagunii lastele plaanis osta. Siis nagu kaks ühes ost. Näiteks batuut vms. Selle üle oleks tal kindlasti hea meel, aga siis tuleks juurde pikk seletustöö, et ta sellega ainuvõimu taga ei hakkaks ajama (mulle kingitud ja mul eesõigus jms). Teades tema loogikat, siis üks hetk tuleks ikkagi küsimus, et kui see on talle kingitud, siis kuidas see pole ainult tema oma. Ühesõnaga seletamisega läheks asi keerulisemaks kui vaja.

Hea meelega kingiks talle hoopiski piletid kuhugi mängutuppa, mängukeskusesse, kinno, teatrisse või mujale huvitavasse kohta. Selle juures on üks suur AGA. Selleks peaksin ma temaga kaasa minema ja ausalt hetkel ma enam ei jaksa väga kuskile ringi uitama minna. Ugalasse võiks veel minna, see teater lähedal, aga seal pole mitte ühtegi lasteetendust lähiajal tulemas.

Keeruline värk see lõpetamine :D Või äkki ma reageerin natuke üle (ikkagi esimene laps on nii vana, et hakkab kooli minema ja emana vist rohkem närvis, kui laps ise) ja ei peakski väga suure asja peale panustama? Ehk piisaks mõnest raamatust, lauamängust? Kuidas teie antud olukorra olete lahendanud? 

allikas


31. rasedusnädal (126/365)

Sümptomid:  hingeldamine ja vähenenud kopsumaht, naha sügelemine, tursed

Isud: pole

Kaaluiive: +13,9 kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: üle 95% 

Tähtsam info nädala kohta: Laps võtab praegu väga kiiresti kaalust juurde, kuigi üldine kasv hakkab aeglustuma. Õhuke udusulekarv langeb tasapisi maha ning loote kulmud ja ripsmed hakkavad kasvama. Lapse laud on ärkvel oleku ajal enamasti lahti ja ta suleb need vaid magamise ajaks.

Nagu eelmine nädal juba mainisin, algas ja lõppes see nädal meil arstivisiitidega. Esmaspäevasel perearsti külastusel sain oma kilpnäärme mure ära räägitud ja saadeti edasi endokrinoloogi juurde. Kuigi ajad olid seal septembrini täis, oldi nii kenad ja võeti mind juuni algusesse raseduse tõttu vahele. Seega üks arstiaeg jälle juures. Samuti sain vereproovid antud ja loodetavasti lähiajal mind enam ei torgita.

Järjest enam tunnen end kui lõpurase (siiski viimane veerand jooksmas). Avastasin end üks hommik jalanõusid jalga pannes mõtlemast, et ma tõesti ei suudagi enam otse jalanõusid kinni panna. Ikka ühelt või teiselt poolt mäge upitades. Peab vist suvisemad jalanõud välja otsima, mis ei vaja kinnitamist ja saab lihtsalt varba otsa lükata. Aga ega ma kindel pole, et näiteks baleriinad mulle jalga üldse lähevad, sest jalad hakkavad järjest enam paiste minema. Eelmise juulibeebi ootusest on väga eredalt meeles kuidas ühele lõpupeole sai ranna plätudes mindud, sest minu pakkude otsa midagi muud jalga ei surunud.

Kuigi arvestades, et beebi kogub kaalu hoogsalt ja tursed ka kallal, siis oma kaaluga pole ma ikka mitte teps rahul. Imestan isegi, et süüa ma palju hetkel korraga ei saa ja koju magusat-rammusat ei osta, aga ikka kaalu tuleb mühinal. Pean vaikselt oma „maksimaalselt 15kg“ plaani maha matma ja üritama lihtsalt lõpetada võimalikult väikse kaalutõusuga.

Seda, et beebi on kasvanud hoolega, on igast tema liigutusest tunda. Lõpuks on ta avastanud ka olemise ribide all. Võite aimata, kui vastik tunne see on, kui ta enda varbakesed mu ribide alla lükkab ja siis ringutab. Enamasti lükkab ta vist käed ka sellega ühes nii sirgeks kui võimalik. Nii ongi minul tunne, et korraga püütakse mu ribisid eemaldada ja katsutakse, kas „välisuks“ juba avaneb.

Vähemalt võin hetkel olla see rõõmus rase, kes ei pea muretsema lapse liigutuste tiheduse pärast. See laps jookseb kõhus vist isegi magades. Kogu aeg on tal rahmeldamist ja siputamist. Eriti aktiivseks muutub ta, kui ma autoroolis olen. Siis kipub ta kohe eriti palju togima. Eks istuv asend ei ole talle meelt mööda, sest siis surutakse niigi väike ruum veelgi kitsamaks kokku.

Rasedusega seotud raamatud ja Interneti lehed rõhuvad järjest enam sünnitusplaani tegemise vajadusele ja koti pakkimise peale mõtlemisele. Kuigi olemise ja suuruse järgi võiks juba varsti sünnitama minna, siis ajaliselt ja mõtetes ma nii kaugele veel jõudnud pole. Ehk peaks tõesti vaikselt hakkama nendele asjadele mõtlema, aga ma lohutan end, et alati on ju selleks homne päev ja järgmine nädal.

Ainuke asi, mida antud teemal ikka aegajalt mõtetest läbi lasen, on mehe osalus sünnitusel. Vaikselt oleme plaanidega sinnamaale jõudnud, et isegi kui ta minuga haiglasse kaasa tuleb, siis seekord ta sünnitusest osa ilmselt ei võta. Minul aga oleks vaja kedagi, kes on abis. Nii ma kaalun, kas püüda seekord üksi hakkama saada või paluda kedagi teist endale appi.


Kas teist on keegi kogenud nii mehega koos kui ilma sünnitust? Või on kellelgi kogemusi, kui abiliseks oli keegi teine peale mehe (näiteks sõbranna, õde, ema). Ootan huviga teie kogemusi ja arvamusi antud teemal. Aitab ehk mul mõtteid paika loksutada. 



Lastetoetusest (125/365)

Lugesin eile, et uuest aastast tõuseb lastetoetus 45-lt eurolt 50-le. Ehk siis uuest aastast saan Mareku ja Mareli pealt kokku toetust 10 eurot rohkem. Internet on täis ilkumist, kuidas nüüd saab alles šoppama minna, lapsega pered saavad kohe eriti rikkaks jne. Ma olen vist imelik inimene, aga see teema pole mulle kunagi eriti pinget pakkunud. Pigem tekitavad sellised kommentaarid pahameelt.

Minu jaoks on see raha siiski vaid toetus. Toetus põhineb enamasti soovil (mitte kohustusel) kedagi toetada mingil moel. Antud juhul siis rahaliselt. Mina ei ole kunagi lapsi planeerinud selle järgi, kas ma saan nende pealt vana summa järgi 19 eurot, praegust 45 eurot või siis uuest aastast kehtivat 50 eurot. Kui saab rohkem, on tore. Kui ei saa, siis sellest midagi väga ei muutu ka ja ma pole riigi ega mingi tegelase peale selle pärast pahane.

Muidugi võib vastuväiteks tuua, et selle asemel, et toetada üht, teist ja kolmandat väljaspoolt Eestit, võiks meie endi elanikke (antud juhul lapsi) suurema summaga abistada. Muidugi võiks. Võiks paljusid asju. Aga ma ei näe, et kui seda ei tehta, siis see oleks laste mõnitamine, nagu paljud kommentaarides välja toovad.

Riik ei ole kohustatud meie lapsi ülal pidama. Selleks oleme siiski meie - vanemad. Meie, kes lapsed planeerime, vaatame, et nende kasvatamiseks piisavalt majanduslikke vahendeid oleks. Muidugi võivad vahel elus asjad valesti minna ja sellest, kui see summa oleks veidi suurem, oleks paljudele suur abi.  Aga loota, et need üleöö meeletult tõuseks, oleks vist ka nagu palju tahetud (isegi nende poolt, kes tõesti selle hädise summa pärast lapsi teevad).

Kuidas teie antud teemasse suhtute? Kas pigem eeldate, et normaalne oleks suurem toetus riigi poolt või võtate seda asja sama vabalt kui mina?

allikas

Aiamaa edusammud (124/365)

Lõpuks saime me nii kaugele, et võib hurraaga aiamaa kaevamist lõpetatuks pidada. See aasta lappi suuremaks enam ajama ei hakka. Maha sai ka juba osa asju ja ülejäänud maa, kus pole midagi veel maha pandud, ootab veel avamaa kurki ja kapsaste ümber istutamise õnnestumisel ka natuke kapsast. Lillkapsa seemned panin ka nüüd kasvama. Kui sealt midagi tuleb, siis panen mõne seda sorti kapsa ka maha. Ahjaa, suvikõrvits ja tavaline kõrvits tuleb kuhugi mahutada (neid taimi on mul liiga palju! Seega, kui kellelgi soovi paari taime saada, siis võib julgelt küsida).

Kasvuhoone on nii kaugel, et õhtuks äkki saab ukse ette ja luugi ka külge. Siis lähevad turbakotid sisse ja varsti istutan taimed ka ära. Toas lihtsalt pole enam muidu ruumi. Kõik kohad on taime istikuid täis :D

Nüüd tuleks veel käia natuke pinda Priidule, et aiamaale aed ümber saaks terves ulatuses. Muidu valva nagu kull, et koerad aiamaad üles ei kaevaks. Ühe põõsa, kurjamid, tahtsid juba üles kaevata (mis tuletab meelde, et põõsaid on vaja veel päris mitu ümber paigutada). Ja vaarikatega tuleb ka midagi ette võtta. Praegu nad  täpselt seal, kus nad juured endale alla ajanud on. Ühesõnaga leidub neid igalpool.

Mõningate asjade ümber istutamisega oleme kindlasti hiljaks jäänud, aga kui sel aastal saaki isegi ei tule, siis pole hullu. Peaasi, et asjad omadele kohtadele saavad ja õu vähe ilusam välja näeb.



Rasedusmüüdid (123/365)

Ringi on liikumas väga palju erinevaid müüte, mida raseduse ajal tohib teha-süüa, mida peaks kindlasti vältima jne. Kuigi teatud olukordades on parem karta kui kahetseda, siis osad tarkused, on küll rohkem huumorinurka kuuluvad. Väheke lahkan, mida ma müütidest usun, natuke (igaks sajaks elujuhtumiks) silmas pean ja mis on minu jaoks täielik jaburus.
Müüdid, mida siin kajastan, on pärit internetiavarustest

1. Kõhu kuju järgi saab ennustada lapse sugu. Väidetavalt peaks kõrge kõht näitama, et ootad tüdrukut ja madalal olev kõht ennustavat poja  tulekut.  Suht jaburalt kõlab minu meelest, AGA Priit on minu puhul kõik kolm korda lapse soo suhteliselt raseduse alguses "paika pannud" just kõhu järgi. See pole nüüd raseda kõhu järgi ennustamine, aga tal mingi oma teooria sellega seoses on.

2. Kiired südamelöögid ennustavad tüdrukut, aeglasemad poissi. Ei usu, ära tõestatud enda lastega, et see ei vasta tõele. Ühe lapse puhul võivad südamelöögid eri päevadel äärmusest äärmusesse olla. Kõik ju oleneb, kas laps magab parajasti või tee "hommikuvõimlemist" või veel midagi kolmandat.

3. Kõrvetised tähendavad, et lapsel on sündides palju juukseid peas. Ei usu, aga minu puhul on natuke paika pidanud küll (kuigi ma polnud seda varem üldse kuulnudki). Selles mõttes, et päris kiilakas pole kumbki laps sündides olnud (mingid udemed ikka ju on :D) ja kõrvetisi on ka mõlema rasedusega suhteliselt vähe olnud. Aga siiski, ei usu.

4. Tohib magada ainult külili. Siiani ma tegelikult natuke pidasin seda silmas küll. Mitte, et kõhuli oleks hetkel väga võimalik magada, aga natuke aega tagasi, kui kõhuli üles ärkasin peale magusat und, siis natuke võttis pabistama küll, et kas midagi lapsele tegin ka, kui oma suure kerega ta "otsas" magasin. No nüüd vähemalt tean, et see ei tee midagi. Nii kaua kui saad, maga aga mõnuga selili, kõhuli, külili ja kasvõi pea peal, kui see sulle mugav on :D

5. Käsi ei tohi üle pea tõsta, muidu läheb nabanöör ümber kaela. See vist on üks levinumaid müüte. Tegelikult mõned naistearstid/ämmakad isegi ju soovitavad käsi mitte üle pea tõsta. Väidetavalt mingit mõju sellel siiski ei ole, aga arvan, et ülearu upitada ka ei tasu. Samas, ega nüüd üheksa kuud asju nagu pesu riputamine, kõrgemalt riiulilt tolmu võtmine jms tegemata ka ei saa jätta. Siinkohal pean tunnistama, et selle rasedusega mulle hullult meeldib magada käed üle pea. Tee mis tahad, aga ärgates on tihti käed just seal.

6. Rasedus hävitab juuksed ja hambad/ raseduse ajal on juuksed säravamad ja paksemad, küüned tugevamad. Kaks müüti, mis räägivad üksteisele vastu. Oma kogemusest võin öelda, et hambad seni (sülitame kolm korda üle õla) katki raseduste tõttu läinud pole ja pigem on juuksed tugevamad, kui enne rasedust. Mis minu meelest võib kõvasti juukseid, küüsi, hambaid mõjutada, on pigem imetamise aeg. Vähemalt nii on mul olnud. Näiteks peale Mareku sündi kaotasin pooled oma juustest (liialdamata kusjuures, olin pool kiilakas).

7. Raseduse ajal ei tohi trenni teha. See on küll täielik jama. Praegusel ajal pigem just soovitatakse ju tegeleda trenniga. Need, kes enne pole midagi teinud, ei peaks jah kohe hullult trenni tegema hakkama aga kõnd, ujumine, võimlemine on ju väga ok variandid.

8. Rattaga ei tohi sõita rasedana. Seda ma uskusin kuni selle raseduseni. Tegelikult tohib küll. Kui ei ole arst vastupidist väitnud (kindlasti tasuks arstiga konsulteerida sel teemal). Ise pole küll sõitnud, sest mööda kruusateed ja auklikku teed pole just eriti soovitatav sõita, aga kellel on siledad teeolud, siis laske aga käia.

9. Arvutid ja mobiiltelefonid kahjustavad su last. Ei usu. Muidugi võiks ju võtta ja teha terve raseduse aja võõrutust mõlemast aparaadist. Ei tuleks kahjuks kindlasti, aga usun, et nende kasutamine mingit suurt kahju ka lapsele ei too.

10. Iluprotseduurid ei ole ohutud. Oleneb vist protseduurist, aga küünte lakkimine, juuste värvimine ja karvadest vabanemine küll kuidagi su last ei ohusta (kui ikkagi jälgida, et ülimürgised värvid poleks ega ülivanad vahendid).

11. Last oodates ei tohi suitsulõhe süüa. Ei usu, tegelikult isegi täna hommikul sõin alles.

12. Raseduse ajal ei tohi varbaid puudutada. Esimest korda täna lugesin seda. Ei saanudki aru, kust see üldse pärit on, sest sokke jalga pannes ikka lähed ju varvaste pihta. Mis ma peaks siis 9 kuud sokkideta käima või kandma üht paari, kuni keegi on nõus mul sokid ära vahetama? :D No jaburus kuubis minu meelest.

13. Jalutamine aitab sünnitusel kiiremini kulgeda. Ei teagi kas uskuda või mitte. Interneti avarus tituleerib selle väite valeks, aga haiglas küll soovitati liikuda mööda koridori, kui esilekutsumisel olin. Arst veel kiitis, et ma nii tublisti mööda koridori edasi-tagasi tammusin.

14. Rasedad peaksid sööma kahe eest. Vale, väga väga vale! Tegelikult suureneb energia vajadus keskmiselt 300 kalori võrra. Aga vahel on ju hea end sellega lohutada, kui meeletu jäätise või muu magusa isu on.

15. Tumeda õlu joomine soodustab rinnapiima teket. Ei usu ja ei ole praktiseerinud. Samuti ei usu, et halvaa söömine piima juurde tekitaks. Äkki hakkaks neid väiteid, mis piima koguse suurendamisega rohkem uurima, kui sellega probleeme on. Seni kahe lapsega on pigem vastupidine probleem olnud, seega pole väga süüvinud nendesse väidetesse.

Eks neid müüte on veel ja veel, aga tänaseks õhtuks aitab. Tahaks vaikselt juba kõhuli magama minna (või noh, külili magades unistada vähemalt kõhuli magamisest.) Kui sul on aga mõni müüt, mida sulle pidevalt meelde tuletatakse või mida ise pead tõeseks/jaburaks, siis võid selle siia alla kommentaaridesse kirja panna.


30. rasedusnädal (122/365)

Sümptomid:  hingeldamine, naha sügelemine

Isud: piim

Kaaluiive: +13 kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: üle 90% 

Tähtsam info nädala kohta: Lapse kehavormid muutuvad nüüd aina ümaramaks, talle koguneb üha rohkem nahaalust rasvkudet. Tema kopsud on küll välja arenenud, kuid üsaväliseks eluks ei ole ta siiski valmis ja praegusel hetkel sündides vajaks beebi erihooldust. Loote närvisüsteem on peaaegu välja kujunenud, tema närvikiud on nüüd ümbritsetud müeliinkestaga, mis võimaldab närviimpulssidel kiiremini liikuda.

Sel nädalal oli järjekordne arsti visiit. Sain oma kilpnäärme analüüside vastused. Selgus, et üks näitaja oli madalam, kui peaks. Oletatavalt võib see olla rasedusest tingitud, kuid kuna mul pole varem kunagi kilpnääret kontrollitud, siis pean perearstiga sel teemal konsulteerima. Lisaks sain uue saatekirja vereanalüüside kabinetti. Seekord käevarte ja jalalabade sügeluse pärast, mis ei taha kohe kuidagi mind maha jätta.

Arstide vahet käimisest on mul vaikselt kõrini tegelikult ja ma võiksin pika romaani meie külastustest kirjutada. Hetkel on seis selline, et arstivisiite ja uuringuid jagub igaühele siin peres. Beebi on ainuke, keda ülekohtuselt palju torgitakse, sest tema näitajad on meist kõigist paremad. Aga et oleks hästi selge, miks ma hea meelega enam polikliiniku ega haigla uksest sisse ei astu, siis näiteks tuleval nädalal on pere peale vähemalt 4 arstiaega ootamas, millest ühele, perearsti vastuvõtule, läheme terve komplektina – igaüks oma hädadega. 

Kui arstide külastamise kõrvalt aega üle jääb, saan natuke kodus ka ikka majandada. Lõpuks sain beebi riietega nii kaugele, et nad on nüüd ilusti oma koha peal kummuti sahtlis. Asju läbi lapates olin enda arust hästi kriitiline ja üritasin võtta riideid vajalikus koguses. Kummutisse pannes tuli ikkagi igat sorti asju kaks hunnikut. Peab vist ära mainima, et seal on ainult 50-56 suuruses riided. Kokku ma ei julge lugeda, kui palju mingit suurust on, aga ilmselt võiks mõne naabri lapse ka ära riietada selle kogusega. 

Vaatasime sel nädalal lastega ka nende endi haiglast koju tuleku riideid. Lastele tundus ulmeline, et nemad kunagi nii pisikesed võisid olla. Olgugi, et vastsündinu kohta olid mõlemad parajalt suured. Arutasime ka nime variante. Kaalukausile on jäänud hetkel kaks nime, millest poeg on ühe nime poolt ja tütar teise. Aga ma üldse ei imesta, kui nende eelistused ongi üksteise järgi paika sätitud, sest neile meeldib, kui ikka igal variandil oleks mõni pooldaja.


Kuigi nädal pole kokkuvõttes just kõige positiivsem olnud, siis lapsed suudavad enamasti tuju ikka ülal hoida. Eriti oma tarkade ütlustega. Seega lõpetangi tänase postituse elutarkusega, mis pärineb mu poja suust. „Rase olla on ju nii raske. Kogu aeg jääd kellelegi ette oma kõhuga.“



Kuidas tuled sina toime stressiga? (121/365)

Elus tuleb ikka ette aegu, kus kõik ei lähe nii ladusalt või hästi kui ise tahaks. Enamustel inimestel tekitab see natuke stressi, pinget ja niisama närvilist aega. Igaüks leiab endale sel ajal erineva lahenduse, mille abil see aeg üle elada, ilma, et kaaselanikel kõri läbi ei näritaks :D

Kui minul juhtmed kokku jooksevad ja stress lööb üle pea, siis mina hakkan mööbeldama. Tegelikult enamasti jõuan ma mööbeldamiseni enne, kui asi päris hulluks läheb. Nii juhtubki, et vähemalt kord kahe kuu jooksul avastan ma, et midagi tuleks kuskil ümber tõsta. Siit aga tuleb väike kala sisse.

Meil on elamiseks praegu meie magamistuba, lastetuba, köök, esik ja wc. Ruutmeetritelt kõik väiksed toad ja asju on nendesse tubadesse pandud rohkem, kui oleks kena. Nii et välja mõelda iga natukese aja tagant mingi mööbli paigutuse muudatus pole just lihtsate ülesannete killast. See aga sobib mulle, sest mida keerulisem on midagi muuta, seda enam see mu stressitaset maandab ;)

Nüüd, kui titale on nagunii oma nurka vaja hakata looma, olen eriti mööbeldamise lainel. Igapäevaselt mõtlen, et kuhu mida paigutada. Lisaks on ju vaja Marekule sügiseks oma koolinurka ka, kus toimetada. Nii ma olengi mõõtnud, mõelnud ja kaalunud ning lõpuks leidnud (enda arust) ülihea lahenduse.

Nagu taevakingitus, pani keegi just nüüd müüki oma kahe lapse kompaktvoodid. Täispuidust ja puha. Komplektis on voodi, madrats, laud (mille nö üheks küljeks on riiul), kummut ja üks riiul. Asjad täpselt nii suured, et vajadusel mahutaks kõik voodi alla ära, aga saab ka mujale panna (v.a laud, mis on voodi küljes). Ülisuper minu meelest. Aga sellel on ka oma "halb" külg (kelle vaatenurgast asjale läheneda, eks).

Nimelt ei ole meil ju praegu veel suurtuba valmis ja seega ei ole veel ruumi, et lastele mõlemale oma tuba teha (tegelikult Mareli hakkab tuba titaga jagama, ise oli lahkelt nõus). Nii et ma pean välja mõtlema, kuidas need kaks voodit ühte läbi käidavasse tuppa paigutada :D

Olen nüüd hommik otsa (olen neljast juba üleval) kraaminud ja toimetanud laste toas. Kappe tühjendanud ja mööblit lammutanud. Et ikka voodid ära mahuks. Hetkel on 1cm mäng, kas mu plaan toimib või ei. See selgubki tegelikult alles siis, kui voodid kohal ja kokku pandud.

Oleks ju võinud ka lihtsalt enda kirjutuslaua Marekule loovutada ja lapsed oleks võinud naris edasi magada, aga eks ma ikka tahan neid eraldi tuppa magama saada. Juba sellepärast, et Marekul on vaja oma nurka kus oma asjade üle mõelda. Samas on Marelile, kui igavesele kunstihingega looduslapsele oma lauda vaja, kus taga maalida ja meisterdada. Niigi olen juba pikalt kuulnud, kui kohutav ta elu on, et tal maalida kuskil ei ole (eks ta vahel ikka saab, aga ta hea meelega elakski vesivärvi topsides).

Kuidas teie pingelisel ajal stressi maandate? 

Tulevased voodid


Marek targutab (120/365)

Hakkame lasteaiast koju tulema. Upitan eest istmelt taha, et Marelil vööd paika sättida ja mu kõht jääb Marekule ette. Ta palub viisakalt oma kõhu eest ära võtta, et ta saaks oma vöö kinni panna ja siis teatab. " Rase olla on ju nii raske. Kogu aeg jääd kellelegi ette oma kõhuga." Ma ei osanud midagi selle peale öelda ja naersin vaid.

Arutelu jätkus teemal, kui mehed end rasedaks riietavad (vaatasin üks päev internetist sellist videot ja ta nägi ka).  Marek arvas, et see ikka on kahtlane, kui mehed nii teevad. Üritasin siis seletada, et mehed katsetasid, kui raske on rase olla. Aga Marek arvas ikka, et kui mehed end naiste riietesse panevad, on natuke häbiväärne tegu. Olgu siis nii :)

allikas

Blogis kommenteerimine (119/365)

Viimasel ajal olen hakanud jälle rohkem teiste blogisid lugema.  Enamasti olen ma selline lugeja, kes kipub kõike ka kommenteerima. Kuna mulle endale meeldib saada kommentaaride näol tagasisidet, siis eeldan, et ülejäänud blogijad tahavad ka seda. Mõned päevad tagasi ma sain teada, et tegelikult vist kõik ei tahagi. Vähemalt mitte sellist, mis natukenegi kriitikat sisaldab.

Ma ei hakkagi siin viitama, mis blogi või mis postitusega tegu on. Ütlen vaid nii palju, et tegu on suhteliselt värske ja väheste lugemistega blogiga. Kuna ta postituse pealkiri oli selline, millest arvasin huvitatud olevat, avasin postituse ja hakkasin lugema (jagas oma blogi postitust kuskil). No oligi täitsa selline postitus, mille teema mulle huvi pakkus ja kirjutasin pika kommentaari. Esiteks natuke faktiparandusi, mis tal valesti oli ja siis natuke enda arvamust ka asjast. No enda arust selline täitsa positiivsetes toonides kerge konstruktiivse kriitika alatooniga kommentaar. 

Kuna blogil oli kommenteerimisele peale pandud see "kommentaar ilmub peale üle vaatamist" süsteem, siis ootasin paar päeva, et kas ta midagi vastab ka mu kommentaarile. Selgus, et ta pole seda üles veel lasknud. No selge, pole veel arvutis käinud. Aga isegi täna, kui sellest on juba päris mitu päeva möödas, pole kommentaari lisandunud.

Nüüd on paar varianti. Esiteks, pole ta jätkuvalt arvutis käinud (vähe usutav), ta ei oska kommentaari avalikuks teha (veel vähem usutavam) või talle ei meeldinud mu kommentaar ja tal polegi plaanis seda avalikult nähtavaks lubada.

Mitte, et ma nüüd nii kurb oleks, et mu kommentaari üles ei lastud, aga natuke paneb kukalt kratsima, et mis mõtet on siis avalikult blogida, kui kommentaariumis mõttearendust teha ei lasta? Eks inimesed loevad kirjateksti erinevalt ja võib olla luges ta mu kommentaari puhtalt üleoleva ja kritiseerivana (sest seal postituses olid ikka päris rängad faktivead sees ja ma pidin ikka need kõik välja tooma) ja seetõttu leidis, et pole mõistlik seda üles lasta. Aga enda arust olid mul isegi rõõmsad smailinäod lausete lõppu pandud, et ta ikka väga kritiseerivana mu postitust ei loeks :D

Enda kogemusest võin öelda, et tõesti ei ole hea lugeda, kui keegi tuleb ja solvavalt kritiseerima hakkab (näiteks nii minu enda kui ka Mareku kaalu teemal on seda ju olnud mõned korrad), aga mul ei ole kordagi pähe tulnud, et ma seetõttu postitust üles ei laseks või selle ära kustutaks. Ainukesed kommentaarid, mida ma olen ära kustutanud, on olnud spämid stiilis "hello, you are so great blogger and so on... ".

Kuna tegu oli värske blogijaga, siis ehk pole ta veel harjunud, et vahel postitustele tulevad ka kommentaarid. Ja vahetevahel on nad ka mingis mõttes kritiseerivad (mis tegelikult ongi ju väga head kommentaarid, kui nad on konstruktiivses stiilis kirjutatud mitte niisama lahmimiseks). Ja isegi neile on ju väga lihtne kirjutada võimalult positiivses noodis vastus ja soovida sõimajale ilusat päeva ning sellega antud teema unustada :)

Lõpetuseks ütlen, et minu blogis võite kommenteerida nii palju, kui süda lustib. Kui te just väga räiget roppu sõimu ei pane, siis mina teie arvamusi kärpima ei hakka :D Aga igasugune toetus/konstrkutiivne kriitika/omad kogemused jne on alati teretulnud!

PS! Iga postituse all on kolm varianti ka, kas postitus meeldis, oli igav või huvitav. Kui te kommenteerida ei taha, siis alati võib neid nuppe kasutada. Nii saan tagasisidet, kui mõni teema on huvitav ainult minu jaoks (ehk võib julgelt ka "igav" varianti kasutada) või just huvitab just mõni teema sind rohkem :) Ja kui mõni valikuvariant võiks seal juures olla, siis võid sellest kommentaarides märku anda.


Eriti tegus esmaspäev (118/365)

Kevad on aeg, kus tuleb igat võimalikku normaalse ilmaga hetke õues ära kasutada. Kuigi hommikul aknast vaadates ei olnud eriti lootust andev seis ilmaga, ajasin siiski peale hommikusööki riided välja ja läksin pesu riputama. Oligi paras aeg, et ära katsetada ilma sobivus tänaseks planeeritud töödeks. Täitsa sobiv ilm oli :)

Tänaseks oli plaanis puude tassimine. Priit võttis natuke aega tagasi maha mõned suured suured puud, mis õue peal olid ja osaliselt olid need pakkudena oma aega ootamas ja osaliselt lõhutud puudena. Palusin lapsed ka endale appi. Marek väga polnud ideest vaimustatud, aga panin ta lihtsalt fakti ette. Kui tahab, võib ta toas istuda, aga arvutit, telekat ega oma mängu (PSP moodi asi) ei näpi. Peale viie minutilist mossitust oli ta kiiremini riides kui Mareli. 

Eesmärk oli vähemalt lõhutud puud ära tassida tulevase puude kuuri kõrvale, et seal siis nad riita laduda. Lastele panin ette aja, et tund aega peavad tööd tegema. Et mitte liialt oma selga koormata, sai appi võetud ka käru. Lapsed loopisid käru täis ja mina viisin tühjaks. Seni kuni ma käru tühjendasin, viisid nemad süles ühe "koorma" puid. 


 Kuskil 50 minutit saime ilusti tassitud enne, kui lapsed kella hakkasid küsima. Lõpuks tegime kokkuleppe, et kaks koormat veel, olenemata ajast. Lihtsalt muidu oleks viilinud selle viimased 10 minutit ja poleks sealt vist üht koormat ka tulnud :D


Kokkuvõttes võiks öelda, et töö tegemise suhtes oli Marek väga tubli. Alguses proovis isegi ise käruga toimetada, aga pärast 3-4 koormat väsisid käed väga ära. Marelil võttis aga kuskil 15-20 minutit enne, kui end käima sai. Tal oli vaja uurida igasugu putukaid ja puude pungasid jne. No looduslaps, nagu ta on.

Kui mina õues puudega lõpetasin, oli juba lõunasöögi aeg käes. Võtan juba eilsest hoogu, et toidupoodi minna, aga pole viitsimist olnud. Kui lapsi lasteaeda ei vii, siis ei viitsi väga ka poe pärast end kodust välja ajada. Nii tulebki kõik kapipõhjad üle vaadata, et mida leidub ja midagi ikka kokku keerab söögiks. Lõunaks sai seekord söögiks supp. 

Peale lõunasööki ootas magus lõunaune aeg. Viimasel ajal on see küll mõeldud ainult minule (või vahel ka Priidule), aga lapsed sellest midagi enam ei arva. Kui nad lasteaeda ei lähe, siis saavad hommikuti pikemalt magada ja nõuda neilt 13 ajal magama minekut on natuke liiast. Mina aga vajan seda und tohutult. Seega ongi meil kokkulepe, et nemad mängivad vaikselt oma toas ja mina magan. 

Peale lõunaund ootasid juba uued tööd. Aiamaa ootas oma korda, et natuke jälle kaevatud saaks. Väga palju täna ei jõudnud, aga kuskil 3/4 esialgsest maalapist on ehk juba läbi tuuseldatud. Natuke veel.. Ehk homme saab lõpuni, kui ilma peab. 

Priit  hakkas vaikselt täna kasvuhoone meisterdamisega ka pihta. Seinad on juba püsti ja katus ka peaaegu peal (kui ma nüüd hetkel aknast piilun, siis on täitsa olemas jah). Ma käisin ja targutasin vahepeal kõrvalt, et kui nüüd kasvuhoone valmis, siis paluks laste mängumaja järgmiseks meisterdada, aga see peab veel ootama. Ehk tuleb mõni hetk, kus päris maja ehitamisest ja remontimisest on kopp ees. 

Päris tegus päev oli täna. Kõigele eel nimetatule lisaks sai muidugi toas ka vahepeal toimetatud ja päris mitu head täit pesu pestud. Õues kuivab pesu ikka mõnusalt kiirelt ja pole probleemi, et pole kuhugi kuivama panna :) Isegi koertel oli tegemist kui palju. Näiteks Bosse uuris natuke, mis Priidu kohvi tassis head on.  Natuke kohvipaksu oli, mis imelikul kombel talle väga meelt mööda oli :D 


PS! Vannituppa on plaadid ostetud ja ootavad hetke, mil nad seina-põrandale saaks pandud ;)


Emadepäeva pidu (117/365)

Eile õhtul oli lastel emadepäeva pidu. Olin ekstra selle pärast lapsi lasteaeda viinud, et nad ikka esinema minnes kaasa laulda ka oskaks. Mareli oli rühma näidendis ka osaline, nii et kohale pidi mõningatel päevadel nad lasteaeda harjutamiseks viima kohe kindlasti.

Peole minekuks valmistudes pidin tõdema, et rasedana on ikka pagana raske midagi normaalset endale selga leida. Õnneks üks sõbranna tõi enda raseda viigipüksid mulle kasutamiseks ja pükstega oli mure murtud. Aga mida sinna peale panna? Proovisin pool kappi vist läbi. Vahepeal saatsin pildi õele, et kas on normaalne riietus ikka. Priit ainult naeris, kui ma tema käest mõne riietuse sobivust küsisin. Lõpuks sai ikka midagi selga aetud. Rahul väga polnud ise, aga kuhu sa ikka seda suurt kõhtu peidad, eks.

Esinemine läks lastel täitsa normaalselt. Vahepeal küll kippusid ära unustama, kus nad on, aga lasteaia laste puhul on see andestatav (eriti tõmbas Mareli tähelepanu päikesejänku, mida keegi mööda saali lage terve peo ringi jooksutas). Aga näidend kukkus väga ilusti välja. Mareli ikka oskab mängida veidi vinguvat kassipoega :D


Peale pidu oli väike mahla-koogi laud ka. Ma ausalt olin tervest päevast nii väsinud, et ei jaksanud isegi süüa. Lasin lastel ühe tüki mõlemal süüa ja kupatasin nad koju ära. Jube ema küll, aga ma lihtsalt tahtsin nii väga magada juba (peole minekuks sättimisega läks ju lõunaune aeg kaduma). Koju jõudes vahetasin riided ja läksingi kohe magama.

Lapsed tegid ilusad kingitused ka mulle. Marek tahtis, et ma talle luuletuse ette loeks, aga no raseda hormoonid ei lasknud kõva häälega lugeda. Emotsioonid möllasid selleks natuke liiga palju. Kodus, pärast magamist, sain ikka peaaegu luuletuse lõpuni ka :D


Perepildi tegime ka. Väljanägemine on mul suhteliselt kehvapoolne ausalt (pikalt istunud palavas saalis ja väsimus oli tohutu ja kiiruga tehtud pilt), aga no see ainuke perepilt, kus kõik viis ilusti peale on sattunud.



29. rasedusnädal (116/365)

Sümptomid:  hingeldamine, naha sügelemine

Isud: piim 

Kaaluiive: +12,5kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: üle 90% 

Tähtsam info nädala kohta: Iga päevaga aina enam näeb loode välja nagu vastsündinu. Beebi aju kasvab nii kiiresti, et pehmed pealuud surutakse väljapoole ja lapse pea on nüüd ülejäänud kehaga proportsioonis. Aju suudab kontrollida hingamist ja kehatemperatuuri. Laps muutub valgusele, helidele, maitsetele ja lõhnadele vastuvõtlikumaks.

Nüüdseks, kui kolmas trimester on suure hurraaga käima läinud, on kätte jõudnud aeg, kus peaks hakkama tegutsemistes tagasi tõmbama. Nautima rahulikku elu veel, kuniks seda jätkub. Kuna minu rasedus pole siiani raamatu järgi kulgenud, siis ega  sel trimestril paremini minna ei saa.

Rahulikuks mu eelnevat nädalat kohe kuidagi nimetada ei saa. Seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Millegi pärast arvas elu, et just nüüd oleks õige hetk meie pere teele visata üks suur katsekivi, mis on võtnud kogu viimase aja tähelepanu endale. Peas keerleb sada mõtet päeval ja öösel ning pinget on rohkem kui vaja.

Et vähekenegi vaimset stressi vähendada, olen püüdnud sel nädalal võimalikult palju end tööle sundida. Näiteks võtsin kätte ja hakkasin üks päev aiamaad kaevama. Kuigi mõttetööd see ei takista ja enamus aega käivad mõtted ikka seda rada, nagu nemad tahavad, siis vähemalt saab end päeva jooksul piisavalt ära väsitada, et öösel saaks rahulikumalt magada.

Vahetevahel püüan ikka keskenduda ka faktile, et olen siiski juba seitsmendat kuud rase ja kõige muu kõrvalt pean seda tegutsemisel arvesse võtma. Kui endal kipub see meelest ära minema, annab beebi ise sellest märku. Ei teagi, kas närviline aeg mõjutab niivõrd beebit, aga viimased päevad on ta peaaegu kogu mu ärkveloleku aja väga aktiivne olnud. Pidevalt käib kõhus üks sebimine ja togimine. Võib olla annab hoopis märku, et  vähemalt temaga on kõik korras ja tema pärast ma muretsema ei pea.

Beebist rääkides sain ka titariided lõpuks läbi vaadatud. Üritasin hästi karmi pilguga asjale läheneda ja võtta riideid vajalikkuse piires. Paar asja sai ikka raudselt liiga palju aga las siis olla. Nüüd ootavad nad ilusti hunnikus, et keegi nendega edasi toimetaks. Küll selleks ka lähiajal aega leian.

Raamatu järgi peaks hakkama nüüdsest ka juba vaikselt tegelema sünnitusplaani koostamisega. Kuidagi ulmeline tundub see hetkel minu jaoks. Olenemata, et lapse sünni tähtajani on vähem kui kolm kuud, tundub see siiski kõige muu toimuva taustal olevat üritus kuskil kaugemas tulevikus.

Sünnitust ennast ma ei karda. Kaks korda juba läbi elatud sündmus ja saan ka seekord ilusti hakkama. Pigem pelgan võimalust, et midagi võib nihu minna ja tekib keisri oht. Seda ma tõesti ei tahaks. Teiseks hirmuks on see, et pean sünnitama üksi. Kahel eelneval on mees kaasas käinud ja mõlemal on ta olnud pildi eest ära viskamise ääre peal. Seekord ta vaikselt üritab ennast lapsehoidja rolli määrata, aga ma ei tea, kas üksi seda kõike läbi tehes oleks ma sama enesekindel kui koos temaga. Aga õnneks on veel sünnituseni aega rohkem kui küll ja jõuame veel seda asja arutada.