29. rasedusnädal (116/365)

Sümptomid:  hingeldamine, naha sügelemine

Isud: piim 

Kaaluiive: +12,5kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: üle 90% 

Tähtsam info nädala kohta: Iga päevaga aina enam näeb loode välja nagu vastsündinu. Beebi aju kasvab nii kiiresti, et pehmed pealuud surutakse väljapoole ja lapse pea on nüüd ülejäänud kehaga proportsioonis. Aju suudab kontrollida hingamist ja kehatemperatuuri. Laps muutub valgusele, helidele, maitsetele ja lõhnadele vastuvõtlikumaks.

Nüüdseks, kui kolmas trimester on suure hurraaga käima läinud, on kätte jõudnud aeg, kus peaks hakkama tegutsemistes tagasi tõmbama. Nautima rahulikku elu veel, kuniks seda jätkub. Kuna minu rasedus pole siiani raamatu järgi kulgenud, siis ega  sel trimestril paremini minna ei saa.

Rahulikuks mu eelnevat nädalat kohe kuidagi nimetada ei saa. Seda nii vaimselt kui füüsiliselt. Millegi pärast arvas elu, et just nüüd oleks õige hetk meie pere teele visata üks suur katsekivi, mis on võtnud kogu viimase aja tähelepanu endale. Peas keerleb sada mõtet päeval ja öösel ning pinget on rohkem kui vaja.

Et vähekenegi vaimset stressi vähendada, olen püüdnud sel nädalal võimalikult palju end tööle sundida. Näiteks võtsin kätte ja hakkasin üks päev aiamaad kaevama. Kuigi mõttetööd see ei takista ja enamus aega käivad mõtted ikka seda rada, nagu nemad tahavad, siis vähemalt saab end päeva jooksul piisavalt ära väsitada, et öösel saaks rahulikumalt magada.

Vahetevahel püüan ikka keskenduda ka faktile, et olen siiski juba seitsmendat kuud rase ja kõige muu kõrvalt pean seda tegutsemisel arvesse võtma. Kui endal kipub see meelest ära minema, annab beebi ise sellest märku. Ei teagi, kas närviline aeg mõjutab niivõrd beebit, aga viimased päevad on ta peaaegu kogu mu ärkveloleku aja väga aktiivne olnud. Pidevalt käib kõhus üks sebimine ja togimine. Võib olla annab hoopis märku, et  vähemalt temaga on kõik korras ja tema pärast ma muretsema ei pea.

Beebist rääkides sain ka titariided lõpuks läbi vaadatud. Üritasin hästi karmi pilguga asjale läheneda ja võtta riideid vajalikkuse piires. Paar asja sai ikka raudselt liiga palju aga las siis olla. Nüüd ootavad nad ilusti hunnikus, et keegi nendega edasi toimetaks. Küll selleks ka lähiajal aega leian.

Raamatu järgi peaks hakkama nüüdsest ka juba vaikselt tegelema sünnitusplaani koostamisega. Kuidagi ulmeline tundub see hetkel minu jaoks. Olenemata, et lapse sünni tähtajani on vähem kui kolm kuud, tundub see siiski kõige muu toimuva taustal olevat üritus kuskil kaugemas tulevikus.

Sünnitust ennast ma ei karda. Kaks korda juba läbi elatud sündmus ja saan ka seekord ilusti hakkama. Pigem pelgan võimalust, et midagi võib nihu minna ja tekib keisri oht. Seda ma tõesti ei tahaks. Teiseks hirmuks on see, et pean sünnitama üksi. Kahel eelneval on mees kaasas käinud ja mõlemal on ta olnud pildi eest ära viskamise ääre peal. Seekord ta vaikselt üritab ennast lapsehoidja rolli määrata, aga ma ei tea, kas üksi seda kõike läbi tehes oleks ma sama enesekindel kui koos temaga. Aga õnneks on veel sünnituseni aega rohkem kui küll ja jõuame veel seda asja arutada.



No comments:

Post a Comment