30. rasedusnädal (122/365)

Sümptomid:  hingeldamine, naha sügelemine

Isud: piim

Kaaluiive: +13 kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: üle 90% 

Tähtsam info nädala kohta: Lapse kehavormid muutuvad nüüd aina ümaramaks, talle koguneb üha rohkem nahaalust rasvkudet. Tema kopsud on küll välja arenenud, kuid üsaväliseks eluks ei ole ta siiski valmis ja praegusel hetkel sündides vajaks beebi erihooldust. Loote närvisüsteem on peaaegu välja kujunenud, tema närvikiud on nüüd ümbritsetud müeliinkestaga, mis võimaldab närviimpulssidel kiiremini liikuda.

Sel nädalal oli järjekordne arsti visiit. Sain oma kilpnäärme analüüside vastused. Selgus, et üks näitaja oli madalam, kui peaks. Oletatavalt võib see olla rasedusest tingitud, kuid kuna mul pole varem kunagi kilpnääret kontrollitud, siis pean perearstiga sel teemal konsulteerima. Lisaks sain uue saatekirja vereanalüüside kabinetti. Seekord käevarte ja jalalabade sügeluse pärast, mis ei taha kohe kuidagi mind maha jätta.

Arstide vahet käimisest on mul vaikselt kõrini tegelikult ja ma võiksin pika romaani meie külastustest kirjutada. Hetkel on seis selline, et arstivisiite ja uuringuid jagub igaühele siin peres. Beebi on ainuke, keda ülekohtuselt palju torgitakse, sest tema näitajad on meist kõigist paremad. Aga et oleks hästi selge, miks ma hea meelega enam polikliiniku ega haigla uksest sisse ei astu, siis näiteks tuleval nädalal on pere peale vähemalt 4 arstiaega ootamas, millest ühele, perearsti vastuvõtule, läheme terve komplektina – igaüks oma hädadega. 

Kui arstide külastamise kõrvalt aega üle jääb, saan natuke kodus ka ikka majandada. Lõpuks sain beebi riietega nii kaugele, et nad on nüüd ilusti oma koha peal kummuti sahtlis. Asju läbi lapates olin enda arust hästi kriitiline ja üritasin võtta riideid vajalikus koguses. Kummutisse pannes tuli ikkagi igat sorti asju kaks hunnikut. Peab vist ära mainima, et seal on ainult 50-56 suuruses riided. Kokku ma ei julge lugeda, kui palju mingit suurust on, aga ilmselt võiks mõne naabri lapse ka ära riietada selle kogusega. 

Vaatasime sel nädalal lastega ka nende endi haiglast koju tuleku riideid. Lastele tundus ulmeline, et nemad kunagi nii pisikesed võisid olla. Olgugi, et vastsündinu kohta olid mõlemad parajalt suured. Arutasime ka nime variante. Kaalukausile on jäänud hetkel kaks nime, millest poeg on ühe nime poolt ja tütar teise. Aga ma üldse ei imesta, kui nende eelistused ongi üksteise järgi paika sätitud, sest neile meeldib, kui ikka igal variandil oleks mõni pooldaja.


Kuigi nädal pole kokkuvõttes just kõige positiivsem olnud, siis lapsed suudavad enamasti tuju ikka ülal hoida. Eriti oma tarkade ütlustega. Seega lõpetangi tänase postituse elutarkusega, mis pärineb mu poja suust. „Rase olla on ju nii raske. Kogu aeg jääd kellelegi ette oma kõhuga.“



No comments:

Post a Comment