31. rasedusnädal (126/365)

Sümptomid:  hingeldamine ja vähenenud kopsumaht, naha sügelemine, tursed

Isud: pole

Kaaluiive: +13,9 kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: üle 95% 

Tähtsam info nädala kohta: Laps võtab praegu väga kiiresti kaalust juurde, kuigi üldine kasv hakkab aeglustuma. Õhuke udusulekarv langeb tasapisi maha ning loote kulmud ja ripsmed hakkavad kasvama. Lapse laud on ärkvel oleku ajal enamasti lahti ja ta suleb need vaid magamise ajaks.

Nagu eelmine nädal juba mainisin, algas ja lõppes see nädal meil arstivisiitidega. Esmaspäevasel perearsti külastusel sain oma kilpnäärme mure ära räägitud ja saadeti edasi endokrinoloogi juurde. Kuigi ajad olid seal septembrini täis, oldi nii kenad ja võeti mind juuni algusesse raseduse tõttu vahele. Seega üks arstiaeg jälle juures. Samuti sain vereproovid antud ja loodetavasti lähiajal mind enam ei torgita.

Järjest enam tunnen end kui lõpurase (siiski viimane veerand jooksmas). Avastasin end üks hommik jalanõusid jalga pannes mõtlemast, et ma tõesti ei suudagi enam otse jalanõusid kinni panna. Ikka ühelt või teiselt poolt mäge upitades. Peab vist suvisemad jalanõud välja otsima, mis ei vaja kinnitamist ja saab lihtsalt varba otsa lükata. Aga ega ma kindel pole, et näiteks baleriinad mulle jalga üldse lähevad, sest jalad hakkavad järjest enam paiste minema. Eelmise juulibeebi ootusest on väga eredalt meeles kuidas ühele lõpupeole sai ranna plätudes mindud, sest minu pakkude otsa midagi muud jalga ei surunud.

Kuigi arvestades, et beebi kogub kaalu hoogsalt ja tursed ka kallal, siis oma kaaluga pole ma ikka mitte teps rahul. Imestan isegi, et süüa ma palju hetkel korraga ei saa ja koju magusat-rammusat ei osta, aga ikka kaalu tuleb mühinal. Pean vaikselt oma „maksimaalselt 15kg“ plaani maha matma ja üritama lihtsalt lõpetada võimalikult väikse kaalutõusuga.

Seda, et beebi on kasvanud hoolega, on igast tema liigutusest tunda. Lõpuks on ta avastanud ka olemise ribide all. Võite aimata, kui vastik tunne see on, kui ta enda varbakesed mu ribide alla lükkab ja siis ringutab. Enamasti lükkab ta vist käed ka sellega ühes nii sirgeks kui võimalik. Nii ongi minul tunne, et korraga püütakse mu ribisid eemaldada ja katsutakse, kas „välisuks“ juba avaneb.

Vähemalt võin hetkel olla see rõõmus rase, kes ei pea muretsema lapse liigutuste tiheduse pärast. See laps jookseb kõhus vist isegi magades. Kogu aeg on tal rahmeldamist ja siputamist. Eriti aktiivseks muutub ta, kui ma autoroolis olen. Siis kipub ta kohe eriti palju togima. Eks istuv asend ei ole talle meelt mööda, sest siis surutakse niigi väike ruum veelgi kitsamaks kokku.

Rasedusega seotud raamatud ja Interneti lehed rõhuvad järjest enam sünnitusplaani tegemise vajadusele ja koti pakkimise peale mõtlemisele. Kuigi olemise ja suuruse järgi võiks juba varsti sünnitama minna, siis ajaliselt ja mõtetes ma nii kaugele veel jõudnud pole. Ehk peaks tõesti vaikselt hakkama nendele asjadele mõtlema, aga ma lohutan end, et alati on ju selleks homne päev ja järgmine nädal.

Ainuke asi, mida antud teemal ikka aegajalt mõtetest läbi lasen, on mehe osalus sünnitusel. Vaikselt oleme plaanidega sinnamaale jõudnud, et isegi kui ta minuga haiglasse kaasa tuleb, siis seekord ta sünnitusest osa ilmselt ei võta. Minul aga oleks vaja kedagi, kes on abis. Nii ma kaalun, kas püüda seekord üksi hakkama saada või paluda kedagi teist endale appi.


Kas teist on keegi kogenud nii mehega koos kui ilma sünnitust? Või on kellelgi kogemusi, kui abiliseks oli keegi teine peale mehe (näiteks sõbranna, õde, ema). Ootan huviga teie kogemusi ja arvamusi antud teemal. Aitab ehk mul mõtteid paika loksutada. 



No comments:

Post a Comment