32. rasedusnädal (132/365)

Sümptomid: naha sügelemine, tursed, rahutud jalad

Kaaluiive: +13,8 kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: üle 95%

Tähtsam info nädala kohta: Lapse pikkus on ligikaudu 40 cm ja ta kaalub u 1600-2100 g. Loote naha alla on moodustunud rasvakiht, keha on muutunud ümaramaks. Ehkki loode toitub endiselt läbi nabanööri, on tema seedetrakt peaaegu täielikult välja arenenud. Samuti on tal arenenud juba välja kopsud, nahk on muutunud roosakamaks ja siledamaks. Ta näeb juba unenägusid.

See nädal on olnud natuke raske ja emotsionaalne. Paari asjaga sai lõpuks nö joon alla tõmmatud. Tulemused polnud küll sellised, nagu meie ootasime, kuid parem kindel teadmine, kui olla teadmatuses. Uued olud sunnivad teatud uksed sulgema enda selja taga, aga mis edasi?

Kahjuks igas olukorras pole uut ust, mida kohe avada, et oma rada uutes oludes edasi käia. See vist ongi kõige raskem, et kui oled harjunud ühte kindlat rada kõndima ja selle lõppedes suudame me ukse küll avada ja sellest välja astuda (või kui ei suuda, siis visatakse meid sellest välja), aga kuidas edasi? Eks seni tuleb vist ekselda vihma käes, kuni leiame selle ava, kust jälle sisse pugeda.

Nädala raskusest olenemata ei taha ma halbadel asjadel täna pidama jääda. Eile oli päev, kus mina, kui ema, tunnen suurt uhkust. Marem lõpetas lasteaia ja on nüüd ametlikult kooliküpseks kuulutatud. Kui ma ise veel lapsevanem polnud, ei tundunud lasteaia lõpetamine eriti olulise verstapostina. Aga täna oli päris raske pisaraid tagasi hoida, kui teiste lõpetajate seas ka minu laps sammus oma argliku sammuga pealtvaatajate ette.

Sellega sulgus ka tema jaoks üks uks. Ta sulges lasteaia ukse, et avada septembris rõõmsal meelel kooliuks. Seni aga saab ta nautida suvevaheaega, mis tundub hetkel tema jaoks veelgi ahvatlevam, kui kauaoodatud kool.

Mõelda vaid, et seitse aastat tagasi samal ajal olin samamoodi rase, kui praegu. Samamoodi oli elus tulemas suured muudatused ja ka emotsioonid olid suhteliselt sarnased. Nii nagu siis, on ka praegu mu sees rõõmu, aga ka killuke kurbust; ootust uue ees, aga ka soovi jääda kinni harjunud oludesse. Tahestahtmata läheb elu aga edasi ja me harjume uute oludega. Olgu need siis nii oodatud või ootamatud kui tahes.

Kõige muu vahepeal suutsin see nädal ka oma arsti juures käia. Sain eelmise vereproovi tulemused kätte ja õnneks on mu sügelus vaid naha kuivusest tingitud ja näidud kõik olid ilusti korras. Arst ütles, et isegi magneesiumi tase on väga hea. Ainult rauataset pean nüüd üritama kõigest väest tõsta.

Rauapuudusest tingituna on mind kimbutama tulnud ka rahutud jalad. Üks öö ärkasin selle peale üles, et ma oma jalgu raputasin. Teisel ööl sai mitu tundi üleval istutud, sest ei ole võimalik magama jääda, kui pead iga minuti tagant jalgadega vehkima, et ebamugav tunne pealt ära läheks. Nii ongi viimasel välja kujunenud, et kui mõni öö saan normaalsemalt magada, siis tuleb tänada õnne ja nautida igat sekundit voodis.

Hakkasin lõpuks sel nädalal kokku panema ka nimekirja asjadest, mis lõpuks haiglakotti peaks kokku panema. Ega see eriti usinalt ei edene, aga asi seegi, et algust juba tegin. Ega ma muidu polekski vist viitsinud selle peale veel mõtlema hakata, aga kuulsin uudist, et üks juulibeebi ja isegi augustibeebi on ilmavalgust näinud. Seega ei ole ka minul väga pikka pidu enam. Täpsemalt on 56 päeva veel tähtajani, kui ka beebi võib tahta ühe ukse enda järel sulgeda …

allikas

No comments:

Post a Comment