Kuidas tuled sina toime stressiga? (121/365)

Elus tuleb ikka ette aegu, kus kõik ei lähe nii ladusalt või hästi kui ise tahaks. Enamustel inimestel tekitab see natuke stressi, pinget ja niisama närvilist aega. Igaüks leiab endale sel ajal erineva lahenduse, mille abil see aeg üle elada, ilma, et kaaselanikel kõri läbi ei näritaks :D

Kui minul juhtmed kokku jooksevad ja stress lööb üle pea, siis mina hakkan mööbeldama. Tegelikult enamasti jõuan ma mööbeldamiseni enne, kui asi päris hulluks läheb. Nii juhtubki, et vähemalt kord kahe kuu jooksul avastan ma, et midagi tuleks kuskil ümber tõsta. Siit aga tuleb väike kala sisse.

Meil on elamiseks praegu meie magamistuba, lastetuba, köök, esik ja wc. Ruutmeetritelt kõik väiksed toad ja asju on nendesse tubadesse pandud rohkem, kui oleks kena. Nii et välja mõelda iga natukese aja tagant mingi mööbli paigutuse muudatus pole just lihtsate ülesannete killast. See aga sobib mulle, sest mida keerulisem on midagi muuta, seda enam see mu stressitaset maandab ;)

Nüüd, kui titale on nagunii oma nurka vaja hakata looma, olen eriti mööbeldamise lainel. Igapäevaselt mõtlen, et kuhu mida paigutada. Lisaks on ju vaja Marekule sügiseks oma koolinurka ka, kus toimetada. Nii ma olengi mõõtnud, mõelnud ja kaalunud ning lõpuks leidnud (enda arust) ülihea lahenduse.

Nagu taevakingitus, pani keegi just nüüd müüki oma kahe lapse kompaktvoodid. Täispuidust ja puha. Komplektis on voodi, madrats, laud (mille nö üheks küljeks on riiul), kummut ja üks riiul. Asjad täpselt nii suured, et vajadusel mahutaks kõik voodi alla ära, aga saab ka mujale panna (v.a laud, mis on voodi küljes). Ülisuper minu meelest. Aga sellel on ka oma "halb" külg (kelle vaatenurgast asjale läheneda, eks).

Nimelt ei ole meil ju praegu veel suurtuba valmis ja seega ei ole veel ruumi, et lastele mõlemale oma tuba teha (tegelikult Mareli hakkab tuba titaga jagama, ise oli lahkelt nõus). Nii et ma pean välja mõtlema, kuidas need kaks voodit ühte läbi käidavasse tuppa paigutada :D

Olen nüüd hommik otsa (olen neljast juba üleval) kraaminud ja toimetanud laste toas. Kappe tühjendanud ja mööblit lammutanud. Et ikka voodid ära mahuks. Hetkel on 1cm mäng, kas mu plaan toimib või ei. See selgubki tegelikult alles siis, kui voodid kohal ja kokku pandud.

Oleks ju võinud ka lihtsalt enda kirjutuslaua Marekule loovutada ja lapsed oleks võinud naris edasi magada, aga eks ma ikka tahan neid eraldi tuppa magama saada. Juba sellepärast, et Marekul on vaja oma nurka kus oma asjade üle mõelda. Samas on Marelile, kui igavesele kunstihingega looduslapsele oma lauda vaja, kus taga maalida ja meisterdada. Niigi olen juba pikalt kuulnud, kui kohutav ta elu on, et tal maalida kuskil ei ole (eks ta vahel ikka saab, aga ta hea meelega elakski vesivärvi topsides).

Kuidas teie pingelisel ajal stressi maandate? 

Tulevased voodid


No comments:

Post a Comment