Maasika-rabarberi moos (171/365)

Tegin hommikul moosi valmis ja mõtlesin panna siia ka kirja, mis retsepti järgi mina moosi keetsin. Midagi rasket siin pole, aga iseendale ka juhuks, kui peaks jälle miskit ära ununema. Ei pea emale igakord helistama ja üle küsima siis.

Vaja läheb: 
maasikad
tükeldatud rabarberid
suhkur

Puhasta maasikad ja rabarberid. Tükelda rabarber väikesteks tükkideks. Pane potti maasikaid ja rabarbereid kaalu poolest sama palju (seda osakaalu muidugi võib muuta, mul endal tuli tiba maasikaid rohkem, sest muidu oleks tobe törts alles jäänud). Lisa suhkrut arvestades 1 kilo marjade-rabarberite kohta 600gr (ise panin isegi veidi vähem, ikka sai magusavõitu minu meelest). Pane pott pliidile. Kui keema läheb, võta kuumust vähemaks, et saaks vaikselt podiseda. Kuni moos keeb, koori pealt maha vaht, mis tekib. Keeta on vaja kuskil tunnike (kuni moos võtab klaasja ilme). Võta pott tulelt ja tõsta moos purkidesse.


Purkide koha pealt väike soovitus neile, kes kasutavad uuesti poekaasi. Kasutage neid, millel on keskel see vaakumikoht (teate küll, kui ostate, on kaas sile, aga kui lahti teete, siis saab plõksutada selle kaane keskosaga). Nendega on eriti hea kontrollida, et õhukindlalt jäi, sest kuumaga tõmbavad kaaned jälle vaakumisse tagasi, kui nad kuskilt õhku ei saa ;) See ei juhtu kohe, aga mingi poole tunni- tunni aja pärast.

Minu tänane saak oli 9 poole liitrist purki moosi. Natuke jätsin marju söömiseks ka. Maasikad head rauaallikad ja sellest mul nagunii praegu puudu kehal.


Las hoidiste hooaeg alaku! (170/365)

Juuni keskel kirjutasin, et tegin natuke rabarberi mahla ja -moosi.  Seda päeva võib pidada hoidiste hooaja alguseks. Kui eelmine kord oli selline tagasihoidilik katsetuspäev, siis tänasest (ja homme jätkub) kujunes juba päris väsitav ja korralik hoidiste tegemise päev.

Hommik juba andis veidike tunda, et täna tuleb purgi ja karbimajandusega tegelema hakata. Saime Priidu vanaisa käest mõned päevad tagasi suure ämbri täie mett. Hommikul tuli tuju seda purkidesse mahutama hakata ja nii saigi 16 purki mett keldrisse talve ootama viidud. Üks purk jäi kohe laua peale ka. Pudrule hea peale panna ja vahel niisama magusaisu taltsutada.

Lõuna ajal käisin Viljandis ja kuna turul oli väga hea hinnaga väikseid, nö moosimaasikaid, siis muidugi ei saanud ju ostmata jätta. Eriti kuna endal pole maasikataimi maas. Sai kohe terve suur karbitäis neid võetud, ise mõttes ohates, et kes küll need kõik sisse vaaritab.

Koju tulles läks esimene puhastatud kausitäis ilusti-kenasti kõhtu. Edasi sai sügavkülma jaoks pakendatud toormoosi. Seda sai täpselt nii palju, kui eelmisest hooajast karpe alles oli. Unustasin juurde osta ja ega sügavkülmas ruumi ka eriti polnud, seega rohkem ei oleks saanud sinna mahutada nagunii. Meil tegelikult suur sügavkülm ka, aga ei taha veel suurt sügavkülma järgi panna. Kui järgmise satsi maasikaid kuskilt saan või muud marjad kodus-maal valmis saavad, siis panen järgi.

Ülejäänud maasikad ootavad veel oma aega, et keedumoosiks saada. Kuna puhas maasikamoos ei ole eriti minu lemmik, siis panen rabarberit ka sisse. Nii saigi rabarberid õhtul ära puhastatud ja tükeldatud ning homset ootama jäetud. Jaks sai viimaste rabarberitega otsa ja ei jõua enam vaaritada. Homme ka päev.  Kuna homme ei ole vaja kuhugi minna, siis ongi hea teha natuke moosivaaritamist ja samal ajal köögis ka kord majja lüüa.


PS! Järgmine nädal peaksin oma esimest suvikõrvitsat süüa saama ! Päris pikk juba teine ;)


Autojuht ja mänguväljak (169/365)

Kuna Priidul oli vaja täna natuke omi asju ajada, siis pidin mina autojuhti mängima. Teadsin, et tal läheb nende asjadega vähemalt paar tunnikest, seega pidin mingi plaani välja mõtlema, mida niikaua teha. Nagu kiuste polnud täna võimalik lapsi kuhugi hoidu ka jätta, seega pidid nad meiega kaasa sõitma.

Esimene mõte oli minna Kirnasse ratsutama. Uurisin isegi natuke eile kuidas seal asi toimib. Kuna aga polnud lastega asja arutanud, siis ei julgenud aega kinni panna. Nad viimasel ajal on imelikult kartlikud erinevate loomade suhtes ja pole vaja seda hirmu suurendada viies neid hobuste selga. Kui aga kellelgi huvi Kirnasse ratsutama minemise vastu, siis hind on seal 5 eurot lapse pealt (täiskasvanutele ei pakuta teenust). Ajaliselt on ette nähtud 25-45 minutit, olenevalt, kas on vajalik hobuse kõrval kõndimine või oskab laps iseseisvalt ratsutada.



Teine mõte oli minna Türile mänguväljakule. Seal me käisime igapäevaselt, kui me Türil veel elasime. Päris mitu korda on lapsed küsinud, kas saaks sinna minna mängima ja kuna ilm ka oli meie poolt, siis selle kasuks otsustasimegi.


Kui juba sõit oli alanud, siis tuli mõte, et oleks võinud ju rullikad ja rula ka kaasa võtta. Oleks saanud siledal kõnniteel natuke harjutada, aga nagu ikka, tulevad sellised ideed liiga hilja. Aga mänguväljakule minek oli samuti lastele väga meelt mööda.


Kohale jõudes kartsin, et ära minekuga tuleb meil raskusi ja nad ei taha sellest midagi kuuldagi, aga juhtus hoopis vastupidine lugu. Olime seal kokku kuskil tund aega. Kuskil poole tunni pealt tekkis juba moment, kus kõik atraktsioonid oli läbi käidud ja  nendest huvitavam tundus okstest ja muust maas leiduvast sodist omale asju meisterdada. Ei tea, kas lööb välja, et kodus ühtegi mänguväljakut pole ja tuleb loovalt suhtuda, et mäng huvitavaks teha.


Natuke aega lasin neil seal leiutada, aga kuna mul olemine oli kehv, siis mainisin poole sõnaga poodi minekut. Sellest piisas, et nad auto poole hakkaksid minema :) Ostsin neile siis vett ja ühe väikse jäätise kummalegi (endale muidugi mitte, arsti ettekirjutusi tuleb ju karmilt täita). Pärast seda käisime veel paaris ehituspoes, kus ma pidin näidise järgi üht jublakat ostma. Aga kuna ühes poes selliseid asju ei müüdud ja teises ei leidnud müüja täpselt sellist, nagu mul vaja läheb, siis jäigi jupp ostmata (ja vanniminek lastel lükkub sellevõrra jälle edasi).


Kokku saime 3 tundi niisama ringi uimerdada. Iga tunniga läks minul olemine järjest hullemaks. Lõpuks, kui Priidu peale korjasime, oli selg juba päris valus ja kõht kõva kui kivi. Õnneks polnud koju väga pikk maa ja tuppa jõudes oli vabadus minna otsejoones voodisse puhkama. Peale lõunaund oli olemine veidi parem ja tuli meelde, et tegelikult pidin koju tulles valla küladepäevale minema...




Trikk-trakk ehk backgammon mängu õppimine (168/365)

Marek sai lõpetamiseks ühe lauamängude komplekti, milles oli sees ka trikk-trakk mäng. Ma olen seda mängualust küll näinud, aga kunagi pole olnud viitsimist ja tahtmist see selgeks õppida. Pole ausalt ühtegi tuttavat ka, kes minu teada seda mängu oskaks ja nii on see mäng alati minu jaoks raske ja igavana tundnud.

Nüüd aga Marek käib nagu uni pinda, et ma ikka seda talle õpetaks. Selleks, et lapsele midagi õpetada, peaks enne vist ise selle ära õppima ja nii ma pool vastutahtmist hakkasingi selle õpetust lugema. Kuna aga õpetus oli kõike muud kui "puust ja punaselt" ette näitamine, tuli meile appi vana hea youtube. Sealt leidsin sellise toreda õppevideote sarja nagu "backgammon for complete beginners". Hakkasimegi ükshaaval sealseid videoid vaatama, et asja selgeks saada.

Eile alustasime ja saime 8 videot läbi vaadatud. Vaikselt hakkab mingi ettekujutus mängust juba tekkima. aga kuna neid videolõike selles sarjas on 16, siis ilmselgelt ei ole ma veel kõike omandanud. Strateegia mäng kipub olema ja ei tundugi nii igav. Äkki isegi hakkab meeldima, kui üks hetk mängimiseni ka jõuame. Kuigi see võtab ilmselt veel pikalt aega, sest kui ma ükskord ise kõik põhitõed selgeks saan, on vaja need ju Marekule ka selgeks teha. Mis omakorda võtab vähemalt kaks korda sama palju aega, kui endale selgeks tegemine (ma ilmselgelt pole nii hea seletaja, kui onu videos).

Kas keegi teist oskab seda mängu mängida? On huvitav? Ja mis kõige olulisem - kas on mõistlik loota, et Marek ka sellest praeguses vanuses aru saab piisavalt, et ma temaga seda mängida saaks (siiamaani väga raske ei tundu, aga ma pole õpetustega veel väga kaugele jõudnud, nagu juba mainisin) ?




Kui plaanid muutuvad üleöö (167/365)

Alates eelmise aasta augustist, millal maja ostsime, on meil remondilainel pidevalt muutusi olnud. Algselt tegime endale kindla plaani, mida ja mis järjekorras teha. Kahjuks või õnneks on aga pidevalt välja tulnud mingeid ootamatusi või on mingite saja asja kokkulangemise tagajärjel tekkinud olukordi, kus peame plaanid nurka viskama, uuesti hindama olukorda ja looma uued plaanid. Vahel on plaanid muutunud ka lihtsalt sellepärast, et ühe kindla asja tegemine pikalt viskab üle ja vahel tulebki teha midagi muud, et kopp kõigest ette ei tuleks.

Kevad on selles suhtes hea aeg, et lisaks maja remondile on olnud palju toimetamist ka väljaspool maja. Ei ole olnud nädalat, kus oleks saanud ainult majas sees toimetada või just ainult õues majandada. Ikka vaheldumisi vastavalt tujule. Tegelikult isegi mitte niivõrd tujule, vaid vastavalt ilmale.

Kuna viimasel ajal on ilm olnud nõme või ilusate ilmade ajal pole meid kodus olnud, siis meie voodrilaua projekt on takerdunud. Selle asemel tulime ideele, et Priit vaadaku natuke üleval korrusel ringi. Ehk saab seal üht või teist teha. Kuna meil oli plaan ikka järgmiseks talveks trepihall ja selle vastas olev tuba ära soojustada ja elamiskõlblikuks teha.

Aga nagu meie puhul (või äkki majaremondi puhul üldiselt ka, ei tea) kipuvad plaanid muutuma. Kui Priit hakkas seest seina puhtaks lõhkuma, hakkas teda vaheseinade olukord huvitama. Mis muidugi lõpp kokkuvõttes tähendab seda, et kehtiv plaan tuli kiiresti ümber teha. Uue plaani järgi saab üleval olevast neljast toast vägagi läbikäidavad ruumid (seintel olev kips ja muu sodi läheb eemaldamisele ja alles jääb ainult karkass, kui seegi).

Mõte ise on väga hea ja mulle sobib. Aga sellises mahus lõhkumine tähendab seda, et korraga peaks ära tegema siis terve korruse soojustamise, sest tahame trepi sügisest püsivalt lahti teha. Soojustamine pole aga mitte kõige odavamate tööde killast (eriti nii suure pinna puhul). Nii et lisaks tööplaanidele tuleb ka eelarvet veidike ümber hindama hakata. Aga pole hullu. Vähemalt lõhkumine ei maksa midagi ja selleks ajaks, kui "tühjendustööd" ülakorrusel valmis saavad, võib Priidul juba mõni geniaalsem idee tulla, kuidas me edasi remondiga peaks minema.



36. rasedusnädal (166/365)

Sümptomid: kõikvõimalikud lõpuraseda hädad

Kaaluiive: +13,7kg

Tähtsam info nädala kohta: Lapse kasv on aeglustumas. Jätkuvalt kogub ta naha alla rasvakihti. Loode on täielikult välja arenenud ja tema soolestik on täitunud esirooja ehk mekooniumiga. Ema keha valmistub sünnitegevuseks. Seega toonused, seljavalud ja limakorgi eemaldumine on täiesti tavalised nähtused, mis võivad, aga ei pruugi sünnituse algust tähendada.

Nüüdseks on tähtajani vähem kui 30 päeva. Kui hästi läheb ja üle tähtaja ei kanna, siis kuu aja pärast võin juba uhkelt oma 9 kuud kasvatatud kakukest kätel hoida. Samas tuleb sinnamaale veel normaalset elu elada ja millegipärast ei ole mu keha huvitatud tavarutiini jätkamisest. Minu keha eelistab pigem voodis pikutamist ja iga katse peale miskit kasulikku ära teha, vastab seljavalu, toonuste või veel kolmanda hädaga.

Nii ma siis olengi enamuse aja möödunud nädalast voodis mööda saatnud. Küll ühe külje peal ja siis jälle teise. Ei ole see pikutamine ka lust ja lillepidu praegusel ajal. Mõnusa asendi leidmine on päris raske, kui sul ligi 4 kilone arbuus (umbes nii palju peaks beebi+looteveed praegu kaaluma) külge on kasvanud.

Aga terve nädal pole nüüd päris nutt ja hala ka olnud. Nädala alguses saime lõpuks beebile oma nurga valmis. Esialgu tuleb ta oma voodi, mähkimisaluse ja kõige muuga meie magamistuppa. Olen piisavalt mugav inimene, et teistpidine variant ei tuleks kõne allagi. Eelnevate laste kogemusest võin öelda, et tegelikult poleks isegi talle eraldi voodit esimestel kuudel eriti vaja.

Kui nüüd voodi kokku panekule ja toa paika sättimisele saab linnukese ette tõmmata, on jäänud veel üks oluline asi enne lapse sündi ära teha - haiglakoti kokku pakkimine. Nimekirja, mida mul sinna panna on vaja, tegin juba ammu ära. Praktikas aga pole ma isegi koti välja otsimiseni jõudnud. Iga nädal mõtlen, et ehk järgmine nädal. Samamoodi ka seekord.

Kui ükskord selle koti pakkimiseni jõuan, pean ka tita kojutoomise riided üle vaatama. Kardan, et riided, mida praegu plaanisin kaasa võtta, võivad talle väikseks jääda. Kes teab, kui suur see beebi lõppude lõpuks välja tulles on. Parem arvestada variandiga, et riided veidi lohvakad, kui et ei lähegi selga.

Üldiselt olen lapse suuruse suhtes veidi maha rahunenud ja väga enam ei paanitse. Eks mõtlen ikka sellele ja olen isegi googeldanud, kuidas suurte laste sünnitused on lõppenud. Mõned on isegi üle 5 kiloseid lapsi ise sünnitanud, seega äkki saan ikka mina ka hakkama (lootuses, et minu beebi nii suureks ei kasva).

Selleks, et hoida beebi  kaalu natukenegi kontrolli all (või pigem enda südamerahustuseks, et olen endast teinud võimaliku kaalu pidurdamiseks), olen ilusti arsti sõna kuulanud ja magusast ja puuviljadest eemale hoidnud. Mitte, et ma enne magusat igapäevaselt söönud oleks, aga puuviljad, nagu arbuus, õun, banaan jne, olid küll väga tihedad mu söögilaual. Hetkel tundub, et vähemalt minu kaalule avaldab see mõju küll. Kas ka lapsele? No seda vist enne sünnitust ei saa teada, kui just arst mind veel korra UH-sse ei saada.

Eks järgmisel nädalal arstivisiidil saan natuke rohkem aimu, mida arst titakaalust täpsemalt arvab ja mis tema plaanid minuga edaspidiseks on. Kas ja kui palju ta laseks mul üle kanda, kui beebi ikka ei taha ise tulema hakata või kust maalt tuleks keiser kõne alla, kui beebi ikka ülisuur on. Ühesõnaga on üle pika aja tulemas üks visiit, mida ootan pikkisilmi.


Ringkäik aias (165/365)

Peale kaht koledat ja vihmast päeva,  oli täna mõnus ja rahulik õhtu. Kuna olemine on olnud terve päeva kõike muud kui hea, siis miskit väga suurt õues tegema ei hakanud. Tegin kastmisega paralleelselt tomatitele väikse "juukselõikuse" ja jalutasin niisama kaameraga õues (kuni seljavalu voodisse tagasi ajas). Pildistamiseks mul erilist silma pole, aga ühtteist jäi pildile ikka.

Mareku lill, mille lõpetamiseks kool-lasteaiast sai

Teadmata lill aiamaal

Parim lisand hapukoore kastmele ehk till

salat

punapeet

porgand

lendavad külalised

esimene kurk

Esimesed tomatid

kurkidel on õisi rohkem kui küll, seega ehk saab mõne kurgi veel peale ühe

Kapsataim, neid sai maha 41 ja kõik siiani elavad

Õuna peaks ka sügisel saama, kui tuul neid maha ei puhu enne valmimist

Lemmikmahla ja moosi materjal

Igavad eestlased (164/365)

Jaanipäev on enamuste jaoks sama tähtis püha/pidupäev, kui jõulud. Tehakse juba pikalt ette plaane, mida kõike siis ära tehakse. Kahjuks on minu meelest paljudel need plaanid ühe laulu sõnade stiilis "kui käpp on maas, siis tuju hea, viinad sees ja muust ei tea..." ja vahelduseks süüdatakse lõke ka ikka, kui ilm seda lubab.

Meie oleme eriliselt igavad eestlased, sest ei ole meil ükski aasta mingit erilist plaani ei jaani laupäevaks ega järgnevaks päevaks tehtud. Pigem on lihtsalt kaks päeva, kus saab tööst eemale. Kuna see aasta ei olnud kummalgi töörutiini ka selja taga, siis puudus kohe igasugune erilisema päeva tunne. Nii me siis istusimegi eile õhtul mu ema juures.

Arutasime, et mida siis õhtuks lauale tuua. Priit ikka arvas, et viina ja õlut, nagu jaanidel kombeks. Aga kuna üks juua ei tohi, teine ei taha ja kolmas ei saa, siis matsime selle plaani maha. Selle eest sõime natuke kooki ja jutustasime niisama päeva õhtusse :) Isegi lõkke ääres pilti ei saanud see aasta teha.

Täna saab enda kodu juures ka lõke tagant järgi ära tehtud, kui ilm vähegi lubab. Siis vähemalt oma jaanilõke on see aasta tehtud ja päris traditsioonide väliselt püha mööda pole läinud.

Kuidas teie jaane tähistasite? 


Laupäeva õhtu (163/365)

Eile oli lisaks hommikusele spordipäevale veel kodust välja minemist. Käisime ühe mu hea sõbranna sünnipäeval. See oli, võib suhteliselt kindlalt öelda, et mu viimane suurem väljas käimine enne lapse sündi.

Alguses võtsime lapsed ka kaasa, kuna ilm läks väga mõnusaks, aga peale kaht tundi viisin nad ikkagi ema juurde. Ma lihtsalt oleks nende järgi joostes väga kiirelt ära väsinud. Ega me siiski väga palju kauemaks ei jäänud. Väsimust mul ei tekkinud ja und ka mitte, aga selg hakkas küll valutama ja mitte vähe. Seega otsustasime koju, mugavasse voodisse, ära ronida. Enne võtsime lapsed ka muidugi auto peale.

Pidu ise oli hästi korraldatud, nagu Viivu sünnipäevad ikka. Üks tubli neiu, kes ikka mänge ka viitsib organiseerida sünnipäevadeks :D Ise üritasin küll võimalikult palju kõrvale hiilida mängudest ja mängisin invaliidi, aga mõnus oli ka niisama vaadata, kuidas teised osa võtsid.

Tegelikult oli tore vahelduseks kodust välja saada ja vähe värvikamas seltskonnas olla. Teine kordki, aga võtame selle ette millalgi peale sünnitust :) Kuna paremad peomuljed on kindlasti ajast, kui meid enam sünnipäeval polnud, siis jagan teiega hoopis paari pilti.

Peaks ka sellise koju muretsema...
.. sest lastele meeldis see väga! 

35 päeva tähtajani


Spordipäev (162/365)

Kabalas toimub iga suvi küla spordipäev. Kui ma ise pisike olin, siis võtsime sellest tihti osa. Väga hästi meeles, kuidas terve perega sellest osa võtsime ja inimesi oli päris palju. Vahepeal, kui ma suuremaks olin kasvanud, jäi see üritus suveplaanidest välja. Kuni eelmise aastani, kus spontaanselt spordipäeva hommikul mõtlesime, et võiks lastega minna. Käisimegi ja lastele väga meeldis.

Mareli jooksis ühe tüdrukuga, kes oli vanusegrupp kõrgemas grupis
See aasta planeerisime juba pikemalt spordipäevale minekut. Ainult siis oleks mineku ära jätnud, kui lauspadukat oleks hommikul taevast alla tulnud. Õnneks oli vaid väike uduvihm ja sellepärast minekut katki ei hakanud jätma. Õnneks lõppes ka see vähene vihmake suhteliselt kohe, kui kohale jõudsime.

5- 7 aastaste poiste jooks 
Marek ja Mareli olid mõlemad 5-7 a lasteaia ealiste laste grupis, kumbki oma soo järgi. Alasid oli neil kaks - jooks ja kaugushüpe. Mareli sai veel paigalt kaugust hüpata, aga Marekul oli hooga kaugushüpe. Mõlemad said mõlemal alal medalid. Mareli mõlemas alas I koha, Marek III koha. Eelmine aasta said nad ka medalid.

5-7a tüdrukute autasustamine
Kui eelmine aasta veel oli väheke konkurentsi, et tuli võidelda medali eest, siis seekord oli neil eriti lihtne variant. Mareku vanusegrupis oli 3 osalejat. No kauguses ma teadsin juba ette, te üle kolmanda koha ta ei saavuta, aga jooksus üllatas ta mind väga. Tegelikult jäi väga vähe puudu, et ta oleks teise koha saanud, seega selle eest medali oli ta küll igati välja teeninud. Mareli vanusegrupis oli ainult üks osaleja, aga selle eest tegi ta väga hea soorituse.

5-7 a poiste autasustamine
Lapsed ise jäid väga rahule üritusega ning lisaks oma diplomitele ja medalitele, oldi eriti rõõmsad saadud üllatusmunade üle. Järgmine aasta jälle :)


35. rasedusnädal (161/365)

Sümptomid: kõikvõimalikud lõpuraseda hädad

Kaaluiive: +14,2 kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: üle 99%

Tähtsam info nädala kohta: Lapse kesknärvisüsteem täiustub, seedesüsteem on peaaegu moodustunud. Kopsud on enamasti täisküpsed ja hingamisprobleemide esinemine on vähem tõenäoline, kui laps peaks praegu sündima. Tita on emakast enamuse ruumi hõivanud ja liikumiseks on jäänud ruumi vähe.

Kaua ootasin hetke, mil tähtajani oleks veel 100 päeva. See möödus aga nii ootamatult, et panin maagilise numbri täitumist tähele  mitu päeva hiljem. Siis hakkasin ootama, et oleks juba 50 päeva tähtajani. Ka see möödus ilma suurema õhinata. Nüüdseks on tähtajani veel ainult 35 päeva.

Siiani olen mõtetes ikka arvestanud, et enne tähtaega nagunii ei tule ja arvestama peab kuni kahe nädalase üleaja minekuga. Enam ma seda ei tee. Õigemini kui seni ma arvasin, et kannan üle ja olin sellega täitsa rahul, siis nüüd paluks või vanajumalat ennast, et nii see ikkagi ei läheks. Miks? Kohe räägin pikemalt.

Neljapäeval käisin KTG-d tegemas ja ultrahelis. Kuna rasedust oli sel hetkel mul 34+5, siis mingit emakatööd ei lootnud KTG-s näha. Ei näinud ka. Emaka kokkutõmbeid näitav number oli terve aparaadi all olemise aja üks suur ja rasvane null. Südamelöögid olid lapsel täitsa head. Seega olime nii mina kui arst tulemustega rahul. Ainuke, kes asjade käiguga sugugi rahul polnud, oli tita, sest terve aja peksis ta andureid nii, kuidas vähegi võimalik. Edasi saadeti meid ultrahelisse.

Ultrahelis sain kõigepealt kinnitust, et lapsuke on jätkuvalt sama sugu, nagu siiani on öeldud. Nii et riideid ümber roosade vastu vahetama ei pea hakkama. Siis hakkas arst ütlema lapse mõõtusid ja need numbrid olid kõike muud, kui nad oleks pidanud olema. Mõõtude poolest võiks mu lapsuke kasvõi homne päev sündima hakata. Seda aga ta kohe kindlasti tegema ei hakka, seega julges arst arvata, et üks kilo tuleb ikka järgneva kuuga juurde praegusele kaalule. Oletatavaks sünnikaaluks teeb see aga ligi 4,5 kg.

Ma ei oskagi öelda, kumb rohkem lapse mõõtudest hämmingus oli, kas mina või arst. Viimane uuris, et kui suured eelnevad lapsed on olnud ja kas kõht on märgatavalt suurem kui varasemate raseduste ajal. Ei olnud ju eelnevad mingid hiiglased ja kõhusuuruses ka suurt erinevust pole. Seega pole nendest näitajatest mingit eeldust, et meil selline kalevipoeg peaks sündima. Kalevipoeg on tema kohta isegi niru öelda, pigem võiks teda juba Barutopojaks nimetada (kuigi mees protesteerib ka selle nimetuse vastu, sest tegu ikka tema enda pojaga).

Ultraheli näitas tähtajaks ametliku kuupäeva, 25. juuli, asemel 6. juulit. Ametlikku tähtaega sellest olenemata ei muudeta.  Nii vara ilmselt sünnituseks nagunii ei lähe, aga juuli algusega võib hakata kasutusele võtma kõikvõimalikke nippe, mis peaks aitama sünnitust esile kutsuda. Tuleb hakata mööda treppe jooksma ja maast tikke korjama jne. Nii et nüüd on õige aeg, kus te võiksite letti laduda, milliseid nippe te teate, mis peaks aitama sünnitust esile kutsuda?


Lõpuks ometi! (160/365)

Tänane hommik on olnud nii mõnus. Esiteks sain ma voodist püsti juba seitsme ajal. Arvestades kellaaegu, millal ma viimasel ajal üles ärkan, on see väga suur edusamm. Ime kombel ei olnudki kõik kohad kanged ja kuigi kõht oli hell küll, kasutasin tuulevaikset ilma ära ja tegin kiiresti natuke lõket, et ammu kogunenud oksad eest ära põletada. Jõudsin ka pesumasina käima panna ja õuest tuppa tuua riided, mis ööga olid enamvähem kuivaks saanud.

Aga teate, mis selle hommiku juures kõige mõnusam oli? See, et pärast kiireid hommikusi toimetusi, võtsin ma rätiku ja läksin dušši alla! Hetkel on see minu jaoks kõige suurem luksus, mida ma nii väga taga igatsesin ja lõpuks ometi saan seda jälle nautida.

Kui ma pesemast välja tulin, jalutas Mareli mulle vastu väga üllatunud näoga. Kui sai aru, et ma dušši alt tulin, võite arvata, kuhu tema suundus. Natuke oli ta küll pettunud, et suur vann veel paigas pole, aga polnud hullu. Sai oma plastikvanni vett täis ja viimased pool tundi on ta juba vaikselt vannitoas askeldanud :)


Ülevaadet vannitoast veel ei tee, sest natuke tahab see siiski veel kõpitseda. Vann paika, pesumasin oma kohale, vaadata, kuhu ja millised riiulid jne. Ühesõnaga, viimistlemine võtab oma aja. Peamine on aga, et ma saan nüüd rahulikult igal hommiku, lõunal, õhtul või millal ise tahan dušši all käia!



Priit ja Marek mängivad malet (159/365)

Hakkasin mina lõunaunne minema, kui Priidul ja Marekul oli malemäng samas toas pooleli. Või õigemini olid nad just äsja alustanud ja käisid oma esimesi käike. Mareli istus kõrval ja kuigi talle väga ei meeldi vaadata niisama mingit mängu pealt, siis seekord oli see niivõrd lõbustav, et ta vabatahtlikult istus seal ja itsitas nii, et minu unest ei tulnud midagi välja.

Ega male üldjoontes ei ole ju üldse naljakas mäng. Aga kui seda mängivad kaks inimest, kes suurt midagi malest ei jaga (sorry, Priit :D ) ja mängivad nii, et õpetus ühes näpus, siis võib nalja saada küll. Küll on vaja järgi vaadata, kas ikka etturiga saab hobuse sammu käia või kumb nupp see nüüd kuningas on - kõrgem või madalam keskel olevatest nuppudest.

Ja see kõik toimus siis ikka keset mängu, mitte enne, nagu normaalseks võiks pidada. Enamasti kippus asi rohkem lõbusaks vaidluseks kiskuma, sest Marek oli välja lugenud, et mõni käik olla ikka lubatud, aga Priit mitte ei uskunud seda. 

Lõpuks suutis Priit ikka kuninga tule alla seada. Kuna Marek seda ei uskunud, et niimoodi mäng võib lõppeda, et pooled nupud laual alles ja tema PEAB midagi liigutama nii, et kuningas alles jääks, siis muidugi tuli dramaatiliselt kuulutada, et see on sohk ja mäng seetõttu lõppenuks pidada. Priidu võidust ei tahtnud ta midagi kuulda. No vähemalt ma sain lõpuks oma vajaliku lõunaune kätte. 

Kusjuures, Marek tahab minuga koguaeg malet mängida, aga mina keeldun ja olen nõus alles siis, kui käigud selged. Väidetavalt olla tal kõik selgemast selgem, aga millegi pärast ei ole meie mängud kaugemale jõudnud, kui nuppude asetus (mida ta ka täpselt ei tea). Selle eest kabet võib temaga juba täitsa asjalikult mängida. Isegi nii, et minu "ups, ma kaotasin" lõpu asemel võib saabuda Marekule väljateenitud võit ;)


Valuga toimetulek sünnitusel minu moodi (158/365)

Kui kirjutasin Paide haiglast, siis tõin välja, milliseid valuvaigistavaid võimalusi seal pakutakse. Seda ma ei maininud, et tegelikult saab ise ka väga palju ära teha, et valusid natukenegi paremini üle elada sünnitusel.

Kui ma esimest last läksin sünnitama, siis olin ma nii roheline kui üldse olla saab sel teemal. Kuigi ma ei kartnud sünnitust, siis tagant järgi võin öelda, et ma polnud üldse ette valmistunud vaimselt. Ma teadsin, et see saab valus olema, aga no sünnitusvalu tugevust ei suuda keegi ette ennustada. Nii ma siis röökisin seal nagu siga aia vahel (no tegelikult küll vetsu ukse vahel). Teadsin ise ka, et ma raiskan oma jõudu sellega, aga no ei suutnud vait ka olla. Pigem isegi ei osanud ma kuidagi end vaimselt kokku võtta ja asja mõistusega võtta.

Kui teist last läksin sünnitama, siis olin väga palju targem. Tegin endale selgeks, et valude ajal on tegelikult see vaimne pool väga oluline. Oskus valude ajal keskenduda, hingata õigesti ja valust üle "vaadata". Võib öelda, et sain sellega ilusti hakkama ka. Äkki kui sünnitus oleks sama pikk olnud, kui esimene, siis oleks lõpuks katus ikkagi ära sõitnud, aga õnneks sai seekord kõigest 5 tunniga hakkama ja kogemusest on head mälestused.

Üks viis, kuidas ma veel valudega toime tulin, oli valu jagamine. Seda nippi olen ma ka näiteks hambaarsti juures kasutanud, kusjuures. Ehk siis põhimõte on asjal see, et kui kehal on üks valukoht, siis aju saadab kõik impulsid just sinna ja ongi pagana valus. Aga mina tekitasin enda kehale teise valukoha, mis tähendab, et need valuimpulsid nö jagunevad kahe koha vahel ja ajul on natuke segadus, et kuhu neid nüüd rohkem peaks saatma. Kõigil ehk see ei mõju ja ehk on see pigem ka minu enda peas kinni, et see nagu mõjuks, aga nii ma sain need kõige hullemad valusööstud üle elatud täitsa talutavalt. Kuidas ma selle teise valukoha tekitasin? No seda võite pildi pealt vaadata (kõik hambad ikka ilusti üle loetavad pildilt) :)



Lõpetuseks võin öelda, et kui esimesel sünnitusel hindaks valu 10 palli süsteemis maksimumi peale, siis teise sünnituse valu hindaks kõige rohkem 8 palliga. Teisel sünnitusel ma valmistusin kogu aeg, et kohe tulevad need tõeliselt tugevad valud, aga minu õnneks neid ei tulnudki :) Või olin siis tõesti piisavalt hästi end ette valmistanud ja suutsin need üle elada ilma, et seda valu nii tugevalt tunnetada.

Loodan, et seekord saan vähemalt sama hästi hakkama, kui Marelit sünnitades. Aega on vahepeal päris palju mööda läinud ja ühtteist on kogemusest kindlasti ununenud (kahe eelneva sünnituse vahe oli ju ainult aasta ja 7 kuud), aga usun, et see oskus valud üle elada ilma suurema paanika ja hirmuta on säilinud.


Piltide ilmutamine(157/365)

Kuna ma olen nii laisk olnud ja piltidega pikalt tegelemata jätnud, siis veidi aega tagasi võtsin kätte ja hakkasin vaikselt tagant järgi pilte sorteerima, et ilmutusse saata. Jeerum, ma pole senini ikka veel eelmise aasta septembrist kaugemale jõudnud, aga otsustasin osa ära ilmutada lasta, sest juba praegu on pilte üle 400 kokku otsitud.

Seni ma olen käinud Kumas ilmutamas. Neil oli enne Türil pood ja oli hea ja mugav sinna viia ja järgi minna. Nüüd aga nad panid seal poe kinni ja Paidesse pole nii palju asja (olgu, praegu on jah pidevalt arsti vahet käimisi, aga üldiselt siiski ei ole). Hakkasin Internetist vaatama, millised on võimalused, et online tellimus teha. Seoses sellega leidsin koha nagu PictureHappy. Hinnad on seal ikka megahead, aga kvaliteedi kohta ei tea midagi. Seega kas kellelgi on kogemusi PictureHappy lehelt tellimisega?

Nende piltide ilmutamise käigus tegin otsuse, et kuni 2014 aasta lõpuni sorteerin veel pildid albumisse ilmutamiseks, aga edasi hakkan tegema fotoraamatuid. Kuna album ise on ka nii pagana kallis, siis lõppude lõpuks tuleb vist fotoraamat isegi odavam. Lisaks saab fotoraamatusse sisse panna ka väikseid tekste (näiteks laste ütlemisi, mõõte, tähtsamat infot sündmuste kohta jne). Ka fotoraamatute tegemist pakub sama lehekülg, aga seni pole veel uurinud, kuidas seal nende raamatute tellimine täpselt käib. Üritan kõige pealt 2014 aasta lõpuga hakkama saada ja siis, kui selle aasta piltideni jõuan, siis hakkan uurima, et kuidas ja kus oleks kõige mõtekam raamatuid teha.

Kui kellelgi on fotoraamatute tellimisega ja üldse piltide tellimisega häid/halbu kogemusi, siis kindlasti palun jagage. Ei taha pärast oma 400+ pildi kvaliteedi pärast nutta ja halada.. ;)


Linnumaailm (156/365)

Olen juba varem maininud, et üks toonekurg on meile elama kolinud. Praeguseks on ta jätkuvalt meil külaliselanikuna arvel ja ilmselt sobib talle siin nii väga, et on teistele tuttavatele ka soovitusi jaganud. Vaikselt hakkab tunduma, et meil on siin mingi linnuparadiis, sest millegi pärast kipuvad igasugu linnud meile külla.

Mingi hetk hakkasid ka sookured siin maad uurima. Algselt paari kaupa ja ajapikku on paarist linnukesest saanud nii 20-30. Neil on üks kindel põllulapp, millel nad elutsevad ja ei aja neid ära sealt põllul sõitvad traktorid ega meie koerad, kes vahel ikka häält nende peale tõstavad. 

Olgu, oleks ainult kured, siis polekski midagi hullu. Häält nad väga ei tee ja päris õue peale ei tule. Aga ei. Lisaks on roninud kohale rukkirääk. Võib olla isegi mitu, kui arvestada, kui palju kisa kostub. Mõni öö lasevad õhtust hommikuni välja oma röökimist. Ma kahtlustan, et tal/neil mingi salaplaan mu niigi lühikese une kvaliteeti halvendada. 

Kui rukkirääk on oma lärmiga mu närvide piiri peal tatsamas, siis lisaks on meil siin nüüd kuldnoka parved, kes kisavad ja pasandavad kõik kohad täis. Üks päev lasid terve mu ühe pesumasina täie voodipesu täis, mis õues kuivas. Auto katusest ei hakka ma üldse rääkima. Ahjaa, üks linavästrik käib ka õue peal koeri ärritamas. Kui koerad lambist hauguvad nagu pöörased, siis on kohe teada, et see linavästrik on jälle toimetamas õue peal. 

Ma üldse pole lindude vastane ja minu poolest elagu siin, kui tahavad (näiteks kured on väga viisakad külalised), aga no laske vähemalt öösel magada ja üht pesu sada korda jutti pesta ma ka ei soovi. Pean vist ära mainima, et lindudele lisaks on rebane ka jätkuvalt meie naabriks ja paar jänest on lähiümbruskonda siginenud. Ega tuleb vist harjuda maal elamise lõbudega :D

Rabarberimahl ja rabarberi-apelsinimoos (155/365)

Kuna täna lubas vihmast ilma, siis mõtlesin võtta ette rabarberite hävitamise. Kuna mul endal on neid suhteliselt vähe (ei taha millegi pärast eriti kasvada) ja ema-isa juures jälle hakkavad need vaikselt põõsastuma, siis läksingi sinna rabarberi jahile. Lisaks muidugi ei ole mul endal mahla aurutajat ja puupliidi peal mässama hakates oleks ma esimese pooltunniga palavuse kätte surema hakanud.

Algselt oli plaan ainult rabarberimahla tegemine ära katsetada. Aga kuna rabarberi mass oleks niimoodi raisku läinud, siis käisime ikka isaga poes ära ja ostsime apelsini ka. Olin kuulnud, et rabarberi-apelsini moos pidi eriti hea pannkoogi moos olema.

Mahla saab teha mitut eri moodi. Internetist uurides leidsin, et on võimalik rabarbereid keeta ja pärast kurnata, teha värsket mahla kui ka aurutada. Aurutamine tundus kõige mugavam variant (sorry, aga hetkel pole minust väga usinat kokkajat).  Retseptis oli küll kirjas, et aurutades peaks suhkrut ka lisama, aga kuna meil on peres alati kõik mahlad tehtud ilma suhkruta, siis tegime ka seekord niimoodi.

Mingit retsepti, kui sellist, pole mõtet mahla kohta kirja panna. Ega seal muud teha pole, kui rabarberid puhastada, tükeldada. Seejärel tükid aurutajasse panna ja see omakorda pliidile panna. Edasi teeb ju aparaat juba ise. Ainult nii palju peab ise veel end liigutama, et purki tuleb vahetada, kui üks täis hakkab saama :)

Kokku saime mahla 3 purki (0,8liitrised olid need, kui ma nüüd ei eksi). Eks rabarberi kogus oli väike ka, sest tegimegi nö katsetuspartii. Maitse poolest meenutas rabarberikisselli. Ülla-ülla eks :D Kuna olen harjunud jooma haput mahla, siis kannatas ka täitsa ilma suhkruta juua.  Kui  aga tahta limonaadi pähe seda juua, siis tuleks ikka suhkrut juurde panna. Ja muidugi lahjendamist tahab ka saada, nii et pigem on tegu siis siirupiga (aga ainult hapu variandina).

Alles jäänud rabarberimass läks moosi sisse. Seda oli veidi üle 2 kilo ja lisasime sinna juurde kaks suurt apelsini. Kuigi retseptid soovitasid panna apelsinist natuke koort ja apelsinimahla, siis me koort ei pannud. Kommentaaridest sai välja lugeda, et võib asja mõruks ikka teha. Ainult mahla ka ei pannud, vaid puhastasin apelsini nii ära, et kõik kiuline osa välja saaks ja viljaliha läks ka moosi sisse. Suhkrut panime 1kg massi kohta 600gr (retsepti järgi pidi 750gr panema). Ausalt moosi ma rohkem ei maitsenudki kui sõrmega veidi tõmbasin poti äärest. Täitsa hea oli, aga eks tuleb teha mõni pannkoogihommik, et paremini asja degusteerida.  Moosi tuli kokku 7 poole liitrist purki.

Arvestades, et rabarberit on suviti rohkem kui küll, nende puhastamine ja tükeldamine ei võta eriti palju aega ja moosi keetmine on ka suhteliselt lühiajaline, siis minu meelest on väga hea võimalus normaalse ajakuluga saada nii mahla kui ka moosi oma talvevarudesse. Aurutamisega pidavat rohkem vitamiine ka mahla sisse jääma, kui keetes. Ja kuna moosi jaoks pole vaja enam rabarberit eriti kaua keeta, siis vast ka  täna sellele jääb mõni vitamiin rohkem alles.

Kas keegi teist on ka rabarberist hoidiseid teinud? Milliseid ja mil viisil? Kuidas olete tulemusega rahule jäänud?


Laupäev (154/365)

Tänaseks lubas ilusat, sooja ilma. Muidugi ei tohi sellist ilma raisku lasta. Kuidas oleks kõige parem sellist ilma ära kasutada? No ikka tööd tehes :) Etteruttavalt võib öelda, et kuumus, rasedus ja töö tegemine ei ole parim kooslus ja hästi alati ei lõppe.

Kui hommikusöök oli tehtud-söödud, siis läksime lastega õue. Priit jäi tuppa vannitoa põrandat lõpetama, mis eile õhtul pooleli jäi. Lapsed hakkasid mängima ja mina läksin aiamaale toimetama. Kõigepealt tuli kasvuhoone lahti teha ja avamaa kurkide minimajakesel katus maha võtta. Peale seda hakkasin saepuru tassima aiamaale. Panin peenarde vahele seda, et parem kõndida oleks ja äkki hoiab natuke aega umbrohtu ka eemal. Mingi hetk tuli Mareli ka mulle appi ja nii me tund-poolteist toimetasime.

Vahepeal mõtlesin küll, et peaks vist pausi tegema, aga no ei tahtnud pooleli jätta ja arvestades, kui kuum juba hommikul oli, siis aimasin, et päeva peale lauspäikese käes pole mitte teps parem selle saepuruga mässata. Nii et muidugi ei teinud ma pausi. Eks see maksis pärast kätte.

Viimaseid koormaid viies läks olemine päris kehvaks. Aga ei, ma ikka tegin lõpuni. Tuppa minnes oli ikka nii paha juba ja iiveldas, et võtsin kausi igaksjuhuks kõrvale ja läksin voodisse pikali. Korra isegi mõtlesin, et peaks vist no-spa välja otsima, aga arvasin, et proovime esialgu pikutamisega (ehk magamisega) olukorda parandada. Natuke aega sättimist, et võimalikult hea oleks pikutada ja nii ma magama jäin.

Kuni mina magasin, oli Priit muidugi plaatimise ammu lõpetanud ja hakanud ülevalt seinaga toimetama. Kuna meie voodrilaud pole jätkuvalt tulnud, siis on tal veidi aega veel, et teine pool ka ülevalt teiselt korruselt tuuletõkkega üle lüüa ja soojustada. Siis jäävad veel ainult ülemise korruse välja ehituse otsad teha.

Õhtupoolik peale ärkamist läks minul eriti lebos astmes (sama ei saa Priidu kohta öelda), sest ei hakanud enam peale sellist kehva olemist rabelema. Muidugi vähe põdesin, et plaanis oli täna ikka aiamaa täitsa korda saada (paar peenart tahab veel rohimist), aga eks see tuleb siis homme ette võtta. Nii palju ikka tegin veel õhtul, et kastsime lastega kasvuhoones taimed ja aiamaal kapsad- avamaakurgid ära ning pesu tuli ka kuivamast ära korjata.

Hea meelega oleks küll kuskil sellise haruldaselt sooja ilmaga kuskil vee ääres istunud, aga kahtlen, kas vesi veel nii soe on, et vette minna. Ja kui vette minna ei saa, siis minu meelest pole mõtet üldse kalda äärde end narrima minna.


Vannitoa koha pealt võib vist öelda, et kui hästi läheb, siis järgmine nädalavahetus ehk saab juba duši alla... Hoiame igatahes pöidlad pihus :)


EBA 2015 (153/365)

Kuna Priit plaadib vannitoa põrandat, lapsed sätivad magama ja reede õhtul ei tule telekast mitte kui midagi, siis piinan teid siin oma lobisemisega :)

Eile toimus Eesti blogiauhindades jagamine. Ilmselt kõik, kes blogimaastikul silma peal hoiavad on sellest vägagi teadlikud. Eks minagi sain kutse sinna, aga kaaludes plusse ja miinuseid, otsustasin siiski mitte minna. Eelkõige juba sellepärast, et autoga mina Tallinna vahel ei sõida ja bussiga kohale loksumine oleks olnud liiast mu praegusele olemisele.

Selle eest hoidsin silma peal üritusel Facebooki vahendusel. Tundus, et kõik tundsid end üritusel täitsa mõnusalt ja pidu kukkus väga hästi välja. Eks väikseid eksimusi asja juures võiks välja tuua, aga ma ei hakka seda tegema. Siiski esimest korda korraldatud üritus ja suhteliselt spontaanselt ettevõetud, seega kõik andestatav minu meelest. Järgmine aasta osatakse juba paremini eri aspektidele tähelepanu pöörata ja tuleb kindlasti veelgi toredam. Ma loodan, et see üritus jääbki iga aastaselt toimuma, sest ega ma lõpmatult rase ei ole ja ehk ükskord saaks ikka ise ka kohale minna.

Auhindade võitjad mind tegelikult eriti ei üllatanud. Ainult mul oli kahju,et üks minu lemmikutest blogidest ühtegi auhinda saanud ega esikümnesse ei pääsenud. Järgmine aasta olen targem ja hääletan rohkem ta poolt.

Enda blogide suhtes olin aga väga meeldivalt üllatunud. Mu beebiblogi Pere ja Kodu kodulehel sai meediablogi kategoorias üheksanda koha. Ausalt arvasin, et ei saa kuhugi oma blogiga, aga näed. Natuke ikka keegi loeb seda ka ;) Igatahes aitäh, kes mu blogi poolt hääletasid!

Kes tahab täpsemalt vaadata, miskoha keegi sai, siis neid andmeid saab vaadata bestblog.ee lehelt. Lisaks esikümmetele saab alla laadida ka kõik hääletuse tulemused.



34. rasedusnädal (152/365)

Sümptomid: väsimus, tursed, seljavalu, valud vaagnas jne

Kaaluiive: +13,7 kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: üle 98%

Tähtsam info nädala kohta:
Platsenta saab 34. nädala paiku täisküpseks ja hakkab nüüd vananema. Laps kogub veel kehatemperatuuri säilitamiseks vajalikku nahaalust rasvkudet, mida lisandub päevas ligi 14 g. Rasvkude kaitseb ka siseelundeid. Lapsel on välja kujunemas immuunsüsteem, et võidelda kergemate infektsioonidega. Tema sõrmeotsad on tillukesed, aga küüned teravad.

Nüüdseks võib öelda, et raseduse lõpp annab igatpidi tunda. Seljavalud hakkavad igapäevaseks saama, põis on olematu, pooled söögid tekitavad kõrvetisi, vaagnapiirkond on hellem kui päikesepõletuse saanud nahk ja turseid ei esineks ainult siis, kui päev otsa voodis pikutaks. Raua söömise mõjudest seedimisele ei hakka ma üldse rääkima. Hurraa rasedusmõnudele!

Lohutuseks võib öelda vaid, et see kestab veel maksimaalselt 8 nädalat. Väga lohutav ju, eks !? Ma tean, et ei ole. Tegelikult üritan lihtsalt mitte nendele asjadele mõelda, võtta neid kui tavalist päeva osa ja olemata kaebustest elada veel nii tavapäraselt, kui see võimalik on tundes end kui rase jõehobu. 

See nädal käisin arsti juures ka. Nüüdseks on need visiidid juba päris tihedalt. Proovid olid jätkuvalt korras ja kui jätta kõik need raseduse "normaalsed nähud" kõrvale, siis kaevata ka midagi väga polnud. Kaalu oli seekord 200gr juurde tulnud. Nii et kõige muu kõrval võin vähemalt selle teadmise üle õnnelik olla, et äkki mul ikkagi õnnestub raseduse lõpuks jääda kaalutõusuga alla 15 kg. 

Sain muidugi terve hunniku saatekirju ka järgmiseks nädalaks. Uriiniproov on juba tavaline asi ja veresooni torgitakse ka juba üle kuu. Seega nende suhtes polnud üllatust. Nendele lisaks sain saatekirja ka ultrahelisse. Praeguse süsteemi järgi ei ole kolmas ultraheli tegelikult kohustuslik ja arst ei pea saatma, kui midagi viga pole. Aga kuna mu EPK oli seekord juba nii suur, et arst ei hakanud seda isegi enam kirja panema, siis ultraheli aeg oli kindel. Ja kuna juba asja Paidesse haiglasse nagunii, siis sain KTG-sse ka aja. Mingit tegevust vaevalt sealt ma näha saan, aga ajaviiteks võib ju seal masinate küljes passida pool tunnikest.

See nädal tegi mees omapoolse ennustuse mu sünnitamiskuupäeva kohta. Kõikide meie laste soo on ta küll täpselt ennustanud, ehk veab kuupäevade ennustamisega ka. Loota ju võib, sest ta ikka arvab, et seekord ma ei kanna üle tähtaja. Kuigi minu meelest on naiivne seda loota, siis osake hinges loodab väga, et tal on õigus. 


Paide haigla - sünnitamiseks hea valik või paratamatus? (151/365)

Enne sünnitama minekut paljud uurivad eri foorumitest ja FB gruppidest, et mis haiglasse tasub minna ja millisega on kellelgi väga halbu kogemusi. Nii kiputaksegi jääma kinni enamasti ühe arsti või haigla maha tegemisesse ja kui lugejal selle haigla/arstiga kogemust pole, siis jääbki väga halb maik asjast suhu.

Praegu on olukord, kus mitu korda kuulnud halba Paide sünnitusosakonna kohta ja ühe "loomaarsti" kohta, kes seal töötab. Omades kogemusi ei saa ma mitte pihta, kuidas saavad inimeste kogemused ühtede ja samade arstidega nii erinevad olla? Olgu, meil kõigil on halbu päevi ja kuigi me ei tohiks neid töö juures klientide (ehk antud juhul sünnitajate peal) peal välja elada, siis mingil määral mõjutab ikkagi ju meie olemist see. Olgem ausad, me ise oleme samuti kohati üle reageerinud tööl olles ise pahas tujus või koduse emana laste peale ehk liialt häält tõstnud. Uskuge, ämmakad ja arsti on täpselt samamoodi tavalised inimesed emotsioonidega. 

Tegelikult tahtsingi veidi pikemalt rääkida oma kogemustest Paide haiglaga. Ehk on mõnel kahevahel olijal hea lugeda, et tegelikult ei pruugi see asi seal ikka nii hull olla, et ukse pealt tagasi peaks keerama. 

Kõigepealt arstidest. Mul on kokkupuudet olnud kõigi kolme naistearstiga, kes Paides on. Veeberiga väga põgusalt ühe sünnituse ajal. Aga tuttav oli tema jälgimisel rasedusega ja oli väga rahul. Limbergi jälgimisel oli Marelit oodates ja ta oli mu naistearst enne rasedusi. Kordagi pole ta minuga ebaviisakas olnud või mind mõnitanud, nagu paljud on tema käitumist iseloomustanud. 

Praegu olen Raja juures jälgimisel. Kuigi tema kohta on kõige enam negatiivset lugeda Internetist, julgen öelda, et ta on parim arst, kellega mina olen kokku puutunud. Täpsemalt ei hakka siin välja tooma, miks ma nii arvan (pole minu sünnitustega seotud isiklikud detailid), aga minu silmis on ta oma proffesionaalsust tõestanud rohkem kui kuhjaga. 

Kui Rajast veel rääkida, siis eks ma ju ka algul natuke kartsin ta vastuvõtule minna. Sellepärast, mis temast räägitakse. Just tema suhtumisest (mitte tööalasest võimekusest). Aga minuga on ta alati väga sõbralik olnud (v.a üks kord, kus ta ka polnud üldse mitte kuri, vaid lihtsalt väga.... ametlik, aga ju siis oligi see tema "halb päev" ja ma ei pane seda üldse talle pahaks). Ei ole ta kordagi minuga riielnud mu kaalu pärast (mida olen väga paljude teiste haiglate arstide kohta kuulnud), alati küsib ja uurib mu olemise kohta ning ära minnes soovitab ennast hoida ja tuletab meelde, et probleemi korral saab sünnitusosakonnast alati abi. 

Ämmaemandatest väga palju ei oska muud rääkida, kui vaid eelnevate sünnituste kogemusest (jälgimisel olen arsti juures). Ehk siis võin ainult kiita! Kusjuures ma siiani ei tea, kes oli see ämmaemand, kes Mareliga sünnituse juures oli, aga ta oli lihtsalt PARIM! Tõsiselt soe ja tore inimene. 

Nüüd natuke sünnitusosakonnast. Kui ainuüksi vaadata haiglat ennast, on Paide haiglal nii mõnigi eelis teiste ees. Üks asi, mis annab juba nii palju juurde asjale, on see, et seal on rahulik. Sa võidki mööda koridori käia ja valutada ja sulle ei pruugi ükski teine inimene peale personali vastu tulla. Võib juhtuda, et saad täieliku tähelepanu, sest sel hetkel pole ühtki teist sünnitajat majas. Muidugi võib juhtuda, et on lausa 3 või 4 sünnitajat (mis on väga harva selles majas) korraga sees, aga ka see on väga vähe võrreldes suurte haiglatega. 

Samamoodi, nagu suurtes haiglates, on ka Paides olemas peretoad. Kuna sünnitajaid on vähe, siis võimalus see ka saada, on päris suur. Mina veel ei tea juhtumit, et keegi oleks seal peretoast ilma jäänud, sest toad oleks täis olnud. Praegu isegi pidi mingites tubades telekas ja raadio sees olema (enda sünnituste ajal veel ei olnud, seega ei oska öelda). Ja wifi on ka olemas, nii et saab Internetis ka istuda, kui soovi :) 

Sünnitamiseks on olemas mitmeid valuvaigistavaid vahendeid. Nö alternatiivsetest variantidest on valikus pall, järi, madrats ja masseerimise jubinad. Mina olen neist kasutanud kõiki. Kusjuures osad asjad toodigi kohe perepalatisse ja sain neid seal kasutada, mitte ei olnud ainult sünnitustoa eelised. 

Samuti saab vanni kasutada lõõgastumiseks (ka sünnituseks), kui tingimused on selleks õiged. Mina pole veel seda luksust kasutada saanud, sest mul pole just väga normaalsed sünnitused olnud :D Aga võimalus on olemas.Lisaks on valikus ka naerugaas ja siis tagumikku süstitav valuvaigisti. 

Minu teada epiduraali Paides ei pakuta. Aga mina seda miinusena ei näe. Ei ole saanud seda siiani, seega ehk ei oskagi seda puuduseks pidada. Aga lugedes millised võivad selle kõrvalmõjud olla, siis ei tunne sellest absoluutselt puudust ka. 

Mida veel Paide kohta rääkida? Ahjaa, negatiivsed küljed. Ütleme nii, et kõige suuremaks miinuseks on see, et kui midagi rasedusega VÄGA nihu peaks minema, siis tuleb abi saamiseks sind transportida Tallinnasse või Tartusse. Enneaegse lapse sünnitusohuga patsiendid näiteks saadetakse kohe edasi, sest neil pole vastavaid vahendeid, et enneaegset last aidata. 

Ühe korra tegelikult olen haiglas olles riielda ka saanud. Aga see polnud arst ega ämmakas, vaid öine valveõde. Sain riielda, et ilma sussideta ja hommikumantlita koridori peale tulin (läksin abi küsima). Aga ei midagi nii hullu, et oleks mulle mingi hullu armi hinge jätnud :) 

Nii et kas minu valik Paidesse sünnitama minna on tingitud sellest, et haigla on lähedal või ma tõesti tahan sinna minna? Kindlasti teine valik. Sama lähedal on tegelikult mulle ka Viljandi haigla, kuid ei kutsu see mind kohe kuidagi. Mitte üldsegi sellepärast, et ka selle haigla kohta olen kuulnud väga kohutavaid jutte (isegi hullemaid kui Paide kohta), vaid lihtsalt Paide on minu jaoks tuttavam, kodusem ja hubasem.  

allikas


Meil kummitab (150/365)

Kui me siia majja kolisime, räägiti mehele kohe, et siin majas elab üks "mees". Pidi elama mingi ahju kõrval ja nii me pool naljaga ikka vahel räägime erinevate kolinate kohta, et ju siis see vaim toimetab meil kuskil. Aga eile öösel oleks mul küll hirmust püksi tulnud. Eriti, kuna lapsed ja Priit juba magasid...

Mul on ööseks vetsus käimiseks kindel rada juba sisse kulunud. On kindlad tuled, mida ma panen põlema ja praegusel ajal üldse ei kipu tulesid põlema panema, sest õues ju koguaeg piisavalt valge. Igatahes, köögi tuli ei ole üks nendest, mida ma öösiti põlema paneks.

Eile öösel, hakates jälle vetsu minema (mu trajektoor läheb läbi köögi), vaatan, et köögis tuli põleb... Kuna ma olin ainukesena üleval, siis ei olnud ka võimalik, et Priit oleks vahepeal käinud ja tule põlema jätnud. Esimene mõte oli muidugi kohe VARGAD! :D Nii ma siis hiilisin nagu õiges õudusfilmis vaikselt köögi ukseni ja inspekteerisin terve toa üle. Muidugi oli tühjus.

Siis hakkasin vaikselt edasi liikuma. Esikusse ei julgenudki vaadata. Seal oli hirmuäratavalt pime. Läksin siis vetsu poole edasi, sest mul oli tegelikult nagu asja ka sinna ju. Ettevaatlikult jõudsin järgmise ukseni ja panin ruttu suurest toast ka tule põlema. Muidugi jälle tühjus. Hüppasin siis ruttu vetsu ise mõeldes, et välja tulles raudselt mõni pätt ründab mind ja nii ma sinna vetsu maha suren :D :D

Ei juhtunud midagi muidugi. Lõpuks julgesin isegi köögist tule kustu tagasi panna ja jooksuga voodisse teki alla pugeda. Aga jubedalt kahtlane tunne oli edasi telekat vaadata küll. Eriti kuna mul ei ole magamistoas kardinaid ees. Lõpuks jätsingi teleka käima, et magama jääda, sest vaikus oli sel hetkel liiast.

Kuidas aga see tuli põlema sai? Ei tea seda. Ju see tuli oli halvasti ära kustutatud ja lüliti oli kuidagi kahevahele jäänud. Või siis tõesti oli meie majavaimul pime oma toimetamisi teha ;)


Marekuga arstil (149/365)

Käisime täna Marekuga mõlemad oma arsti juures. Tema perearsti juures koolieelsel kontrollil ja mina naistearsti juures. Enda arstil käigust räägin pikemalt teine kord. Seekord siis Marekust.

Alguses palus arst pluusi ära võtta, et oleks hea rühti vaadata ja ka kuulata. Marek, olles väga häbelik kohati, ei olnud väga selle plaaniga päri. Aga kuna ma olin samas kõrval, siis lõpuks ikka oli nõus. Kogu kontrollimine toimus suhteliselt pahura näoilmega. Ei meeldinud talle see värk kohe mitte üks teps.

Lisaks kopsude kuulamisele vaadati kõrva ka. Kuna Marek on mõned päevad kaevanud, et kõrv on kuidagi lukus nagu, arvasin, et oleks tark need lasta kohe üle vaadata.Tuli välja, et üks kõrv kergelt punetab, aga põletikku pole. Saime kolmeks päevaks tilgad.

Kuna silmaarsti juures käisime just hiljuti, siis silmasid kontrollima enam ei hakatud. Hammaste puhul sai ka öelda, et just on käidud ja väike auk parandatud. Järgmiseks oli vererõhu kontroll- sellega probleeme polnud. Jäi veel kaalumine ja pikkuse mõõtmine. Kaal oli veidi väiksem, kui kartsin, pikkust oli jällegi veidi rohkem. Kui kodus vaatasin, et 122-128cm riided on kahtlaselt väikseks jäänud, siis mõõdetud pikkust arvestades ei olegi siin midagi imestada.

Lisaks koolieelselekontrollile saime endokrinoloogi juurde saatekirja kätte. Aeg on sinna juba ammu-ammu kirja pandud, aga saatekirja polnud mõtet väga varakult valmis teha. Mõõdud ju võivad nelja kuuga päris palju muutuda. Nii et nüüd saime selle paberi ka kätte ja juuli alguses saame Tartus endokrinoloogi juures ära käia.

Enne kui meid ära lasti, tuli arstil meelde, et koolisüsti võib kaks kuud enne seitsme aastaseks saamist ära teha. Marek ei olnud jälle rahul asjade käiguga. Rääkisin küll, et pole hullu ja õde ütles, et see on nagu sääse hammustus. Tehtud ta sai ja õnneks ilma suurema hädata (kui jätta väga mossis nägu kõrvale). Pärast Marek pobises ainult, et pidi olema nagu sääse hammustus, aga pigem oli nagu koera hammustus :D


Ajakirja loosimise võitja (148/365)

Nii, jagamiste aeg on möödas ja tegin täna ajakirja "maale!" aastatellimuse loosimise ära .Kasutasin loosimiseks programmi, mis valib suvalise nime välja nimekirjast. Kirja läksid kõik nimed, kes olid kommenteerinud jagamise pilti või kirjutanud mu blogis vastava postituse alla.

Natuke läks aega, et kõik nimed sisse toksida ja siis kontrollida, kas arvuti poolt valitud nimel on loosimise tingimused täidetud. Pean ütlema, et nii mõnigi nimi läks kohe kõrvaldamisele, sest polnud täitnud loosimise tingimust (näiteks ei olnud kirjutanud, mis artikkel huvi pakub, vaid lihtsalt jagatud). Aega läks, aga asja sai ning lõpuks saab võitja välja kuulutada.

Võitja kommentaar on selline: "Aiandusspetsialist Eneli Kägeri nõuanded pakuvad väga huvi :) Jagatud :) Ootan loosimist :)"

Ja pildi pealt võite ka võitja nime välja lugeda. Võtan ise õnnelikuga ühendust  :)



Järjekordne päev paradiisis (147/365)

Tänane ilm oli järjekordselt ülimalt mõnus ja patt oleks olnud seda toas mööda saata. Juba hommikul hakkasime aias toimetama. Priit tegi avamaa kurkidele mini-kasvuhoone lõpuks ära. Võtsin väikse riski ja istutasin avamaa kurgid sinna sisse ära. Mõtlesin , et kui nad mul tava kasvuhoones ilusti olid ja midagi ei juhtunud, siis ei tohiks selles mini variandis ka nendega midagi hullu juhtuda.

Aiamaa - loori all kapsad, taga mini kasvuhoone
Mina istutasin kapsaid, mis veel istutamata (osa veel ootab oma aega ja kohta). Osa kapsaid ma pean vist ikka lihtsalt ära viskama, sest mul ei ole neid kuhugi panna. Õnneks pole ma neid veel ümber ka istutanud, nii et kahju väga pole. Muidugi rohisin ka aiamaal niipalju, kui selg ja kõht talusid. Kasvuhoones panime nöörid ka paika ja sidusime tomatid ära, mis vajasid juba kohati toetamist.
Pool kasvuhoonet
Taimede koha pealt võib naljaga pooleks öelda, et kui meil nüüd kõik taimed ilusti kasvama lähevad, siis ilmselt terve suve-sügise toitume me kurgist, kapsast, salatist ja tillist :D Natuke saab tomatit ja muid aedvilju ka juurde. Kaalu langutamisega ei tohiks vist probleeme tulla :D

tomatid õitsevad
Õhtupoolikul hakkas Priit veel tuuletõkkega möllama. See nädal peaks voodrilaud ära tulema ja vaja veel natuke enne nokitseda, et laudade tulekul saaks kohe neid seina panema hakata. Meie aga võtsime tekid ja lauamängud ning mängisime õues natuke enne õhtusööki.




Kastekann (146/365)

Mareli ja Marek kogu aeg vinguvad mu kõrval, kui ma tomateid ja kurke käin kasvuhoones kastmas. Muidugi tahaks nad ise seda tööd teha, aga kuna meil on mingi üliretro kastekann, mis kohati tilgub läbi ja pealegi on suur ja raske ka, kui vesi sees, siis ma ei ole lasknud neid sellega taimede juurde majandada.

Täna käisin Espakis ja kuna seal oli 20% soodukas, siis mõtlesin teha lastele väike üllatuse ja neile päris oma kastekannud muretseda. Marekule sinine ja Marelile kollane. Need olid parajalt väikesed, et vett täis oleks normaalne tassida. Samas oli neil mõnus peenike ja pikk valamisots, et nad mul ilusti õigesse kohta vett laseks ja terve kasvuhoone põrand ei upuks. Ei hakanud ostetud kastekannudest pilti tegema, aga leidsin netist suhteliselt täpse pildi, millised need kastekannud on. 
avsk.ee
Koju tulles andsin neile siis nende üllatuse kätte ja kuigi ilm oli eriliselt nõme ja tuuline, siis läksid nad kohe kastma. Kastetud said kõik taimed, mis kasvuhoones kottides kasvasid. Lisaks ka taimed, mis istutatamist ootavad ja aiamaa peenrad ka. Isegi enda varbad ja püksid kasteti märjaks, aga tühja sellest. Kui see on kõrvalmõju, et laps teeb huviga tööd, siis kastku või pluus ka märjaks :) Enam vähemalt pole hirmu, et minul mõni taim kastamata jääb.


Nimekriis (145/365)

Meil oli tänase seisuga  välja kujunenud 95% kindel nimi, mida juulis sündivale noormehele panna. Priidule nimi meeldib väga ja eelkõige ongi see tema valitud nimi. Ega nimel endal polegi häda mitte midagi ja olime teda omakeskis sellega ka kutsunud, aga täna lihtsalt üks hetk mõtlesin, et kas see ikka on see õige nimi.

Tean, et päris õige moment nime lõplikuks otsustamiseks on, kui laps juba kätel ja otsa talle vaatad. Aga hetkel on mul peas jälle paras segadus. Kas nimi peaks ikka vastama nendele kriteeriumitele, mida olen endale ette pannud? On need nii olulised? Ei olegi ja M tähega nime, mis mind väga kõnetaks, ei eksisteeri vist. Vähemalt mitte poisslapse nime. 

Ah, ma ei teagi millest see segadus sees tekkis, aga hakkasin siis õhtul jälle nime kataloogides lappama. No ega sealt ka ei leidnud ühtki sellist nime, mis nüüd väga sobiv tundus. Jah, on ilusaid nimesid, aga need kas on nagu väga populaarsed või natuke omamoodi, mida Priit nagunii ei lubaks panna. Või siis lihtsalt ongi ilusad nimed nime poolest, aga enda lapsele ei paneks. 

Väga hea, et lapsele nime panemisega on natuke aega ka peale sünnitust. Või kes teab, äkki ongi sünnitusmajas selline moment stiilis "oi, ta ongi täpselt XXX nägu". Loota ju võib :D 


Lobajutt (144/365)

Täna on nii mõnusalt suvine ilm. Kui Priit ei ehitaks ja ma poleks rase ning seetõttu pool liikumisvõimetu päevast, siis me ilmselt läheks täna õhtul külla kuhugi. Aga kuna kaks eelnevat asja on, siis ilmselgelt on meil kodus tunduvalt mõnusam olla. Õigemini mul on mugavam ja Priit peab ikka tööd tegema.

Selleks, et Priidul üksi väga igav õues poleks, siis ma võtsin oma tekikese ja arvuti ning tulin talle õue seltsi (olgem tänatud ülihea leviga Elisa neti eest). Mareli tuli ka oma tekiga. Raadio käib taustaks ja nii me  naudime suvist õhtut. Muideks raadiost tuleb hetkel Jörbergi "kutse tantsule", seega muusika on viimasel tasemel :D 

Õhtuse päikese käes on ülimalt mõnus olla. Ei ole enam nii kuum, kui päeval, aga piisavalt, et veel tagumiku all olevat tekki ümber õlgade pole vaja tõmmata. Lisaks raadiole on meil meelelahtuseks Mareli. Alustuseks tegi ta meile oma võimlemiskava, siis käis mu telefoniga pilte tegemas ja nüüd toob mulle igasugu umbrohtu, et veenduda, kas tegu on mõne köögiviljaga või mitte. Lisaks sellele puhub ta ära õitsenud võilille päiseid õhku laiali. Praeguse tuulega lendlevad päris mõnusasti. 

Samal ajal muidugi Priit ikka ehitab. Ma olen eriline füürer ikka küll. Ise peesitan ja mehe sunnin tööd tegema :D Tegelikult ei saaks ma teda kuidagi aidata või õigemini arvan ma, et abistangi teda hetkel sellega, et olen abistamisvõimetu ja ta ei pea välja mõtlema mingit põhjust, et mu abistamispalveid tõrjuda (villa paneku lugu vast mäletate varasemast ajast :D). 

Aga nüüd me peame natukeseks kuhugi ära minema, sest Priit hakkab oma ülilärmaka saega saagima. Peab niikaua minema õhtusöögi lastele andma ja viimane masina täis pesu tahab ka ära korjamist varsti. Kaugemale vaadates võib eeldada, et täna öösel hakkab vihma sadama ja lisaloputust vast asjadele pole vaja ;)


Hävitajad taevalaotuses (143/365)

Teisipäeval, kui me aiamaal tööd tegime, kostus taevast kummalist kõminat. Algul arvasime, et hakkab müristama ja kuskilt kostub kõuemüra, aga peagi nägime, et taevas lendavad hävitajad. Priit vähemalt ütles, et on hävitajad, mina ei tea lennumasinatest midagi. Kolm lennukit oli. Kaks ühesugust ja kolmas teistest erinev. Ega nad väga kaugel meist ei olnud, seega nägime suhteliselt hästi neid.

Priit tegi musta huumorit, et kes ja miks need siin taevas tiirutavad. Marek küsis ka, et kas sõda tuleb, aga rääkisin, et need niisama lendavad siin. Otsisin õhtul uudistest, et äkki kuskil kirjas, et mida nad siin tiirutavad, aga ei midagi. Välimuse järgi eeldaks mina, et need on NATO hävitajad, aga kes seda teab, eks.

Täna ema juurde minnes nägime jälle samasid hävitajaid, aga tunduvalt lähemalt. Nüüd lendasid nad ikka väga madalalt üle põllu. Kui eelmine kord tiirutasid nad ringi ratast veidi aega, siis seekord lendasid lihtsalt üle. Uudistest jälle midagi ei leidnud. Tegelikult huvitav, et kuskil midagi ei ole kirjutatud, sest enamasti on ikka kajastatud meedias, kui mõni etteplaneeritud lend on tulemas või äsja olnud.

Nii et jääb ikkagi õhku küsimus, et mida nad tiirutavad siin taevas?

allikas