33. rasedusnädal (141/365)


Sümptomid: raskused püsti tõusmisel, iiveldus, väsimus, tursed


Kaaluiive: +13,5 kg

Sünni puhul ellujäämisvõimalus: üle 95%

Tähtsam info nädala kohta: Lapsel jääb liikumisruumi aina vähemaks. Enam ta nii väga ei põtki, vaid keerutab kõhus. Beebi käed ja jalad on ülejäänud keha suhtes proportsionaalsed ja aju kiire kasvamine on sel nädalal lapse pead kasvatanud umbkaudu 9,5mm võrra. Rasva koguneb endiselt ja see muudab naha punasest roosakaks.

Kuigi öeldakse, et raseduse lõpus hakkab aeg venima, siis ma ei saa enam arugi, kui uus nädal jälle täis on saanud. Suvine elukorraldus on niivõrd mõnus, et kui poleks vahepeal arsti aegu, millest tuleb kinni pidada, siis võiks minu meelest kalendri täiesti ära visata. Nii et mõnes mõttes on isegi hea, et arstid meist kedagi pidevalt näha tahavad. Oleme seetõttu muu maailmaga vahelduseks ka kontaktis ja arstil käik tuleb meelde, mis päevaga üldse tegu on.

Esmaspäeval käisin endokrinoloogi juures. Vereproovi tulemusest selgus, et üks näitaja on mul liiga madal ning perearst saatis kohe edasi uuringutele, et välistada mingeid suuremaid kõrvalekaldeid. Kabinetti jõudes vaatas spetsialist paberit ja ütles, et mul pole viga midagi. See näitaja, mis madalam oli, pidi olema suhteliselt tühine näitaja ja sellega pidavat tihti ka labori eksimusi olema. Nii et tunnistati selle koha pealt täiesti terveks. Aga kuna mul pole kunagi kilpnääret kontrollitud, siis tegi ikka ultraheli ka ära. Leidis sealt paar sõlmekest, aga ei pidavat olema midagi sellist, mille pärast muretsema peaks.

Kui selle nädala ainuke (sellist nädalat pole ammu olnud, et ainult üks arstivisiit) arstil käik käidud, sai võtta ülejäänud nädala vabalt. Aga millegi pärast pole mulle lubatud vaba nädala nautimist. Olen selle nädala kannatanud pideva unisuse ja iivelduse all. On päevi, kus ma olen kolm uinakut teinud, et üldse natukenegi jalgel püsida. Söömisega pole ka just kõige paremad lood, sest sisse läheb ainult värske ja mahlane. Rammusamad asjad ajavad iiveldama ja kogustest ei räägi enam üldse.

Kui raamatu järgi peaks nüüdseks iga nädalaselt beebi arvelt juba kaalu ligi 450 gr juurde tulema, siis mul on just kaal seisma jäänud. Mitte et ma kurdaks selle üle, aga tõestus jällegi, et raamatujärgset rasedust mul ei eksisteeri. Eks laps ikka kasvab oma tempol, aga mu kehv olemine ja pidev magamine välistab suuremad söömishood ja seega ei tule seda kaalu ka niipalju.

Lisaks iiveldamisele ja väsimusele on tõsiselt raskeks muutunud püsti tõusmine. Eks tita kaal ole ka juba piisav, et gravitatsiooniga alla poole kisuks ja see pole eriti meeldiv tunne. Samuti pole meeldiv seljavalu, mis pikema kõndimise või toimetamisega kaasneb. Aga eks selliste kaebustega tuleb veel ligi 50 päeva elada, siis saab nendest hädadest lahti.

Lõpetuseks teile selline huvitav fakt, et kui ühes juulibeebide FB grupis võrreldi eri nädalatel emakapõhjakõrguse mõõte, siis tuli välja, et minu viimane EPK mõõt oli ligikaudu sama suur, kui ühe kaksikute ootaja oma samal raseduse ajal. No arusaadav siis, et kõik mulle kaksikuid pähe määrivad.


No comments:

Post a Comment