9 kuud ilma meheta ehk aeg, kui Priit oli sõjaväes (142/365)

Priidule tuli sõjaväe kutse ajal, kui ma Marekut ootasin. Ei tulnud see kutse väga ootamatult, sest vanust oli piisavalt ja eks me kõik teame, et sõjaväe kohustus meestele meie riigis kehtib.  Kui sulle pole just mingil põhjusel vabastust sellest antud, siis sõjaväkke sa minema pead. Kuna sel hetkel oli meil elu Tartus täitsa mõnus (mina käisin ülikoolis ja Priidul oli väga hea töö), siis mõtlesime hetke, et kuidas edasi asju korraldada. 

Üks võimalus oli taotleda sõjaväe pikendust. Kuna mina ju tööl ka ei käinud ja Marek oli sündimas paar kuud enne sõjaväe algust, siis mineku hetkel pidi ta nii mind kui imikut ülal pidama. Selle variandi puhul oli kaks miinust. Esiteks, me polnud abielus ja Internetist võis lugeda mitmeid kordi, kus sellel põhjusel jäi pikendus andmata (pole abielus ja kes teab, kas tegelikult üldse koos elate jne). Teiseks ei annaks ju pikendus vabastust. See tähendab, et üks hetk peaks nagunii sõjaväkke minema ja meie arvates oli parem minna kohe, kui kolme aasta pärast, kus elus võib olla etapp, kust veelgi raskem oleks seda 9 kuist pausi võtta. Sel hetkel ei mõelnud me, et kohe teise lapse järgi teeme. 

Sõjaväkke minemise poolt rääkisid faktid, et Priit ise tahtis minna sõjaväkke. Ma tahtsin ka, et ta seal ära käiks, olgugi, et tol hetkel ei olnud see minu jaoks kõige mugavam lahendus. Tagant järgi võin nüüd öelda, et Priit muutus selle sõjaväe ajaga päris palju. Aga ainult paremuse suunas :) Teiseks pidin ma lapse sünni tõttu nagunii pausi koolis tegema ja oli hea kaks asja ühte aega mahutada. 

Ühesõnaga võtsime vastu otsuse, et Priit läheb käib sõjaväes ära. Kuidas aga elukorraldust lahendada? Mina ju tööl ei käinud ja emapalk oli mul miinimumi järgi. Seega Tartus elamisest ei oleks tulnud väga midagi välja (meil oli küll väikse üüriga korter, aga sinna lapsega poleks ma julgenud jääda. Sellest, miks ma seal lapsega ei oleks julgenud elada, võin teinekord pikemalt rääkida :D). Kuna me nädalavahetuseti käisime nagunii koguaeg mu vanemate juures ja nemad vastu polnud, siis kolisime titaga nii kauaks minu vanemate juurde. 

Marek sündis juulikuus ja Priidul hakkas sõjavägi sügisel (millalgi septembris või oktoobri alguses, täpselt enam ei mäleta). Läks ta kuperjanovisse. Kohe alguses saime teada, et esimesed kolm kuud istub ta ilusti sõjaväes ja üksteise nägemisest ei tule midagi välja. Eks ta eriti rõõmustav uudis polnud, aga võtsime ise asja nii, et kui me sõjaväe aja üle elame, siis elame juba kõik muu ka üle. 

Ega mul eriti aega polnud, et unistades Priitu koju oodata. Marek oli VÄGA raske laps imikuna. Ta nuttis väga palju ja iga õhtu vähemalt kuni poole aastaseks saamiseni oli kolm tundi nuttu. Rahustas teda ainult süles kussutamine ja võite arvata, millele iga mu vaba hetk sel perioodil läks (muidugi magamisele). Oli isegi kord, kus ma kõndisin 4 tundi jutti, sest ta magas kärus ainult siis, kui käru liikus. Nii ma siis kõndisin, et ta magaks (magada ta ka ei märganud eriti, seega oli see 4 tundi õnnistus). 

Minu õnneks oli mul ema ja õdede abi kogu aeg käe pärast võtta ja nii oligi õhtuid, kus me üksteise järgi jalutasime toas, Marek süles, kuni ühe käed ära väsisid ja järgmisele laps üle anti. Olen tegelikult ülimalt õnnelik, et ma ei pidanud seda perioodi üksi kuskil üürikas üle elama. Olles värske esmakordne ema ja kohe kaela saada selline raske laps (Mareli iseloomuga laps oleks täitsa teine tera olnud), see polnud kõige lihtsamate killast ülesanne. Aga me tulime ilusti toime, sest mul oli ümber inimesed, kes mind aitasid ja nõu andsid, kui vaja. 

Priiduga saime me tegelikult kokku juba kolm nädalat peale seda, kui ta sõjaväkke läks. Põhjus, miks ta lasti koju käima, oli ülimalt traagiline ja sellest pikemalt ei räägi. Aga kuna me polnud enne sõjaväge üle paari öö lahus olnud, siis oli ikka väga hea teda kallistada peale nii pikka eemalolekut. Sai ta kodus olla vist veidi alla nädala ja siis oli tagasi sõjaväkke minek. 

2008 detsember- Marek ja Priit
Uuesti sai ta pikemalt koju jõulude aeg. Selleks ajaks oli Marek juba 5 kuune. Meil oli välja kujunenud oma režiim elus ja kohati oli isegi raske teda sinna sisse kuhugi mahutada. Eks temal oli ka raske meie režiimi järgi toimetada, sest sõjaväes olid tal välja kujunenud omad harjumused. Kuigi ma olin talle rääkinud, kui rasked on õhtud Marekuga, siis näha seda, oli arvatavasti teine asi. Ega ma väga tal ennast aidata ei lasknud ka, sest mul olid välja kujunenud omad nipid, kuidas last vaigistada ja mul polnud vaja, et keegi oma meetodi katsetama hakkaks (sest äkki hakkab laps jälle nutma ja selleks ajaks ma tegin kõik, et ta rahulikult oleks ja magama jääks).  

Kui ta sõjaväkke tagasi läks, siis oli väga kurb. Kuna jõulude aeg sai ta veidi pikemalt kodus olla, siis lõpuks hakkasime ikka üksteise kohalolekuga jälle harjuma :) Samas teadsime, et sealt edasi saab ta tihedamalt välja, kui mingeid probleeme ei teki. 

Jaanuaris otsustasin minna Priidule külla ilma Marekuta. Enne jõule me korra käisime koos ka, aga siis ei sujunud see olemine tal seal väga hästi ja ma ei saanud väga Priiduga rääkidagi ilma, et lapse kisa asja ei vürtsitaks. Seekord ei hakanud last pika sõidu ja külma õues olekuga piinama ja  läksime siis minu isaga koos (oli autojuhiks) ja Marek jäi mu õe ja emaga koju. 

Rääkida saime Priiduga suhteliselt pikalt. Sõjaväe korra järgi ei tohtinud seal territooriumil käest kinni hoida ega kallistada-musitada avalikult. Nii siis käisime ilusti üksteise kõrval, kuni mõni vaiksem koht tuli, kus keegi väga ei vahtinud :D Kui hakkasime sealt koju minema, siis suutsime ilusti-kenasti 2009 aasta jaanuari lumetormi kätte jääda. Kes selle tormi ajal väljas oli, teab isegi, kui keeruline oli seal isegi paari kilomeetrit sõita, rääkimata Võrust Türi valda sõita. Kui lõpuks koju jõudsime, oli mul rinnad nii paistes ja Marek sai väga suure kõhutäie süüa (rinnalaps oli sel ajal) :D 

Kevade poole käis Priit juba päris tihedalt kodus. Marek oli ka juba vanem ja ei nutnud enam nii palju. Seega elu oli päris roosiline. Mai kuus sai Priit lõplikult koju. Natuke läks aega, et harjuda, et igapäevaselt on üks inimene veel olemas, aga kuna ta käis niigi juba tihedalt kodus, siis polnudki seekord harjumine nii raske, kui jõulude aeg tundus. Tegelikult läks harjumine isegi nii ladusalt, et Priit pakkus välja, et võiks teise lapse ka saada. Ega ma vastu ka polnud ja nii ta läks :) 

Kui nüüd tagant järgi hinnata, kas me oleks pidanud taotlema pikendust või oli see õige käik, et Priit ikkagi sõjaväes ära käis, siis arvan, et tegime õigesti. Saime mõlemad natuke elukooli võõrastes ja raskemates oludes hakkama saamises ja õppisime väga palju meie omavahelise suhte kohta. Eks natuke raske oli uuesti järjele saada töö ja elukoha suhtes (jäime maale elama), aga saime hakkama. Saame siiani :) 

PS! Sel ajaperioodil võtsin ma hästi palju kaalust alla (40kg) ja kaotasin pooled oma juuksed. Ühtpidi oli oma roll sellel, et Mareku nutuhoogude pärast ei julgenud ma väga paljusid asju süüa ja mul oli  tugev toitainete puudus, aga eks selle perioodi stress ja pinge mõjutasid ka omajagu asjade kulgu.   

2008 detsember - näen välja nagu mingi 15 aastane, aga tegelikkuses hakkasin kohe 20 saama :D 

No comments:

Post a Comment