Elu nõmedaim töö - rohimine (138/365)

Teatud tööd on kohe sellised, mida ma üldse hea meelega ei teeks. Tean küll, et need on vaja ära teha ja ilmselgelt teen ka ikka (küll vastumeelselt) ära, aga kui oleks võimalik, laveeriks need hea meelega kellegi teise kaela.

Näiteks ei meeldi mulle nõudepesemine. Ei ole kunagi meeldinud, aga nüüd, kui selg hakkab juba peale paari taldriku pesemist valutama, ei meeldi mulle see veelgi enam. Vahel olen andnud Marelile ja Marekule võimaluse tööd teha ja lasta neil nõusid pesta, aga enamasti lõppeb see ikka sellega, et ma pean istuma nende kõrval ja ühe või teise rokasema nõu uuesti üle pesema. 

Veel ei meeldi mulle riiete triikimine. Võib olla meeldiks see mulle rohkem, kui mul oleks über triikraud ja mu triiklaud oleks terve (siinkohal tuletan meelde või annan uuematele lugejatele teada, et Mareli hüppas kord mu triiklauale otsa ja murdis otsa ära), siis meeldiks mulle see tegevus rohkem. Aga kuna mul üht ega teist pole, siis ma tõesti ei armasta riideid triikida. 

Eks neid töid on veel, mis mulle ei meeldi, aga üks asi on minu meelest kõige nõmedam töö maailmas. Selleks on rohimine. Uhh, ma iga päev vaatan aknast vihma ajal, kuidas sõna otses mõttes iga piisaga umbrohi kasvab vähemalt ühe mm pikemaks. Nii ongi peale igat pikemat sadu aiamaa ebameeldivalt roheliseks muutunud. Muidugi kasvatab see ka mu juurikataimi, mis maha külvatud, aga millegi pärast kasvab umbrohi sada korda kiiremini. 

Kuigi seemned sai suhteliselt alles maha külvatud, oligi vaja juba täna rohima minna. Siinkohal võib õnne tänada, et mu aiamaa lapp ikka niivõrd väike on ja ma suutsin ühe jutiga kõik ära rohida. Olgu öeldud, et omades sellist kõhtu, nagu mul praegu, ei olnud see eriti tore ülesanne. Aga tehtud see sai. Samal ajal muidugi meenutasime "igatsusega" Priiduga mõlemad (ülla-ülla, ka talle pole see tegevus kunagi meeldinud) ülipikkasid peenraid, mida lapsepõlves rohima pidime. 

Kuskilt on aga meie Mareli saanud mingid muud geenid, sest tema jaoks oli see tegevus rohkem kui huvitav. Ega ma väga lapsi näppupidi aiamaale ei julge lasta (taimed liiga pisikesed veel, et nad eristaks neid umbrohust), aga sibulaga sai juba ette näidata küll, mida rohimine endast kujutab. Neiu lasi kohe mitu ringi ühe peenra ääres, et maa ikka täitsa puhtaks saaks. Sibulad jäid kõik ilusti alles õnneks. Kui see armastus tal veel terve suve püsiks, siis ehk ma pääseks vähemalt osaliselt sellest nõmedast tööst. 

Tegelikult ongi natuke vastuoluline see, et ma hirmasasti tahan enda aiamaad ja võimalikult suurt, aga rohida ei taha kohe mitte üldse. Aga nagu alguses mainisin, saavad ka need nõmedad tööd tehtud, olgugi, et isu neid teha ei ole. 



4 comments:

  1. Täiega nõus! Hull on veel see, kui naat ajab oma juured püsilillepeenrasse ja katsu teda sealt välja saada!

    ReplyDelete
  2. Aga miks sa ei multši? Ma multšin kogu aiamaa muruniitega ja pole miskit rohimist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selleks oleks hea, kui oleks muruniiduk, mis seda muruniidet kokku kogub. Meil seda pole. Käsitsi seda tegema hakates läheks vist rohkem aega, kui rohimine ise aega võtab:)

      Delete
    2. Seda küll, meile osteti spetsiaalselt selleks uus kogujaga niiduk. Aga mul vist suurem aiamaa ka kui sul. Multšil on lisaks umbrohu ärahoidmisele veel väga palju häid omadusi: parandab mulla viljakust, hoiab taime juured niiskes ja soojas. Lisaks pole muruniite maha jätmine kuigi tark - tekitab sammalt murus ja nt võilill paljuneb hoogsalt just niitmisega.

      Delete