Lõpuks ometi! (160/365)

Tänane hommik on olnud nii mõnus. Esiteks sain ma voodist püsti juba seitsme ajal. Arvestades kellaaegu, millal ma viimasel ajal üles ärkan, on see väga suur edusamm. Ime kombel ei olnudki kõik kohad kanged ja kuigi kõht oli hell küll, kasutasin tuulevaikset ilma ära ja tegin kiiresti natuke lõket, et ammu kogunenud oksad eest ära põletada. Jõudsin ka pesumasina käima panna ja õuest tuppa tuua riided, mis ööga olid enamvähem kuivaks saanud.

Aga teate, mis selle hommiku juures kõige mõnusam oli? See, et pärast kiireid hommikusi toimetusi, võtsin ma rätiku ja läksin dušši alla! Hetkel on see minu jaoks kõige suurem luksus, mida ma nii väga taga igatsesin ja lõpuks ometi saan seda jälle nautida.

Kui ma pesemast välja tulin, jalutas Mareli mulle vastu väga üllatunud näoga. Kui sai aru, et ma dušši alt tulin, võite arvata, kuhu tema suundus. Natuke oli ta küll pettunud, et suur vann veel paigas pole, aga polnud hullu. Sai oma plastikvanni vett täis ja viimased pool tundi on ta juba vaikselt vannitoas askeldanud :)


Ülevaadet vannitoast veel ei tee, sest natuke tahab see siiski veel kõpitseda. Vann paika, pesumasin oma kohale, vaadata, kuhu ja millised riiulid jne. Ühesõnaga, viimistlemine võtab oma aja. Peamine on aga, et ma saan nüüd rahulikult igal hommiku, lõunal, õhtul või millal ise tahan dušši all käia!



No comments:

Post a Comment