Valuga toimetulek sünnitusel minu moodi (158/365)

Kui kirjutasin Paide haiglast, siis tõin välja, milliseid valuvaigistavaid võimalusi seal pakutakse. Seda ma ei maininud, et tegelikult saab ise ka väga palju ära teha, et valusid natukenegi paremini üle elada sünnitusel.

Kui ma esimest last läksin sünnitama, siis olin ma nii roheline kui üldse olla saab sel teemal. Kuigi ma ei kartnud sünnitust, siis tagant järgi võin öelda, et ma polnud üldse ette valmistunud vaimselt. Ma teadsin, et see saab valus olema, aga no sünnitusvalu tugevust ei suuda keegi ette ennustada. Nii ma siis röökisin seal nagu siga aia vahel (no tegelikult küll vetsu ukse vahel). Teadsin ise ka, et ma raiskan oma jõudu sellega, aga no ei suutnud vait ka olla. Pigem isegi ei osanud ma kuidagi end vaimselt kokku võtta ja asja mõistusega võtta.

Kui teist last läksin sünnitama, siis olin väga palju targem. Tegin endale selgeks, et valude ajal on tegelikult see vaimne pool väga oluline. Oskus valude ajal keskenduda, hingata õigesti ja valust üle "vaadata". Võib öelda, et sain sellega ilusti hakkama ka. Äkki kui sünnitus oleks sama pikk olnud, kui esimene, siis oleks lõpuks katus ikkagi ära sõitnud, aga õnneks sai seekord kõigest 5 tunniga hakkama ja kogemusest on head mälestused.

Üks viis, kuidas ma veel valudega toime tulin, oli valu jagamine. Seda nippi olen ma ka näiteks hambaarsti juures kasutanud, kusjuures. Ehk siis põhimõte on asjal see, et kui kehal on üks valukoht, siis aju saadab kõik impulsid just sinna ja ongi pagana valus. Aga mina tekitasin enda kehale teise valukoha, mis tähendab, et need valuimpulsid nö jagunevad kahe koha vahel ja ajul on natuke segadus, et kuhu neid nüüd rohkem peaks saatma. Kõigil ehk see ei mõju ja ehk on see pigem ka minu enda peas kinni, et see nagu mõjuks, aga nii ma sain need kõige hullemad valusööstud üle elatud täitsa talutavalt. Kuidas ma selle teise valukoha tekitasin? No seda võite pildi pealt vaadata (kõik hambad ikka ilusti üle loetavad pildilt) :)



Lõpetuseks võin öelda, et kui esimesel sünnitusel hindaks valu 10 palli süsteemis maksimumi peale, siis teise sünnituse valu hindaks kõige rohkem 8 palliga. Teisel sünnitusel ma valmistusin kogu aeg, et kohe tulevad need tõeliselt tugevad valud, aga minu õnneks neid ei tulnudki :) Või olin siis tõesti piisavalt hästi end ette valmistanud ja suutsin need üle elada ilma, et seda valu nii tugevalt tunnetada.

Loodan, et seekord saan vähemalt sama hästi hakkama, kui Marelit sünnitades. Aega on vahepeal päris palju mööda läinud ja ühtteist on kogemusest kindlasti ununenud (kahe eelneva sünnituse vahe oli ju ainult aasta ja 7 kuud), aga usun, et see oskus valud üle elada ilma suurema paanika ja hirmuta on säilinud.


No comments:

Post a Comment