Teine päev haiglas (200/365)

Eile õhtul oli juba väike lootus, et midagi juba toimub. Päris mitu tundi valutas. Täitsa regulaarselt ka, aga suhteliselt pikkade vahedega. KTG näitas isegi selliseid numbreid, et tõesti võis juba lootust hellitada.

Aga mis siis juhtus? No läksin pikutama, et veidi puhata. Nii ma siis hommikuni magasin ja unega läksid ka valud.

Lisaks sellele oli väike tagasiminek ka hommikuks. Kui eile õhtul oli arst suhteliselt optimistlik tänase suhtes, siis hommikul selgus, et põnn on ööga ülespoole tagasi roninud ja oleme enamvähem nullseisus jälle :(

Kangekaelsust on sellele lapsele küll liiga palju jagatud! Minult ta seda pärinud küll pole, seega vaatame kõik Priidu suunas selles suhtes :D

Aga mis nüüd edasi? Sain uue geelitamise. Kui see kuue tunniga mõjuma pole hakanud, siis vaadatakse edasi. Ilmselt pannakse siis tilk. Ise natuke põen, et äkki on beebi ikkagi nii suur, et ta lihtsalt ei mahugi alla laskuma normaalselt..

Aga eks me ootame ja vaatame, mis saab. Ehk beebile lihtsalt see juulikuu ei passi ja tahab augustis tulla.. kes teab.

Update haiglast (199/365)

Teate, mul on igav siin haiglas. Lausa nii igav, et viitsin seda postitust telefonis toksida. Asju oli niigi palju vaja kaasa tarida ja ei hakanud arvutit kõigele lisaks veel kotti mahutama. Telefoniga saab kõik asjad aetud. Isegi blogisse kirjutatud, nagu näha :D

Kuidas siis hommik on kulgenud? Alustaks sellest, et pool ööd passisin üleval ja vahtisin lakke. No ei jäänud enam magama peale vetsus käimist. Lõpuks üritasin hullult end mitte mõtlema sundida, et enne hommikut mõne unetunni juurde saada. Sain ka, aga siis tuli juba äratus.

6.30 pole juba ammu ärganud. Uni oli parajalt suur, aga eks väike ärevus ja hommikune dušš tegid oma töö. Varsti olin juba täitsa ärkvel ja valmis Paide poole sõitma.

Kui muidu ei läinud asjad nii nagu ma tahtsin, siis sünnitama sain vähemalt ise sõita. Nii paljugi sain ise otsustada asja juures.

Hommikul üheksa ajal sain KTG-s natuke aega olla ja pandi geel. Sellega kontrolliti avatust ka. Kuuldu polnud just eriti tore. Ei hakka detailidesse laskuma, aga laias laastus võib öelda, et igasugune ettevalmistus sünnituseks puudub ja aega võib minna veel pikalt. Hurraa mulle!

Nüüd siis passin siin palatis. Pikali olles nagu mingid valud on (täpselt nagu koduski olid), aga ringi liikudes on vaid suruv tunne. Muud ei midagi....

Nii et arvatavasti saan siin veel pikalt passida enne, kui õige action pihta hakkab.

Otsustav käik arsti juurde (198/365)

Usun, et nii mõnigi on oodanud, et mis ma siis täna arsti käest teada sain. Ega eriti pikalt asja arutada ei saanud, aga sain vähemalt kindlad kuupäevad paika ja asjade edasine kulg on teada. Aga algusest peale siis.

Alguses tegime, nagu ikka, rutiinsed mõõtmised. Kaalu koha pealt sain ikka oma 15 kg piiri ületatud (kui viimase kuuga juba beebi ise üle kilo juurde on võtnud, siis ei olegi siin midagi imestada). Vererõhk oli normis. EPK sai arst seekord imelised 44cm. Eelmine kord oli kusjuures 36 (kaks nädalat tagasi). Usun ise, et vahe tegelikult sellest tingitud, et täna oli mõõtmise aeg kõht täiesti toonuses, nii et päris tõe pähe seda numbrit ma ei võta.

Üldse oli täna EPK mõõtmine nii valus ja ebamugav. Hing jäi ka praktiliselt kinni seal selili olemisest, aga tuli ju ära kannatada. Dopleriga kuulati südametööd ka ikka. Täitsa nomaalne oli see.

Peale rutiinsete mõõtmiste hakkasime arutama, et mis siis edasi saab. Arst andis teada, et oodata pole siin tõesti enam midagi ja läheb esilekutsumiseks. Andis valida, kas neljapäeval (aga tõenäoliselt perepalatit ei saa) või esmaspäeval (perepalati saamise tõenäosus suurem). Muidugi valisin ma neljapäeva. Kui esmaspäevani oodata, siis võin sellele 4,7 kilole veel vähemalt 2000 gr juba otsa kirjutada.

Keisri koha pealt oli väga napisõnaline. Ütles vaid, et homseks niigi kaks keisrit juba kirjas ja sellega jutt lõppes. Aga ausalt öeldes hetkel ma ise olen veel seda meelt, et parem ikka ise proovida. Äkki veab ja polegi asi nii hull, kui hetkel paistab :)

Nii et homme, hiljemalt 8.30, olen ma Paide sünnitusosakonnas geeli saamas :) Kui kiiresti või aeglaselt asi kulgeb, ei julge ennustada. Aga küll ma märku annan, kui asjaga ühelpool!

Ahjaa, tegelikult pidin täna KTG-d ka tegema minema, aga kuna hommikul nagunii haiglasse sisse ja seal saan KTG all istuda nii või naa, siis leppisime arstiga kokku, et ei hakka täna minema. Niigi oli väga piin autoga koju ka veel arsti juurest sõita.



Olukord aiamaal (197/365)

Kaks teemat, mida jälle pole ammu puudutanud on aiamaa ja remont. Remondist veel lugeda ei saa. Priidul üks projekt siin pooleli ja enne ei hakka valgustama, kui asi natuke kaugemale jõudnud. Aga aiamaast võin rääkida küll paljutki.

Käisin just aiamaal ja püüdsin seal veidi korda luua. Pärast tita kätte saamist ilmselt paar nädalat ma võimeline seal kükitama ja rohima ei ole. Väga umbrohtu ei tahaks ka aega lasta. Ega ma eriti ei saanudki midagi teha, sest kärbsed ründavad väga jubedalt. Õhk on väljas nii lämbe ja igasugu lendavad tüütused on selle tõttu kohe kohal ja muidugi on kõige parem sihtmärk higine rase, kes kükitab peenarde vahel. 

Aga natuke sain ikka kätega vehkimise vahepeal rohida. Lisaks tegin ka salati rea tühjaks, sest nende aeg on nüüdseks juba läbi. No mõne lehe äkki oleks sealt veel saanud, aga peale haiglast tulekut oleks nad olnud juba liiga ligased, et neid ära koristama hakata. Seega ennetasin olukorda ja tegin rea tühjaks ära. 
Kapsapea
Vaatasin, et sibulat saaks täitsa juba võtta aiamaalt (seda siis, mis maa all kasvab). Samuti on kaalikad piisavalt suured juba, et süüa nendest teha. Kapsad ka just kõige väiksemad pole ja usun, et lähiajal saab juba mõne sealt söömiseks pihta panna küll. 
Pisike kasvuhoone kurgike 
Kurgid söögilaual on juba päris pikalt meil oma aiamaalt ja kasvuhoonest tulnud. Aiamaa kurkidega on naljakas lugu. Need, mis on väljas kasvamas, on erilised pontsakad. Kaks taime, mis kasvuhoonesse sai pandud (kuna nad jäid üle ja ma ei raatsinud ära visata), kasvatavad aga saledaid kurke otsa. Ei tea milles vahe, aga maitse järgi on ikka kurk. Nii et välimus ei maksa midagi :D 

Kurkidest veel nii palju, et hetkel pole veel tunnet tekkinud, et liiga palju neid tuleb. Sööme hästi palju neid niisama paljalt ja pigem jääb ikka veel puudu, kui üle :D Mareli üksi sööb päevas ikka oma 3-4 kurki kindlasti ära. 

Avamaa kurgid, mis kasvavad kasvuhoones
Tomateid on ka kasvuhoones meeletult, aga kahjuks kõik on veel rohelised. No nii tahaks juba sealt tomatit tuua, aga peab veel kannatama. Aga õnneks mitte väga kaua. Aga kui nad punaseks minema hakkab, on meil paras uputus vist käes. 

Avamaa kurk, mis kasvab õues
Suvikõrvitsa taimed tahtsid vahepeal saba anda. Mingi putukas oli neile kallale saanud ja sõi kõik viljad ära. Lisaks see hetkeline kuumus ei meeldinud neile kohe üldse. Õnneks on nüüd ilm normaalsemaks läinud ja taimed ka veidi turgutust saanud ja tundub, et putukad ka väga enam ei himusta suvikõrvitsa vilju. Jääb mõni meile ka ikka. 
Üht sorti tomatid 
Vaikselt üritan end kurssi viia juba erinevate soolaste hoidiste tegemisega. Kurkidega tuleks hakata lähiajal tegelema ja kindlasti tahaks see aasta borši põhjasid sisse teha. Nii et kui kellelgi on mõnda väga head boršipõhja retsepti, siis palun jagada :) 
Teist sorti tomatid (pirni kujuga :D )
Veel võib jagada kogemusi, et kuidas tilli sügavkülma panna ning kas keegi on sügavkülmutanud ka porgandit, kaalikat tükeldatuna (oleks talvel jube mugav igasugu pajaroogasid teha)? Ja üldse mõtteid kuidas ja mida hoidistada, et talvel hea võtta oleks. Kui retseptid ka juures oleks, siis oleks kohe eriti tore :) 
Selline see seis praegu on. Kõige kiirem aeg aiamaal on alles tegelikult ees, aga loodan, et olen selleks ajaks sünnitusest toibunud ja valmis siis hoidiste tegemisega tegelema. 


Lasteta kodus (196/365)

Meil pole kunagi lapsed pikalt kodust ära olnud ilma meieta. Mõned üksikud ööd on nad oma elu ajal meist eemal olnud, aga seda ka siis üks öö maksimaalselt korraga. Pole olnud seni vajadust ega soovi neid kuhugi pikemaks jätta. Nüüd aga on järjest kohe mitu ööd-päeva, kus lapsi pole kodus.

Ema võttis lapsed enda hoolde natukeseks ajaks. Vastavalt siis vajadusele, aga enne kolmapäeva ma lapsi tagasi ei tohiks saada :) Juba täna on eriliselt kahtlane olla ausalt öeldes. Maja on nii vaikne! Kui mina ütlesin Priidule, et jube imelik on olla, siis ta viskas nalja, et nüüd ta hakkab pensioni aega ootama, kus on igapäevaselt nii vaikne :D

Tegelikult on isegi hea natuke vaikust nautida. Nautida, kuniks seda veel on, sest hiljemalt järgmine nädal oleme haiglast tagasi ja siis läheb hullumaja 24/7 lahti. Vaikust ära kasutades suutsin täna teise picturehappy tellimuse pildid ära sorteerida ja albumitesse panna (seekord ei olnud kahtlaselt lõigatud pilte, aga üks sats pilte oli imelikult tumedaks töödeldud millegi pärast). Kuna olemine pole kõige parem, siis ülejäänud aja olengi voodis lebotanud ja vahtinud niisama arvutis või telekast mingit jura.

Praegu juba mõtlen, et mida ma homme tegema hakkan. Peaks vist ühe suurema kodu koristuse ette võtma. Kedagi ees pole, kes segaks ja saaks enne haiglasse minekut kodu läikima ilma, et keegi kohe oma liivaste jalgadega üle puhta põranda jookseks :) Tegelikutl aiamaa tahaks ka veel viimast lihvi saada. Nii mõtlema hakates oleks teha rohkem kui küll...

Aga tegelikult on ju päris hea variant ka see, et lebotaks homme ka voodis? Võtakski kohe eriti vabalt ja naudiks neid paari päeva kohe täiel rinnal? Eks see hommikul näha ole :) (Muidugi eriti Murphy oleks see, kui ma öösel sünnitama läheks).


Ultrahelis käik (195/365)

Kuna tänaseks jätkuvalt pole beebi ennast näole andnud, siis sain täna külastada nii UH kabinetti kui natuke aega KTG masina all istuda. Ei saanud eriti rõõmustavaid uudiseid kummastki kohast kahjuks.

Alguses käisin ultrahelis. Sealt tuli siis selline info, et lapse pea normaalses mõõdus (läbimõõt 9,49cm). Jalapikkus oli ka ok, vastas ilusti vanusele. Muret aga tekitas lapse kõhu mõõt, mis oli nii suur, et aparaat andis vanusele vastavuse asemel vastuseks "out of range", ehk siis nii suurt mõõtu pole kõhubeebidel üldse ette nähtud :( Kaaluks pakkus aparaat 4714 grammi.

Mul pidi hing kinni jääma, kui seda numbrit kuulsin. Arstil endal ka kusjuures. Ohhetas ja ahhetas tükk aega. Ütles veel, et kuna naha alla veidi rasvakihti nagunii ka tekkinud, siis ta ise arvab, et pigem on see kaal veel suurem, kui väiksem (UH puhul ju eksimise võimalus ligi pool kilo mõlemas suunas). See pani veel rohkem mu õhku ahmima. Teadsin ju küll, et võib suur beebi olla, aga no ausalt sellist numbrit ma ei oodanud.

Lisaks sain jälle kinnitust, et beebi ikka peaseisus. Südametöö lapsel oli ilusti regulaarne. Lootevett oli juba väheseks jäänud, aga ju siis mitte veel nii vähe, et kohe tegutsema peaks hakkama.

Ega rohkem arst väga ei osanudki öelda. Ilmselt väga pikalt siin edasi lükata pole võimalik seda esilekutsumist, aga kolmapäeval visiidil otsustame, mis saab. Hetkel veel keisrit otseselt välja pakutud pole ja peame vist leppima sellega, et tuleb oma oskused kõik välja käia, et see beebi välja punnitada.

KTG-s targemaks eriti ei saanud. Näit oli püsivalt 20 ringis. Korraks läks vahepeal veidi kõrgemaks, aga see oli ka kõik. Südamelöökide järgi arvas õde, et beebi vist magab. Ega ta sel ajal end ei liigutanud küll. Soovitas minna kolmapäeval uuesti KTG-sse, aga lootis ikka, et beebi hakkab enne ise tulema. Üldiselt oli sellel õel seal haiglas minust ikka pagana kahju, kui kuulis, mis kaalus beebi on.

Nüüd ma siis istun kodus ja mõtlen, kas paluda beebit, et ta ikka ise kiiremas korras tulema hakkaks (ja ikka ise ära ka sünniks) või loota, et arstid "halastavad" ja teevad mulle keisri. Kumbki variant hetkel eriti roosiline ei tundu. Ega muud tarka hetkel polegi teha, kui jälle beebi koju toomise riided üle vaadata ja mõne veel suurema variandi igaksjuhuks valmis panna...


Kabala laulu- ja tantsupidu (194/365)

Eile toimus Kabalas 49. laulu- ja tantsupidu. Nagu näha, siis on tegemist juba päris pika ajalise ja traditsioonilise kohaliku üritusega. Kunagi oli sellel üritusel külalisi ikka väga palju (maja ostul vanadest lehtedest sai selle peo kohta loetud), aga praeguseks on üritus kokku kuivanud. Eks rahvast on siit kandist päris palju ära kolinud ka aegamisi ja see omakorda selle peo külastajate arvu vähenemist ka kaasa toonud. Samas tulevad mitmed eelnevad selle kandi elanikud just selleks peoks jälle vanasse kodukohta tagasi.
Lasteaia lapsed esinemas

Eelmisel aastal võtsin sellest peost osa tantsijana. Kui ise osaled, siis on pidu minu meelest kohe mitu korda tähtsam ja olulisem. Seekord osa võtjat minust polnud, aga selle eest laulsid ja tantsisid seekord Marek ja Mareli. Seega pidu oli kohustuslik külastada ikkagi :)  
Mareli lausa lendas rongkäigus :D 


Peost siis nii palju veel, et pidu algas rongkäiguga, nagu sellised peod ikka. Pärast seda tuli kontserti osa ja õhtul oli simman, kus esinesid parvepoisid. Algselt oli meil plaan, et vaatame rongkäigu ja laste esinemise ära ja siis vaikselt hiivame koju ära. Eriti, kuna enne tulekut polnud mu olemine eriti hea ja vaikselt üritasin juba lapsed emale kaela sokutada. 

Lasteaia laste tants

Olles kodust juba väljas, läks olemine ka paremaks ja kuna lapsed ikka tahtsid nii väga veidi ringi veel vaadata, siis käisime kodus kähku ära, vahetasime lastel riided ja läksime peole tagasi. Kontserti osa ma eriti siiski ei näinud.sest jalutasimegi lastega eri kohtades niisama ringi. Kuna see aasta suvel eriliselt väljasõite ka teha ei saa, siis lasime lastel natuke raha laristada ja nautida seda õhtut. 

Peolt läksime koju enne üheksat. Imekombel ei olnud lapsed selleks ajaks veel eriti väsinud ka päevamelust (eelnevalt olime hommikul veel õelapse sünnipäeval käinud) ja saime ilma jonnita koju. Mareli küll tahtis ühe ringi poniga veel teha, aga see hind oli nii hirmkallis, et lubasin teda ühe korra siis varsti Kirnasse selle raha eest ratsutama viia. 


Ahjaa, enamuste inimeste poolt, kellega rääkisin, oli esimene küsimus, et kuidas ma ikka jaksan veel olla. No ega ju ei jaksaks küll, kui see oleks valik :D Kuna valikut pole, siis tuleb jaksata. Olgugi, et kõht on megasuur ees. Eks seda, et keha tegelikult eriti enam ei jaksa seda kõhtu tassida, oli õhtul jalgadest näha. Jalad oli megapaistes ja valusad. Nii paistes pole nad veel selle rasedusega olnud. Aga õnneks ei ole enam kaua jäänud ja varsti saab nendest rasedahädadest lahti :) 


40. rasedusnädal (193/365)

Lootsite see nädal juba tita pilti näha? Lootsin ise ka, aga võta näpust, ei saa. Väike tegelinski on täpselt oma suure õe ja venna moodi ja eelistab nautida mugavust kõhus täpselt nii kaua, kui seda lastakse. Miks peakski vabatahtlikult oma mugavast kookonist välja ronima. Olgugi, et emmel on juba väga raske olla.

See nädal oli korraks ka see periood, kus ma oleks võinud lüüa hambad igaühesse, kes poole sõnaga mainib minu suurt kõhtu, mu jätkuvat ringi taarumist või uurinud, millal see laps ikkagi siis sünnib. Aga õnneks oli seda olemist täpselt päeva jagu ja sel päeval suutsid kõik minust ilusti selle teemaga eemale hoida.

Aga muul ajal olen saanud juba väga palju haletsust, lohutust ja kaastunnet raseduse suhtes. Mitte, et rasedus ise oleks paha ja jube, aga nagu üks tuttav ütles, on minu vaatamine juba valus, rääkimata, kuidas ma siis veel ise tunnen. Nii et ei taha keegi reaalselt tassida sellist kõhtu endaga kaasas, nagu mina praegu 24/7 tegema pean.

Lisaks on väga popp teema viimastel päevadel ennustused, kui palju neid lapsi mul ikkagi kõhus on. Kui eelnevate lastega on enamasti kaksikute juures jutud peatunud, siis hetkel on päris mitu inimest panustanud, et mul ikkagi kolmikud kõhus. Selle peale olen vastanud vaid, et sellise üllatuse juhul ei tasu mind enam sünnitusmajja külastama tulla, vaid otsejoones psühhiaatria haiglasse sammud seada.

Tegelikult polekski see lõpp nii paha, kui selg iga liigutuse peale valutama ei hakkaks, libavalud õhtul ei kiusaks ja kõndida saaks ilma, et keegi kuskil jalgevahel karated ei teeks. Vahel on tõesti tunne, et beebi on omale vardad kõhtu smuugeldanud ja harrastab mõnusa olemise nautimise kõrvale kudumist. Lisaks võiks ära jääda öine pidev vetsus käimine, külje keeramise valud jne. Kui seda kõike poleks, siis võiks vabalt veel paar kuud rase olla.

Sellest kõigest hoolimata olen hetkel sellesse punkti jõudnud, et loodan, et enne esmaspäeva beebi ikkagi ei tule. Tahan UH-s enne sünnitust ära käia, sest hirm lapse kaalu ees kasvab iga päevaga ja ma eelistan, et nii mina kui arst teame, milliste mõõtude-kaaluga härrasmeest ma välja punnitama pean hakkama. Kui ikka pean, sest mingi võimalus on ju veel õhus, et beebi on lihtsalt nii suur juba, et minust ilma kirurgilise sekkumiseta välja ta ei tule.

Nii ma kavatsengi veel nädalavahetusel kohalikku laulu- ja tantsupidu minna kaema ja teha kodus viimaseid toimetusi, millega peale sünnitust kohe tegeleda nagunii ei saa. Ühesõnaga naudin veel neid viimaseid päevi nii palju, kui seda enesetunne ja olemine lubavad.




Natuke rasedahala (192/365)

Mina, kes ma olen seni suhteliselt vabalt oma rasedastaatusesse suhtunud ja võtnud, kui paratamatust, et ma raudselt raseduse üle kandma pean, olen täna nagu viitsütikuga pomm. Vot nüüd, just täna, kuidagi ootamatult isegi enda jaoks, tuli kätte see hetk, kus ma enam ei taha-ei jaksa olla rase.

Hommikul ärkasin juba üles sellise tundega, et kui keegi mu käest peaks sünnitama mineku kohta küsima, siis ma hammustan. No vähemalt mõtetes, päriselt ma kedagi vaevalt, et järama oleks läinud. Ma lihtsalt ei jaksaks kedagi nii palju taga ajada (aga kes teab, ehk hambaid oleks kaugelt näidanud küll). 

Öösel oli jälle mingid valupojakesed ja magada normaalselt ei saanud. Lisaks on kael juba mitu hommikut eriliselt kange ühelt poolt ja kõndimine veelgi valulikum, kui varasemalt. Hommikul, nõusid pestes, hakkas selg ka rämedalt valutama ja nii ma viskasin selle nuustiku nurka ja ronisin porisedes voodisse ära. Otsustasin, et mina enne voodist püsti ei tule, kui homne ja parem päev on käes. 

Muidugi mu põis ei jaganud mu arvamust ja juba natukese aja pärast pidin juba end püsti kangutama ja vetsu poole ronima. Jeerum, see voodist püsti saamine on raske! Proovid üht ja teistpidi, aga ikka kuskilt poolt kipub tita mõnele närvile vajutama ja siis on selline tunne, et enne, kui vetsu jõuad, lased lihtsalt püksi. 

Nii ma siin porisen ja ootan seda õnnelikku päeva, mil mu valud hakkavad. Lõpurasedad on jah sellised kahtlased tegelased, kes suure õhinaga ootavad seda päeva, millal saaks valudest nutta ja karjuda. Samas teadmine, et selle möödumisel saab jälle normaalselt külge keerata, voodist püsti (no vähemalt peale sünnitusest taastumist) ja kõhuli magada on piisavalt hea motivaator nende valude ootamiseks. No jah, beebi kätte saamine on muidugi kõige suurem auhind selle valutamise eest. 

Aga mida pole, on õiged valud. Nii ma siis mossitan edasi. Hommikul ütlesin teistele kodus ka, et väga ei tasu mu närvidel täna talluda, sest ma võin veidi ettearvamatu olla. Selle peale on Marek olnud täielik hellik ja kogu päeva mul sabas käinud ja kaisus olla tahtnud. 

Täitsa imelik kohe teda sellisena vaadata, sest see pole üldse tema moodi käitumine. Üldiselt on seni ta suhteliselt tagasihoidlikult suhtunud kogu raseduse teemasse, aga nüüd käib ja paitab mu kõhtu. Eile koputas kõhu peale ja ütles:" Tule välja juba väikemees. Ma tahan sind juba näha!" Ma hellitan lootusi, et äkki lastel selle koha pealt veidi erilised anded ja ta tunnetab, et beebi on kohe-kohe tulemas. Või siis on lihtsalt see beebi, kui tulevase emme-issi tähelepanu konkurendi, tulek reaalsemaks saanud ja naudib veel viimaseid päevi (või nädalaid) suuremat tähelepanu :D


Jälle kõne päästeteenistusse (191/365)

Me oleme siin majas elanud vähem kui aasta, aga selle ajaga on olnud vaja helistada päris mitu korda päästeteenistusse. Erinevate põhjuste pärast on meid külastanud seni juba nii tuletõrje, politsei kui ka kiirabi. Täna sai Priit jälle päästeteenistusse helistada ja oodata on järgmist külaskäiku sealt poolt.

See kord siis ootame demineerijaid. Priit kaevas õues ja leidis pooliku mürsu. Algselt pidid demineerijad jõudma paari tunniga, aga veidi aja pärast helistasid nad tagasi ja ütlesid, et neil tuli oluline juhtum vahele. Seega lükkus meie külaskäik edasi. Ilmselt see olulisem juhtum oli Raplamaal juhtunud õnnetus.

Lõpuks tuli välja, et nad täna ei jõuagi ja tulevad alles homme. Seni peab kõik olema nii, nagu leiuhetkel jäi ja edasi kaevata Priit ei tohi, sest nad tahavad selle ala, kust mürsk välja tuli, ise läbi kaevata. Priidul nägu mossis selle peale, sest ta tahaks oma töö lõpuni teha, aga Marek ütles talle selle peale ilusti: "sa ei tohi ju kaevama minna. Kui sa kaevama lähed, võid surma saada ja siis meil enam polegi isa!" No ta läks siis puid saagima :D

Marekul endal ka häda selle "pommiga", sest ega tema ka õue mängima täna eriti ei saanud. Ühel pool maja lubasin neil ikka natuke olla, aga ega peale marjapõõsa seal suuremat meelelahutust neile pole. Nii et täna said nad päris palju toas mängida.

Nüüd me siis ootame, kuni homme targad onud tulevad ja meie mürsu kahjutuks teevad ja minema viivad. Loodan, et neil jälle midagi vahele ei tule ja lõpuks ikka jõuavad siia ka :)

edit: SIIN siis Järva Teataja link ka asjast

Allikas: järva teataja 

Kulmud korda! (190/365)

Kuna sünnitama ilmselgelt veel minemas ei ole, mõtlesin, et äkki jõuan veel oma kulmud-ripsmed korda teha. Siis näen pärast titaga piltidel ka ehk veidi normaalsem välja, sest hetkel on mu kulmud nii ära pleekinud, nagu neid ei olekski olemas. Kuna ise pole kõige parem kitkuja, siis läksin Suure-Jaani, et Anu mu normaalseks teeks.

Päeva ajal Mareli uuris, et kuhu ma õhtul lähen. Ütlesin, et kosmeetiku juurde. Küsis, et mis ma seal teen. Seletasin siis lühidalt. Selle peale arvas Mareli, et mul pole vaja kosmeetiku juurde minna. Ma olevat niisama ka ilus. No ega siis lapsele vastu ei vaielda, aga ütlesin, et normaalsemate kulmudega olen veel ilusam :D

Tavaliselt on kõige raskem osa kosmeetiku juures kitkumise kannatamine. Iga kord seal laual mõtlen, et mille pagana pärast on vaja ikka neid kitkuda. Pärast peeglist vaadates muidugi saan aru küll, et miks aga siiski - pagana valus on kohati. Enamasti käivad mõtted täpselt nagu selles videos :


Seekord aga oli kitkumisest veelgi raskem hoida end elusana. Otseses mõttes, sest kohati tahtis hing lihtsalt kinni jääda. Kuigi ma ei pidanud päris pikali olema, siis ikkagi pooleldi pikali asend oli piisav, et tita suudaks mu kopsudele sellist survet avaldada, et hingamine oli päris komplitseeritud. Korra oli küll juba selline moment, et mõtlesin lihtsalt püsti tõusta, aga sain kuidagi eriti sügavate hingetõmmetega edasi elatud.

Lõpuks, kui kosmeetik oma töö lõpetas, oli ikka ülimal tore sealt laualt maha ronida ja jälle normaalselt hingata :D Ja peeglisse oli ka hulga toredam vaadata! Tegin väikse enne ja pärast võrdluse teile ka oma kulmudest. Ise olen väga rahul, aga Anu tööga on see alati nii ;)


Mareku sünnipäevapidu (189/365)

Olen ennegi siin kirjutanud, et me pole varem üldse laste sünnipäevasid suuremalt pidanud. See aasta aga sai tehtud teisiti. Kuna Marelil oli väike juubel ja tuli mõte koos tema mängukaksikuga pidada, siis oli ette ära otsustatud, et ka Marekul tuleb see aasta sünnipäeva suuremalt pidada. Olgugi, et minu jaoks oli aeg ülimalt ebasobiv. Aga kuidas sa ütled lapsele, et ta ei saa sünnipäeva pidada, sest emmel on niigi beebi tõttu raske ja väsitav olla.
Tordi tegime lastega ise, aga õde kaunistas :) Seinale tegid ka ema ja õde kaunistused. 
Nii saigi kinni pandud kohalik spordihall koos renditava batuudiga. Lisaks oli lastele terve hulk masinaid, millega ringi sõita ning palle ja muid pudinaid, millega mängida. Konkreetselt mingeid mänge ei jaksanud mina välja mõelda. Minu õnneks aga viitsis mul ema lastega toimetada ja mängida. Kohe näha, et lasteaiaõpetajal on puhkus ja tunneb ilmselgelt lastega toimetamisest puudust (siinkohal peaks mainima, et tegelikult on tal igapäevaselt mõni lapselaps kogu aeg külas)  :D Lisaks mängulisele poolele oli tegelikult ema ja õde väga palju üritusel organiseerimisel abiks, nii et suur aitäh neile! 
Eriti sünkroonis batuudilt alla laskmine :D 
Kutsutud külalistest jäi neli tulemata. Sellegi poolest oli lapsi rohkem kui küll. Lapsed olid vanuses pool aastat kuni 7 aastat. Erinevast vanusest hoolimata said kõik kõvasti hullata ja joosta. Mareli näiteks vajus mul juba seitsmest õhtul magama ära suurest väsimusest. Kuna enamus lapsi oli Marekust nooremad, siis saime jälle kinnitust, et koolieelses vanuses lastele on sellisel alal sünnipäeva pidamiseks kõige sobilikum aeg  2 tundi mängimiseks + tulemise-minemise aeg.



Marek jäi kinkidega väga rahule. Eriti meeldis talle üks dinosauruste entsüklopeedia. Mina sain igatahes peale pidu eile väga põhjaliku tutvustuse sellest raamatust (selleks ajaks oli tal endal see läbi lapatud juba korra) ja isegi ladinakeelseid nimetusi püüdis kokku lugeda mulle. Täna käis seda maal teisele ka näitamas (loe: uhkustamas sellega). Aga raamat on tõesti äge ja temale kingituseks sobiv kui rusikas silma auku.

Teine kingitus, mis talle eriti meeldis, oli puldiga helikopter. Selline tilluke ja paras, et meie tulevases elutoas seda ringi lennutada. Aga selle puldi selgeks õppimine võtab iga parasjagu aega. Mul endalgi oli alguses ikka suuri raskusi, et helikopter vastu maad tagasi ei põrkaks :D Hetkel tundub, et asi on Marekul rohkem käpas kui mul. Põristab kõrvaltoas hoolega sellega ja suuremaid matse igatahes pole kostunud.
Päeva lemmik masin enamustel lastel, eriti Marekul 

Ühe vibu sai ka, mis talle hästi meeldis. Juhuslikult meeldis see mulle veel rohkem ja täna hommikul katsetasin laste multika ajal ise, kuidas see toimib. Toimis väga hästi! Lisaks sai veel mõningaid kingitusi ja natuke raha ka. Maiustusi veidike ka ikka sekka.


Meie ise talle veel kinki kätte ei andnud. Saab õigel päeval. Samuti saab siis veel vanaema ja tädide käest kingitused. Lihtsalt kuna nendega peame nagunii õigel päeval ka, siis leppisime kokku, et nemad toovad õigel päeval, et see päev ka ikka veidi erilisem oleks.

Õhtuks olin mina suhteliselt laip. Nii vara pole ma ikka päris tükk aega magama läinud, kui eile õhtul. Marek jäi minust veel üles ja väidetavalt oli alles 11 ajal magama läinud. Vähemalt saime päeva maha peetud ja laps rahul, et sai sünnipäeva suuremalt pidada. Nüüd paar aastat jääb ilmselt jälle vahele enne, kui asja jälle nii suurelt ette võtame.

39. rasedusnädal (188/365)

Nüüdseks on rasedust juba nii palju, et enam pole mõtet välja eraldi tuua, millised tunnused mind vaevavad või kus maal beebi on oma arenguga. Mina olen iga tunnuse poolest padurase ja vähemalt füüsiliselt valmis oma õnnistatud staatusest loobuma. Beebi, kes on igati valmis eluks väljaspool minu üsa, ei ole aga teps mitte nõus loobuma mugavusest olla 24 tundi ööpäevas soojas ja hubases keskkonnas ilma igasuguse liigse pingutuseta söögi eest.

Seda, et ta söögi nimel pingutama ei pea, armastab ta vist kohe hirmsasti. Eks sellest ta kaaluke nii suur ähvardabki tulla. Lootsin, et saan sel nädalal natuke aimu, kui suur see mugav noormees nüüdseks juba on ja äkki ka mingi kuupäeva paika, aga võta näpust. Täpsemalt kirjutasin sellest SIIN.

Selleks, et ikka enne juuli lõppu haiglasse jõuda, tuleb anda endast nüüd viimast. Kuigi mul väga enam usku pole nendesse „imenippidesse“, mis peaks sünnitust esile kutsuma, siis natuke olen nüüdseks juba nädal aega proovinud neid rohkesti katsetada. On saadud kõvasti kükitada (rohimine on pea igapäevane nagunii), käpuli põrandaid pesta, ananassi süüa, nõmmliiva ja ka peterselli teed juua ja kõndimas käia. Siiani pole nad kuidagi mõjunud. Ei usu väga, et ka järgneva nädala jooksul mõjuma hakkaks, aga parem karta kui kahetseda. Vähemalt saan öelda, et üritasin kogu väest ise teda välja meelitada.

Teise külje pealt vaadates on isegi tore, et pole veel sünnitama läinud (otsime kõige positiivset, eks). Saime täna ilusti Mareku sünnipäevapeo peetud (kirjutan sellest täpsemalt lähipäevil). Küll suuresti ema ja õe abil, aga vähemalt sain kohal olla üritusel. Arvatavasti saan ka õigel tähtpäeval kodus olla. Lisaks on ees veel kohalik laulu- ja tantsupidu, kus lapsed esinevad ja iga aastane perekondlik mereäärde sõit. Kui selleks ajaks sünnitama pole läinud, siis tahaks ikka vähemalt üheks päevaks sinna ka jõuda ja siis ujuda nii, kuis veel jaksan.

Üks pildike ka veel lõpurasedana siia. Ilmselt jõuan veidike veel suuremaks minna enne, kui beebi ära sünnib. Aga vaevalt, et väga enam kaamera ette poosetama jõuan. 



Tänapäeva lasteraamatud (187/365)

Kõik vist teavad raamatut "Kaka ja kevad", mis vahepeal hullult kirgi köitis oma pealkirja pärast. Tegelikult sisu poolest ei ole ju raamat midagi väga hullu, aga pealkiri pani nii mõnegi ema peast kinni haarama. Mõne raamatu puhul on just vastupidi, et pealkiri ise on täitsa viisakas, aga sisu on kohati selline... omamoodi :D

Marekul on üks raamatute sari koer Osvaldist. Muidu on toredad jutud ja Marekule väga meeldivad, aga vahel on sõnavara küll selline, et hoia ja keela. Kuna Marek praegu just loeb meile õhtust unejuttu, siis selle pisikese aja jooksul on juba kajanud sellised kenad väljendid nagu "kassiroju" ja "idioot".

Kõige etem oli muidugi ühe peatüki pealkiri, mida Marek esialgu isegi ei suutnud kokku lugeda ja tuli mu käest üle küsima, et mis siin nüüd täpsemalt kirjas on. Võttis minu ka kokutama, kui ma sealt hääletult kokku lugesin pealkirjaks "4. peatükk, kus haiseb kassikuse järele".

Oleks siis tegu raamatutega, mis mõeldudki veidi vanematele. Kirjas seal kuskil pole, mis vanusele nüüd täpselt mõeldud on, aga kindlasti mitte vanematele, kui algklassi ealistele. Ega selles suhtes väga vahet ei olegi, kas sihtgrupp oleks nüüd täpselt seitsme või kümne aastased, sest sõnakasutus jääb ju raamatus samaks nii või naa.

Kas peaks nüüd lapsel keelama neid raamatuid lugeda? Ma arvan, et mitte. Kuigi minu kõrva need sõnad riivavad, siis Marek tundub siiski rohkem keskenduvat jutu sisule, kui seal kajastuvatele mitte just kõige viisakamatele sõnadele. Ei ole ma väga ise neile rõhku ka pannud tema kuuldes (no selle kassikuse haisu suhtes seletasin küll ära, et pole ilus väljend ja pole vaja seda pealkirja sada korda ka lugeda kõva häälega).

Tegelikult on tegu väga huvitava raamatusarjaga, mis on Mareku sugusele poisile just paras lugeda. Suurte kirja tähtedega kirjutatud, lühikesed peatükid ja paar must-valget pilti ka vahele pandud. No ja mis poiss ei tahaks siis ühest uurijast koerast lugeda. Detektiivi jutud lähevad ju alati peale. Ka siis, kui paar sõna ei kuulu parima sõnastuse kategooriasse ;)

Täpsemalt on raamatusarja esimese raamatu tagakaanel olevas lühikirjelduses kirjutatud nii:

Raamat ülemnuuskur Osvaldist on vahvate piltidega muhe ja humoorikas lugu ühest koerast ja põnevast detektiiviklubist. Peategelane, koer Osvald, ei ole just koonu peale kukkunud ning teeb huvitavaid tähelepanekuid nii koera- kui ka inimese elu kohta. Koera pilgu läbi on koolikaaslaste Timo, Maruša, Jussufi, Sveni jt suhted ja seiklused palju lõbusamad, kui meile, inimestele, see paistab. Noored detektiivid ja ülemnuuskur ise lahendavad koos nii ärajooksnud kassi juhtumi kui ka kriminaalsemaid lugusid.
allikas: koolibri.ee 

Arsti külastus (186/365)

Mul oli tänase arsti külastuse suhtes nii suured ootused. Lootsin, et saan hiljemalt esmaspäevaks UH aja ja mingitki selgust, et kuidas asi edasi läheb. Ma olin rohkem, kui kindel, et mul ei lasta väga üle tähtaja kanda. Muidugi kui milleski väga kindel olla, siis nii see ei lähe. Aga kirjutan siis algusest peale.

Tegelikult oli juba kabinetti sisse astudes näha, et arst on kuidagi hajevil täna. Tegime tavarutiini mõõtmised-kaalumised ära. Küsis vaid, ega midagi kaevata pole. Ma siis rääkisin oma murest, et üks neerudest teeb haiget, kui olen suurema koguse vedelikku ära joonud. Vaatas proovid üle ja kirjutas mulle antibiootikumikuuri välja. Mõtles veel küll korra, kas jõuan enne sünnitust kuuri ära lõpetada, aga kuna mul eelnevad  lapsed väga mugavad olnud ja eelistasid välja ajamist vabatahtlikule tulemisele, siis arvas, et sellest lapsest pole mõtet ka muud oodata ja jõuan ikka kuuri ilusti ära võtta enne sünnitust :) Juba sellest jutust võisin oletada, et vähemalt järgneva 7 päeva jooksul ei võeta minuga midagi ette.

Arst oleks mu juba uksest välja saatnud, aga ma ikka tuletasin meelde, et täna pidin UH aja ka saama, et lapse suurust uuesti vaadata. No siis vaatas kalendrit ja pakkus ajaks 23. juuli. Kuna siis Mareku sünnipäev, siis väga nagu ei tahtnud seda päeva. Selle peale vastas, et siis on vaid 27. juuli võimalik. Ma ikka lootsin 20. juuliga asja teada saada, aga ei miskit. Ootame siis 27. juulit.

Kutsus mu lõpetuseks siis ikka uuesti vastuvõtule ka, aga seda alles 29. juulil.. :( Siis pidime otsustama, et mis edasi saab. Mul vajus nägu väga ära, sest see tähendab, et esilekutsumine on kõige varem 41 nädala täitumisel. Võite sada korda arvata, mis mu lapse kaal selleks ajaks olla võib juba.

Ukse pealt tuletas veel arst igaksjuhuks meelde, et kui ikka peaks varem tegudeks minema, siis vete puhkemisel kohe haiglasse läheks ja valudega samuti. Ei pea helistama ette ega midagi. Küll keegi minuga siis tegeleb. Ehk oli see veidike lohutuseks öeldud, sest tegelikult oli arst suhteliselt kindel, et see laps enne esilekutsumist tulema ei hakka... Nii et ootame rõõmsalt nüüd augustikuud :D

Aga nii palju positiivset on asjas küll, et saame Mareku sünnipäeva ilusti peetud ja äkki saan isegi mere ääres ära käia vahepeal. Ega kui aega antakse, siis tuleb see ju kenasti ja kasulikult ära kasutada. Ma loodan, et see vaba aeg, mida nüüd uhkesti veel jagatakse, ei too endaga kaasa seda, et laps lõpuks nii suur on, et keisrilaual lõpetan...


Järgmised pisikesed vaenlased (185/365)

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et putukate maailm on mulle sõja kuulutanud. Kõige pealt hakkasid minu kapsaid mingid tegelased hävitama. Sellele sain vist (kolm korda sülitame selle peale üle õla) piiri peale. Siis tulid need pagana jooksiklased mulle tuppa. Sellega on ka enamvähem normaalne seis hetkel. Kuskilt neid ikka vaikselt sigineb, aga iga õhtust sõda pidama vähemalt ei pea enam. Nüüd aga võtsid pisikesed elukad ette ründe korraga nii mu aiamaale kui mulle endale.

Aiamaal on sihtmärgiks saanud nüüd ma avamaa kurgid. Ma isegi ei tea, kas need mustad sipelgad, kes mu kurkide vahele kodud (just, mitmuses!) teinud on, kahjustavad mu kurke ja taimi ka, aga kohe kindlasti häirivad nad mind, kui ma sealt kurke korjama hakkan. Ja seda ma kavatsen mingi aeg tegema hakata, sest tillukesi kurgikesi on seal juba päris mitu ja mõned on isegi juba paari-kolme cm-sed. Mainin siinkohal ära ka, et taimed vindusid vahepeal päris pikalt, seepärast ka saagi saamine hilineb veidi. Ei teagi millest, aga nüüdseks on kasv jälle vist lahti läinud. Igatahes taimed kasvavad iga päevaga ja kurgid nende küljes samuti.

Mind on aga hakanud ründama puugid. Ühe leidsin mõned nädalad tagasi voodist. See ehmatas suhteliselt ära, aga hävitasin ta kähku ära ja kuidagi ununes. Nüüd olen aga kaks päeva järjest juba enda pealt pisikese puugi leidnud. Õnneks polnud kumbki veel jõudnud end mu külge imeda, aga vastik tunne on ikkagi. Puuk on puuk, olenemata, kas ta on juba pead pidi su sees või alles kõnnib su peal.

Ma isegi kujutan ette, kust kandist aias need puugid tulevad. Mõlemal korral enne puugi leidmist olin just kasvuhoones tuhnimas käinud, aga kasvuhoone kõrval on plats, kus vaarikad on igal pool laiali kasvamas. Seega on seal suhteliselt heinamaa ja ilmselt kuskil seal need puugid elutsevadki. Ja kui mina rõõmsalt sealt mööda kõnnin, et oma kurke ja tomateid imetlema lähen, ronivad need raiped mulle peale. Õhh....

Suures hirmus vaatasin täna lapsed ka üle, aga õnneks nemad on puhtad puukidest. Priit sai ka enda pealt eile ühe puugi kätte (aga ta käis ka minuga kasvuhoones). Nüüd on küll selline tunne, et viimane aeg on see puugivaktsiin ette võtta, kui neid iga suvi siin niipalju hakkab olema :S

PS! Aiamaa koha pealt nii palju veel, et suvikõrvitsat saab juba pea igapäevaselt, paar kurki on nii suured, et äkki järgmine nädal saaks ära süüa ja tomateid on taimede otsas nii nii palju. Nüüd oleks veel päikest vaja, et nad punaseks ka läheks!


Priit ja tema ennustused (184/365)

Priit tegi juba ammu ennustuse, et ma sünnitan 11 või 12 juuli. Ma naersin ta algusest peale välja. Muidugi selle peale ütles ta alati, et ära naera enne õhtut. Tänaseks on aga jõudnud kätte 13. juuli. Kas siis ennustused pidasid paika?

11. juuli möödus küll igasuguse tundeta. Hea oli siis targutada Priidule, et temast ikka ennustajat ei tule vist. Tema aga kogu aeg vastu, et kuni 12. juuli südaöö pole käes, ei tasu veel midagi hõisata. Sama juttu rääkis isegi 12. juuli päeval.

Eile õhtul kuskil 22 ajal hakkasin pikali viskama ja voilaa, väiksed valupojad kohal. Mõtlesin vaid, et mida pekki :D Päeval polnud grammigi sellist tunnet, et midagi toimuma hakkaks. No pikutasin üht pidi ja keerasin teistpidi. Ikka valutas. Ei olnud midagi suurt ja vaevalist, aga käisid ikka hooti valud peal.

Üks hetk Priit ka küsis, et mis passin üleval ja siis säras nagu jõulukuusk, kui ütlesin, et mingi valud käivad. Passisin veel üleval paar tunnikest ja proovisin eri asendites olla. Valud kestsid, aga tugevamaks ei läinud. Siis viskas üle. Otsisin kõige mugavama asendi ja otsustasin, et jään magama. No kui valusamaks ka läheb, küll siis selle peale üles ärkan. Ja kui libakad on, siis ei tasu ju öö otsa üleval istuda.

Jäingi magama ja võite arvata, mis valudest sai. Muidugi jalutasid rõõmsalt minema. Ma nii rõõmus hommikul polnud selle üle, aga vähemalt sain poole kümneni hommikul magada. Priit hommikul küsis ka, et ei lähegi sünnitama v? Ja arvas lisaks, et täna võiks ju ka veel asjaks minna.

Tegelikult mul kuupäevade suhtes ka eelistused (mitte et laps sellest huvituks) ja kui täna asjaks ei lähe, siis enne 21. juulit ka ei taha. Meil on ju praegu peres kõigil sünnipäevad numbritega 1,2 ja 3 (mul 31, Marekul 23, Priidul 21 ja Marelil 12). No siis ei saa ju järgmisel täitsa mööda kuupäeval sündida :D

Parimad mänguasjad lastele (183/365)

Millised on need mänguasjad, millega lapsed kõige meelsamini mängivad? Ikka need, mis tegelikult ei ole mänguasjad. Tited armastavad pottide ja kaantega kolistada, okstel on pidevalt sada erinevat kasutusvõimalust ja kes siis poleks mänginud, et puulehed on raha eest. Meile on iseenesest siginenud uus "mänguasi", mis ei toodud koju üldse sellel eesmärgil.

Tõime veidi aega tagasi õue peale natuke euroaluseid, et puude ladumisel alla panna. Priit pani need kahte hunnikusse ja sinna nad pidid algselt jääma, kuni neid vaja on. Meile ootamatult aga omastati nad nii ära, et vaikselt tuleb hakata vist plaani pidama, et uued tuua.

Esialgu ronisid lapsed niisama nende otsas. Ühel päeva tulid aga nad ülimalt õhinal tuppa, et ma tuleks vaataks nende klubimaja. Ega ükski alus oma kohta muutnud polnud, aga nende ettekujutus, mis asi kus koha peal on, oli hämmastav. Aga eks laste fantaasial polegi piire.

Mingi hetk soovitasin neil kõrgema hunniku madalamaks tõsta ja kolmandaks hunnikuks panna. Mina mõtlesin eelkõige ohutuse peale, aga neile serveerisin seda kui ühe lisatoa ehitamisena. Muidugi olid nad mõttest vaimustatud. Priit andis neile veel mingid ülejäägid enda tegemistest, mis sobisid ideaalselt redeliteks eri kõrgustel olevate tubade vahele.

Kui ma esmaspäeval proove käisin andmas, oli natuke vihmane ilm. Priit oli neile siis laenanud (loodab seda tagasi saada, nagu aluseid, aga ma naersin selle lootuse juba välja :D ) tüki kilet, mille ta kahe kõrgema hunniku vahele pani. No selle peale läksid lapsed kohe eriliselt pöördesse ja õhtul oli tõsiselt probleeme nende tuppa meelitamisega.

Praeguseks on juba üle nädala olnud nii, et enamvähem hommikul peale söömist lähevad lapsed välja, käivad päeva ajal toas ainult söömas ja õhtul meelitan nad enne uneaega jälle tuppa kuidagi. Ülejäänud aja toimetavad oma klubimaja ümber, otsas või sees. Kuna kile on katuseks, siis ei ole mingi probleem ka vihmase ajaga seal toimetada.

Nii palju siis minu mõttetööst, et kuidas lapsi (loe: Marekut) rohkem väljas hoida. Piisas vaid kahest hunnikust euroalustest ja tükist kilest :)

38. rasedusnädal (182/365)


Sümptomid: selja- ja vaagnavalu

Kaaluiive: +14,5 kg

Tähtsam info nädala kohta: Laps on laskunud vaagnasse ja tekib soov sagedamini tualetis käia. Tänu sellele võid täheldada, et sul on kergem hingata. Lapse organsüsteemid on lõplikult välja arenenud, kopsud ja häälepaelad on valmis funktsioneerima. Lapse soolde on moodustunud esiroe ehk mekoonium, mis tekib sinna neelatud lootevee seedimatutest osakestest.

Jällegi pean ma postitust alustama imestusega, et kuhu see aeg küll jookseb? Ei jõua reageeridagi, kui juba jälle üks nädal on möödas. Kuigi lapse kaalu pärast tahaks, et beebi hakkaks juba vaikselt välja tulema, siis kõige muu suhtes võiks ta veel ilusti paar nädalakest kõhus istuda ja nautida rahu ja vaikust. Ilmselt seda meie kodus peale lapse sündi nii pea võimalik kogeda ei saa.

Olen natuke arutanud endamisi, miks seekord ei ole sellist suurt ärevat ootust sünnituse suhtes. Võiks ju mõelda, et kuna olen sünnitust kogenud ning on mingi hirm selle suhtes tekkinud. Aga ei peitu põhjus selles. Kuigi esimese lapse sünnitus oli õudusunenägu kuubis, on teise lapse sünnitus selle kompenseerinud ja tean, et sünnitus on täpselt nii hull, kui hulluks sa ise selle mõtled.

Mind pigem valdab väike hirm aja ees, mis tuleb peale sünnitust. Kogu see harjumine uue elukorraldusega võtab jala all värisema. Mingis mõttes on jälle tunne, nagu esimene laps oleks tulemas, sest pole ju beebit majas olnud juba mitu head aastat. Aga seekord on erinevalt esimese lapse saamisest kodus veel kaks last, kes samuti tahavad oma aega ja tähelepanu kogu tohuvabohu sees, mis tita tulekuga kaasneb.

Kainelt mõeldes tean, et see oskus beebiga toimetada ja harjumine uue korraldusega tuleb jooksvalt ja iseenesest, aga siiski on väike pabin sees. Hämmastav, kuidas paljud asjad seoses titemajandusega lihtsalt peast pühitud saavad, kui enam selles igapäevaselt ei ole. Aga eks nädala-kahega tulevad meelde jälle. Selles suhtes on vist see beebiga toimetamine nagu rattasõit, mis tuleb ka peale pikemat pausi ilusti meelde.

Kuigi tunnetes pole ma veel seal punktis, et võimalikult ruttu tahaks beebit kätte saada, siis mõistus annab mõista, et eriti kaugel see moment nagunii ei ole. Seetõttu sain lõpuks enda haiglakoti ilusti kokku pandud, lapsele kojutoomisriided turvahälli valmis pandud ning kodus natuke tuuseldatud tolmu- ja põrandapesulapiga ka.

Eks keha annab ka vaikselt märku sellest, kui lähedal sünnitus on. Mõned korrad olen saanud juba libavalusid tunda (korra oli isegi väike hirm, et äkki ongi minek) ja beebi on tunduvalt allapoole vajunud. Tänu beebi asukoha muutusele on kõndimine eriti kohmakas ja tihti peale valus. Positiivselt poolelt aga on tagasi mu energia, mis on kuid juba kadunud olnud ja ma võin jälle olla päev otsa üleval ilma, et tekiks vajadust lõunauneks.

Kes teab, ehk on see energiatulv, äkiline soov asjad korda seada ja kodu puhtaks kraamida märgid, et kohe ongi minek? Ega enne ei teagi, kui see hetk käes…



PS! Priidu ennustuse järgi on laupäev-pühapäev minek. Eks siis näha ole, kas tal on ennustajageeni natuke või mitte ;)

Kirgiküttev teema ehk Marekuga arstil käik (181/365)

Kuna Mareku kaaluteema on midagi, mis inimesed kohe eriliselt pöördesse tõmbab, siis pole seda vahepeal üldse puudutanud. See muidugi ei tähenda, et see meil fookusest väljas oleks olnud. Kuu alguses käisime endokrinoloogi juures ka ära, seega mõtlesin väikse vahe kokkuvõtte teha. Ütlen juba ette ära, et seda teemat ei puuduta blogis ilmselt jälle oma pool aastat või isegi kauem. Ja ütlen selle ka ära, et kui keegi tahab jälle oma sappi sel teemal pritsima hakata, siis seekord olen väga konkreetne ja kustutan ära kõik solvavad kommentaarid.

Endokrinoloogi vastuvõtul mõõdeti-kaaluti Marek ära. Kaal oli täpselt nii palju, kui arvasin. Pikkust oli jälle tibake rohkem. Teda kuulati ja uuriti igatpidi. Marek tundis natuke häbelikkust seal. Esiteks harjumatu oli juba see, et meessoost arst oli (abiline, kes oli naissoost, selle eest meeldis talle väga :D) ja kellele ikka meeldib, kui arstid sorgivad ja torgivad igatpidi sind. 

Arst küsis igasugu küsimusi ja arvutas seal mõõtmeid vastavalt minu ja Priidu pikkusele. Kuna me olime ju kunagi ammu-ammu sama arsti juures käinud, siis vaatas ka eelmise korra uuringud üle.Natuke pusis veel arvutis ja siis tegi meile kokkuvõtte asjast. 

Endokrinoloogilist probleemi Marekul pole. Ütles, et kuna ta kasvab väga ilusti ja kaal on tõusnud tegelikult normaalses ulatuses igal aastal (lihtsalt titena sai see kaal liiga suureks mingil kummalisel põhjusel), siis selles suhtes on temaga kõik täiesti korras. Rõhutas, et ega geenide vastu ei saa ja tuleb lihtsalt söömist edasi jälgida ja liikuma rohkem utsitada. 

Saime kiita ka, et jõuludest saati kaalu juurde pole tulnud ja rõhutas, et allavõtmine selles vanuses ei ole üldsegi eesmärk. Kui suudame hoida, et kaal ei tõuseks (ja laps kasvab pikkusesse normaalselt), on kõik parimas korras. Saime natuke veel näpunäiteid söömise korrigeerimise suhtes  ja andis ka UH-sse saatekirja (mitte kaaluga seotud probleemi tõttu). 

Soovitas võimalikult palju lapsele seletada tervisliku toitumise vajadust, aga ütles isegi, et selles vanuses veel laps täielikult seda asja ei mõista. Mulle väga meeldis, et enamuse tervisliku toitumise jutust rääkis ta just otse Marekule, mitte mulle. Just selleks, et laps paremini aru saaks, mida ja millal tohib süüa-juua (näiteks, et mahl on ainult toidu kõrvale). 


Nüüd peame edasi püüdma kaalu hoida sama koha peal. Ei hakkagi enam üldse panema eesmärgiks, et see kaal alaneks. Kui läheb alla poole, siis on super. Kui ei lähe, siis oleme õnnelikud, et püsib ühe koha peal vähemalt. Marek ise teab ka, mis numbrist suurem kaal olla ei tohi ja ta käib nädalas paar korda iseseisvalt kaalul ja ütleb ise, kas on paremaks number läinud või mitte.

PS! Suvel siiski oleme natuke lõdvemalt võtnud ja palava ilmaga on ikka jäätist ka laps saanud ;) Õnneks kaalunumbrile see pole halba mõju avaldanud.

Ainuke kord ujumist (180/365)

Kui keegi küsib, mis on esimene asi, mis mulle pähe tuleb sõnaga suvi, ütleks ma kindlasti ujumine. Ma armastan vees ujumist, suplemist, mängimist või ükskõik mis moel olesklemist. Enne lapsi käisin ujumas ka siis, kui vesi oli padukülm. Peaasi, et sai ujuda. Lastega enam pole niipalju käinud, sest ilma nendeta on minekut väga harva ja neid jälle külma vette lasta väga ei taha.

Suvel sünnitamisel ongi seetõttu üks väga suur miinus - ilmselgelt jääb see suvi ujumise mõttes väga kesiseks. Peale sünnitust ei soovitata pikalt vette minna. Suure infektsiooniohu tõttu. Ilmselt selleks ajaks, kui rohelise tule ujumiseks saaksin, oleks juba aeg nii kaugel, et vaikselt hakkab sügis kätte tulema ja ujumise aeg läbi. 

Seetõttu võtsingi ükspäev end kokku ja vedasin end vee äärde. Te ei kujuta ette, kui mõnus oli seal vees olla. Esiteks vesi ise oli juba nii mõnus ja soe. Teiseks oli vahelduseks hea ringi liikuda nii kergel sammul. Teadaolevalt vees on meie kaalu mõju kehale ju teps teine kui maa peal. Kõhuga olles on see vahe ikka meeletult suur - ei mingit lisapinget seljale ega surumist alakõhus. Nagu paradiis :D 

Kahjuks jääb see arvatavasti ainukeseks korraks sel suvel, kui ujuma saan. Jalgupidi heal juhul saan veel vette (lapsed ikka tahaks mõne korra veel veekogu näha), aga see on ka kõik. Täitsa kahju isegi sellest, sest mõõtsin ujumas käies ära, et meie maja juurest on veekogu äärde ainult 8 km. Nii lähedal ju, aga samas ikkagi kättesaamatu (vähemalt selleks suveks). 

Ujumiskäigust veel nii palju, et käisin kolme lapsega. Panin kõigile kummijullad külge, et natukenegi kergem oleks neid jälgida. Minu õnneks pidasid kõik ennast ülihästi üleval. Välja arvatud see, et Mareli avastas, et temast saab hetke pealt linnatüdruk :D Nimelt oli kaldal päris palju väikseid konnakesi ja igakord, kui ta silmanurgast kasvõi ühte nägi, pistis ta täiest kõrist kisama. Ja sama asi kordus iga kalakese peale. Täitsa kummaline, kuidas lapsest, kes väiksena näppis igat elusolendit, kes ette sattus, on saanud selline paanitseja väikeste konnakeste peale. 

Ühesõnaga Marelit vees väga valvama ei pidanudki, sest ta oli seal ülimalt vähe aega. Täpselt nii kaua, et alates momendist, kus ma ta suure surmaga vette olin meelitanud (sest teadsin, et kodus muidu nutt, et ta ei saanudki vette) kuni ta ühte konnakest nägi. Aga õnneks oli rannas ka liumägi ja kiigud, kus ta niikaua aega veetis, kuni teised vees hullasid. 

Loodan, et järgmine aasta on vee seisukord sama ja pole hullemaks läinud. Teadaolevalt need väiksed veekogud aegamisi lähevad sogaseks ja mustaks ära, aga seekord ma isegi imestasin, et täitsa normaalses olukorras oli. Arvestades veel fakti, et enne seda oli eelnenud mitu kuuma päeva ja rand oli raudselt rohkelt inimesi näinud.  



Remondilainel (179/365)

Ma peaks endale remondiga ka tegema mingi ajakava, millal sellest kirjutama pean. No nii nagu raseduse suhtes praegu iganädalane postitus. Siis on kindel, et jõuan ka sellest teemast kirjutama. Praegu on vaikselt juba endalgi mulje, et nagu poleks midagi teinud, kui siit postitusi üle vaadata. Aga tegelikult ikka oleme (jah, ma ikka räägin mitmuses, kuigi ise pole suurt midagi remondilainel teinud).

Vahepeal olid ilusad, kuivad ilmad ja Priit tegeles voodrilauaga. Jah, lõpuks jõudis see kohale. Ja tegelikult hoopiski teiselt firmalt, kui alguses tellitud sai. Selle esimese firmaga oli selline lugu, et Priit ei olnud nõus ülekandega maksma. Firma oli nõus siis, et maksab peo peale kohale tuues, aga millegi pärast polnud toojat kokkulepitud ajal. Peale seda ei vastatud ka enam e-mailidele.

No ilmselgelt ei sobinud siis ikkagi see peo peale maksmine. Vaatasime siis teise firma, kes kohe samal päeval voodrilaua kohale tõi. Ütleme nii, et kvaliteet ei olnud seal just päris see, mida ootasime, aga vähemalt toodi kiirelt kohale ja normaalse hinnaga saime ka.

Nüüd siis saigi tänu ilmataadi halastusele  Priit voodrilaudu kruntida ja värvida. Esimese kihi värvi otsustas ta ikkagi enne seina panekut peale ära kanda. Siis ehk lõpptulemus veidi parem. Leiutas veel endale eriti ägedad pukid, et lauad ilusti kuivada saaks. Ta ju kohe mitte ei saa ilma millegi leiutamata olla :)

Nüüd on ta nii kaugel omadega, et väike ports vajab veel värvimist ja siis võiks lauda seina panema hakata. Aga enne seda on vaja panna mingid võrgud hiirte-rottide kaitseks ja mingid plekid veel. Ühesõnaga teha mingeid ettevalmistavaid töid. Ega ju praegu head ilma ka pole, et õues väga toimetada.



Raud õhtusöögiks (178/365)

Viimasel arstil käigul selgus, et mu rauatablettide söömisest pole suurt kasu olnud. Hemoglobiin oli jätkuvalt langemas. Kuna rauatabletid kokkuvõttes tekitasid rohkem kahju, kui kasu, siis otsustasin neist hetkel loobuda. Selle eest on ju praegu saada täitsa normaalse hinna eest looduslikku rauaallikat.

Räägin muidugi maasikatest. Täna proove andmas käies külastasin Paides ka turgu ja ostsin terve hunniku neid punaseid marju. Kilohind oli 2,80. Oli tegelikult veidi odavamaid ka saada, aga seal oli nii pikk järjekord ja nende välimus polnud ka eriti kiita. Kuna moosiks teha polnud nagunii plaanis, siis maksin tiba rohkem ja sain vähemalt ilusad, suured ja magusad maasikad. Pealegi, need koolitüdrukud, kes müüsid, olid väga sõbralikud ja rõõmsad. Kutsus kohe ostma nende käest :)

Küsisin alguses, kas nad kastiga ka müüvad. Selle peale näitasid 500gr suurust karpi. Üritasin siis kätega näidata, mida ma kasti all silmas pean (no meiesugustele maasikahulludele oleks 500gr mööda minnes söömiseks). Ütlesid, et säästukast saab tuua, kui vaja. Lubasin neilt osta, kui nad mulle kasti muretsevad kuni ma poekotid autosse viin. Selle peale üks piigadest lippas kiiresti poe poole kasti järele. Mina käisin autos ära ja läksin siis maasikate järgi.

Õhtusööki ma täna ei pidanudki tegema. Priit sai ise söödud ja ülejäänud maiustasid maasikatega. Kõht sai nendest väga täis ja loodetavasti sai rauatase ka veidike turgutust. Õde ütles, et kuskilt uudistest oli läbi käinud, et maasika hind on saavutanud oma madalaima momendi ja nüüdsest on pigem tõusu teel. Tuleb vist kiirelt ikka ühe portsu moosi jaoks ka ära osta, siis ikka jätkub talvel pudru peale võtmiseks kauem.


Kaks õhtut sõda (177/365)

Vahel on selline julm unekas õhtul peal, aga magama minna ei saa. Miski või keegi segab ja lihtsalt pole võimalik uinuda. Täpselt selline tunne on mul kaks viimast õhtut peal olnud. No ei saa magama minna, kui väiksed vaenlased kambakesti mulle tuppa tulevad ja mind kiusavad oma põristamise ja krõbistamisega. Oleks need sääsed, oh ei... Need on kümme korda vastikumad tegelased!

Meie (tegelikult küll minu, sest Priidul on neid täiesti savi) vaenlasteks on jooksiklased! Ega ma enne googeldamist ei teadnud, mis nimelised need tegelinskid on, aga vaenlast tuleb ju tundma õppida. Enamasti leidub neid vanades majades suveperioodil. Nad tulevad tuppa, siis kui on pime ja hakkavad toas ringi lendama põristades ja siis põrkavad kuhugi vastu ja kukuvad kolakaga maha. Ise on nad tegelikult päris väiksed, nii 1cm või heal juhul 1,5cm, nii et ei tohiks ju nii lärmakad olla. Aga vist see koorik, mis neil peal on, teeb seda häält maha kukkudes. 

Kõige nõmedam lugu nendega on see, et kui tuli põleb või õues on valge, siis neid pole väga näha. Seega ma ei saa neid valges maha nottida ka. Eile oli juhtum, kus ma kuulsin vähemalt kolme tegelast toimetamas ja nii kui tule põlema panin, olid kõik kadunud. Otsisin, mis ma otsisin, aga ju olid kuhugi prakku peitu juba pannud. 

Teine asi, miks neid vahel näha pole, on see, et nad oskavad väga osavalt surnut mängida või kui see välja ei tule, siis jooksevad ka päris kiiresti eest ära (sellest äkki ka nimetus neil). Nii et tavaliselt saab 50% mu eest peitu joosta ja siis ma olen veel tigedam nende peale. 

Ma ausõna poleks selline sadist nende suhtes, kui nad suudaks vaikselt oma toimetamised ära teha ja mu voodisse öösel ei lendaks. Aga nad ei oska ja voodit armastavad nad ka millegi pärast. Ja kui nad tunnevad end ohustatuna, siis nad hammustavad ka. Minu juures millegi pärast (ma ei tea küll miks :D) tunnevad nad eriti ohustatult, sest olen paar korda juba öösel hammustada saanud. Mis ajab mind veel rohkem vihaseks muidugi. 

Nii ma siis olengi kaks õhtut paar tunnikest neid jahtinud, sest igakord, kui mu pea patja puudub, suudab mõni neist ringi põristama hakata ja siis ma muidugi ei saa magama jääda enne, kui olen vaenlase hävitanud. Esimene õhtu läks eriti pikalt. Siis ma ei taibanud veel hämaras akent kinni panna, et neid juurde ei tekiks. Eile juba tabasin selle nipi ära ja sain veidi kergemalt. Täna panen veel varem akna kinni. Eks kannatan siis palavust, aga parem see, kui need vastikud tegelased toas. 

näevad nad välja umbes sellised, allikas



sleepover (176/365)

Meie lastel pole veel käinud keegi niimoodi öösel külas, et vanemaid kaasas pole. Kuni tänaseni. Täna tuli meile Mareli mängukaksik ööbima. Priiduga viskasime nalja veidi enne Hanna saabumist, et peaks kihla vedama, mitme tunni pärast me seda otsust kahetseme :D

Ei, tegelikult pole üldse Hanna kohutav laps, et ma peaks muretsema, aga Mareli ja Hanna koos võivad olla päris paras kooslus. Nendega on lugu selline, et nad on võimelised tunde mängima nii, et keegi neid ei kuule. Need mängud on aga kahes äärmuses- kas neil ongi käsil ülilahe tüdrukute mäng või nad teevad vaikselt mingit pahandust. Enda arust muidugi pahandust ei tehta, aga millegi pärast vahel ikka on emmed pahased nende "süütu" mängu peale.

Teine asi, mis mõne tüdruku külla tulemisel meil tekib, on see, et mingi hetk tuleb Marekul vinguviiuli moment. Kuna plikad hakkavad ikka nukude, ponide või muude liiga tüdrukulike asjadega mängima, siis ilmselgelt hakkab Marekul igav. No siis ta võib oma igavust väga mitmekülgselt väljendada. Õnneks täna möödus see periood päris kiirelt (eks ma kasutasin väikseid manipuleerivaid võtteid ka, kui aus olla).

Praegu meil veel põhjust kahetseda pole, sest millegi hulluga hakkama pole saadud ja suurt tüli pole ka tekkinud. Hetkel on lapsed juba voodites (Marek loovutas oma voodi Hannale ja magab ise maas madratsil) ja vaatavad multikat. Või vähemalt multikas käib ja selle sisu väga ei kuule, sest laste jutuvada käib kõvasti sellest üle.

Lubasin neil täna õhtul veidi kauem üleval olla, sest ikka natuke erilisem õhtu. Said multika kõrvale veidi näksi ka, mida muidu meie majas ei jagata. Loodan, et pikema üleval olekuga kaasneb pikem hommikune uni ka. Lasin kardina ka ette tõmmata, et ükski päikesekiir hommikul und segama ei tuleks. Pääsen siis äkki väga varajastest hommikusöögi nõudjatest.

Homme on neil veel terve päev ees, et koos mängida. Loodan, et see möödub sama hästi kui täna õhtu on läinud. Siis ehk võib teine kordki keegi meile ööseks tulla :)

allikas
PS! Kui keegi mõtleb, miks Hanna on Mareli mängukaksik, siis nad on sündinud ühel päeval, ühes haiglas 3 tunnise ja 1 minutilise vahega ja tegelikult on nad omavahel nõod ;)


Meie aia esimene nunnu (175/365)

Meie aiamaad on hõivanud mingid kapsaliblikad, -ussid või ma ei tea, mis kolmandad tegelased. Üleöö on ära söödud paar kapsast ja ka kaalikatel on keegi kallal käinud. Hakkasin uurima Internetist, et mida kõige targem oleks selle probleemi vastu ette võtta.

Soovitusi oli erinevaid, aga kuna kohe sekundi pealt ei ole poodi võimalik minna, siis tuli arvestada eelkõige neid õpetusi, mida sai kodustest vahenditest valmistada. Esimene variant oli pritsida lahja äädika lahusega. Seda ka kohe esimese asjana tegingi. 

Teine variant oli soolalahusega pritsida kapsaid. Pidi aitama ka see, kui kapsa taime südamikku veidi soola raputada. Seda praegu proovima ei hakanud, aga jätan tagavara variandina meelde, et kui muud variandid ei mõju. 

Üks väga kasulik "mürk" pidi olema nii kapsa, kaalika kui ka tilli kahjurite vastu tomati või nõgeseleotis. Variandina oli ka neid taimi koos leotada ja saadud vedelikuga taimi üle ujutada. Kuna selle tõrjevahendi valmistamine võtab vähematl 24-36 tundi aega, siis sai täna õhtul taimed likku pandud ja ehk homme ülehomme hommikul saan juba taimi uputama hakata. Ja sellist uputust peaks siis ette võtma vähemalt korra nädalas. 

Variandina kahjurite tõrjumiseks leidsin ka veel selliseid võimalusi nagu tomatitaimede panemine kapsaste vahele. See pidi jätma nii tugeva tomati taime, et putukad ei tuvasta kapsa lõhna. Samuti pidi aitama see, kui taimede vahele puutoki otsa munakoori panna. Ja ka tuha panemine taimede ümber pidi kasuks tulema. 

Loodan, et saame looduslike vahenditega kahjuritest jagu ja päris mürki poest ostma ei peagi. Kui aga nädalaga väga olukord ei muutu ja edasi ikka õgitakse mu taimi, siis tuleb ikka see vängem kraam ka poest ära osta. 

Lõpetuseks aga natuke positiivseid uudiseid aiamaalt. Nimelt on mu kasvuhoones väga palju tillukesi tomateid ja kurke kasvamas ja oma esimese nunnu, suvikõrvitsa, sain juba ära korjata. Nüüd ootab see toas küpsetamist. Ei teagi kohe, mida sellest erilisest saagist teha. Ikkagi esimene ju! 


37. rasedusnädal (174/365)

Sümptomid: kõikvõimalikud lõpuraseda hädad

Kaaluiive: +14,5 kg

Tähtsam info nädala kohta: Laps on nüüdseks ette valmistatud eluks väljaspool üsa ja võib iga hetk sündima hakata. Tal on välja kujunenud haistmis-ja maitsmismeel. Ta kuuleb, näeb ja tajub puudutusi ning on tundlik kehaasendite muutuste suhtes. Ta oskab pöialt imeda, pead pöörata, neelata, silmi pilgutada ja haarata.

Möödunud on järjekordne nädal. Kui tavaliselt öeldakse, et mida lõpu poole, seda enam hakkab aeg venima, siis minu jaoks on aeg jätkuvalt üks kummaline asi, mis kaob käest kiiremini kui liiv näppude vahelt. Sellest olenemata on nädal raseduse koha pealt oma jälje maha jätnud.

Selle nädala oluliseim päev oli kolmapäev, sest siis oli arstivisiit. Enamasti oli tegemist tavalise visiidiga. Käik kaalule, korraks pikali dopleriga südame löökide kuulamine ja vererõhu mõõtmine. Kaalu oli see nädal tiba juurde tulnud, aga eks see moosikeetmine ja järgmise hommiku pannkoogid, mida mees meile valmistas, avaldasid mõju. Ja kindlasti andsid oma mõju ka tursed, mida arst märkas koheselt, kui ma kabinetti astusin.

Kõhu mõõtmisel sain teada, et EPK on vähenenud. Sellest võib järeldada, et kõht on alla poole vajunud ja meie rosinake on hakanud vaikselt EXIT silti otsima, et välja saada. Kahjuks aga ei tähenda see seda, et enne tähtaega ega ka peale seda kohe tita tulema hakkaks (jätkuvalt ei suuda ma eriliselt panustada võimalusse, et esilekutsumisest pääsen).

Arst küsis veel kaebuste kohta. Ei osanud muud öelda, kui seda, et tavalised lõpuraseda hädad. Ega nendest ju ei pääse kohe kuidagi. Kaebustest on tõesti kõikvõimalikud nähtused esindatud, aga esikolmikusse pääsevad vaagnavalud, valusad toonused ja seljavalud.

Kõige olulisem osa visiidist oli aga see, et arst lubas ühe UH enne sünnitust veel teha. Kuna beebi ikkagi ka tema arvates liiga suur, siis arvas, et oleks hea see beebi korra veel üle mõõta, et siis otsustada, mida edasi teha. Kahe nädala pärast on visiit ja siis saan UH aja ka. No kui hästi läheb (ja mehe ennustus täide peaks minema), siis ma sinna visiidile ei jõua. Kui aga kõik nii läheb, nagu mina arvan, siis saan ehk paari nädala pärast rohkem teada, milliseks sellel korral raseduse lõpp kujuneb.




Nimedraama vol miljon (173/365)

Ma ei tea, kas minu rasedahormoonid mängivad minuga või tõesti olengi ma nii otsustusvõimetu, aga ma jälle lappan Internetis ringi ja uurin erinevaid nimesid. Ühes FB grupis öeldi meie valitud nime kohta, et see olla joodiku nimi. Muidugi ei hakanud ma ainult sellepärast uuesti nimesid uurima, aga äkki peaks siiski natuke arvestama sellega, mida teised inimesed nimest arvavad?!?

Tean, et tegelikult ei peaks ma üldse laskma end mõjutada sellest, mida keegi kuskil mõnest nimest arvab, aga eks natuke hakkad mõtlema ikka, et kui juba kaks inimest arvasid ühtmoodi, siis äkki tuleks ikka nimevalik üle vaadata. Seda ma ka teen.

Priit enam väga aktiivselt minuga sel teemal rääkida ei taha, sest (arvatavasti) tal on kopp ees juba, kui ma üle õhtu talle jälle paanitsen, et see või too nimi ikka pole see õige :) Ma vaikselt hirmutan teda küll, et kes sünnitama ei tule, sel õigust nime valida pole, aga see ei mõju talle. Teab vist liiga hästi, et ilma temata ma lapsele nime panna nagunii ei saa (arvestades, et me abielus pole ja laps saab tema perekonnanime) :P

Kui nimevalikust täpsemalt rääkida, siis olen mõningatest enda loodud kriteeriumitest loobunud. Hetkel olen juba arvamusel, et nimi alaku mis tähega tahes, peaasi, et oleks ilus nimi. Ja Priidule ka sobiks. Samuti ei ole oluline, et nimi oleks kindla pikkusega (või õigemini, et ei oleks liiga pikk). Muus mõttes jäävad kriteeriumid paika, eriti kahe nime ja võõrtähtede koha pealt. Aga sünnituseni veel aega, ehk suudan mõne kriteeriumi veel tühistada, kes teab :D

Mul enda peas on mõned lemmikud nimed välja kujunenud juba. Mõned kahjuks pean kõrvaldama, sest keegi kannab neid nimesid. ja teiste kohta ütleb Priid ainult seda, et "hea, et sa üksi seda nime ei pane". No võite siis ise järeldada, mida tema neist arvab. Nii et ma veel natuke uurin ja puurin, ehk sähvatab ikka veel kuskilt urust mõni nimi, mis seni on kahe silma vahele jäänud. Ja kui ei sähvata, siis peab tunnistama, et meie senine nimevariant  on ka täitsa normaalne valik. Mis sellest, et mõne arvates joodikunimi...

PS! Ma jõuan veel järgneva kolme nädala jooksul raudselt Priidule vähemalt pooltel õhtutel selle teemaga pinda käia ja lõpuks ikka tõdeda, et õige nimevalik toimub alles siis, kui laps käes ja nägu nähtud.

allikas

Picturehappy- on ikka nii happy? (172/365)

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et kavatsen ära katsetada piltide tellimise sellisest kohast nagu picturehappy.  Tellima sealt meelitas muidugi odav hind. Minu tellimise hetkel oli 0,085 senti pilt ja praegu lausa 0,075. Aga kas soodne hind on alati määravaks, et jääda mõne koha kliendiks ka pikemalt?

Ütleme nii, et kogemus oli üldiselt hea, aga enamasti siin elus ei tule miski hea oma tilga tõrvata. Ka seekord oli nii. Aga kirjutan enne headest asjadest. Esiteks piltide kohale jõudmise kiirus. Tegin tellimuse 25. juuni ja 30 juuni olid pildid pakiautomaadis. Kuna pildid tulid Riiast, siis võib öelda, et päris kiiresti. Selle eest annan firmale pluss punkti.

Paber, millele pildid on prinditud, on täitsa ok. Olen saanud parema kvaliteediga, aga ei ole üldse hullu. Enamvähem Kuma fotodega konkureeriv ja kunagised Photopointist tellitud pildid olid pea jagu kehvemal paberil. Nii et teine pluss punkt läheb selle eest.

Pildi kvaliteet on ka täitsa viis. Isegi kuskilt alla tõmmatud pisikesed pildid, mis ei tohiks üldse ilmutamist kannatada 10x15cm pildile (ma ikka pean katsetama ju, et kuidas jääb), tulid täitsa talutavad välja.  Võtsin matid pildid, sest mulle läikivad väga ei istu, äkki see ka mõjutab kuidagi, ei tea. Selle koha pealt jällegi võib firmale pluss punkti lisada.

Aga nüüd siis see tõrvatilk. Minu ligi 400-st pildist 7 oli ilmutatud nii, et paberile ei olnud tulnud mitte tervet pilti, vaid ainult üks nurk pildist. Panen näitena pildi ka. Ehk siis ilmutatud oli ainult see osa, mis punase kasti sees on (kasti tõmbasin umbes, et saaksite aru, mida mõtlen).


Arvestades piltide arvu ja hinda, siis kokkuvõttes ma rahaliselt võitsin ikkagi, mis sellest, et seitse pilti jäi saamata. Kirjutasin neile kirja ka selle suhtes ja loodan saada mingit kompromissi antud teemal. Kui suhtuvad normaalselt ja saadavad need pildid mulle uuesti või maksavad raha nende eest tagasi või pakuvad veel kolmandat varianti, siis tellin neilt uuesti. Kui ei kavatsegi neid pilte mulle kuidagi kompenseerida, siis edu neile ja mina neilt enam ei telli. 

Eks nüüd paari päevaga peaks selguma, mis saab asjast. Kodulehel lubavad suure suuga 24 tunni jooksul vastata kirjadele. Ehk homme õhtuks siis peaks miskisugune vastus juba tulema...