40. rasedusnädal (193/365)

Lootsite see nädal juba tita pilti näha? Lootsin ise ka, aga võta näpust, ei saa. Väike tegelinski on täpselt oma suure õe ja venna moodi ja eelistab nautida mugavust kõhus täpselt nii kaua, kui seda lastakse. Miks peakski vabatahtlikult oma mugavast kookonist välja ronima. Olgugi, et emmel on juba väga raske olla.

See nädal oli korraks ka see periood, kus ma oleks võinud lüüa hambad igaühesse, kes poole sõnaga mainib minu suurt kõhtu, mu jätkuvat ringi taarumist või uurinud, millal see laps ikkagi siis sünnib. Aga õnneks oli seda olemist täpselt päeva jagu ja sel päeval suutsid kõik minust ilusti selle teemaga eemale hoida.

Aga muul ajal olen saanud juba väga palju haletsust, lohutust ja kaastunnet raseduse suhtes. Mitte, et rasedus ise oleks paha ja jube, aga nagu üks tuttav ütles, on minu vaatamine juba valus, rääkimata, kuidas ma siis veel ise tunnen. Nii et ei taha keegi reaalselt tassida sellist kõhtu endaga kaasas, nagu mina praegu 24/7 tegema pean.

Lisaks on väga popp teema viimastel päevadel ennustused, kui palju neid lapsi mul ikkagi kõhus on. Kui eelnevate lastega on enamasti kaksikute juures jutud peatunud, siis hetkel on päris mitu inimest panustanud, et mul ikkagi kolmikud kõhus. Selle peale olen vastanud vaid, et sellise üllatuse juhul ei tasu mind enam sünnitusmajja külastama tulla, vaid otsejoones psühhiaatria haiglasse sammud seada.

Tegelikult polekski see lõpp nii paha, kui selg iga liigutuse peale valutama ei hakkaks, libavalud õhtul ei kiusaks ja kõndida saaks ilma, et keegi kuskil jalgevahel karated ei teeks. Vahel on tõesti tunne, et beebi on omale vardad kõhtu smuugeldanud ja harrastab mõnusa olemise nautimise kõrvale kudumist. Lisaks võiks ära jääda öine pidev vetsus käimine, külje keeramise valud jne. Kui seda kõike poleks, siis võiks vabalt veel paar kuud rase olla.

Sellest kõigest hoolimata olen hetkel sellesse punkti jõudnud, et loodan, et enne esmaspäeva beebi ikkagi ei tule. Tahan UH-s enne sünnitust ära käia, sest hirm lapse kaalu ees kasvab iga päevaga ja ma eelistan, et nii mina kui arst teame, milliste mõõtude-kaaluga härrasmeest ma välja punnitama pean hakkama. Kui ikka pean, sest mingi võimalus on ju veel õhus, et beebi on lihtsalt nii suur juba, et minust ilma kirurgilise sekkumiseta välja ta ei tule.

Nii ma kavatsengi veel nädalavahetusel kohalikku laulu- ja tantsupidu minna kaema ja teha kodus viimaseid toimetusi, millega peale sünnitust kohe tegeleda nagunii ei saa. Ühesõnaga naudin veel neid viimaseid päevi nii palju, kui seda enesetunne ja olemine lubavad.




No comments:

Post a Comment