Kirgiküttev teema ehk Marekuga arstil käik (181/365)

Kuna Mareku kaaluteema on midagi, mis inimesed kohe eriliselt pöördesse tõmbab, siis pole seda vahepeal üldse puudutanud. See muidugi ei tähenda, et see meil fookusest väljas oleks olnud. Kuu alguses käisime endokrinoloogi juures ka ära, seega mõtlesin väikse vahe kokkuvõtte teha. Ütlen juba ette ära, et seda teemat ei puuduta blogis ilmselt jälle oma pool aastat või isegi kauem. Ja ütlen selle ka ära, et kui keegi tahab jälle oma sappi sel teemal pritsima hakata, siis seekord olen väga konkreetne ja kustutan ära kõik solvavad kommentaarid.

Endokrinoloogi vastuvõtul mõõdeti-kaaluti Marek ära. Kaal oli täpselt nii palju, kui arvasin. Pikkust oli jälle tibake rohkem. Teda kuulati ja uuriti igatpidi. Marek tundis natuke häbelikkust seal. Esiteks harjumatu oli juba see, et meessoost arst oli (abiline, kes oli naissoost, selle eest meeldis talle väga :D) ja kellele ikka meeldib, kui arstid sorgivad ja torgivad igatpidi sind. 

Arst küsis igasugu küsimusi ja arvutas seal mõõtmeid vastavalt minu ja Priidu pikkusele. Kuna me olime ju kunagi ammu-ammu sama arsti juures käinud, siis vaatas ka eelmise korra uuringud üle.Natuke pusis veel arvutis ja siis tegi meile kokkuvõtte asjast. 

Endokrinoloogilist probleemi Marekul pole. Ütles, et kuna ta kasvab väga ilusti ja kaal on tõusnud tegelikult normaalses ulatuses igal aastal (lihtsalt titena sai see kaal liiga suureks mingil kummalisel põhjusel), siis selles suhtes on temaga kõik täiesti korras. Rõhutas, et ega geenide vastu ei saa ja tuleb lihtsalt söömist edasi jälgida ja liikuma rohkem utsitada. 

Saime kiita ka, et jõuludest saati kaalu juurde pole tulnud ja rõhutas, et allavõtmine selles vanuses ei ole üldsegi eesmärk. Kui suudame hoida, et kaal ei tõuseks (ja laps kasvab pikkusesse normaalselt), on kõik parimas korras. Saime natuke veel näpunäiteid söömise korrigeerimise suhtes  ja andis ka UH-sse saatekirja (mitte kaaluga seotud probleemi tõttu). 

Soovitas võimalikult palju lapsele seletada tervisliku toitumise vajadust, aga ütles isegi, et selles vanuses veel laps täielikult seda asja ei mõista. Mulle väga meeldis, et enamuse tervisliku toitumise jutust rääkis ta just otse Marekule, mitte mulle. Just selleks, et laps paremini aru saaks, mida ja millal tohib süüa-juua (näiteks, et mahl on ainult toidu kõrvale). 


Nüüd peame edasi püüdma kaalu hoida sama koha peal. Ei hakkagi enam üldse panema eesmärgiks, et see kaal alaneks. Kui läheb alla poole, siis on super. Kui ei lähe, siis oleme õnnelikud, et püsib ühe koha peal vähemalt. Marek ise teab ka, mis numbrist suurem kaal olla ei tohi ja ta käib nädalas paar korda iseseisvalt kaalul ja ütleb ise, kas on paremaks number läinud või mitte.

PS! Suvel siiski oleme natuke lõdvemalt võtnud ja palava ilmaga on ikka jäätist ka laps saanud ;) Õnneks kaalunumbrile see pole halba mõju avaldanud.

6 comments:

  1. Need torisejad ja virisejad võiks kõik puu taha käia!
    Kui poiss on muidu terve ja tubli, siis ongi ju kõik hästi :)
    Piltidelt ja postitustest tundub küll väga vahva ja tubli poiss olema, armas ka veel takkapihta :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh toetuse eest :)

      Eks see "terve" ongi selline kahtpidi võetav asi. Hetkel kaal midagi hullu ei tee tervisele, aga üks hetk VÕIB see tervisele mõjuma hakata. Eks see on ka ju üks peamistest põhjustest, miks me selle probleemiga tegeleme :)

      Delete
  2. Mina olen su blogi ikka aeg-ajalt silmas pidanud ja lugemas käinud. Ühtlasi pole ma ka üks neist torisejaist :) Allpool kirjutatu on ainult minu enese isiklik arvamus ja kogemused..

    Mina olin väiksena pontsakas laps. Veetsin oma lapsepõlve vanavanematega, kes olid üles kasvanud suures talus, kus oli palju lapsi ja kodutöid. Minu vanavanemad, kes küll juba ammusest ajast linnas elasid ja seal tööl käisid, tegid endiselt süüa nagu taluinimesed, toekalt, rammuselt ja korraga palju, kuigi sööjaid oli oluliselt vähem ja energiakulu ka väiksem. Kui ma kooli läksin, olin ma keskmisest lapsest kõvasti suurem, kuid mitte nii suur, et see ohtlikuna näiks. Samamoodi öeldi minu perele arstide juures, et kui laps kasvab, siis kaob ülekaal ära, sest pikkust tuleb juurde.

    Aga kahjuks ei pööratud minu peres minu toitumisele piisavalt tähelepanu, sest oma vanemate silme all ma rämpsu ei söönud, seda sai söödud koolis või ostsin poest ise ja sõin seega palju jama. Füüsilise liigutamise poole pealt - eks liigutasin ka, aga kindlasti mitte piisavalt kui arvestada ärasöödud toiduainete kaloreid ja hulka.

    Tänaseks päevaks on minust saanud ülekaaluline (indeksite järgi lausa rasvunud) täiskasvanu. Mul on raske leida omale riideid, mis ei maksaks tervet rahakotti ja ei näeks välja nagu kartulikott. Ma ei armasta füüsilist liikumist, sest esiteks on neid viltuvaatajaid väga palju, kes leiavad, et neil on õigus (ja vajadus) kommenteerida teisi ja teiseks, ei tunne ma ise ennast inimeste seas hästi, kaaluteema on liiga sügava trauma jätnud ning pigem olen teistest eraldi.

    Ma ei kirjuta seda üldse mitte paha pärast, vastupidi, mul on rõõm näha, et teil on plaanid ja te teate, kuidas peaks situatsiooni kontrolli all hoidma (minu vanemad ei teadnud). Aga ma lihtsalt tahtsin välja tuua, et ma tõesti loodan, et teie perele saab lahendus olema lihtsam, kui see näiteks oli mulle.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh oma kogemuse jagamise eest .)

      Tean, et lahendus tegelikult ei tule kergelt, sest ilmselgelt on üks moment ees olukord, kus väljaspool kodu minu silm enam ei haara, mida laps sööb ja seega ei saa ka keelata. Seetõttu püüangi Marekule juba praegu igal sammul selgeks teha, mis on tervislik ja mis mitte ning mis mõju miski toit kehale tekitab. Samas olen talle alati rõhutanud, et ei pea äärmusesse langema. Sünnipäeval lauapeal pakutavat võib alati maitsta (aga mitte lademetes süüa) ja mõni komm või jäätis teatud aja tagant ei ole surmav. Peaasi, et see kõik ei oleks iga päevane (isegi iga nädalane) ja tuleb ka liikuda, mitte toas lebotada ainult.

      Delete
  3. Sa võid proovida lapse ja enda menüüst välja jätta kõik töödeldud toidud, nagu jahu ja suhkur ja valmistooted. Kui seda oled juba teinud, siis järgmine samm on panna laps gluteeni- ja kaseiinivabale dieedile. Inimestel päris ausalt pole vaja gluteeni ega piimatooteid, seda ei pea kartma. Eriti, kui teadlikult toituda. Ja gluteeni ja kaseiinivabad jäätised on ka täitsa olemas, ning puuvilju võib ka süüa piiratud koguses :)

    (Ja veel rängem dieet oleks LCHF, mida ma ise teen, ja kuigi see tundub väga kole ja ehmatav, siis tegelikult võivad lapsed ka ikka niiviisi süüa. Tulemuseks kindlalt kontrolli all olev kaal ja igasugu diabeedi ja kolesterooliprobleemide vältimine.)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures ma vaikselt olen moosinud Priitu, et võiks ära proovida selle gluteiini- ja kaseiinivaba dieedi. Marekul on käevarred hästi karedad ja olen lugenud, et need võivad ka omavahel seotud olla. Lisaks olen lugenud, et on olnud juhtumeid, kus ainuüksi piima tarbimine on takistanud kaalulangust (absoluutselt ei arva, et meil see sama põhjus peaks olema, aga kahju see ikka teha ei saa ju, kui teha esialgu kasvõi kuu ajaline katse periood).

      Kui nüüd ära sünnitan, siis nagunii pean enda söögilaua väga korralikult jälle üle vaatama (juba lapse pärast, et gaase ei tekiks) ja kindlasti siis tuleb mingeid muudatusi ka laste toitumises.

      Delete