Kulmud korda! (190/365)

Kuna sünnitama ilmselgelt veel minemas ei ole, mõtlesin, et äkki jõuan veel oma kulmud-ripsmed korda teha. Siis näen pärast titaga piltidel ka ehk veidi normaalsem välja, sest hetkel on mu kulmud nii ära pleekinud, nagu neid ei olekski olemas. Kuna ise pole kõige parem kitkuja, siis läksin Suure-Jaani, et Anu mu normaalseks teeks.

Päeva ajal Mareli uuris, et kuhu ma õhtul lähen. Ütlesin, et kosmeetiku juurde. Küsis, et mis ma seal teen. Seletasin siis lühidalt. Selle peale arvas Mareli, et mul pole vaja kosmeetiku juurde minna. Ma olevat niisama ka ilus. No ega siis lapsele vastu ei vaielda, aga ütlesin, et normaalsemate kulmudega olen veel ilusam :D

Tavaliselt on kõige raskem osa kosmeetiku juures kitkumise kannatamine. Iga kord seal laual mõtlen, et mille pagana pärast on vaja ikka neid kitkuda. Pärast peeglist vaadates muidugi saan aru küll, et miks aga siiski - pagana valus on kohati. Enamasti käivad mõtted täpselt nagu selles videos :


Seekord aga oli kitkumisest veelgi raskem hoida end elusana. Otseses mõttes, sest kohati tahtis hing lihtsalt kinni jääda. Kuigi ma ei pidanud päris pikali olema, siis ikkagi pooleldi pikali asend oli piisav, et tita suudaks mu kopsudele sellist survet avaldada, et hingamine oli päris komplitseeritud. Korra oli küll juba selline moment, et mõtlesin lihtsalt püsti tõusta, aga sain kuidagi eriti sügavate hingetõmmetega edasi elatud.

Lõpuks, kui kosmeetik oma töö lõpetas, oli ikka ülimal tore sealt laualt maha ronida ja jälle normaalselt hingata :D Ja peeglisse oli ka hulga toredam vaadata! Tegin väikse enne ja pärast võrdluse teile ka oma kulmudest. Ise olen väga rahul, aga Anu tööga on see alati nii ;)


No comments:

Post a Comment