Natuke rasedahala (192/365)

Mina, kes ma olen seni suhteliselt vabalt oma rasedastaatusesse suhtunud ja võtnud, kui paratamatust, et ma raudselt raseduse üle kandma pean, olen täna nagu viitsütikuga pomm. Vot nüüd, just täna, kuidagi ootamatult isegi enda jaoks, tuli kätte see hetk, kus ma enam ei taha-ei jaksa olla rase.

Hommikul ärkasin juba üles sellise tundega, et kui keegi mu käest peaks sünnitama mineku kohta küsima, siis ma hammustan. No vähemalt mõtetes, päriselt ma kedagi vaevalt, et järama oleks läinud. Ma lihtsalt ei jaksaks kedagi nii palju taga ajada (aga kes teab, ehk hambaid oleks kaugelt näidanud küll). 

Öösel oli jälle mingid valupojakesed ja magada normaalselt ei saanud. Lisaks on kael juba mitu hommikut eriliselt kange ühelt poolt ja kõndimine veelgi valulikum, kui varasemalt. Hommikul, nõusid pestes, hakkas selg ka rämedalt valutama ja nii ma viskasin selle nuustiku nurka ja ronisin porisedes voodisse ära. Otsustasin, et mina enne voodist püsti ei tule, kui homne ja parem päev on käes. 

Muidugi mu põis ei jaganud mu arvamust ja juba natukese aja pärast pidin juba end püsti kangutama ja vetsu poole ronima. Jeerum, see voodist püsti saamine on raske! Proovid üht ja teistpidi, aga ikka kuskilt poolt kipub tita mõnele närvile vajutama ja siis on selline tunne, et enne, kui vetsu jõuad, lased lihtsalt püksi. 

Nii ma siin porisen ja ootan seda õnnelikku päeva, mil mu valud hakkavad. Lõpurasedad on jah sellised kahtlased tegelased, kes suure õhinaga ootavad seda päeva, millal saaks valudest nutta ja karjuda. Samas teadmine, et selle möödumisel saab jälle normaalselt külge keerata, voodist püsti (no vähemalt peale sünnitusest taastumist) ja kõhuli magada on piisavalt hea motivaator nende valude ootamiseks. No jah, beebi kätte saamine on muidugi kõige suurem auhind selle valutamise eest. 

Aga mida pole, on õiged valud. Nii ma siis mossitan edasi. Hommikul ütlesin teistele kodus ka, et väga ei tasu mu närvidel täna talluda, sest ma võin veidi ettearvamatu olla. Selle peale on Marek olnud täielik hellik ja kogu päeva mul sabas käinud ja kaisus olla tahtnud. 

Täitsa imelik kohe teda sellisena vaadata, sest see pole üldse tema moodi käitumine. Üldiselt on seni ta suhteliselt tagasihoidlikult suhtunud kogu raseduse teemasse, aga nüüd käib ja paitab mu kõhtu. Eile koputas kõhu peale ja ütles:" Tule välja juba väikemees. Ma tahan sind juba näha!" Ma hellitan lootusi, et äkki lastel selle koha pealt veidi erilised anded ja ta tunnetab, et beebi on kohe-kohe tulemas. Või siis on lihtsalt see beebi, kui tulevase emme-issi tähelepanu konkurendi, tulek reaalsemaks saanud ja naudib veel viimaseid päevi (või nädalaid) suuremat tähelepanu :D


No comments:

Post a Comment