Septembrikuu liikumise võistlus (220/365)

Kuna septembrist plaanis karmimalt üle vaadata ja korrigeerida nii söömist kui liikumist, tulin (enda arust) päris heale mõttele. Tegime eile lastega algust liikumisvõistluse. See polegi otseselt võistlus teistega, vaid iseendaga.

Põhimõte on asjal see, et igaühele on ette antud kilomeetrite arv, mida peab nädalaga läbima (mina jala, lapsed rattal või jala). Mina pean lihtsalt läbima ja preemiaks ongi rohkem liikumist. Marekul ja Marelil on preemiaks natuke raha. Kui nad oma ettenähtud kilomeetrid läbivad, siis saavad teatud summa. Iga üle eesmärgi seatud kilomeetri eest saavad 5 senti lisaks.

Kui nädalaga saad oma kilomeetrid täis, siis järgmisel nädalal on üks kilomeeter eesmärgil lisaks. Näiteks kui esimesel nädalal peab Mareli läbima 10km, Marek 20km ja mina 30km ja selle läbimise eest saab oma preemia, on vaja järgmisel nädalal preemia saamiseks läbida vastavalt 11, 21 ja 31 km. Esimeseks nädalaks panin nimme väiksemad eesmärgid. Siis püsib huvi ehk kauem. Samal eesmärgil on ka preemia pandud (kuna ma niisama taskuraha nagunii ei anna, olgu see siis taskuraha eest).

Võistluse nädal algab pühapäevaga. Siis on võimalus vabadel päevadel teha algusspurti ja laupäeval, ehk siis viimasel päeval, samuti. Laupäeva õhtul hakkame kokkuvõtet tegema. Kui kilomeetrid läbitud, saavad spetsiaalsesse kassasse raha. Kui ei saa, siis jääb preemia saamata ja uuel nädalal lähevad kilomeetrid nulli tagasi.

Lapsed on esialgu vähemalt väga vaimustatud sellest. Lausa nii palju, et eile Mareli kõndis 5 km, Marek sõitis rattaga lausa 14 km ja mina olin sunnitud siis ka ju eeskuju näitama ja kõndisin 11km. Eks ma teadsin ka, et täna-homme väga löögile nagunii ei saa. Edasi ei tea ju ilma ka, et äkki uhame  laupäeval kõik koos ülejäänud kilomeetreid :D

Asjal on lisaks niisama võistlusele see külg ka, et ega ma siis ju ise ei saa läbimata jätta oma kilomeetreid. Juba ainuüksi sellepärast, et tuleb eeskujuks olla. Ega tegelikult need kilomeetrid ei ole ka nii ulmelised, et üliraske oleks neid täis saada. Eile näiteks piisas täiesti Marguse kahest unest, et need 11km täis saada (oleks saanud rohkemgi, kui esimese une ajast jutustama õue peale poleks jäänud).

Ahjaa, kõige olulisem asi on kindlasti see, et kuidas ma neid kilomeetreid lastel loendan? Meil on teeotsa postkastini ja tagasi umbes-täpselt kilomeeter. Nii nemad võtavadki, et peavad oma arv kordi postkastini liikuma ja tagasi. Lisaks on koolini 2km. Ehk kui jala/rattaga kooli ja tagasi liikuda, saab ilusti need kilomeetrid ka ära märkida tabelisse (meil spets tabel tehtud oma kilomeetrite loendamiseks).

Marek täna ärgates tahtis kohe rattaga sõitma minna, mis näitab, et hetkel on huvi väga suur igatahes. Aga ma keelasin. Esiteks on tal kurk veidi valus ja meil on õues väga paks udu alles. Ei taha väga, et ta udus mõne kitse või muu elukaga kokku põrkaks (arvestades, et Priit nägi mõned päevad tagasi põllu peal metssigu jooksmas).


Vannisaaga (219/365)

Täna lõpuks said lapsed esimest korda vanni minna. Oh seda kisa, mis siis vannitoast kostus. Oleks seda vaid ukse taha kostunud. Oh ei, teise maja otsa ja usun, et õue ka oli seda kisa kuulda. Eks ikka rõõmukisa, sest lastel oli ikka eriti lõbus mullivannis hullata kahekesi. Miks aga vann nii hilja alles paika sai? Kohe kirjutan.

Esiteks ütlen ära, et ostsime vanni kasutatult ühe mu sõbranna käest. Seega tuli veidi teda enne ühendamist uuendada. Äravoolu voolik (usun, et nimetan seda juppi õigesti) vajas välja vahetust. Esimest korda, kui ehituspoest seda otsima läksin, polnud Priitu kaasas. Oli ainult see jupp näpus. Nii läksin ja palusin müüjalt abi, et mul on vaja sellist voolikut ja sedamoodi otsaga. 

Muidugi tahtis abivalmis töötaja igasugu asju veel teada, aga ma vahtisin lolli blondiini näoga otsa ja oskasin vaid vastata, et mul selline jupp kaasa antud ja muust ei tea ma midagi. Mis arvate, kas sain õige jupi? No enamvähem, aga mitte päris. Mingi koha pealt oli üks keere veidi valesti tehtud. Või no keere oli õige, kui seda oleks kasutatud duši põhjal puhul. Meil oli aga vann ja see keere tahtis lisa tihendit või midagi, mida meil polnud. 

Järgmine kord läksime Priiduga koos ostma seda sama juppi. Kui Priit hakkas seda juppi alla sättima vannile kostis üks pikk joru teksti, mida filmides kataks piiiiiiiks. Sain sellest aru, et ikka ei sobi. Aga Priidule kohale suutis ta kahest ebasobivast jupist kokku leiutada midagi, mis sobis ideaalselt (ilmselt ideaalsuses Priit vaidleks vastu, aga kui vanni kasutada saab, siis minu jaoks on piisavalt ideaalne) :D 

Nii, nüüd võis hakata vanni tuppa viima ja ühendada see äravooluga ja veevoolikud vanniga. Vanni saime õnneks ilusti tuppa veetud. Arvestades senist asjade kulgu ei oleks ma üldse imestanud, kui vann ukseavast läbi poleks mahtunud. Aga siiski ei olnud veel õnnelik lõpp käe ulatuses.

Selgus, et vanni küljes olevad voolikud olid liiga lühikesed meie vannitoa jaoks. Eile käisime ja ostsime siis pikemad voolikud. Täna hommikul pani Priit need külge ja ime kombel saigi vann kasutamiseks valmis! Aega võttis, aga asja sai :)



Sõda soolatüükale (218/365)

Marekule tuli mingi aeg tagasi üks soolatüügas. Olen kuulnud, et nendest lahti saamine on üks igavene jama ja apteegis saadaolevad abivahendid on suhteliselt mõttetud. Apteegist küsides soovitas apteeker pigem minna perearsti kabinetti ja lasta seal külmetada. Ei olnud ka temal väga usku apteegist saadavatesse vahenditesse.

Kuna ma olin neid arste mööda nii palju käinud sel ajal, kui tüüka vastu sõda tahtsime alustada, siis väga ei tahtnud arsti tüütama minna ja vaatasin Internetist, et mis need võimalikud rohud tüügaste vastu on. Leidsin ühe rohu nimega Scholl freeze. Pilti nähes tuli meelde küll, et telekas ka reklaamitakse seda päris usinalt. Kuna hind võttis kergelt hinge kinni, siis oletasin, et äkki ikka on mõjuv kraam. Nii ma apteegist kohe seda rohtu palusingi ja ei hakanud enam apteekritega arutlema teemal, mida võiks või ei võiks kasutada.

Lugesin juhendi koju minnes läbi ja tegime kohe Marekule proovikasutuse. Prooviks jäi see seetõttu, et ta ei lasknud õiget aega täis hoida. Lootsin, et ehk mõjub niisamagi. Ei mõjunud. Järgmist korda võis proovida kahe nädala pärast. Hoidsime siis aja täis, aga tüügas oli ikka talla all alles. Sama lugu kordus ka kolmandal ja neljandal korral.

Kuna neli korda seda rohtu võib proovida, siis mõtlesin, et pean vist ikka perearsti juures ära käima. Mingi aeg aga mõtlesin,et esimesel korral me tegelikult ei hoidnud õiget aega täis ja teeme ühe katse veel. Kui ei mõju, siis kuulutan ostu mõttetuks raha raiskamiseks ja ajan end Marekuga perearsti ukse taha.

Täna vannist välja tulles ütles Marek, et ta soolatüügas kõigub. Palusin tal proovida seda sikutada, et äkki tuleb ära. Kuna selle näppimine muidu oli veidi valulik, siis ta veidi pelgas, aga tema õnneks ei pidanudki seda sikutama. Piisas täiesti väiksest näpuga nügimisest ja tüügas oli kadunud. Ja sõda saigi võidetud!

Kuidas võidelda gaasidega? (217/365)

Nüüdseks on Margus kohe neljanädalane. Kuni selle nädala alguseni polnud meil veel mingeid kaebusi ja võisin nautida rahulikku ja pikkade unedega last. Jah, õhtuti oli paar tunnikest, kus taheti rohkem süles olla, aga ei olnud ma veel kuulnud piinleva lapse nuttu.

Ei teagi, kas nüüd selle nädalaga sai laps lihtsalt piisavalt vanaks, et gaasivalud hakkasid maad võtma või rikkusin ma ise oma söömisega lapse rahuliku olemise ära. Kui eelmiste lastega olen sellises olukorras kohe apteegi poole pöördunud ja rohtu gaaside vähendamiseks otsinud, siis seekord seda veel ei tee. Proovime seekord teisi meetodeid.

Üks asi, mis ma ise arvasin, et alguses aitas gaasidel kergelt väljuda, oli ploominektar. Kui olin päeval seda joonud, oli rahulolev puuksutav noorhärra garanteeritud. Enam see kahjuks ei mõju nii hästi. Aga eks ploominektari esmane eesmärk polnudki mul gaaside rohuna kasutamiseks, vaid eelkõige enda heaolu jaoks.

Teine asi, mida kasutan, et aidata lapsel vaevast vabaneda, on võimlemine. Meil on omad laulud välja kujunenud, mille taustal võimlemine käib. Isegi Marek käib tema juures ja laulab neid laule ning püüab natuke Margusega võimelda.

Üks asi, mis veidi abistab veel, on apteegitillitee. Kui eelmised lapsed pole teed suu sisse võtnud peale esimese lonksu, siis Margusele tundub see täitsa sobivat. Ja minu meelest aitab see ka päris hästi gaaside vastu. Aga ainult soojana.

Viimane „vahend“ gaasivõitluses on minu toitumise jälgimine. Kuigi olen lugenud, et normaalses koguses ei tohiks miski nii tugevalt lapse seedimist mõjutada, et talle piinavaid gaasipoisse kõhtu tekiks, siis mina nii ei suhtu. Oma praegustest kogemustest võin öelda, et minu päevane toiduvalik tundub päris palju lapse gaaside olemasolu mõjutavat.

Gaase võivad tekitada erinevad asjad, aga hetkel tundub piim olevat see kõige hullem kurjajuur meie jaoks. Lisaks gaaside tekitamisele on selle tarbimisel lapsel kõht lahti läinud ja kaka vahutab ka (loodan, et nüüd keegi seda juttu söömise ajal ei loe). Eks ma päris 100% kindel olla ei saa, et piim see kurjajuur on, aga selle teada saamiseks likvideerin selle oma toidulaualt ja siis saab edasi vaadata, kas olukord paraneb või pean järgmise toiduaine kallale minema.

Mitte sobilikke toiduainete teada saamine ongi kahjuks katse-eksitus meetodil proovimine. Ühele lapsele võib gaase tekitada üks, teisele teine asi. Enam ma nii radikaalselt ja ilma katsetamata söögilaualt ei eemalda toiduaineid, nagu Marekuga tegin. Kuigi kaalule mõjus selline lähenemine ülimalt hästi, siis kehale pikema ajaliselt mitte. Mul tekkis väga suur vitamiini puudus ja selle tagajärjel kukkusid enamus juustest välja, oli näost koguaeg kaame, küüned olid eriti pudedad ja olemine üldse oli nadi. Praegune eesmärk on siiski hoida söögilaud võimalikult mitmekülgne, aga samas vältida lapsele lisagaaside tekitamist.

Kuigi ma olin täna peaaegu terve öö üleval lapse gaaside pärast, siis olukord pole ikka veel nii hull, kui Mareku ajast meeles. Ehk kui üleval istumisele lisandub kõva nutt ja hala (täna öösel oli vaid pidev punnitamine ja nuttu hoidis eemal kussutamine), siis jooksen hommikul esimese apteegi poole abistavaid vahendeid otsima.

Kuidas teie lapse gaasidega võitlete/võitlesite? 




Kolme lapse võrdluspildid (216/365)

Vaatasin täna Mareku ja Mareli esimese aasta pildi albumeid. Pean tõdema, et kui kuupäevi poleks piltidel taga, siis ajaks ma ise ka vist nad omavahel sassi. Eriti Marguse ja Mareku, sest nad tulid koju haiglast samasuguste riietega ja neid ei saa kleidikeste, ega roosade riiete abil teisest eristada ka, nagu Marelit.

Allolevad pildid on kõigist haiglas olles tehtud. Vaatasin, et isegi grimasse tehes on nad täpselt üht nägu kõik kolm selles vanuses olnud. Kohe näha, et ühe isa lapsed :D

Kes täppi paneb, kes millise pildi peal on?






Priidu suvine projekt (215/365)

Pole remondist sada aastat kirjutanud. Täpselt sama kaua on Priit vaikselt nokitsenud oma suvise projekti kallal. No tegelikult hakkas ta sellega tegelema veidi enne minu haiglasse minekut ja nüüd varsti hakkab lõpp ka juba paistma.

Väga detailselt ma ei hakka lahti kirjutama, mida ta seal täpselt teinud on, sest raudselt suudan midagi valesti üles loetleda :D Aga üldjoontes lammutas ta ülevalt korruse väljaehitise maha ja tegi sinna uue. Vana oli lihtsalt nii mäda (see oli see koht, kust eelmine aasta meile üleval korrusel vihm krae vahele sadas).

Selle väljaehitise ära lõhkumisega tuli ka veidi katust maha võtta. Ja kui see juba maas oli, siis parandas ta veidi seda kilesüsteemi ka sealt, et uuesti vihm kaela ei sajaks. Tuli välja, et seal olid mingid asjad valet pidi pandud ja seepärast jäi vihm kuskile katuse vahele kinni ja sadaski vesi tuppa ja mädandas seal kõike hoolega.

Lisaks ehitas ta maha lõhutud (teise) esiku asemele uue. Sellega koos pani terassi postid ka juba püsti ja tegi katuse konstruktsiooni sellele valmis. Uus osa ootab nüüd eterniiti (uuele osale paneme kohe uue katuse peale. ehk saab ülejäänud majale ka kunagi lähitulevikus ikka uue katuse muretseda - loota ju võib :D ).

Esikuga on praegu nii kaugel, et seinad on püsti ja tuuletõke peal, aga seest tahab veel tegemist. Selle teeb ta järgneva kuu jooksul ka korda. Siis saab ehk suure toa kallale asuda (või millegi muu, eks see näha ole).

Panen mõned pildid ka. Siis saate natuke aimu, mis meil siin toimunud on vahepeal.

Enne haiglasse minekut 

veidi peale haiglast tulekut




Eilne seis (sorry, väga kehv kvaliteet pildil, kunagi panen paremad) 


Benu apteegi beebipakk (214/365)

Eestis saab kahest apteegist tasuta beebi sünni puhul paki erinevate näidiste ja reklaamidega. Ühest apteegist, Benu apteegist, sain ma juba paki kätte. Apotheka apteeki on veel avaldus tegemata, et seda beebipakki saada.

Mõlemal apteegil on kodulehel kirjas, mida see beebipakk võib sisaldada, aga on märgitud ka, et paki sisu võib erineda all antud nimekirjast. Kodulehel on kirjas, et pakk võib sisaldada:
  • BENU pudipõll
  • Pampers Premium mähkmed - tootenäidised ja infovoldik 
  • Tena Lady hügieenisidemed ja aluslina - tootenäidis
  • SanaSet Baby Premium hüpoallergiline imav aluslina
  • MINISUN tilgad 10ml
  • Hanerasvasalv 15ml
  • Sebamed Baby kreem Extra Soft 10ml
  • Humer isotooniline merevesi 5ml x 2- tootenäidis
  • Bio-Oil tootenäidis
  • Vatt
  • Elastne fikseerivside 6cm x 4m
  • Ajakiri "Pere ja Kodu"
  • BENU ajakiri
Pakis, mille mina sain oli sees pudipõll, pampersi kaks mähet, tena lady aluslina, MINISUN D-vitamiini tilgad, Sebamedi kreem, Humeri merevee kaks 5ml-st pudelikest, vatt, elastne side ja ajakirjad. 

MIdagi täiesti mõtetut polnud ja kasutusse lähevad kõik asjad. Mähkmed kasutasime juba :) Kuna D-vitamiinil, mis ma lasin õel Soomest tuua (jekoviti oma) sai kehtivus läbi enne, kui seda kasutama saime hakata, siis ongi hea proovida see MINISUNi oma kohe ära. 

allikas: benu.ee 
Apotheka apteegi paki saamise avalduse üritan ka lähipäevil ära teha, et siis vaadata, mida head sealt pakist saab. Ja kui veel tasuta asjade saamise kohti üle loetleda, siis MAMi käest saab tasuta luti ka lapsele tellida. See on juba ka tehtud ;)


Pilt id-kaardile (213/365)

Kuna mul endal on kohe varsti vaja id-kaarti uuendada, siis mõtlesin lõpuks lastele ka dokumendid ära teha. Siis pole vähemalt jälle seda dokumendi probleemi, kui peaks tulema mõte kuhugi kondama minna (paar korda on plaanid jäänud selle taha, et lastel pole pildiga isikut tõendavat dokumenti). Lisaks on Marekule kooli jaoks nagunii pilti vaja.

Kuna täna oli Paidesse muud asja ka, siis lasin täna pildid ära teha. Enne uurisin Internetist, et mis need pildid seal maksma võivad minna. Kuma hinnakirja polnud kuskilt saada. Vaatasin teiste firmade omasid ja neil oli küll ulme hinnad. Hakkasin juba mõtlema, et äkki üritan ikka ise kodustes oludes Margusest pildi kätte saada ja Mareli saadaks sinna pildi automaati, kui dokumente taotlema lähen.

Kuna ma pole väga osav piltide töötleja, et kodus ise korralik pilt kätte saada ja hea meelega läheks ma dokumente tegema üksi (või noh, koos Margusega), siis otsustasin ikka rahakotti veidi kergendada ja pildid kõigile teha. Samas nüüd saan lõpuks kõikide laste pildid rahakoti vahele ka panna (seni on seal olnud ainult Marek ja seegi pilt on päris mitu aastat vana). Minu üllatuseks olid kolmed pildid Kumas odavamad, kui photopointi hinnakirjas ühe lapse pildid.

Pildistamine ise läks suhteliselt kiiresti. Kaks klõpsu Marekust, kaks klõpsu Marelist ja siis oli Marguse kord. Pandi mulle valge lina sülle (rindkere oli sellega kaetud) ja paluti lapse pea rindade vahele panna :D Ma tahtsin kommenteerida, et on jah parajad piima automaadid ees, aga no ei mahu mitte teps see Marguse pea nende kahe pommi vahele. Aga olin vait ja üritasin siis kuidagi lapse pea rindadele asetada nii, et ta hoiaks pead otse.

Otseloomulikult ei olnud Margus selle plaaniga nõus. Otse vaadata ta ka ei tahtnud. Fotograaf veidi nipsutas seal sõrmi ja sai ikka Marguse vaatama sinna, kuhu vaja, aga pea oli ikka veidi kreenis. Tegi siis pildi veidi külje pealt ja sai ühe pädeva võtte kätte. Nüüd tuleb siis käik ametiasutusse ette võtta, et dokumendid valmis ka saaks.


Laste suhtumine beebisse (212/365)

Kui perre tuleb teine, kolmas või mõni järgnev laps, on emadel ikka väike hirm kuidas olemasolevad lapsed reageerivad beebi koju saabumisele. Südames on kartus, et äkki muutuvad lapsed armukadedaks. Võib olla isegi veidi agressiivseks beebi vastu. Eriti, kui olemasolevad lapsed on alles nii pisikesed, et ei pruugi väga täpselt aru saada, miks see väike vääksuv tegelane meie kodus järsku on ja miks ta siia igapäevaselt jääma peab. 

Meil õnneks väga väikseid lapsi kodus enne Margust ei olnud. Marek ja Mareli olid piisavalt vanad, et said täpselt aru, mida beebi endast kujutab ja ka see oli selge, et enam see beebi kuhugi ära ei kao. Samas olenemata laste ootusärevusest ja lubadustest hakata tital mähkmeid vahetama, temaga jalutamas käia ja palju mängida, oli mul väike hirm ikkagi hinges, et äkki suhtumine muutub, kui beebi juba majas.

Teades oma poja ja tütre iseloomu, olin rohkem kui kindel, et Mareli hakkab beebit nunnutama. Eeldasin, et ta on abis mähkimisel ja kaasas igal jalutuskäigul. Ta on oma iseloomult selline, et just sellist käitumist temalt eeldakski. Mareku puhul arvasin, et alguses ta kindlasti korra-kaks nunnutab. Siis aga saab aru, et tema vennast ei ole veel nii pea mängukaaslast ja sinna ta vaimustus kaob.

Kui olime beebiga koju jõudnud, sain aru, et olin täiesti mööda pannud oma ennustustega, mis puudutasid laste käitumist. Asjad kujunesid täpselt vastupidiseks. Kui Mareli käib vahel harva nunnutamas, siis Marek on väga tubli suur vend ja abiline.

Marek tuleb hea meelega ka keset oma mängu ja toob mulle mähkmeid, kreemi või ükskõik mida muud mul vaja on ja ise kohe võtta ei saa. Ta sõidab rattaga kõrval, kui ma jalutamas käin Margusega. Kui vaja, siis valvab teda, kuni ma süüa teen. Isegi siis, kui on õhtune jonniaeg ja Margus võib tema jutule vastata väga nõudliku kisaga. Tihti peale käib salaja talle põse peale musi tegemas ja vaatab teda eriti heldiva suure venna pilguga.

Muidugi on juba ette tulnud ka neid hetki, kus lapsed küsivad veidi torisedes, et miks väikevend nii kõva häält teeb, aga enamasti saavad nad aru, kui neile asi ära seletada. Samuti on seni nad väga leplikud olnud olukordades, kus ma ei saa esimese palve peale appi minna või kaasa lüüa mõne lauamängu mängimisel. Vahel on need ooteajad mõne palve täitmisele nii pikad, et mul hakkab lastest lausa kahju, et nad nii pikalt ootama peavad. Aga samas on need olukorrad, kus kiiremini appi minna neile ei saa ka.


Kui võiks arvata, et kõik on nüüd väga roosiline laste käitumise koha pealt, siis kindlasti see nii pole. Beebi majja tulek on avaldanud oma mõju ka negatiivse külje pealt. Käed kipuvad väga kiirelt suu asemel olukorda lahendama asuma ja sõna kuulamine pole enam lemmik tegevuste hulgas. Loodan siiski, et need on vaid mööduvad nähtused ja kuu või kahega saame selle koha pealt korra jälle majja.


Jooksma? (211/365)

Ütlesin küll, et esimesel kuul väga oma kaalu- ja trenniteemasid ei puuduta, aga kuna üks mõte juba paar päeva mu peas ringi käib ja ära ka ei taha kaduda, siis kirjutan ta välja. Saan ehk teie abiga aimu, kas on see päris rumal minust või peaks hoopis sabaotsast mõttel kinni haarama ja ära tegema.

Kuigi söögipoolega tõesti ei ole ma üldse veel tegelema hakanud, siis esimesed kõnnid tegin juba paar päeva peale koju jõudmist. Seni on enamus kõnde siiski piirdunud külapoodi ja tagasi käimisega (nõks üle 4km pikkune lõik kokku), aga siiski tunnen, et iga päevaga on kehas rohkem jõudu ja võiks hakata jälle väikseid jooksutiire tegema.

Esialgu ei kavatsega hakata läbima samu kilomeetreid, mis enne rasedaks jäämist. Alustan jälle algusest ehk jooks/kõnd intervallidega. Ja esialgu võtaks intervallid lausa 1:1-le, et keha mitte koormata. Aga ikka põen, kas on vara? Näiteks Kati hakkas ka päris varakult jooksmas käima peale sünnitust, aga tema raseduseelne treenitus oli kohe väga teine teema kui mul. Samas ma ise tunnen, et keha on juba täitsa tibens-tobens ja kui nüüd päris kohe mitte, siis nädala pärast võiks juba ju proovida küll.

Mis te arvate, kas olen lolliks läinud ja peaks laskma kehal veel veidi hinge tõmmata ja kõndimistega jätkama, või võiks juba natuke kergel viisil jooksuharjumist üles soojendada küll? Eks see Rakvere ööjooksu üritus natuke on utsitanud mind jooksmisele rohkem mõtlema (natuke kurb, et see aasta ei saanud osaleda), aga sellest olenemata ma ise arvan, et see plaan jooksma uuesti hakata väga loll ei ole...

Minu esimene jooksuvõistlus 2014a sügisel 

Meie beebi ja teie beebi (210/365)

Kui ma olin pisike laps, siis mulle meeldis väga nukkudega mängida. Ükskõik milliste- paberist nukud, barbie´d, väiksed nukud, suured beebinukud. Enamus mängud, mida oma lapseeast mäletan, olidki kuidagipidi nukkudega seotud.

Eriti mulle meeldis nende beebinukkudega mängida. Seetõttu olin oma mõtetes ka oodanud (ausalt üles tunnistades lootnud), et ka Mareli nendest sama vaimustuses on, kui mina pisikesena. Seetõttu on ta saanud sünnipäevadeks/jõuludeks erinevat tavaari nende beebinukkudega majandamiseks. Tal on olemas nukuvankrid, käru, söötmistool, mähkmed, riided, nõud jne. Ühesõnaga enamus asju, mida ette kujutada võiks. Aga siiani pole ta just eriline mängija olnud.

Nüüd aga on meil kodus kaks titat. Üks on minu ja Priidu, teine on laste oma. Marek, kes mängib uue tita isa rolli, tõi ülemiselt korruselt alla titale vajalikke asju ja nii nende pereelu mängimine pihta hakkas. Alguses oli ülimalt koomiline kuulata, kuidas "isa" kõrvalt targutas, kuidas titega tuleb ringi käia. Ja siis "ema" oma poolseid märkusi vastu jagas.

See uus tita (tegelikult nukk ise juba päris mitu aastat vana) polegi tavaline beebinukk. Kõige olulisem tema juures on ikka see, et teda saab päriselt ka joota ja siis ta pissib ju ka veel. Mis omakorda tähendab, et lapsed peavad tema pissipotti tühjendama ja mähkmeid talle alla panema, et kõik kohad märjaks ei saaks. Kui te näeks vaid, kui usinalt Mareli toimetab seda kõike tehes.

Marek mähkmeid vahetama ei torma. Eks pärisissi annab eeskuju :D Aga selle eest oli mul täna Margusega poest koju kõndides tee peal selline vaatepilt vastu tulemas, nagu all pildi peal. Väidetavalt oli ema Mareli unustanud beebiga jalutama tulla. Ja mis muud siis ühel korralikul perepeal üle jääb, kui ise titt kärusse panna ja see kõnd ära teha.

hoolitsev isa

Kuumus ja kurgid (209/365)

Meie kurgitaimed on läinud kasvuhoones kollaseks. Kuivad taimed pole ja ülearu vett pole ka saanud. Lisaks kurki toodavad nad ikka, nagu vaja ja kurgid kibedaks ka läinud pole. Taimed ise aga täitsa kollased. Kuna põhjust ei oska tuvastada, siis ajame kuumuse kaela. Meil kasvuhoone sellise koha peal, kus terve päev paistab päike peale ja ehk on viimase aja päike kogu selle kuumaga liiast olnud neile.

Aga kuna kurki sellest probleemist hoolimata tuleb suhteliselt palju ja vahepeal oli meil kerge uputus juba, siis tuli hakata otsima mingit retsepti, mille järgi kurgid sisse teha. Kuna paljud kurgid olid veidi üle kasvanud, siis niisama marinaadi neid teha ei tahtnud. Pigem oli huvi katsetada mõne salati sisse tegemisega. 

Kõige lihtsam salat, millega esimene katsetus teha, tundus Toome salat. Retsepti sain SIIT. Nii suurt kogust ei teinud, aga kurki jagus täpselt poole koguse tegemiseks. Aiamaalt sai sibulat ja porgandit ka juba ning till ootab ammu juba, et teda veidi enam kasutataks. 

Hoidise tegin enamvähem üks-ühele retseptiga, ainult et siis poole kogusena. Ainuke asi, mida Priit juurde lisas, oli äädikas, aga seda arvasin ma isegi, et tema kohta on retseptis liiga vähe seda. Ta nimelt peab kohe igale poole törtsu äädikat lisama ja kui retsept seda juba niigi ette nägi, siis tuleb panna niisama lisaks. 

Et ikka võimalikult kiirelt tükeldatud asjad saaks, kasutasin köögikombaini. Nii sai ilusti Mareku (edit: Marguse unest ikka jutt) uneajaga kõik tükeldatud ja ämbrisse pandud, et üleöö marineerida saaks kogu kompott. Täna hommikul läks salat purki. Kuna täna polnud "töödejuhatajal" hommikul kõige parem tuju, siis jäi purki toppimine Priidu tööks. 

Kokku sai 9 purki (pooled poole liitrised, teised 700 ml) salatit. Paari päeva pärast tuleks üks purk lahti võtta ja ära katsetada. Siis teaks, kas järgmisel korral võib maitseaineid sama moodi lisada või teha enda poolseid korrektuure.  



Esimesse klassi mineva lapse kooli varustus (208/365)

Enam pole kaua aega septembrini. Kõigest paari nädala pärast lähebki Marek kooli, Mareli jälle lasteaeda ja algab pihta õppeperiood. Kui Mareli puhul on vaja enne lasteaeda veidi uuendada riidekapi sisu ja jalanõu riiulit, siis Marekuga see aasta nii kergelt ei saa. Esimesse klassi minnes on vaja osta terve hulk asju, mida kooliks tarvis.

Kuna praegu mitmes poes kooli asjadele soodukaid, siis mõtlesingi vaikselt hakata asjaga tegelema ja endale kirja panna, mida vaja osta ja mis on olemas.Koolist on antud ette nimekiri, mida ühel esimese klassi lapsel vaja läheb. Mis olemas, tõmban joonega üle kohe ära. Siis hea ülevaade, mida veel vaja muretseda.
  • koolikott  - Priidu ema kinkis. Väga hea ja kvaliteetne kott koos spordikoti ja pinaliga.  
  • õpilaspäevik 
  • valge vihik 
  • ruuduline vihik (väiksed ruudud) 
  • 2 joonelist vihikut (16 joont) 
  • abijoonega vihik 
  • mapp töölehtede jaoks  -  eelkooli jaoks sai ostetud juba. 
  • 3 harilikku pliiatsit 
  • pinal 
  • värvipliiatsid -olemas eelkoolist
  • 20 cm pikkune joonlaud  - kotiga komplektis olnud pinalis oli see 16cm pikkune. Loodan, et esialgu sobib see küll. 
  • pliiatsiteritaja 
  • kustutuskumm 
  • liimipulk 
  • rasvakriidid (õlipastellid) 
  • käärid 
  • plastiliin 
  • värvilised paberid 
  • joonistuspaber (A4 ja A3) 
  • guaššvärvid, segamisnõu, lapike 
  • vähemalt 2 pintslit 
  • kaanega veetops 
  • lauakate 
  • spordidressid 
  • spordijalatsid 
  • vahetusjalanõud 
Neile lisaks on vaja uuendada riiete kappi. Kindlasti on vaja muretseda paar paari teksasid koolis käimiseks. Muude riiete koha pealt ei teagi veel, mis saab, sest ei tea, kas koolivorm jääb kehtima nüüd koolide ühinemisega või mitte. Aga õnneks pluuside-pusadega ei olegi väga hullu seisu. 

Kuna lähiajal Marekuga Paidesse nagunii asja, siis üritan koos temaga ülejäänud kooli tavaari ära osta. Saab siis ise valida, et millist päevikut tahab või millist lauakatet. Ülimalt hea oleks, kui saaks kõik asjad ühest kohast korraga, aga eriti ei taha uskuda, et nii kergelt võin kooli asjadega pääseda :D
allikas

Maismaal surfamine (207/365)

Sel ajal, kui ma haiglas olin, olid lapsed endale kiigu meisterdanud. Koju tulles, siis nad hirmsasti tahtsid oma kiiku näidata. Ega ma ise tahtsin ka näha, sest ma ei kujutanud ette, missugusest ja millest tehtud kiigust jutt üldse käib.

Kui ma seda kiiku vaatama läksin, siis kõige pealt pidin ootama, kuni nad kiigu osad oma mängumajast välja toovad. Nii nad läksid ja hakkasid tooma mingeid lauajuppe. Terved sületäied oli kohe neid. Siis mul vaikselt hakkas juba selgus tulema, et missugusest kiigust jutt käib.
Kui see "kiik" lõpuks kokku sai pandud, siis oli isegi täitsa kiigu nägu. Ainult üles-alla liikumine oli väga piiratud. Soovitasin lastel Priidu käest üks suurem pakk küsida ja pikem lauajupp. Siis need omavahel kokku panna ja saavad veidi suurema kiikumisvõimega kiigu. Õnneks oli Priidul mõned puud veel lõhkumata, nii et saime seda moodust katsetada.

Kuna Priidul aga väga pikka lauajuppi vedelemas polnud kuskil, siis tuli järgmine häda. Kui üks oli otsapidi maas, siis teine oli jälle väga järsu kaldega üles tõusnud. Nii et kiikumise asemel pidi rohkem pidevalt tasakaaluhoidmisega tegelema. Nii mul tuligi parem mõte.
Ütlesin Marekule, et proovigu parem sellega surfata. See mõte oli meeltmööda mõlemale ja kiigu asemel saigi leiutis ümber ristitud surfilauaks. Kuigi laud oli keskelt paku külge kruvitud, siis lapse jaoks oli veidike ikka raske seal peal tasakaalu saavutada. Mõtlesime veel välja mängu, et kes kolm korda otsa maha laseb, on "vette" kukkunud ja siis on teise kord proovida. Ei mingit vaidlust ega kaklust, et kes surfama saab :)




Kirsimeri (206/365)

Iga päev ma olen aknast välja vaadanud ja mõelnud, et need kirsid varsti kukuvad maha, kui ma end kätte ei võta ja nendega paar päeva ei tegele. Kuna täna hommikul oli õue minnes tunne, et tuleb enamvähem talutava temperatuuriga päev, siis võtsin kärmelt ämbri kaasa ja läksin marju korjama. Margusel oli täpselt uneaeg ka käes, nii et tema tuli minuga õue kaasa, et kärus mõnusat und nautida.

Mareli ja Marekuga tegin diili, et ühe ämbri marjade eest võin neile ühe kommi anda. Teadsin, et üle kahe ämbri ei korja neist kumbki nagunii ja neile oli kokkulepe piisav, et samuti ämber haarata ja mulle seltsi tulla. Nii me kolmekesi korjasime, kuni Priit tuli puhkehetkel kirsse sööma. No muidugi panime siis tema ka korjama. Mul hakkas Margus nagunii juba ärkama ka, nii et tuli vahetas mu välja. 


Minu õnneks jäi poiss kohe peale söömist magama tagasi. Teised olid selleks ajaks täis ämbritega juba tuppa tulnud ja sain hakata kirsse puhastama kuniks Margusel und jätkub. Toauned ei hiilga tal erilise kestvusega. Varsti olidki lapsel silmad lahti. Selleks ajaks olin selgeks saanud, et ema aurutaja on minu õnneks täna vaba ja läksime lastega sellele järgi. Mööda minnes võtsime poest need kommid ka, mida suure suuga marjade korjamise eest lubanud olin. 

Koju jõudes tegin kõige pealt lõunasöögi. Peale seda panin Marguse jälle  magama ja hakkasin ühest otsast marju aurutama ja samas muudkui puhastasin ülejäänud marju edasi. Päev kohe kuidagi soosis töö tegemist, sest  Margus tegi vist oma elu kõige pikema une ja ma sain peaaegu kõik marjad puhastatud enne ta ärkamist. Viimase satsi puhastasin veel nii,  et laps oli tissi otsas. Ühe käega hoidsin last  ja teise käega olin kirsi ämbris. 

Lisaks pikale unele, oli Margus täna eriti rahulik ka. Nii sain veel moosi ka ära keeta enne, kui õhtune jonnisem aeg pihta sai alata. Kuigi täna polnud seda ka eriti ja kui vaid süles sai olla, siis oli kõik parimas korras. 

Päeva lõpuks sain 9 purki kirsimahla ja 8 purki kirsimoosi tehtud. Arvestades, et tegu on ühe mu lemmik mahla kui moosiga, siis tahaks ikka kordades seda hoidiste varu suurendada.  Ei tea, kas homme võiks ka nii hästi vedada, et saan kohe pika päeva tööd teha? Eriti ei usu, aga mine tea :)


Sünnitusest taastumine (205/365)

Eile sai nädal aega sünnitusest mööda. Kodus oleme täna juba viiendat päeva ja võib öelda, et vaikselt hakkab juba asi tavaliseks muutuma. Imestama panevalt kiiresti tulid meelde sellised oskused nagu ühe käega toidu tegemine, pesuga majandamine ja üldse üheaegselt mitme tegevuse tegemine.

Tegelikult tahtsin täna veidi kirjutada, kuidas seekord on sujunud sünnitusest taastumine füüsiliselt. Mareku ja Mareli ajast on meeles, et istuda ei saanud ma ikka päris pikalt normaalselt väikse "iluravi" pärast ja üldse oli kuskil kaks nädalat sellist aega, kus keha ikka võttis oma energia, et raskest tööst taastuda. 

Seekord on kõik ütlemata hästi läinud. Istuda sain juba mõned päevad tagasi ilusti. Isegi roolis saan mugavalt olla meie aukliku kruusatee peal. Olin valmistunud ikka pikemaks poole kanni peal istumiseks, aga minu üllatuseks pääses seekord nii lihtsalt. 

Energiat on imestama panevalt palju antud aja kohta. Tegelikult oli hemoglobiini tase enne sünnitust suhteliselt normi alumise piiri peal ja võiks oletada, et sünnitusega langes see veelgi. Aga hetkel õnneks väsimust ei tunneta väga. Isegi öiste söötmistega harjumine on kuidagi hästi seekord läinud. Aga eks meil ei ole veel siin neid pikemaid üleval istumisi olnud ka.  

Kõige suurem luksus on see, et jälle saab kõhuli magada ja täitsa kannatab öö otsa ilma vetsu peatusteta üle elada. Kaks asja, millest raseduse ajal väga puudust tundsin. Esimestel päevadel peale sünnitust ei saanudki kohe kõhuli magada, sest seekord piinasid pikalt emaka kokkutõmbe valud. Minu puhul vastab tõele, et iga järgneva sünnitusega muutuvad need valusamaks. Seekord olid need ikka nagu täitsa keskmised sünnitusvalud esimestel päevadel. Õnneks nüüdseks on nad kadunud ja vahel harva ainult veidike annab veel kõht tunda. 

Kaalu peal käin ka nüüd enamasti igal hommikul. Sellist asja, et igapäevaselt kaal väiksemaks jääks võiks ka muul ajal olla :D Kui nii ilusti kaal edasi langeb, siis võib loota, et septembri alguseks olen kindlasti tagasi raseduseelses kaalus, kui isegi  mitte sellest allpoolgi. Hetkel ma tõesti midagi olulist kaalu languseks ette ei võta ka (esialgu ikka oluline, et keha harjuks piimakombinaadi varustamisega ja ei ole vaja kehale kaht šokki korraga tekitada). 

Kui nüüd huumorit ka veidi lõppu lisada, siis ainuke asi, mis pole "normi" läinud, on see, et arvutisse ei saa kohe kuidagi löögile. Kui vaba hetk on, siis on vaja ju pigem koristada, pesudega tegeleda, aiamaal toimetada või veel millegi neljanda asjaga askeldada. Aga tegelikult ongi hea veidike arvutivõõrutust teha :) 

Nüüdseks ametlikult Margus 

Aasta aega oma majas (204/365)

Hommikul ärgates oli justkui täiesti tavaline hommik. Praegu on tegemist olnud niivõrd palju, et asjad, mis päevakorras hetkel ei ole, lähevad lihtsalt meelest ära. Nii oli ka tänase päevaga. Õnneks tuletas Facebook mulle meelde, et täpselt aasta tagasi ostsime selle maja, mis praegu oma koduks kutsume.

See aasta siin majas on olnud väga kirju. Oleme näinud siin väga toredaid hetki, aga samas on elu visanud teele ka suuri komistuskive. See kõik on lisaks meie elule mõjutanud väga palju ka maja remondi edenemist. Kindlasti ei ole me praegu nii kaugele jõudnud, kui oleksime tahtnud aastaga jõuda. Samas ei ole me ka jõudnud nii vähe, et rahule jääda ei võiks.

Kõige olulisem, mille oleme selle aastaga valmis saanud, on maja soojustamine ja akende vahetus. Lisaks sai soojustatud ka suure toa lagi, et sealt sooja välja ei läheks. Sellise vana maja juures on see ikka väga suur asi, eriti talvisel perioodil. Nii saimegi möödunud talvel toas olla ilma, et peaks pusagi selga tõmbama, rääkimata villastest sokkidest või kinnastest.

Lisaks maja soojustamisele on ots lahti tehtud ka majale voodrilaua panekuga. Üks maja sein on sellega üle löödud. Ülejäänud seinad ootavad muude tööde taga, mis takistavad hetkel voodrilaua panekut.

Maja seest sai selle aasta jooksul tehtud üks esik, vannituba ja wc. Esik ja vannituba on tervenisti remonditud, wc ootab aga oma aega, et siseviimistlus ka tehtud saaks. Tegelikult sai wc esimesena kasutuskõlblikuks tehtud, et saaks inimlikumalt elada. Enne, kui selle viimistlemiseni jõudsime, tulid vahele olulisemad asjad ja nii ta oma viimistlusest esialgu loobuma pidigi.

Hetkel rohkem majas sellist suuremat tehtud pole.  On küll üht-teist veel (näiteks üleval korrusel pooleli seinte lahti võtmine, teise esiku uuendamine jms), aga need on hetkel veel poolikud projektid. Suurtuba aga ootab siiani oma aega, kuigi lootsime selle aastaga valmis saada. Peamiselt seisab suure toa edenemine katuse taga. Enne suuretoa seinte tegemist on vaja katusel teatud kohad ära parandada, aga seni pole selleni veel jõudnud muude tegemiste kõrvalt.

Tegelikult vana maja remondi puhul ongi tihti nii, et tegemaks seda, mida sa soovid, pead enne sada muud asja ära tegema, sest muidu lihtsalt pole võimalik seda soovitut ellu viia. Nõme, aga paratamatu. Nii tihti jooksebki juhe kokku, sest sada asja vaja enne ära teha, et lõpuks siis soovitu kallale asuda.

Tegelikult üks põhjus, miks natuke remont veel nihkunud on, peitub tegevustes, mis vaja õues teha. Aiamaa rajamine, kasvuhoone tegemine, puude maha võtmine, okste koristamine, muru niitmine, trimmerdamine, talveks küttepuude tegemine jne. Need võtavad ikka päris palju aega enda alla. Kõvasti rohkem, kui tahaks.

Mida järgmise aastaga võiks tehtud saada? Kuna hetkel on seis hästi lahtine, et kuidas sügisest üldse meie elukorraldus olema hakkab, siis ei hakka väga suuri eesmärke seadma ka. Oluliseim, mis tehtud peaks saama, on jätkuvalt suurtuba. Kui selle tehtud saab, siis oleks juba väga hea saavutus (suure toa puhul on vaja kõige pealt üles lõhkuda kogu põrand, see soojustada, trepi postidele alused valada jne, seega on tegelikult see väga suur projekt, mida ära teha).

Muidugi tahaks katusega ka ühele poole saada, aga selleni ilmselt me ei jõua. Teisele korrusele tahaks ka jõuda otsapidi. Kasvõi nii paljugi, et ühe toa Marekule valmis saaks. Ja muidugi teise esiku uuendamisega tuleb ka ühele poole saada, aga see eesmärk peaks juba varsti linnukese ette saama :)

Nii et tegemist on olnud päris palju, aga ees on veelgi rohkem. Oma majas ei tulegi vist aega, kus kõik on valmis ja võiks vaiksemalt võtta. Järgmise aasta jooksul saan ehk ise ka veidi rohkem abistada remontimisel ja jõuame veelgi rohkem ära tehtud. Eks näis :)


Õnnelikult kodus(203/365)

Ega selle tita kõrvalt leida aega siia kirjutama tulla, ei olegi nii lihtne. Eile ei saanud isegi telefoniga interneti ligi pool päeva. Nii et kuni meil asi siin veidi igapäevasemaks saab, ei pruugi ma väga siia löögile saada. Aga kuni pisike poiss veel magab magusat und, siis paar sõna panen kirja.

Eile saime lõuna ajal haiglast välja. Kaalus oli selle kolme päevaga 250gr alla võtnud. Seega välja saades kaalus beebi 4260gr. Pean täna perearstile ka vastuvõtu aja ära panema, et ennast ette näidata. Arvatavasti veame ennast ise arsti juurde kohale, mitte ei lase tal koju tulla, sest Türile peab nagunii minema lähipäevil ja nime ära panema. Nimeks saab väike tegelane siiski Priidu lemmiku. Ehk uus kodaniku on Margus. 

Kui nüüd korraks kaalu teema peale tagasi hüpata, siis sain ka täna hommikul lõpuks kaalu lähedale. Kõige hullem seis ei olnudki. No natuke ikka algkaalust puudu, aga usun, et selle tagasi saamisega pole probleemi ja sellest allapoolegi. Aga kindlasti ei kavatse ma tänasest hommikust kohe mingit ranget toitumist aretama hakata. Lasen kehal natuke uue olukorraga kohaneda, jälgida, mida Margus üldse kannatab mu toidulaual ja mida mitte ning siis vaatame edasi. Usun, et septembri algusega ehk saab toitumisteemadest rohkem juba lugeda. 

Nüüd beebilainele tagasi jutuga. Eile sai Margus kohe oma käru ka ära katsetada. Koju jõudes õhtul (käisime veel maal ka ennast näitamas) ei tahtnud ta väga toas magama jääda. Mina aga tahtsin pesud õuest ära korjata ja veidi ringi vaadata, mis Priit vahepeal on teinud. No siis paningi poisi kärru, jalutasime natuke ja ma sain oma tööd ka tehtud, mis vaja oli. 

Muideks, Priit oli minu ära olekul ütlemata tubli. Koju jõudes oli pesu õues kuivamas, uus täis masinas ootas riputamist. Lisaks olid nõud ilusti pestud ja ehituse lainel oli ka jõudnud kärme olla. Ja mis lastele muidugi eriti oluline - Priit ehitas neile vahepeal ühe mängumaja. Hästi lahe ja ma kindlasti näitan teile pildil ka varsti. 

Täna saame juba hommikust alates kodust elu nautida. Päris igapäevast siiski veel mitte, sest Mareli ja Marek on vanaema juures, et me Margusega saaks sisse elada veidi. Aga homme tulevad juba koju tagasi. Ja eks siis hakkab see õige elu alles pihta. 

Pilte ma pole veel kaamerast arvutisse pannud, aga telefonis on ka neid terve hunnik juba. Nii et lisan teile siia siis paar kehvema kvaliteediga võtet Margusest. 

esimene kärusõit 

2 päevane Margus 



Haiglast saadud kingitused (202/365)

Eelmistest lastest on meeles, et haiglas jagati terve hunnik mingeid reklaampakikesi emmedele eri firmade poolt. Kreemi proovipotsikuid, paar mähet jms. Kauaks neist ei jätku, aga piisavalt selgitamaks ka üks või teine asi beebile/emale sobib.

Seekord oli ka ühtteist jagada. Esimene pakike oli SebaMedilt. Pakis on beebide vannivaht, laste šampoon ja igapäeva šampoon. Reklaami ka muidugi juures ja sooduskood saamas 15% allahindlust nahahooldus.ee lehelt tellimiseks.

Teine pakike on NUKilt. Sees muidugi reklaami ja lisaks eriti imavad rinnapadjad ja pesugeeli näidis.

Kolmas pakike on Hipilt. Sees on beebipass, kuhu saab kirjutada lapse sünniandmed, emale tee pakk, kreeminäidis, beebiõli ja söötmiseks lusikas.

Viimane pakk oli saadud haiglasse läbi projekti "noored vanaemad". Selles on ilus käsitööna valminud kaart ja väiksed kootud sussikesed. Ülimalt armsad ja ilusad. Panen koju jõudes siia pildi neist tagant järgi, sest hetkel telefon keeldub siia pilte laadimast.

Kes hiljuti sünnitanud, mis nänni te haiglast saanud olete?



Kolmas päev haiglas ehk sünnituslugu (201/365)

Kuna eile polnud viitsimist täpistrükkimist telefoniga teha, siis nüüd saate tagant järgi lugeda eilseid muljeid.

Hommikul ärkasin üles teadmisega, et lähen nädalavahetuseks koju. Eelmisel õhtul sai nii arsti poolt öeldud. Ärkasin juba kuue ajal, pakkisin asjad kokku ja käisin pesemas ära. Olin isegi rahul, et saan koju laste juurde.

Peale hommikusööki tuli arst ja uuris olemise kohta. Kuna valusid polnud ja olemine oli üldse hea, siis kurta ei saanud midagi. Arst naeris, et seda vastust ta küll kuulda ei tahtnud. Küsis, kas lähen koju või proovime korra veel geelitada. Ütlesin, et vaatame kõigepealt, et mis seis on.

Läksime siis sünnitustuppa. Arsti imestuseks sai ta isegi emakakaelale lõpuks ligi. Kuna eelmisel õhtul oli limakork ka tulema hakanud, siis arst arvas, et võiks proovida. No ega ma ära ei öelnud.

Pandi siis geeli ja sain ktg all ka istuda. See näitas samasugust emakatööd nagu eelmistel päevadel. Seega ei midagi lootust andvat. Eriti kuna valusid ka polnud.

Läksin siis sujuvalt palatisse tagasi telekat vaatama. Kell oli siis kuskil üheksa.

Kuskil 11 ajal hakkasid mingid valud. Suurt entusiasmi nad kaasa ei toonud, sest ei erinenud väga eelnevate päevade valudest. 13 ajal sain ktg alla, sest natuke nagu olid valud suuremad ja tihedamalt hakkasid ka käima.

Minu pettumuseks ei näidanud ktg aga peaaegu üldse emakatööd. Kirusin seal pikutades aparaati, enda emakat ja ennast, et oleks võinud ju ikka koju ära minna. Õelapsel oli sünnipäev ja oleks lohutuseks tüki kooki söönud :D

Oma tuppa tagasi minnes kaalusin, kas minna magama või edasi ringi tatsata/pallil hüpata. Uneplaan oleks võitnud, aga valud ei lasknud väga kaua pikali olla.

Enne, kui püsti tõusin, käis kõhus plõks. Kell oli siis 15. Esimese hooga ei juhtunud midagi. Kuigi sisetunne ütles, et nüüd on veed lahti. Jõudsin isegi vetsu joosta. Siis hakkas miskit lõpuks nirisema. No panin siis miskit kaitseks, et ma pool koridori täis tilgutaks ja läksin arsti jutule.

Siis vaadati kohe avatust. Hommikuse 1cm asemel oli 4cm. No lootus oli laes, et saame 1.augusti sisse isegi. Eriti kuna vete minekuga rändasid sisse tugevamad valud.

18 ajal olin juba päris väsinud ja tahtsin pikali visata. Läksin küsisin viisakalt, kas saaks midagi, et saaks veidi pikutada. Ilma ei kannatanud enam kuidagi oma tagumikku kuhugi maha potsatada.

Pakuti naerugaasi ja sünnitustoas pikutamist. Võtsin selle. Kuskil 18.20-ni olin täiesti uimas ja nautisin valude puudumist. Siis aga hakkasid valud gaasi mõjust üle käima. Tõusin püsti ja nii sain veel veidi aega naerugaasi abiga valudest puhata.

Siis aga tulid VALUD. Olin juba valmis Priidule helistama, et ronigu kohale. Aga telefon oli oma toas ja ma polnud nõus ilma gaasita kuhugi minema. Nii pidingi ise hakkama saama.

Üks hetk hakkas valudele lisaks kõvasti pressima. Küsiti, kas tahan pikali. Ei tahtnud. Paari valu pärast ronisin ikka voodisse ära. Taheti gaas ära võtta, aga ma ei andnud :D

Lõpuks pidin ikka gaasist loobuma, sest uimas peaga ei olevat minust pressijat. Üritasin siis sõnakuulelik olla. Paar valu veel ja tulidki õiged pressid. Kahjuks kadus press täpselt nii ära, et beebil oli pool pead väljas ja pool sees. Siis muidugi ei tahtnud uus press tulla ka.

Lõpuks ämmakas palus kogu jõuga laps lihtsalt välja pressida. Jälle, sõnakuulelikult kuulasin vanema inimese sõna ja laps tuli lupsti välja. Oh, kui kerge siis olla oli :D pärast ämmakas ütles, et oli valmis juba ise kõhu otsa hüppama tulema

Natukese aja pärast tuli platsenta ka välja punnitada ja väike iluravi teha. Siis sain kaks tundi titaga omaette tutvuda enne, kui last kasima hakati.

Kuigi vahepeal kirusin küll end, et kes loll vabatahtlikult on nõus niimoodi valutama, siis tegelikult olen kogemusega rahul. Arst ja ämmakas olid toredad, ämmaka abi ka. Eriti tore oli üks lisaabiline, kes käib enda huvist abis sünnitustel (kogemuse saamiseks, töötab mujal osakonnas).

Laps sündis 1.august kell 19.25 . Kaaluks 4510gr ja pikkust 53cm. Nime tal jätkuvalt ei ole :) Seni on ainult maganud ja süüa tahab väga harva. Koju saame arvatavasti teisipäeval.

Edit: ahjaa, te ei kujuta ette milline unekas mul presside ajal tuli. Nii väga oleks magada tahtnud ja meeskond pidevalt üritas mind ikka üleval hoida. Õnneks päris magama siiski ei jäänud.