Kolmas päev haiglas ehk sünnituslugu (201/365)

Kuna eile polnud viitsimist täpistrükkimist telefoniga teha, siis nüüd saate tagant järgi lugeda eilseid muljeid.

Hommikul ärkasin üles teadmisega, et lähen nädalavahetuseks koju. Eelmisel õhtul sai nii arsti poolt öeldud. Ärkasin juba kuue ajal, pakkisin asjad kokku ja käisin pesemas ära. Olin isegi rahul, et saan koju laste juurde.

Peale hommikusööki tuli arst ja uuris olemise kohta. Kuna valusid polnud ja olemine oli üldse hea, siis kurta ei saanud midagi. Arst naeris, et seda vastust ta küll kuulda ei tahtnud. Küsis, kas lähen koju või proovime korra veel geelitada. Ütlesin, et vaatame kõigepealt, et mis seis on.

Läksime siis sünnitustuppa. Arsti imestuseks sai ta isegi emakakaelale lõpuks ligi. Kuna eelmisel õhtul oli limakork ka tulema hakanud, siis arst arvas, et võiks proovida. No ega ma ära ei öelnud.

Pandi siis geeli ja sain ktg all ka istuda. See näitas samasugust emakatööd nagu eelmistel päevadel. Seega ei midagi lootust andvat. Eriti kuna valusid ka polnud.

Läksin siis sujuvalt palatisse tagasi telekat vaatama. Kell oli siis kuskil üheksa.

Kuskil 11 ajal hakkasid mingid valud. Suurt entusiasmi nad kaasa ei toonud, sest ei erinenud väga eelnevate päevade valudest. 13 ajal sain ktg alla, sest natuke nagu olid valud suuremad ja tihedamalt hakkasid ka käima.

Minu pettumuseks ei näidanud ktg aga peaaegu üldse emakatööd. Kirusin seal pikutades aparaati, enda emakat ja ennast, et oleks võinud ju ikka koju ära minna. Õelapsel oli sünnipäev ja oleks lohutuseks tüki kooki söönud :D

Oma tuppa tagasi minnes kaalusin, kas minna magama või edasi ringi tatsata/pallil hüpata. Uneplaan oleks võitnud, aga valud ei lasknud väga kaua pikali olla.

Enne, kui püsti tõusin, käis kõhus plõks. Kell oli siis 15. Esimese hooga ei juhtunud midagi. Kuigi sisetunne ütles, et nüüd on veed lahti. Jõudsin isegi vetsu joosta. Siis hakkas miskit lõpuks nirisema. No panin siis miskit kaitseks, et ma pool koridori täis tilgutaks ja läksin arsti jutule.

Siis vaadati kohe avatust. Hommikuse 1cm asemel oli 4cm. No lootus oli laes, et saame 1.augusti sisse isegi. Eriti kuna vete minekuga rändasid sisse tugevamad valud.

18 ajal olin juba päris väsinud ja tahtsin pikali visata. Läksin küsisin viisakalt, kas saaks midagi, et saaks veidi pikutada. Ilma ei kannatanud enam kuidagi oma tagumikku kuhugi maha potsatada.

Pakuti naerugaasi ja sünnitustoas pikutamist. Võtsin selle. Kuskil 18.20-ni olin täiesti uimas ja nautisin valude puudumist. Siis aga hakkasid valud gaasi mõjust üle käima. Tõusin püsti ja nii sain veel veidi aega naerugaasi abiga valudest puhata.

Siis aga tulid VALUD. Olin juba valmis Priidule helistama, et ronigu kohale. Aga telefon oli oma toas ja ma polnud nõus ilma gaasita kuhugi minema. Nii pidingi ise hakkama saama.

Üks hetk hakkas valudele lisaks kõvasti pressima. Küsiti, kas tahan pikali. Ei tahtnud. Paari valu pärast ronisin ikka voodisse ära. Taheti gaas ära võtta, aga ma ei andnud :D

Lõpuks pidin ikka gaasist loobuma, sest uimas peaga ei olevat minust pressijat. Üritasin siis sõnakuulelik olla. Paar valu veel ja tulidki õiged pressid. Kahjuks kadus press täpselt nii ära, et beebil oli pool pead väljas ja pool sees. Siis muidugi ei tahtnud uus press tulla ka.

Lõpuks ämmakas palus kogu jõuga laps lihtsalt välja pressida. Jälle, sõnakuulelikult kuulasin vanema inimese sõna ja laps tuli lupsti välja. Oh, kui kerge siis olla oli :D pärast ämmakas ütles, et oli valmis juba ise kõhu otsa hüppama tulema

Natukese aja pärast tuli platsenta ka välja punnitada ja väike iluravi teha. Siis sain kaks tundi titaga omaette tutvuda enne, kui last kasima hakati.

Kuigi vahepeal kirusin küll end, et kes loll vabatahtlikult on nõus niimoodi valutama, siis tegelikult olen kogemusega rahul. Arst ja ämmakas olid toredad, ämmaka abi ka. Eriti tore oli üks lisaabiline, kes käib enda huvist abis sünnitustel (kogemuse saamiseks, töötab mujal osakonnas).

Laps sündis 1.august kell 19.25 . Kaaluks 4510gr ja pikkust 53cm. Nime tal jätkuvalt ei ole :) Seni on ainult maganud ja süüa tahab väga harva. Koju saame arvatavasti teisipäeval.

Edit: ahjaa, te ei kujuta ette milline unekas mul presside ajal tuli. Nii väga oleks magada tahtnud ja meeskond pidevalt üritas mind ikka üleval hoida. Õnneks päris magama siiski ei jäänud.

20 comments:

  1. Nii äge, et laps ikka võttis julguse sisse ja otsustas välismaailmaga tutvust teha. Palju õnne! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ta ikka seda augustit ootas :)

      Delete
  2. Palju palju õnne pisipoja sünni puhul!!

    ReplyDelete
  3. Palju-palju õnne !!! (ma olen siin alates neljapäevast refreshimas käinud, et teada saada, kuidas seis on. nüüd süda rahul :) )

    ReplyDelete
  4. Armas Maris! Palju Õnne Sulle, uuele ilmakodanikule, suurele vennale ja natuke väiksemale õele ning Priidule! Tubli oled!

    ReplyDelete
  5. Ah jaa...olen küll tihe lugeja aga vahepeal on järg vist käest läinud nende nimedega aga pakun veel paar nime mis mulle Sinule mõeldes pähe on tulnud: Mardo, Martti, Mikko, Matis, Maru :-D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Maru on minu meelest eriti maru nimi, aga Priidule ei meeldi. Aga õnneks kuu aega võimalik seda nime panna.

      Delete
    2. Kui mul ei oleks pojale valmis, siis ma paneks Maru :-)

      Delete
  6. Palju õnne! Mul ka 1.august sünnipäev ;)

    ReplyDelete
  7. Palju õnne teie perele ja jään pilte ootama. :)

    Kirjutad küll nii nagu oleksid suht möödaminnes sünnitanud ja taastunud. :D Ma uudishimust küsin, mis lapse peaümbermõõt oli ja kas kõhuümbermõõt oli siis tavatult suur?

    ReplyDelete
    Replies
    1. pea ümbermõõt36cm ja rindkerel 37cm, nii et ei midagi ülisuurt :)

      Delete
    2. Ahh, siis isegi väike. Minu 4,1-kilosel oli peaümbermõõt 38,5 cm, rindkere ei tea. :)

      Kas sa seda mäletad, et kui sul esimene laps sündis, siis sina läksid samal päeval Paide haiglast ära, kui mina sünnitama läksin? :D Täna tuli see lambist meelde. :)

      Delete
    3. See mul küll meeles polnud :D

      Delete