Maismaal surfamine (207/365)

Sel ajal, kui ma haiglas olin, olid lapsed endale kiigu meisterdanud. Koju tulles, siis nad hirmsasti tahtsid oma kiiku näidata. Ega ma ise tahtsin ka näha, sest ma ei kujutanud ette, missugusest ja millest tehtud kiigust jutt üldse käib.

Kui ma seda kiiku vaatama läksin, siis kõige pealt pidin ootama, kuni nad kiigu osad oma mängumajast välja toovad. Nii nad läksid ja hakkasid tooma mingeid lauajuppe. Terved sületäied oli kohe neid. Siis mul vaikselt hakkas juba selgus tulema, et missugusest kiigust jutt käib.
Kui see "kiik" lõpuks kokku sai pandud, siis oli isegi täitsa kiigu nägu. Ainult üles-alla liikumine oli väga piiratud. Soovitasin lastel Priidu käest üks suurem pakk küsida ja pikem lauajupp. Siis need omavahel kokku panna ja saavad veidi suurema kiikumisvõimega kiigu. Õnneks oli Priidul mõned puud veel lõhkumata, nii et saime seda moodust katsetada.

Kuna Priidul aga väga pikka lauajuppi vedelemas polnud kuskil, siis tuli järgmine häda. Kui üks oli otsapidi maas, siis teine oli jälle väga järsu kaldega üles tõusnud. Nii et kiikumise asemel pidi rohkem pidevalt tasakaaluhoidmisega tegelema. Nii mul tuligi parem mõte.
Ütlesin Marekule, et proovigu parem sellega surfata. See mõte oli meeltmööda mõlemale ja kiigu asemel saigi leiutis ümber ristitud surfilauaks. Kuigi laud oli keskelt paku külge kruvitud, siis lapse jaoks oli veidike ikka raske seal peal tasakaalu saavutada. Mõtlesime veel välja mängu, et kes kolm korda otsa maha laseb, on "vette" kukkunud ja siis on teise kord proovida. Ei mingit vaidlust ega kaklust, et kes surfama saab :)




No comments:

Post a Comment