Meie beebi ja teie beebi (210/365)

Kui ma olin pisike laps, siis mulle meeldis väga nukkudega mängida. Ükskõik milliste- paberist nukud, barbie´d, väiksed nukud, suured beebinukud. Enamus mängud, mida oma lapseeast mäletan, olidki kuidagipidi nukkudega seotud.

Eriti mulle meeldis nende beebinukkudega mängida. Seetõttu olin oma mõtetes ka oodanud (ausalt üles tunnistades lootnud), et ka Mareli nendest sama vaimustuses on, kui mina pisikesena. Seetõttu on ta saanud sünnipäevadeks/jõuludeks erinevat tavaari nende beebinukkudega majandamiseks. Tal on olemas nukuvankrid, käru, söötmistool, mähkmed, riided, nõud jne. Ühesõnaga enamus asju, mida ette kujutada võiks. Aga siiani pole ta just eriline mängija olnud.

Nüüd aga on meil kodus kaks titat. Üks on minu ja Priidu, teine on laste oma. Marek, kes mängib uue tita isa rolli, tõi ülemiselt korruselt alla titale vajalikke asju ja nii nende pereelu mängimine pihta hakkas. Alguses oli ülimalt koomiline kuulata, kuidas "isa" kõrvalt targutas, kuidas titega tuleb ringi käia. Ja siis "ema" oma poolseid märkusi vastu jagas.

See uus tita (tegelikult nukk ise juba päris mitu aastat vana) polegi tavaline beebinukk. Kõige olulisem tema juures on ikka see, et teda saab päriselt ka joota ja siis ta pissib ju ka veel. Mis omakorda tähendab, et lapsed peavad tema pissipotti tühjendama ja mähkmeid talle alla panema, et kõik kohad märjaks ei saaks. Kui te näeks vaid, kui usinalt Mareli toimetab seda kõike tehes.

Marek mähkmeid vahetama ei torma. Eks pärisissi annab eeskuju :D Aga selle eest oli mul täna Margusega poest koju kõndides tee peal selline vaatepilt vastu tulemas, nagu all pildi peal. Väidetavalt oli ema Mareli unustanud beebiga jalutama tulla. Ja mis muud siis ühel korralikul perepeal üle jääb, kui ise titt kärusse panna ja see kõnd ära teha.

hoolitsev isa

No comments:

Post a Comment