Facebooki riiete müügi grupid (248/365)

Kui varem olid hästi populaarsed asjade müügikohad okidoki, buduaar, perekooli laat ja veel sada muud kohta, siis nüüd on oma asjade müümine liikunud suures osas facebook´i. Ma arvan, et ma ei pane väga mööda, kui sealt võib leida tugevalt üle 100 grupi, kus midagi müüa-osta või tasuta jagada saab. Kuna ma ise olen suur taaskasutuse fänn (loe: leian, et lasteaeda trööpamiseks pole mõtet uusi riideid osta), siis olen viimastel päevadel ka üritanud miskit head kuskilt leida Marelile.

Varem olin ma ainult paaris müügiga tegelevas grupis. Järvamaa ja mulgimaa omad. Ehk siis need, mis on samas lähedal ja vajadusel saaks ka ise järgi minna. Nendes on kord minu meelest väga hea. Pole selliseid kuulutusi, mille peale närv tõmblema hakkab. Kuna nendest gruppidest pole ma leidnud midagi, mida meil vaja, liitusin nüüd mitme uue grupiga.

Ausalt öeldes, kui mul tõesti Mareli kappi uuendus poleks vaja, siis ma lahkuks nendest gruppidest sama kiiresti, kui nendega liitusin. Ma lihtsalt ei salli, kui inimene tahab midagi müüa, aga ei lisa juurde kõige olulisemat infot. Riiete-jalanõude puhul on ju ilmselgelt arusaaadav, et pildil peaks olema juures suurus ja hind. Muidugi võiks välja toodud olla suuremad miinused (ikkagi kasutatud asjadest räägime), aga elan ka nendega üle. Kui ma aga suurust ja hinda ei tea, siis pole ju aimugi, kas asi üldse meile sobiks.

Nii ma kirjutasin eile vähemalt 20 pildi alla, et sooviks hinda ja suurust teada. Nendest ainult ÜKS vastas minu soovitud suurusele! Ja sellel oli hind ulmeliselt kõrge.

Teine asi, mis nendes gruppides eriti häirib on see, et ei kustutata asju ära, kui müüdud on. Olgu, kui on üks asjake ununenud, pole hullu. Aga kui ühel müüjal on sada pilti üleval, mis kõik müüdud (ja mõnest asjast on ta lausa 2-3 korda pilte lisanud), siis on ikka nõme küll.Ja enamasti polnud ka nendel piltidel mingit infot juures.

Lõpuks mul jooksiski juhe nii kokku, et läksin aliexpressi ja tellisin sealt mõned riided ära. Tuleb siis mistahes kvaliteediga, aga midagi on olemas. Ehk nüüd kahe kuuga ei kasvata piiga enam oma koibi nii palju, et kohe homme uusi retuuse vaja oleks. Lisaks tellisin jõuludeks veidi tavaari ka. Teise satsi jõulunänni tellin täna veel mytoysist.

Sain ühe saksa lehe aadressi veel, kust tahaks kohe tellima hakata, aga hoian end tagasi. Ootan oktoobri alguse ära ja siis tellin :) Seni pean oma närvid maha rahustama ja neid facebooki gruppe edasi uurima. Ehk saaks mõned pluusid ka lisaks. Parema meelega läheks küll kaltsukasse, aga Margus seda ideed vist ei poolda.

PS! Osta.ee ostukeskkonnast  sain Margusele uue(kasutatud)  vankri ka. Miks vana välja vahetamisele läheb, saate juba teine kord lugeda ;)


Lihtsalt võrdluseks (247/365)

Eile kõndimas käies, tuli mõte teha majast pilti. Mäletan, et oma esimese pildi sellest majast tegin just tee pealt koju sõites. Üritasin mälu järgi umbes samast kohast pildi teha. Võrdluseks, et kui palju on maja ja selle ümbrus muutunud selle 1 aasta ja peaaegu 2 kuuga.



Teine pilt sai nüüd veidikene kaugemalt, aga muutused on näha ikka. Peakski need esimesed pildid välja otsima ja vaatama, mis nurga alt teisi kohti ka ümber maja on pildistatud ja tegema siis umbes sama koha pealt uue pildi :)


4. liikumisnädal (246/365)

Järjekordne nädal on mööda saanud. See kord oli nädal teistest erinev, sest haigused möllasid kodus. See tingis võistlusele uute erandite välja mõtlemise, sest haiget last välja trenni tegema ei aja. Aga ma arvan, et saime selle olukorra hästi lahendatud.

Kuna Mareli oli haige, siis tema pidi kõndimise asemel oma raha välja teenimiseks kodus tööd tegema ilusti. Sellega sai ta hästi hakkama. Sellele lisaks sai ta siiski ka 4 km kõnnitud ka. Edaspidi mõtlesin teha nii, et haiguse päeval läheb vaikivalt Marelil 2, Marekul 3 punkti kirja.  Aga üle eesmärgi minevad punktid haigusenädalal lisaraha  ei too.  Nii ei ole haige laps olukorras, kus ta tervise tõttu raha ei saa ja samas ei saa oma haigust ka ära kasutada.

Marek oli sel nädalal meist kõige tublim. Olenemata sellest, et kolm päeva, kus minul tervis väga kehv oli, tuli ka temal väga nadid päevad (ei taha väga õue minna, kui kõik toas istuvad). Sellest hoolimata sai ta kokku 24 km läbitud.

Mina oli kuni neljapäeva õhtuni kindel, et sel nädalal ma oma eesmärki täis ei saa. Neljapäeva õhtuks oli läbitud alla poole kilomeetritest ja teadsin, et reede õhtul olen kodust ära ja laupäev on alati selline lebo päev, kus väga palju kõndima ei satu. Kui seda võistlust poleks, siis ilmselt ei olekski saanud oma kilomeetreid täis. Aga kuidas ma siis jään lapsele alla? Tegin ikka oma punktid täis ilusti :)

Eile õhtul oli tegelikult ka veel väga ebatõenäoline, et saan tehtud ikka 30 km täis. Aga kuna Margusel nagunii olid gaasivalud peal, siis läksin jalutama temaga. Jalutasime siis nii kaua, et mina oma punktid ära teeks ja tema rahulikku und nautida saaks. Lõpuks oli küll õues juba väga jahe ja päike oli ammu loojunud, aga tehtud sain!

Olgugi, et võistlemine ei pruugi olla alati parim viis trenni utsitamiseks, siis hetkel töötab see väga hästi. Just see, et ei võistelda niivõrd teiste, vaid iseendaga. Iseenda laiskusega :)


Mälukaotus (245/365)

Ma arvan, et enamus emasid teavad, kuidas raseduse ja imetamise ajal mälu kergelt jooksu paneb. No ei püsi asjad meeles ja ka kõige lihtsamad asjad kipuvad segi minema. No ma sain ka nüüd erilise prohmakaga hakkama, mille tagajärgi pidi kahjuks Margus tundma.

Üleeile õhtul oli Margusel üle pika aja tõsiselt jonnine õhtu. Võib isegi öelda, et seni üks jonnisemaid üldse. Aru ma ei saanud, millest. Arvasin, et laps lihtsalt üle väsinud ja nüüd ei oska enam magama jääda. Andsin lohutuseks rinda ja saime ta lõpuks Priiduga vahelduva eduga kussutades magama. 

Eile hommikul oli mul endal seedimine täiesti paigast ära. Soolestik nii hell. Ikka veel ei viinud otsi kokku. Muidugi läks siis Margusel ka kõht lahti ja ilmselgelt jätkuvalt miski häiris last. Arutasin veel Priiduga, et mida kummalist ma eelnevatel päevadel sõin, et selline lugu. Enda arust polnud midagi keelatut söönud. 

Aru ma ei saanudki seni, kuni piimapakki nägin ja kuskilt otsast meenus, et ma olin endale sel saatuslikul õhtul täiesti automaatselt ja endale teadvustama piima valanud. Ja lausa kaks klaasi joonud. Kuidas ma sel hetkel ei saanud aru, et ma ei tohi piima juua. Samal ajal jutustasime ju Priiduga ja nii see piim kõrist alla läks ilma, et ise ka aru saaks, et tarbin midagi väga keelatut. 

Piim on üks asi, mida ma kohe kindlasti juua ei tohi. Piim ja kapsahautis on kaks asja, mis seni Margusele gaasipiinad on toonud. Ütleks, et piim on isegi hullema mõjuga, kui hautis, sest tõmbab kõhu ka lahti lapsel. 

Kui ma siis lõpuks aru sain, milles on asi, siis oli endal ikka ülimalt kehv tunne. Lisaks oli tunne, et mu mälu on täielikult jooksu pannud. Kuidas üldse on võimalik midagi niimoodi süüa/juua, et aju seda tegevust ära ei registreeri?

Remont vol ei tea mitmes (244/365)

Vaatasin, et pole remondist jälle nii pikalt kirjutanud. Eks see ole selline teema, et iga nädalaselt suuri edasiminekuid pole ja siis nagu pole mõtet kirjutada, kuidas Priit lihvis/värvis/tegi mingit muud asja nädal aega. Aga jah, viimase nädala ta täpselt neid asju ongi teinud.

Nagu aru saate, on ta jätkuvalt akende lainel.Nüüd lõpuks sai tihendid ka kätte. Mingi jama nendega ikkagi on ja midagi peab ta veidi putitama, et ikka ideaalselt asi toimima saada. Ega ma väga sellesse teemasse ei keskendu ausalt. Mu jaoks on oluline, et lõpuks ikka aken toimima hakkaks ja ette saaks.

Vaadata on akent küll juba päris ilus. Sulused, sulgurid ja muud pudinad on küljes juba esimesel aknal. Värvitud on ka, aga vist korra värvib veel. Igatahes täitsa akna nägu on. Ainult klaasid veel puudu.

Muu remont seisab. Sügis hakkab tulema ja vaja õues veidi toimetada. Trimmerdamine ootas pikalt oma aega ja lõpuks selleni ka jõuti. Samuti oleks vaja mõned puud veel maha võtta. Aiamaal ma ikka jupihaaval teen tühjendust borši purki tegemise näol või niisama toiduks kasutades kõike seal leiduvat. Samas on seal jätkuvalt piisavalt asju, et tuleb teha mingi hetk üks lõplik tühjenduskuur. See võtab jälle ühe pika päeva ära.

Vahepeal tegime ühel päeval veidi aukude täitmist ka. Kuna killustikku ja sõelmeid on õuepeal remondist veidi alles, siis tassisime neid tee peale, et autoga päris põhjapidi vastu maad ei hakkaks käima. Hädasti oleks muidugi vaja terve tee ära katta, aga selle kiire asjaga tuleb veidi oodata. Ja muidugi parkla tegemine on ka pooleli ja ootab jätkuvalt oma aega.

Lisaks oli meil vahepeal väike tagasilöök vee avarii näol. Õnneks olin ise samas kõrval, kui vett purskama hakkas ja kahjud on minimaalsed. Aga pagana nõme asi ikkagi.

Nii palju ikkagi pika meenutamise tagajärjel oleme edenenud maja koha pealt, et teisel esikul on põrand maas, uuel ehitatud osal uus katus peal (pruun eterniit, selline tulev tulevikus terve katus), vill seinas ja põranda all. Lambid said ka lae jaoks ostetud, aga ilmselt sinna siseviimistlust enne tegema ei saa asuda, kui aknad valmis.

Ma olen Priidule tähtaja peale pannud, et jõulukuuse tahan ma suurde tuppa püsti panna. Ta väga optimistlik just pole, sest isegi kui tegija on olemas, on vaja selleks ka materjali. Nagu teate, seda niisama ei jagata poes. Seega eks vaatame. Kuidagi tuleb ikka jõuludeks nii kaugele jõuda. Kasvõi siis millegi muu arvelt. (Ma raha teemasid väga pole puudutanud, aga nagu vist olete isegi aru saanud, siis remondiks me laenu võtnud pole. Seega vahetevahel kipuvad asjad venima ka seetõttu ;) )


Spordipäev (243/365)

See nädal oli lastel spordipäevad. Mareli ei saanudki osaleda, sest ta oli mul veidi nädala alguses haige ja ei hakanud teda terve see nädal saatma. Ehk õues jooksmine ja higistamine poleks tema jaoks olnud just kõige parem tegevus hetkel, kui alles esmaspäeval palavik oli.

Marek käis oma spordipäeval küll. Paar päeva enne tuli teda veidi kodus utsitada, et ta ikka ilusti kaasa teeks. Ta on meil selline ülimalt kangekaelne. Kui asi võistlemiseks läheb, võib ta veidi jonni täis minna, kui tema esikohale ei pretendeeri. Seega tuli teha kõva lobitöö, et spordipäeval võistled sa eelkõige ise endaga. Oluline on tulemused sügisel kirja saada ja siis kevadel spordipäeval neid ületada.

Muidugi käis utsitamise juurde ka heietused minu lapsepõlvest. Mulle tegelikult meeldis kehaline. Päris mitu aastat isegi. Enamvähem seni, kuni ma aru sain, et ma olen ikka eriti kohutav selles koolitunnis :D Aga ega ma sellepärast kunagi mitte midagi tegemata seal ei jätnud ja andsin endast ikka maksimumi. Olgugi, et jooksin aeglaselt (õnneks siiski mitte alati kõige viimane) ja hüppasin kohati kaks korda vähem, kui klassi parimad.

Kuidagi ikka mu jutt kohale Marekule jõudis, sest kõik alad sai ta spordipäeval tehtud. Neli ala oli - kaugushüpe, pallivise, 30m jooks ja 300m jooks. Tulemused ei ole muidugi mingid tipp sportlase omad, aga ma olen rahul. Vähemalt tegi ilusti kaasa ja pingutas endast parima tulemuse välja.

Tegelikult sai ta isegi neli auhinnalist kohta ka - 30m jooksus ja palliviskes II koht, kaugushüppes ja 300m jooksus kolmas koht. Osaliste arv pole siinkohal üldsegi oluline :)


Loosimise võitja (242/365)

Ja ongi käes 25.september - kaardimängu loosimise võitja välja kuulutamise päev! See on mu kõige edukam loosimine senimaani. Aga need kaardimängud on väga head, seega ei imesta ma selle üle üldse, et nii palju osavõtjaid oli. Jagamise pildi alla tuli seekord lausa 101 kommentaari.

Kasutasin võitja välja loosimiseks random org abi ja võitjaks osutus SIRLE SOOTS! Palju õnne võitjale. Võtan võitjaga ise ühendust :) 


Kohutav saade (241/365)

Ma ei saa ikka üle, kui kohutav üks saade võib olla. Igakord kui ma seda vaatan (jah, ma hea meelega vaataks seda), pean varsti kanalit vahetama, sest ma lihtsalt ei suuda seda vaadata. Ja siis olengi nagu kits kahe heinakuhja vahel - ühelt poolt vaadata tahaks, aga teiselt poolt ajab mind see lihtsalt niivõrd närvi.

Enamus arvavad juba, et jutt käib raudselt sellest abielusaatest. Aga ei ole. Mu piinav saade on "Eesti parim pagar". Ma lihtsalt ei suuda seda vaadata, sest igakord peale 5 minutilist vaatamist on mu ilanäärmed täisvõimsusel tööl ja hakkan vaikselt vastu enda tahtmist mõtlema, mida head endale kokku võiks keerata. Vahel tekib isegi nii suur isu magusa järgi, et kaalun poodi sõitmist. Minu õnneks on pood 10km kaugusel ja enamasti saab laiskus võitu.

Tegelikult piisav isegi selle saate reklaami vaatamisest, sest sinna alati pannakse sisse mõni ilus ja ahvatlev söök. Ja siis tekib tunne, et pane või telekas kinni, et mitte seda saadet näha. Teiste söögisaadetega nii kohutavat magusaisu ei teki (näiteks Cakeboss´i vaatan ikka vahetevahel ja siis ei teki mingit ilalompi rinnale).

Ja proovi siis niimoodi tervislikult toituda :D (Ütlen ausalt, et ega ma igakord ei olegi suutnud seda magusaisu muud moodi maha suruda, kui võtnud kaks ampsu miskit head). Saade on jällegi nii hea, et ikka ma taban end seda vaatamast ja siis jälle kirun..


Viieaastase kodused tööd (240/365)

Mareli on terve selle nädala kodune, kuna esmaspäeval oli tal palavik. Enam tal seda küll pole juba teisipäevast saati, aga hoian teda ikka kodus. Ehk mingi pisik ikka sees ja parem on tal siis olla kodus, teha ennetuseks inhalaatoriga auru (meie Margusega teema ja ta ka hirmsasti tahab) ja tööd teha.

Just nimelt. Olengi nii jube, et panen viieaastase tööd tegema, mitte ei lase tal päevad läbi niisama istuda ja mängida. Tegelikult nii hull see olukord pole ja eks Mareli ikka ise ka tahab tööd teha. Lisaks tegime diili, et kuna praegu ta kõndima minna väga nagunii ei saa, siis peab oma taskuraha välja teenimiseks kõndimise asemel tööd tegema. Ta oli nõus. 

Mis töid see viieaastane siis kodus ära on suutnud teha? Kõige enam meeldib talle pesumajandus. Ta oskab masinat täita ja pesu kuivamast ära korjata. Riputada väga ma ei lase, sest ta ei jaksa pesu raputada piisavalt korralikult. Aga ära korjatud saab küll. 

Nõusid meeldib talle ka pesta, aga vahel meil tekivad selle juures suuremad "arutelud", kas mõni nõu ikka on puhas või ainult tundub nii temale. Aga kergemate nõudega saab ta täitsa edukalt hakkama (ja mõned nõud saan ise üle ka tõmmata hiljem, kui ta ei näe). 

Uueks oskuseks on Marelil õunte puhastamine. Seega saab ta ise endale õunu puhastada ja tükkideks lõigata. Ja muidugi aitab ta siis sel viisil ka moosi keetmiseks õunu puhastada. Tema on koorija ja mina tükeldaja. Töö sujub väga ladusalt nii, sest tema saab oma rütmis teha tööd ja mina ei pea muretsema, et ta noaga sõrme lõikaks (koorimisnoaga puhastab õunu). 

Üks töö, mis ta eile õues tegi, oli sibulate üles korjamine. Ühe satsi sibulaid võtsin juba ligi kuu tagasi üles. Need sai otsa juba ja oli vaja teised ka üles korjata. Mareli lahkelt pakkus end seda tööd tegema ja sai jällegi edukalt hakkama. 

Koristamises oleks ka ta kindlasti kõva käpp, kui ta vaid viitsiks seda teha. See on töö, mille juures ei ole ta enam niivõrd abivalmis. Vähemalt kuni sinnamaani, kui asi põranda pesuni jõuab. Seda võib ta igas asendis teha. 

Asi, milles ta veel väga tubli, on küünte lõikamine. See oskus vajab veel veidi harjutamist ja vahel pean mina mõne koha pealt üle lõikama veidi. Aga õnneks küüned kasvavad nii kiiresti, et igal pühapäeval saab ta seda oskust lihvida. 

Eks nüüd, kui sügis käes, tuleb veel kodutööna juurde jälle puude tuppa tassimine. See talle ka väga ei meeldi, aga tehtud saab. Kui muid asju teeb ta pigem enda pideva pinda käimise tagajärjel, siis selle töö tegemiseks pean mina olema see pinda käija. 

Rohkem Mareli töid hetkel pähe ei tulegi. Eks ta vahel üht ja teist teeb veel, aga viieaastase kohta on ta minu meelest rohkem kui tubli! 

Imelutt ?!? (239/365)

Eelmine nädalavahetus sain kätte oma tasuta tellitud MAM luti. Seni oli meil kasutuses Canpoli lutt ja see sobis poisile suhteliselt hästi. Olin enamvähem kindel, et jäämegi canopli peale, aga kuna see MAM lutt on välimuse poolest ilusam (vähemalt minu silmis), siis tahtsin ikka ära proovida, kas see üldse läheks kaubaks.

Kuna veidi läks aega enne, kui ma ükskord luti keetmiseni jõudsin, siis hakkasime seda lutti paar päeva tagasi proovima. POiss võttis luti omaks. Kohe esimene uni, mis selle lutiga magas Margus, oli ülipikk. Esialgu ei osanud seost lutiga üldse luua. Mõtlesin veel, et oh mis pikk uni vahelduseks külla tuli.

Teine uni tuli jällegi pikk. Kuna uni pikenes, venisid ka söögipausid. Hämmastaval kombel ei olnudki silmi lahti lüües hädakisa tissi järgi kohe tulemas, vaid natuke aega isegi itsitati niisama ja siis alles hakkasime sööma. Aga sel hetkel ma jätkuvalt seost lutiga ei tajunud, sest kaks pikka und päevas ei ole nüüd ju mingi imeasi.

Kui juba öösel ka söögivahed tunduvalt pikemaks läksid ja laps nüüdseks juba kolmandat päeva pikalt unehetke peab, hakkab küll tunduma, et see lutt on mingi imelutt. Pikad uned ja söögivahede pikenemine algas just siis, kui luti välja vahetasime. Tõenäoliselt ikka lutis asi olla ei saa, aga vähe kummaline on küll. Nii et võta sa näpust, kas tegu kokkusattumusega või MAM toodabki imelutte :D

Eile õhtul oli meil selle söögi vahede pikenemisega selline jant, et mina tahtsin last sööta, aga poiss ei tahtnud. Kaklesime päris pikalt. Mul oli piimatehas juba üle ääre ajamas, aga ikka kaupa vastu ei võetud. Lõpuks oli neli tundi eelmisest söömisest möödas ja uni hakkas ka silma Margusel tikkuma. Nii ma unesegase lapse ära söötsin ja ööuni saigi tulla.

Täna hommikul ärkas üles, kui söömisest kaks tundi oli möödas. Tavalisel päeval oleks sel ajal ta juba süüa tahtnud. Täna aga oli veel tunnikese üleval ja kuna uni hakkas jälle peale tulema, pakkusin talle ise süüa. Ei näidanud ta veel muidu erilist nälga välja. Aga õnneks vastu ka ei puigelnud, nagu eile õhtul.

Ärge nüüd mõelge, et ma kaeblen. Oh ei! Aga jube harjumatu on see, et laps võibki kolm tundi jutti magada ja alles 3-4 tunni pärast süüa tahta, mitte iga 1,5-2 tunni tagant. Nii saan isegi öösel korralikult magama jääda enne uut tankimispausi :D

Kui kellelgi on kodus alla kuue kuu vanune laps ja pole veel omale MAM lutti tellinud, siis seda saab teha SIIT.


Kui toas on igav (238/365)

Kui toas on igav, siis tuleb vahel ka täiskasvanutel veidi lapsikud ideed. Täna tuli mul mõte hakata põranda peale joonistama. Enne sai loetud pikk monoloog lastele ette kuidas nemad seda kunagi teha ei tohi. Olgugi, et peas kujutasin juba ette kuidas nad varsti samamoodi oma toas teevad, võtsin ikkagi markeri kätte ja kukkusin jooni tõmbama.

Mõte joonistada tuli ühest ajakirjast, mis Marek täna koolis sai. Seal oli keksu pilt ja Marek hirmsasti tahtis keksu joonistada. Kuna ta väga ei mõtelnud läbi, kuidas ta keksu pärast mängima hakkab, joonistas ta selle algselt A4 paberi peale. Muidugi sai ta päris tigedaks, et kuidas nüüd ta jalg sinna peale ära peaks mahtuma.

Selgitasin talle, et seda peaks ikka õue maha joonistama, et ruumi oleks hüpata jalaga korralikult kastidesse. Kuna me oleme siin haiged ja õues hüpata ei saa, tuligi mõte see tuppa joonistada. Marem valis välja, millist varianti tahaks (ma ise olen veidi teistsuguse keksuga harjunud väiksena seda mängima) ja läks kritseldamiseks.

Lapsed ilusti tunnikese kekslesid mööda keksuruudustikku. Lõpetades Marek täitsa hingeldas, nii et trenn missugune :)


PS! Priit pole veel mu vaimusünnitist näinud... :D


Sügis on käes ehk haigused on kohal (237/365)

Kõige selgem näitaja, et sügis on käes, on haiguste saabumine. Nii et meil on sügis ametlikult kohale jõudnud. Ise jäin haigeks juba nädalavahetusel. Esmalt oli väike nohu ja ei teinud sellest suuremat numbrit. Nagu ikka, peab ju laskma ikka haigusel tõsisemaks minna. Alles siis tuleb rohud välja otsida ja nüüd tänasest hakkasin siis lõpuks rohtu ka võtma. Täna hommikul ärgates oli tunne, et keegi on mu pead öösel kõvasti peksnud ja nina ka umbe ajanud.

Esmaspäevast on mul Mareli ka kodune. Nädala alguses sai ta isegi endale lasteaia riided selga, aga oli näost kuidagi ära. Kraadisin ta ära ja voilaa - palavik. Muud tal häda polnud, aga jäi koju ikka. Palavik kadus sama kiirelt kui tuli (ehk tänaseks on läinud), aga lasteaeda ma teda saatma praegu ikkagi ei hakka. Tal on veel see luksus, et võib niisama kodus istuda. Marekul seda enam pole.

Meie õnneks Marek haige pole ka. Ta ise selle üle väga rõõmus hommikuti pole, sest Mareli saab voodis edasi lebotada, kui tema juba bussi poole sättima peab. Aga mina olen rahul küll, et ta terve on. Vähemalt üks on suutnud viirustest seni eemale hoida ja minul üks patsient vähem. No Priit ka terve veel, aga tema saab enda ravimisega ise hakkama :)

Nagu aru saite, siis on ka Margus haige. Eks ta minult nakkuse sai. Eile, kui nohu alguse sai, oli ta eriliselt jorin. Ei tahtnud korralikult magada ja jonni oli tavalisest hulga rohkem. Täna selle eest on ta kummaliselt rahulik. Üleval on poole lühemalt, kui muidu (mis haiguse puhul arusaadav), magama jääb ise voodi peal (mida ta muidu ei tee, peaaegu kunagi) ja maganud on kõik uned üle kahe tunni. Ja kui üles ärkab, ei ole kunagi sööginälga peal, mis tavalistel päevadel on. Kuna enamasti on üle kolme tunni juba söömisest möödas olnud, siis ajan ikka sööma. Selle peale itsitatakse natuke aega tissi peale ja lõpuks ikka emme peale käimisel asutakse sööma ka.

Margusele rohtu anda on veel vara, seega võitleme nohuga inhalaatori ja rhinomeri kaasabil. Ei meeldi talle üks ega teine, aga kuidagi saame hakkama. Auru teen inhalaatoriga endale ka, aga lisaks võtan Sinupreti ka. Gelo Myrtol´i on ka kodus, aga seal paki peal kirjas, et imendub rinnapiima. Väidetavalt võib seda võtta ikka, aga hetkel proovime sinupretiga hakkama saada.

Haigus tuli tegelikult suhteliselt kehval ajal, sest homme just vaja lastevanemate koosolekule minna. Tahtsin Marguse kaasa võtta, siis pole ajalist piirangut, aga peab vaatama siis ehk saab kuidagi teisiti ära käia. Või kui homme ikka endal veel nii kehv olla, jääb üldse ära..


3. liikumisnädal (236/365)

Üks nädal on jälle mööda saanud. Ka seekord olid lapsed piisavalt tublid ja teenisid oma taskuraha välja. Marek tegi ringe isegi rohkem kui vaja. Sel nädalal sai söömist ka rangemalt üle vaadatud. Sain väikse õppetunni kohe kätte ka. Aga kohe täpsemalt kõigest.

Kõndimise/rattasõidu koha pealt tegi Marek eelmine pühapäev hea algusspurdi läbides päevaga 12km. Kartsin küll et pühapäeval ei jõua keegi meist liikuma, sest oli vanavanematepäev, aga läks vastupidi. Kuna meie Mareli ja Margusega läksime Kabalasse üritusele, siis Marek läks Priiduga rattaga maale sel ajal. Ja õhtul oli ju tagasi vaja ka tulla. Nii need kilomeetrid tulidki. 

Teistel päevadel oli Marek selle eest suhteliselt laisk. Enamasti jäi ta lootma bussiga kooli käimise peale, et ehk saab kilomeetrid täis. Nii kergelt ta muidugi ei pääsenud ja ühel päeval käis ikka rattaga ka pikemalt sõitmas. Kokku sai Marek see nädal 22km läbitud. 

Mareli oli ka see nädal suhteliselt passiivne ja rohkem käisin mina meelde tuletamas ja utsitamas, et ikka kilomeetrid täis saaks. Õnneks seni motiveerib see siiski päris hästi ja laupäeva hommikul käisime juba poole kaheksa aeg Mareliga kõndimas, et ta oma viimased kaks kilomeetrit läbitud saaks. Kokku kõndis Mareli sel nädalal täpselt 10km. 

Minul oli see nädal ainult üks päev, kus oli täielik nulliring. Selle eest oli teistel päevadel vähemalt 4km läbitud. Maksimumiks jäi sel nädalal 9km ühe päevaga. Kokku kõndisin sel nädalal 33km. 

Söömise koha pealt sain paraja õppetunni. Selgus, et nende süsivesikute piiramine väga rangelt ei ole imetamise koha pealt väga tark tegu. Kuigi mõningad targad on öelnud, et imetamise puhul tuleb lihtsalt kaloraaž hoida kuni 500kcal suurem ja juua rohkem vett, siis tundub, et süsikate hulk toidus mängib ka ikka rolli. Ja see tõsiasi ei selgunud sel nädalal vaid minu toitumisest. Päris paljudel teistel emadel, kes hakkasid sel nädalal tõsisemalt asja käsile võtma ilmnes sama asi. 

Seega lisasin oma menüüsse kerged magustoidud. Väike kogus magusat, et ergutada ja hoida magusaisu ka kontrolli all. Seni, kuni kaal iga nädalaselt vähemalt 0,5kg langeb, ei hakka seda muutma ka. Kui kaaluga hätta jään, siis vaatan uuesti menüü üle ja teen muudatusi. 

Kaalu koha pealt nii palju, et hetkel veel raseduseelset kaalu kätte saanud pole, aga puudu on veel väga vähe. Ise loodan, et Marguse teise elukuu täitumisel olen selle kaalu kätte saanud. Eks vaatame, kas nii ka läheb :) 

Järgmisel nädalal üritan ka ratta päevakorda võtta. Ratta kilomeetrid küll antud võistluse raames minu puhul arvesse ei lähe, aga trennina tahaks ratast rakendada ikka. Üle paari korra nädalas ei looda ratta selga jõuda, aga ka see on piisav lisaliikumine kõndimisele, et keha rohkem koormust saaks.


Rinnaga või ilma (235/365)

See teema jääb vist elu lõpuni kirgi kütma, kas toita rinnaga või pudeliga? Kas võib avalikult toita või peaks kuskile vetsu peituma? Kõik peavad ju ikka avaldama oma arvamust, et kuidas on õige ja eetiline, et kõigil hea oleks. Ma siis ka kergelt puudutan seda teemat.

Mul on paar korda olnud juba juhtum, kus teoreetiliselt peaks lapsel kohe kohe söögiaeg olema, aga ma ei saa talle sekundi pealt süüa anda. Just sellepärast, et ma olen avalikus kohas. Kui arvate, et ma pelgan teiste pilke, siis kindlasti see nii pole. Ma pole väga häbeneja tüüpi, kui asi puudutab rinnaga söötmist. See aga ei tähenda ka seda, et ma keset poodi rinnad laiali laotaks :D 

Miks aga ma siis pole kohe söötma asunud? Toon siia kohe näite. Olime istumisel, kus oli päris mitu inimest, kes olid minu jaoks võõrad. Seega ei teadnud ma, kas nende jaoks oleks mugav, kui ma rinnaga nende nina all toitma hakkaks. Nii ma eelistasin leida vaikse nurga ja oma ette laps ära sööta. 

Jah, võiks öelda, et nad ei pea siis minu poole vaatama ja ega ma nende silme ees oma tissiga ju vehi. Aga minu jaoks on loogiline, et kui ma olen kuskil üritusel, siis ma ikka arvestan veidike ka teiste külalistega seisukohaga (või eeldusega, et kõik ei suhtu väga hästi avalikult rinnaga toitmisesse). Laps saab söödetud ju ikka. 

Samamoodi arvestan ka poe/kohviku/pargis jalutaja võimaliku negatiivse arvamusega antud teemal. Nii kaua, kui laps just päris näljast ei röögi (ja minu jaoks on absurd minna näljas lapsega poodi), ei hakka ma päris kõndimise pealt rinda paljaks kiskuma. 

Ma üritan küll teiste seisukohti antud teemal arvestada, aga siiski mingi piirini. Söödan seetõttu last rinnast võimalikult varjatult (näiteks kohvikus nurga lauas, kattes rinda salliga), aga ma kindlasti ei hakka sellepärast pudeliga toitma, kui ma kodust väljas olen. Pudeliga toidan ma last siis, kui mul teist valikut pole (seda siis rinnast piima kadumisel või kui ma ise olen füüsiliselt lapsest eemal ja keegi teine peab teda söötma). 

JA kui juba rinnaga toitmine jutuks tuli, siis on mul sellega veel üks probleem. Hea meelega ootaks soovitusi, milliseid rinnapatju soovitate, et neist kasu ka oleks. Praegu kasutusel olevad Liberod on suhteliselt jamad ja enne, kui uut pakki ostma hakkan, uuriks kas mõned Eestis müüdavad ühekordsed oleks piisavalt tugevad, et õhtuks läbi laskma ei hakka. 

Kodus kasutamiseks tellisin just Hiinast korduvkasutatavad. Nende hind on seal nii ulmeodav, et katsetamiseks võtsin kaht erinevat sorti. Eks näha ole, kui kasulikud/kasutud need on, kui kohale jõuavad :) 

Vanavanematepäev (234/365)

Kuna pole väga arvuti ligi saanud, siis tuleb tagant järgi postitus eelmisest pühapäevast. Oli siis ju üks tähtpäev, mis Eestis on küll suhteliselt nooruke, kuid sisuliselt just suunab meid suuremat tähelepanu pöörama meie vanematele pereliikmetele. Täpsemalt vanavanematele.

Minul endal vanavanemaid ei ole kahjuks. Selle eest on lastel aga vanavanemaid ja vanavanemaid väga palju. Mu lastel on õnn omada hetkel 2 vanaema, 1 vanaisa, 2 vanavanaema ja 1 vanavanaisa. Minu meelest on see väga hea rikkus, mida omada.

Kahjuks kõigi juurde me ühe päeva jooksul siiski ei jõudnud ja pidime piirduma telefonitsi õnnitlemisega. Aga kuna minu ema-isa on siin samal lähedal, siis nendega sai seda tähtpäeva koos tähistatud küll.

Hommikul käisime veel Kabalas vanavanemate päeva üritusel, kus lasteaia lapsed esinesid. Lisaks tehti seal ühiselt suur küpsisetort. Pärast läksime siis maale kooki sööma. Marek ja Mareli tegid mõlemad kaardid ka. Marek oli tubli suur vend ja jagas oma kaarti Margusega. Joonistas ta pildile ja lisas tema nime ka kaardile.

Paljud suhtuvad sellesse tähtpäeva halvasti. Öeldakse, et jälle üks nõme tähtpäev välja mõeldud ja et vanavanematele tuleks kogu aeg meenutada, et nad on meile kallid. Mina nii ei suhtu. Minu meelest on tore, et on üks päev, kus ka vanavanemad saavad olla kõige tähtsamad.

Ei hakka laste vanavanemaid traumeerima nende pildiga Interneti avarustes (:D), nii et peate vaatama mind väga mõnusa padjanäoga (lihtsalt ma jäin sel hommikul Margust söötes magama ja ärkasin väga napilt enne üritust üles alles).


Kasvuhoone hooaja lõpetus (233/365)

Nüüdseks võib lugeda meie selle aasta kasvuhoone hooaja peaaegu lõppenuks. Täna üritan kõik toored tomatid veel kokku korjata kasvuhoonest ja tuppa küpsema tuua. Kasvuhoone kurkide hooaeg sai läbi juba veidi aega tagasi. Nüüd oleks õige moment, et teha väike kokkuvõte ja tuua välja, mida järgmine aasta samamoodi või teisiti teha.

Üldjoontes paneks mina hooajale tubli kolme. Esimese aasta kohta käib kah. Natuke hilja said taimed maha istutatud (kasvuhoone sai valmis liiga hilja) ja seega jäi saak väiksemaks kui lootsime (viimane sats vilju ei saanudki küpsema hakata). Samas jätkus piisavalt, et endal igapäevaselt süüa oleks. 

Kurkide koha pealt tean järgmine kord targem olla ja proovin taimed veidi harvemini istutada. Ja harvendama hakkan ka neid veidi varem. Lugesin liiga hilja, et kurke peaks ka lõikama. Mõte on järgmine aasta panna kasvuhoonesse kurgitaimi nii, et pooled oleks kasvuhoone- ja pooled avamaakurgid. Ehk siis tuleks avamaakurke ka juba varem ja saaks rohkem purki teha. See aasta oli avamaal kurgisaak suhteliselt tagasihoidlik, aga väidetavalt oligi see aasta väga jama ilm kurgi kasvatamiseks. 

Tomatite suhtes väga muudatusi tegema järgmine aasta ei pea. Võib olla võiks eri sorti taimi lihtsalt rohkem panna. Näiteks kirsstomateid tahaks hirmsasti, sest mulle meeldib käia neid pisikesi niisama suhu pistmas. Ehk annab järgmine aasta kellegagi jälle taimi vahetada, ise mitut eri liiki taimi vist istutama ei hakka. 

Suvikõrvitsaid järgmine aasta ma ikka kasvuhoonesse ei pane. Kuigi saak hakkas varakult tulema, tegi see hetkeline suur kuumus, mis suvel oli, talle väga liiga ja putukad kippusid ka kallale hullult tulema. Proovime järgmine aasta väljas kasvatamist. 

Kõige rohkem muudatusi tuleb kasvuhoones endas. Esiteks tuleb järgmine aasta maa ikka üles kaevata ja kottidega majandama enam ei hakka. Majanduslikult ei tasu see kotimajandus ikka ära ja usun, et maa sees kasvades on saak ka viljakam. Ehk siis tuleb mingi süsteem välja mõelda, et kõndimise osa ikka puhas ja mõnus püsiks (kummimatte vms vaatama). 

Teiseks tuleb meil kile välja vahetada plastiku vastu. Ei sobi see kile ikka meie tuulepealsele maale. Ma pilti ei hakka tegema,aga võin öelda, et see kile on rohkem kui viie koha pealt katki ja ikka pikkade lõhedena, mitte niisama aukudena. Tuul on meil siin tihti keskmisest tugevam ja kile ei pea lihtsalt vastu sellele. Pealegi valisin mina (Priit tahtis mujale teha) ju kõige tuulisema koha ka kasvuhoonele.

Lisaks tomatitele ja kurkidele loodan oma kasvuhoones järgmisel aastal näha veel erinevaid maitseainetaimi. Plaanis teha üks mõnus riiul neile. Ja kuna meil kasvuhoones kõrgust on piisavalt, siis tahaks ka maasikaid rippuma sinna panna. 

Nüüd peakski minema taimedega 1:0 tegema. Lisaks peab veel need kotid kokku korjama, põhjast katte ära võtma ja selle ära pesema. Siis saab hooaja päris ametlikult ära lõpetada.


2. nädal liikumist (232/365)

Teine nädal on mööda saanud meie liikumisvõistlusest. Seekord ei läinud asjad nii sujuvalt, kui esimesel nädalal. Kui eelmine nädal said lapsed teise nädalapoole väga vabalt võtta ja said isegi lisaringe, siis seekord lisapunktideni ei jõutud.

Kuna me eelmise nädala pühapäeval ei olnud kodus, siis jäi ära üks vabadest päevadest, kus punkte ette ära koguda, et kooli-lasteaia päeval väga pingutama ei peaks. Pühapäeva õhtul mainisin Marekule, et see nädal vist läheb rebimiseks viimastel päevadel, sest eelmine nädal oli tal esimese päeva õhtuks 14km tehtud. Selle peale läks ta ruttu õue rattaga sõitma, et mõnedki punktid kirja saada.

Samas oli sel nädalal lastel üks eelis eelneva nädala ees. Nimelt käisid nad see nädal bussiga koolis-lasteaias. See iseenesest tingib juba ühe korra tee otsa ja tagasi kõndimise. Nii Mareli saigi pooltel päevadel selle najal liugu lasta. Temal oli ju vaja kõigest 10 punkti täis saada (millest 5 sai ta juba ainuüksi selle eest, et ta lasteaias käis).

Marek oli meist kõige stabiilsema "trenniga". Tema keskmine km-te arv päevas oli 3km. Marelil polnud seekord ühtki päeva, kus üle kahe km-i sai läbitud. Mina olin  ka seekord laisavõitu. Päris nulliringi küll polnud (seda polnud ühelgi meist), kuid kui üks päev välja arvata, olid ülejäänud päevade tulemused rohkem kui häbiväärsed. Sel ühel tublil päeval tegin 14km ja see ka mu nädala päästis.

Tegelikult oli see nädal mu enda jaoks seetõttu hästi raske, et iga päev oli mingi arstiaeg või muu planeeritud väljas käimine. Mis tähendas, et kärus magamise asemel tuli Marguse uned autos mööda saata ja kõndimine polnud sel ajal võimalik. Järgmine nädal jälle kodusem ja loodan, et saan kilomeetreid ka veidi rohkem kogutud.

Täna oli meil kõigil sunnitud kõndima minek. Kuna olime kodust ära ka, siis oli eriliselt raske end välja ajada. Poleks seda võistlust, siis oleks rahus edasi diivanil lösutanud, aga no ei saa ju lastele nii paha eeskuju näidata. Nii et saime kõik oma viimased punktid välja teenitud õnneks.

Nädala tulemuseks jäi Marekul 20km, Marelil 10km ja minul 30km. Mareli ja mina läbisime jätkuvalt kõik kõndides (natuke oli mul tegelikult jooksu ka. Kui lapsed ilma Marguseta bussile saadan, siis vudin koju tagasi sörkides). Marekul see nädal tõusis kõndimise osakaal, aga üle poole kilomeetritest sai ikka rattaga läbitud.

Söömise koha pealt olen vaikselt üritanud end Erik Orgu kavaga taas tuttavaks teha. Kuna raseduse ajal läks asi veidi käest ära, siis olen praegu jälle kohanenud kogu süsteemiga. Tõmbasin endale isegi Orgu toitumiskava äppi. Päris saja %-selt  hetkel seda siiski jälgima hakata ei saa, sest toidud sisaldavad suures koguses värsket, mis hetkel Margusele väga meelt mööda ei ole. Aga uue nädala algusest püüan jälle võimalikult palju kava järgi toituma hakata.

Mõtlesin, et peaks mõne pildi ka endast vahelduseks tegema. Endal võrdluseks pärast hea vaadata, aga pole aega saanud. Aga ehk ikka lähiajal jõuan selleni. Tegelikult võiks võtta ühe kuupäeva, kus iga kuu pildi teen ja võrdluseks "Minu teekond piltidena"  (LINK) lehele lisan.

Homme on vanavanemate päev. Huvitav, kas keegi meist kõndima/rattaga sõitma jõuab?


Abimehed (231/365)

Internetist võib lugeda, kuidas mõned lapsed juba beebieas on rahulikult tunde voodi peal või mängumatil ja emmed saavad teha nende kõrvalt kõike. No minu lastest pole keegi selline olnud. Aga kuna kodutööd tahavad tegemist, tuleb kasutusele võtta abivahendid.

Kõige olulisem abivahend on käru. Käru eesmärk pole tegelikult endale vaba aega tegutsemiseks võita. Käru peamine eesmärk on pikendada Marguse uneaega. Kui punnitused kallal, siis voodis eriti tihti ei juhtu, et peale punnitust uni jätkuks. Kärus olemine aga raputab (teisiti seda sõitu nimetada ei saa, sest me sõidame ju mööda kruusateesid) uuesti magama. Lisaks on käru ka minule kerget viisi trenni aparaat. 

Kui toas oleme, siis on hästi vajalik kiik. Eelmiste lastega sellest nii palju kasu polnud, aga Margusele meeldib seal väga olla. Alguses polnud mul patareid sees ja kiigutasin ise. Kui patareid sisse panin ja kiik laulma ka hakkas, muutus kiigus oleku aeg kohe tunduvalt pikemaks. Vahel ta isegi magab kiigus ja päris pikalt. Kiigu juures on ka see hea omadus, et selle saad igasse tuppa kaasa endaga võtta ja laps on ikka enda valvsa pilgu all (samal põhjusel ostsin maale ühe lamamistooli ka). 

Kolmas abivahend, kuidas hoida Margus tegevuses, et mina saaks süüa teha, on mängukaar. Kuigi mängukaare peal on kirjas, et alates 3. elukuust, siis tegelikkuses saab seda ikka tunduvalt varem kasutada. Panen ise kiikuma need ripnevad asjad seal ja vaatab päris usinalt laps neid. 

Neljas (ja viies) abivahend on teised lapsed. Kui mul ikka väga hädasti on vaja midagi teha (näiteks õhtusööki teistele ja Priit parajasti ei saa appi tulla), siis lasen lastel veidike margust lõbustada. Vahel toimib see ka kõige suurema jorina ajal, mõnikord mitte. Aga kui hea tuju parajasti peal, siis itsitavad nad kolmekesi päris pikalt. 

Ja üks abivahend, mis kõige eelnevaga kaasas käib, on lutt. Ilma selleta ei saa kohe mitte. Öösel väga seda ei tunnistata, siis on tiss luti eest, aga päeval ei möödu peaaegu ühtki und ilma selleta ja jorisemise ajal on ka see asendamatu abivahend. 

Millised abimehed teil on/olid, et beebi pikemalt rahulikult tegeleks ja emme sülle kohe ei kipuks?

Priidu järgmine projekt (230/365)

Tahaks juba öelda, et kuna Priidul kõik poolikud asjad lõpetatud, siis leidis ta endale uue projekti. Tegelikult poolikud asjad valmis pole, aga uue projekti leidis ta endale küll. Nimelt hakkas mees aknaid tegema.

Mina isiklikult oleks nõus olnud aknad tellima (mitte ainult nõus, vaid lausa eelistasin seda). Kui sel teemal rääkisime, siis oli Priidul ees täpselt selline nägu, mis tal alati on, kui mingi idee jälle küpsema hakkab. No siis sain aru, et akende tellimisest ei ole siin haisugi. Ja kui Priit on pähe võtnud millegi tegemise, siis ei veena teda mitte mingi valemiga ümber.

Põhjus, miks ma tellida eelistasin, ei peitu Priidu oskustest. Kuna ta on õppinud tisler ja  üleüldse on tal kuldsed käed, kui asi puudutab ehitamist, siis ei muretsenud üldse akende välimuse ega toimimise pärast. Pigem oli asi selles, et kui tema mingi projekti ette võtab, siis on on ta 24/7 mõtetega oma projektis ja kõik muu seisab (ta lihtsalt on oma ideest nii vaimustatud). Või tehakse natuke teisi asju siis, kui tige naine orgiga tagumikku juba peksab.

Ja mis veel hullem - saepuru! Alati, kui Priit tuppa tuleb aknaid meisterdamast, on temaga kaasa tulnud terve kilo saepuru, mis mööda elamist laiali lendleb. Nii ma pean päevas sada korda tube pühkima-pesema, et päris kõik kohad sellega kaetud ei saaks. Õhtuks olen enamasti päris tige juba ja nii kui teda ukse peal näen, käsin paljaks end koorida selle sama koha peal :D

Siis, kui akna projekt arenema hakkas, kuulsin peensusteni tappidest, tihenditest (või õigemini nende puudusest tava ehituspoodidest), akna kinnititest jne. Nüüd kuulen pidevalt, kuidas keegi ei müü talle sobivat puitmaterjali (tal on vaja kuuske, aga kõik pidavat müüma mändi). Siiski on tal juba miskit valmis ka saanud. Loodan, et lõpuks (loodetavasti enne lume saabumist) saavad need ikka akendele ette ka :)




Marguse arstivisiit (229/365)

Beebidega on see "tore" asi, et iga kuu saab ühe korra vähemalt arsti juures käia. Ka siis, kui tervisega miskit häda pole, sest kaalumas ja mõõtmas tuleb ikka käia. Meie perearstil on titade vastuvõtu päevaks teisipäev. Kuna eelmine teisipäev, kui Margusel 1. elukuu täitus oli 1. september ja mul polnud aega arsti ukse taga istuda, siis sai aeg pandud tänaseks.

Arsti ukse taha jõudes oli meie üllatuseks uksel silt, et arsti täna pole. ma juba jõudsin kiruda, et miks keegi teada ei anna, aga kuulsime, et õde oli siiski majas olemas ja rääkis kellegagi kabinetis. Viis minutit üle meie aja ootasin, aga kuna jutust oli kosta, et ei arutata tervisega seotud probleeme, siis põikasin viisakalt ukse vahelt sisse ja uurisin, kas ikka vastuvõtt toimub. Toimus ikka. 

Hakkasin siis Margust lahti riietama. Samal ajal kiitis arsti õde, kui suur ja asjalik poiss Margus on. Margus viisakalt naeratas siis õele, mis tädi veelgi muhedamaks muutis :) Kui riidest lahti saime, ootas ees kaalumine. Kaalu peal numbrid kõikusid tükk aega. Kirja sai 5980 grammi (sünnikaalust +1470). Seejärel ootas ees pikkuse mõõtmine - tulemuseks 61cm (sünnipikkusest +8cm). Mõõtude järgi on meil kodus pigem 2-3 kuune, kui ühekuune laps. 

Meie enda perearsti polnud täna, siis käis teine perearst Margust üle vaatamas. Kuna aga tal oli endal ka vastuvõtt teises kabinetis, siis pidime veidi ootama. See Margusele ei meeldinud ja avaldas seda väga häälekalt ka arstile. Arst vaatas sellest olenemata Marguse üle. Olevat väga asjalik poiss. 

Lõpetuseks saime ühe sutsaka kintsu ka, mis muidugi häälepaeltest viimse kui heli välja pigistas. Kogu riide paneku aja nuttis, kuni Priit ta maha rahustas. Kohe nii rahulikuks muutus, et saime ilusti veel apteegis ja poes ära käia pärast arstikülastust. 

Koju jõudes magas laps veel päris pikalt turvahällis. Ärgates sõi ta kõhu täis ja magas edasi. Sama kordus paari tunni pärast ja seni jätkuvalt veel magab. Ehk vaktsiin väsitas keha ära. Kuna arst hoiatas, et õhtul võib valuvaigistit/palaviku alandajat vaja minna, siis ootame väikse hirmuga õhtut. Aga loodame siiski, et ehk pääseme suuremast virinast. 

Uus arsti visiit on alles oktoobri keskpaigas. Eks siis näha ole, kas vägilane on kasvutempos sama usin või on veidi tagasihoidlikum ;) 


PS. Kuna ma täna ega homme igaksjuhuks õue kõndima ei julge Margusega minna, siis tuleb nädalalõpus päris palju kilomeetreid päevas läbida, et oma nädala eesmärk täis teha.

Kontsert kõige pisematele (228/365)

Kuna me elame Kesk-Eestis ja väga pikki sõite niisama lõbu pärast väga ette võtta ei saa, siis peame enamasti oma suu igasugustest lahedatest lastele mõeldud üritustest puhtaks pühkima. Jah, korra-kaks ehk veel käiks, aga tihedamini käimine hakkaks rahakotile ikka tugevalt mõju avaldama. Seetõttu olin väga rõõmus, kui eile üks tuttav saatis mulle Facebook´i beebidele suunatud ürituse kutse ja imede-ime, see ei toimugi Tallinnas ega Tartus, vaid täitsa siin samas lähedal Paides. Kuna ma ise kavatsen võimaluste olemasolul (ehk kui Margus haige pole) minna sinna, siis arvasin, et mõni beebiemme oleks veel sellest infost huvitatud.

Tegu on kontsertiga kõige pisematele, mille korraldajateks on Rahvusooper Estonia. Ürituse iseloomustuses kirjutavad nad ise nii: 

"Võttes eeskuju maailma suurtest ooperiteatritest, korraldab Rahvusooper Estonia beebikontserte, kuhu on oodatud väikelapsed vanuses 0–3. Ooper-Kvarteti esituses kuuleb klassikalise muusika pärle, mis sobivad hästi nii beebidele esimese kontserdielamuse saamiseks kui ka lapsevanematele nautimiseks. Avatud on kohvik, käepärast on mähkimislaud ja käru saab kultuurikeskuse fuajeesse või võtta kaasa kammersaali.

Toolidel paigal istuma ei pea: põrandale on laotatud Estonia meistrite tehtud ülisuur muusikateatri teemaline tegelustekk, mille peal vanemad saavad pikutada ja mudilased mängida.

Mõnusat esimest kontserdielamust!"


Algusaeg kontsertil on 11 hommikul, mis enamasti on beebidel selline aeg, kus gaasijonn kontserti nautimist ei tohiks häirida. Üldse on tingimused väga head ja võib loota, et enamus lastest suudavad kontserti üle elada ilma, et ise kaasa laulma hakkaks :) Piletihind on 4 eurot, seega ei midagi jubedat. 

Kuna tõesti siin kandis ju pole beebidele/väikelastele väga palju üritusi, siis kellel selles vanuses laps kodus olemas, siis soovitan külastada. Meie igatahes oleme minejad ;) 

Ürituse FB leht on SIIN 

allikas

Esimene koolinädal (227/365)

Esimene koolinädal on möödunud. Marekul, mitte mul. Pean seda endale pidevalt meelde tuletama. Kooli läks ikka laps, aga olevat ju ütlemine, et lapse kooli minnes hakkab ka vanematel uuesti koolitee otsast pihta.

Oma eufooriast esmakordsel koti pakkimisel kirjutasin juba varasemalt, aga ega ka teisel päeval ei tahtnud ma Marekut väga löögile lasta. Täna jagasin talle juba väheke õpetussõnu, et kuidas oleks targem kotti kokku panna, kui hakkab järgmiseks päevaks asju kokku panema. Natuke vajab ta veel "trenni" selle koha pealt, aga seni saangi mina veel enda koolieufooriat välja elada.

Õpikud-töövihikud said ka lõpuks paberi peale. Ma koguaeg unustasin osta jõupaberit poest. Täna andis lõpuks ema mulle ühe tapeedirulli paberi panemiseks. Saigi tunduvalt ilusam välimus  raamatutele, kui pruun paber (nüüd on õpikutel ilus kollane paber, kui sinisega tähed ja mingid tegelased peal).

Suurest paanikast, kuidas ikka mu "ta kindlasti unustab miskit kuhugi maha ja äkki ta eksib koolis ära" koolilaps hakkama saab, olen ma üle saanud. Minu õnneks on Marekul nii hea klassijuhataja, kes ei lase tal kuhugi ära kaduda ega midagi laiali jätta. Eks see suve tuulepäine suhtumine hakkab ka vaikselt mingi hetk ära kaduma ja siis saab ta ise ka oma asjad koos hoitud.

Sel nädalal saime ka kaks korda juba jala koolist koju tulla. Oleks ka kolm päeva tulnud, aga Margus lõi mul ajagraafiku sassi oma ühe pika unega ja seega ei jõudnud ma jala enam õigeks ajaks vastu minna. Ega lapsed kurvad ka polnud, et ühel päeval autoga vastas käisin. Järgmine nädal teeme bussinädala ja vaatame kuidas see välja kukub.

Ahjaa, peaks vist lapse emotsioonidest ka kirjutama. Marek väga palju ei ohheta ega ahheta kooli teemadel. Ta lihtsalt pole seda tüüpi. Eks ikka iga päev koju tulles suuremad asjad räägib ära, aga pärast inglise keele tundi oli küll ta eriti uhke olemisega, kui mõningaid väljendeid oskas mulle inglise keeles öelda ja nimesid luges ka täht haaval ette ingliskeelse hääldusega. Arvas, et nüüd võib Inglismaale küll minna, sest tähestiku hääldus tuleb päris hästi välja ja sellest pidavat piisama. Rääkisin ta ümber, et ta ikka natuke sõnu õpiks enne, kui välismaale hakkab lendama.

Seega on koolialgus läinud tunduvalt lihtsamalt kui kartsin. Kõik mu hirmud olid asjata ja üks kõige suurem hirm oli see kõikse tühisem. Eks tagant järgi mõeldes olidki mu hirmud üle paisutatud ja pean lihtsalt leppima, et mul on kodus juba suur koolilaps, kes saab enamasti ise hakkama (või on täiesti osav ka abi palumises, kui vaja), mitte enam väike lasteaialaps...


Liikumisvõistluse 1. nädal (226/365)

Täna hommikul tegime esimese vahe kokkuvõtte meie perekondliku liikumisvõistluse tulemustest. Ma meelega ei tuletanud lastele eile meelde, et nädal hakkab lõppema ja viimane võimalus veel omale punkte teha. Natuke tuli hommikul sellest mossitamist ja moositi võimalust veel tagant järgi natuke lisaks teha, aga reeglid on reeglid.

aga tulemustest siis. Mina ise jäin väga rahule. Mareli, kes pidi kõndima/sõitma rattaga 10km, läbis nädala 13km ja seda täies ulatuses kõndides. Marek, kes pidi kõndima/sõitma rattaga 20km, läbis 22km. Enamuse läbis ta rattaga, aga vähemalt 5 km nendest sai  kõnnitud ka. Mina, kes ma pidin läbima 30km, läbisin 31km ja kõik kõndides (minul rattasõit ei lähe arvesse, aga ega ma seni pole veel selle otsa roninud ka). Ütlen veel ära, et arvesse läksid täistehtud kilomeetrid. Ehk kui näiteks ma kõndisin 4,5km, siis kirja läks ainult 4.

Mossitamine tuli Marekul hommikul sellest, et Mareli kõndis 3 lisa kilomeetrit, aga temal oli lisaks ainult 2km. Seega sai Mareli 5 senti temast rohkem. Palus, mis ta palus, aga järeltegemise võimalust pole. Sain talle soovituse anda, et järgmine nädal tehku rohkem. Selle peale te läks vihasena rattaga sõitma :D

Nädalaga selgus, et kooli/lasteaia kõrvalt on lastel ikka päris raske neid kilomeetreid täis teha. Eriti, kui nüüd pika päeva veel ära on (katsetavad see nädal bussiga liiklemist). Seega mõtlesin selle +1km lisamisest loobuda. Jäävad püsima samad eesmärgid, mis esimesel nädalal sai pandud. Kui kuu aega saavad ilusti need kilomeetrid täis, siis vaatame edasi. Aga ehk järgmisel nädalal võtame juba uue valdkonna. Näiteks võiks ju kükke teha võidu või veel miskit muud. Eks vaatame ;)

No poole sõnaga peaks söömist ka mainima, kuna lubasin ju septembri algusest ka selle poole üle vaadata. Ütleme nii, et väga usin ma olnud pole. Margusel on kätte jõudnud need gaasivalud (ma ise usun, et d-vitamiinist) ja enamus söökidest on Priit teinud. Ja väsinuna söömine on alati selline jama variant minu jaoks (ehk portsud on suuremad, kui peaks). Ehk siis selles valdkonnas pean veel parandama ennast (ja kui keegi mu magusaisu ära võtaks, oleks asi poole lihtsam!).


Boršipõhi (225/365)

Jätkame hoidiste teemal. Kuna plaan oli juba ammu, et see aasta tuleb kindlasti borši purki teha, siis võtsin end see nädal lõpuks kokku ja hakkasin sellega tegelema. Kuna puhastamist ja tükeldamist oli omajagu, siis ühe päevaga valmis kõike ei lootnudki saada.

Esimesel päeval tegin kapsad ära. Kapsaste olukord polnud just kõige parem, seega nende puhastamisega läks päris tükk aega. Tükeldamisega nii kaua ei läinudki. Aga ikkagi pidi lõpus juba Priit appi tulema Margust hoidma, et ma saaks lõpetada esimese satsi juurikatega. 

Teiseks said porgandid ja peedid puhastatud. Need lasin mugavalt läbi köögikombaini ribadeks. Priit arvas küll. et peaks tükeldama, aga mugavus sai võitu. Peale seda hakkasin sibulaid puhastama, aga jällegi segas "töödejuhataja" (loe: Margus) vahele ja Priit pidi puhastamise enda peale võtma (ja tükeldamise ka, sest mulle ei meeldi väga sibulat tükeldada - nutma ajab ju). 

Kurgid ja tomatid jäid veel järgmisesse päeva. Aga üks hetk oli ikka käes see hetk ka, et kõik tükeldamist vajavad asjad olid tükeldatud ja oleks võinud hakata keetma. Kuid meil oli kodus loorberilehed otsas ja terapipart pole veel meie majapidamises enne nähtud. Õnneks on lähedal ema, kelle kapist võib asju "laenamas" käia :D 

Kui laupäeva õhtul koju tulime ja keetmiseks pidi minema, sain kohe hurraaga Priidu kööki vaaritama saata. Ei olnud jällegi Margusel kõige parem tuju ja minu vaaritamisest poleks peale suure titekisa midagi välja tulnud. Aga ega Priit vastu polnud. Usun, et tema tegemise tõttu tuligi supp poole maitsvam, kui minu tehtuna oleks olnud. 

Kokku tuli suppi üle 7 liitri. Enamus sai purkidesse, aga viimane sats läks kohe kõhtu. Priit arvas, et veidi magus sai. Minu meelest oli just superhea. Ei tundnud absoluutselt puudust hapukoorest, mis tavaliselt on must have minu jaoks borši supi juures. Nii hea oli, et sõin lausa kaks taldrikutäit :) 

Kuna aiamaal on vajaminevaid asju veel (ainult tomati ja kurgiga võib kitsaks asi minna), siis tahan kindlasti järgmisel nädalal uue laari valmis puhastada-tükeldada. Ainult seekord võtame poole koguse korraga. Priit ei tahtnud enam nii suurt laari vaaritada korraga. 

Ahjaa, kindlasti tahate teada, mis retsepti järgi tegin. Retsepti leiate SIIT.


Kurgid purki (224/365)

Kuna täna olid suuremad lapsed koolis-lasteaias ja Margus on oma väikse haiguse tõttu unisem, kui tavaliselt, siis võtsin ette kurkide purki tegemise. Maitseainesegud said juba tükk aega tagasi ostetud ja just praegu oli 5kg kurki niisama üle. Iga hetk ja igas asendis kurki ei viitsi enam süüa ja raisku lasta ka ju ei saa.

Eriti lihtne oli kurke teha Meira kurkide konserveerimise seguga. Seal peal väga lihtsalt ära seletatud, et kuidas teha, mis kuhu pista ja millal. Isegi minusugune sai ilusti kurgid tehtud. Kuigi paki peal oli kirjas, et jätkub 5kg-le kurkidele, siis meil jäi neli 700ml purki ilma marinaadita. Tegin neile siis mingi läti maitseaine seguga marinaadi peale. Seal peal polnud midagi kirjas, et millal ja kuhu ma selle segu pistma pean. Eks pärast maitstes selgu, kuidas välja tuli.

Kurgid said purki sektoritena. Suurena nad poleks lihtsalt kuidagi purkidesse mahtunud. Purke sai kokku 16 700ml-st, 1 liitrine ja üks 1,5 liitrine. Täna õhtul peaks jälle kurke korjama minema. Usun, et sealt tuleb jälle paar kilo, kui mitte rohkem. Järgmine ports on broneeritud boršipõhja tegemiseks. Oleks vaid Margus homme ka nii hea unega, kui täna, siis saaks need ka lõpuks ära teha (pean siis ainult keldrisse tühjade purkide jahile minema).


Üks kuu Margust (223/365)

Lisaks väga tähtsale 1. septembrile, oli meil eile teinegi tähtpäev. Margus sai ühe kuuseks. Ma ei ole väga suur mini-sünnipäevade pidaja, aga väikse koogi tegime pereringis ikka. Lisaks koogi söömisele üritan sellel päeval iga kuu tagasi mõelda möödunud kuule ja olulisemad asjad üles märkida. Teiste laste kohta on ka mingi ajani (Marekul pikemalt, Marelil veidi lühemat aega) niimoodi üles saanud märkida arengu kohta asju. Üritan seekord ka vähemalt 3. eluaastani samamoodi teha (esimene aasta igakuiselt, hiljem juba veidi harvem).

Margus 3 päevaselt 

Margus 1 kuuselt 
Kuna mulle väga ei istu see "aga minu laps juba selles vanuses" võrdlemine, siis ei hakka mingeid punkte ette võtma, et mida ta peaks või ei peaks oskama. Eriti ühe kuuse lapse puhul, kes ei peagi midagi oskama peale söömise, kakamise ja magamise. Aga midagi ikka oskab ta veel lisaks ka.


Üks asi, mis Margusel ülihästi välja tuleb, on häälitsemine. Igasugune mõmisemine, häälega hingamine, urisemine jne on tema igapäevane (kui mitte öelda non-stop) tegevus. Magab ta häälega (mina ise magan ka, seega julgege te öelda, et ta norskab!), vaatab ringi mõmisedes, punnitab ägisedes jne. Ta lihtsalt ei oskagi väga vait olla (ei tea, kas see on minusse?!?!).

Pead ta veel tõsta väga ei jõua. Kui süles on või kõhul, siis tuleb paremini see välja, aga tugevalt ja kõrgele ei tõuse pea veel mitte. Aga küll see oskus ka järgmisel kuul tuleb ;)

Naeratada Margus ka eriti ei taha. Mõtlen siis teadliku naeratamist, mitte läbi une (seda harrastab ta päris tihti). Mõned üksikud korrad oleme temalt naeratuse välja pressinud ka ärkvel olekul. Paar korda on seda minu jutu peale juhtunud ja korra-kaks on Marelile naeratatud. Loodan, et lähipäevil hakkab neid muigeid veidi enam ka tulema.

Käsi oskab ta väga hästi rusikasse suruda. Pidevalt on rusikad püsti. Kuna nägu on tal kogu aeg tõsine või isegi kortsus kulmuga, siis väike poksija siit vist tulemas ole :D Aga kui käed parasjagu rusikas pole, siis on näpud kärmed lutitööd asendama. Üritan siis ikka sõrmi suust ära võtta ja lutt ette lükata. Lutist on hiljem kergem lahti saada kui sõrmede lutsutamise kombest.


Häälele reageerib Margus väga hästi. Teen ühe mänguasjaga vahel katset. Lisaks reageerib väga hästi ka laste häälele. Lapsed mõjuvad üldse talle väga hästi. Nendele fikseerub pilk ka tunduvalt pikemalt kui minu või Priidu peale. Mäletan seda teiste laste beebiajast ka, et teised lapsed on hulga huvitavamad, kui täiskasvanud.


Rohkem oskusi hetkel omandatud pole, aga ega unede vahel väga aega arenemiseks pole, kui pidevalt uni peale tikub ja ärkvel oleku ajast pool tuleb tissi otsas veeta. Küll jõuab järgmisel kuul edasi areneda.

Pildi mõtte autor Mareli, teostaja Maris

Selle kuu lemmik hetk oligi vist see, kui Margus esimest korda mulle naeratas. Täitsa kummaline, kuidas üks hetk paneb terveks päevaks särama :) Kõige kehvem aeg on vist praegu. Nimelt suutis haigusepisik Margusele sisse pugeda. Eks eile aktusel püüdis mõne kinni või sai auto ja maja vahelt liikudes veidi külma. Õnneks midagi väga hullu veel ei ole - väike palavik ja nohisemine ninas, aga pean oma inhalaatori töövalmis juba panema. Sügisel saab see nagunii vatti nii Marguse, Mareli kui Mareku tervendamisel (ega haigustest pääse nagunii).


Lauamängud - Tark mees taskus ja Kelleks tahad saada? (222/365)

Mõned päevad tagasi jagasin FB-s pilti ühest toredast pakist, mis mind postkastis ootas. Sain ettepaneku katsetada lastega mõnda lauamängu. Kuna meile sellised mängud lähevad väga peale, siis olin väga rõõmus sellise ettepaneku üle.



Avasin pakid ema juures olles. Lasteaednikutest (mu ema ja ja õde on ka lasteaednikud) konsiilium hindas mängud koheselt väga heaks. Kuigi keegi meist polnud veel mängu reegleid lugenudki, hakkas mõte kohe jooksma, kuidas saab neid laste arendamisel kasutada. Lubasin siis neile  katsetada neid anda, sest ma ise ju hetkel tööl ei käi.

Koju minnes (ja terve tee koju) küsis Marek mu käest korduvalt, millal me mänge katsetame hakkame. Kuna Margus oli paras jonnipunn, siis mina pidin sel õhtul mängimisest kõrvale jääma. Aga lubasin neil Mareliga julgelt mänge ise uurima hakata.

Esimesena võeti käiku mäng "Kelleks tahad saada?", mis on mõeldud 4+ vanusele. Esimese variandina mängisid nad seda niisama memoriinina (mis on ka üks variantidest, mida mängu õpetused pakuvad). Järgmisel päeval katsetasime teisi variante, kuidas seda mängu mängida. Üks on selline, et laps valib kaardi ja teised küsivad küsimusi, et ära arvata, mis ametiga on tegu. Sellega sai meile päris kõvasti nalja ja minu jaoks väga üllatavalt oskasid lapsed oma küsimusi suunata, et jõuda ameti nimetuseni (raskemate ametite korral andsin ikka suunavaid vihjeid ka).


Kolmas variant, kuidas seda mängida on musta põrsa põhimõttel. Aga põrsa asemel on mängus laiskvorst. Marekule meeldis see laiskvorst kohe eriti (ju tundis sarnasusi endaga :D ). Seda mängisime ikka mitmeid ja mitmeid kordi. Kuni lõpuks öö kätte tuli ja magama nad ajasin.


Neljas variant mängimiseks on Sõnamäng. Selles on vajalik lapsel lugemis- ja kirjutamisoskus. Mängukäik on selline, et laps mõtleb sõna, valib vajalikud kaardid pakist ja seab need tagurpidi enda ette nii, et see sõna moodustust nendeks. Teised hakkavad tähti pakkuma, mis sõnas olla võiks. Kuna meil Mareli veel väga tähti ei tea, siis mängisime seda Marekuga kahekesi. Mulle meeldis see variant väga!

Teised kaks mängu (Tark mees taskus ja Tark mees taskus 2) on tegelikult üks ja sama mäng. Lihtsalt teise mänguna on juurde tehtud kategooriaid. Mängu põhimõte on pakkuda mingist valdkonnast ettenähtud algustähega sõnu. Seda saab realiseerida mitmel erineval viisil. Meie mängisime nii, et hunnikust võtsime kaarte. Ühel pool kaarti on valdkond ja teisel täht. Hunnikust üks kaart kõrvale ümber keerates on näha täht ja valdkond. Siis pidigi ütlema nähtava teemaga seotud sõna, mis algab nähtava algustähega. Näiteks üks valdkond on poiste nimed ja kui seal on täht A, siis kes esimesena pakub A-ga algava nime, saab punkti.

Esimestel kordadel ei tahtnud sõnad kohe kuidagi tulla. Endalgi läks aega, et midagi välja pakkuda. Aga mida rohkem mängisime, seda kiiremini hakkas sõnu tulema. Isegi Marelil, kuigi ta veel tähti eriti ei tunne. Aga selle eest on ta häälimisoskus väga hea ja selles mängus ongi see oskus tunduvalt olulisem (ja seda oskust saab selle mänguga ideaalselt edasi arendada).

Kuna mäng on mõeldud 7+ vanusele, siis paljud valdkonnad olid sellised, mida me panime kõrvale. Lapsed lihtsalt ei tea nendest teemadest suurt midagi. Aga need kategooriad jäävad mängimiseks siis, kui suured omavahel mängivad või lapsed suuremad.

Kui me lastega arutasime, et kumb mäng rohkem meeldib, siis üksmeelset hinnangut anda ei saagi. Marekule meeldis rohkem Tark mees taskus. Ta tahab seda igal vabal hetkel mängida. Ehk meeldiski see rohkem sellepärast, et seda saan ma temaga mängida siis, kui söödan Margust, kussutan teda magama või jalutan õues vankriga. Mulle endale meeldis rohkem Kelleks tahad saada?.

Lõpetuseks võib öelda, et mõlemad mängud on väga lahedad ja kes vähegi lauamänge armastab mängida, ei pea nendes pettuma. Lisaboonus mängudel on see, et mõlemas mängus on variante, mida saab ka ilma laua olemasoluta mängida (näiteks autos, õues jalutades jne) Ja et keegi teine saaks ka neid mänge katsetada, teen ühe loosimise ka. Loosimises osalemiseks vajuta SIIA.


1. september (221/365)

Täna oli Marekul esimene koolipäev. Oli küll lühike teine, aga selle eest pidulik. Marek alustab kooliteed Retla-Kabala koolis. Klassi läheb 6 last, kuid õppetöö toimub liitklassis, kus teiseks klassiks on 5.klass. Kõik tunnid neil koos ei ole. Näiteks homme on päev, kus pole ühtegi ühist tundi.

 Peale aktust oli klassijuhataja tund, kus sain igasugu uut infot. Koolilapse vanemana olen alles ülimalt roheline, nii et üritasin kõikvõimaliku info kahe kõrva vahele kinni püüda. Veidi raskusi sellega oli, sest terve aktuse üle elanud Mareli oli juba ülimalt väsinud jutu kuulamisest ja loendas iga natukese aja tagant mulle kõrva, mitu korda ta juba haigutanud on.


Margusega tegeles õnneks Priit. Kui aktuse ajal Margus lihtsalt mõmises ja ümises taustaks, siis klassijuhataja tunni ajal tuli veidi kõvemaid toone ka juba. Aga Priit sai väga hästi temaga hakkama ja ma sain enamasti klassijuhataja jutule keskenduda.


Peale tundi läks Marek Türile koolirahu üritusele koos koolilastega. Meie ülejäänud läksime koju ja ma hakkasin koolipäevikut täitma ja kotti korda panema homseks. Nagu ise läheks kooli. Panin õhinaga õpikuid kokku ja mõtlesin, et ma olen paras kanaema ikka. Oleks ju võinud lapsel endal asjad panna enda käe järgi, aga kus sa sellega. Aga las ma nüüd selle nädala poputan. Küll on aega lasta tal endal ka harjuda koolieluga :D