4. liikumisnädal (246/365)

Järjekordne nädal on mööda saanud. See kord oli nädal teistest erinev, sest haigused möllasid kodus. See tingis võistlusele uute erandite välja mõtlemise, sest haiget last välja trenni tegema ei aja. Aga ma arvan, et saime selle olukorra hästi lahendatud.

Kuna Mareli oli haige, siis tema pidi kõndimise asemel oma raha välja teenimiseks kodus tööd tegema ilusti. Sellega sai ta hästi hakkama. Sellele lisaks sai ta siiski ka 4 km kõnnitud ka. Edaspidi mõtlesin teha nii, et haiguse päeval läheb vaikivalt Marelil 2, Marekul 3 punkti kirja.  Aga üle eesmärgi minevad punktid haigusenädalal lisaraha  ei too.  Nii ei ole haige laps olukorras, kus ta tervise tõttu raha ei saa ja samas ei saa oma haigust ka ära kasutada.

Marek oli sel nädalal meist kõige tublim. Olenemata sellest, et kolm päeva, kus minul tervis väga kehv oli, tuli ka temal väga nadid päevad (ei taha väga õue minna, kui kõik toas istuvad). Sellest hoolimata sai ta kokku 24 km läbitud.

Mina oli kuni neljapäeva õhtuni kindel, et sel nädalal ma oma eesmärki täis ei saa. Neljapäeva õhtuks oli läbitud alla poole kilomeetritest ja teadsin, et reede õhtul olen kodust ära ja laupäev on alati selline lebo päev, kus väga palju kõndima ei satu. Kui seda võistlust poleks, siis ilmselt ei olekski saanud oma kilomeetreid täis. Aga kuidas ma siis jään lapsele alla? Tegin ikka oma punktid täis ilusti :)

Eile õhtul oli tegelikult ka veel väga ebatõenäoline, et saan tehtud ikka 30 km täis. Aga kuna Margusel nagunii olid gaasivalud peal, siis läksin jalutama temaga. Jalutasime siis nii kaua, et mina oma punktid ära teeks ja tema rahulikku und nautida saaks. Lõpuks oli küll õues juba väga jahe ja päike oli ammu loojunud, aga tehtud sain!

Olgugi, et võistlemine ei pruugi olla alati parim viis trenni utsitamiseks, siis hetkel töötab see väga hästi. Just see, et ei võistelda niivõrd teiste, vaid iseendaga. Iseenda laiskusega :)


No comments:

Post a Comment