Esimene koolinädal (227/365)

Esimene koolinädal on möödunud. Marekul, mitte mul. Pean seda endale pidevalt meelde tuletama. Kooli läks ikka laps, aga olevat ju ütlemine, et lapse kooli minnes hakkab ka vanematel uuesti koolitee otsast pihta.

Oma eufooriast esmakordsel koti pakkimisel kirjutasin juba varasemalt, aga ega ka teisel päeval ei tahtnud ma Marekut väga löögile lasta. Täna jagasin talle juba väheke õpetussõnu, et kuidas oleks targem kotti kokku panna, kui hakkab järgmiseks päevaks asju kokku panema. Natuke vajab ta veel "trenni" selle koha pealt, aga seni saangi mina veel enda koolieufooriat välja elada.

Õpikud-töövihikud said ka lõpuks paberi peale. Ma koguaeg unustasin osta jõupaberit poest. Täna andis lõpuks ema mulle ühe tapeedirulli paberi panemiseks. Saigi tunduvalt ilusam välimus  raamatutele, kui pruun paber (nüüd on õpikutel ilus kollane paber, kui sinisega tähed ja mingid tegelased peal).

Suurest paanikast, kuidas ikka mu "ta kindlasti unustab miskit kuhugi maha ja äkki ta eksib koolis ära" koolilaps hakkama saab, olen ma üle saanud. Minu õnneks on Marekul nii hea klassijuhataja, kes ei lase tal kuhugi ära kaduda ega midagi laiali jätta. Eks see suve tuulepäine suhtumine hakkab ka vaikselt mingi hetk ära kaduma ja siis saab ta ise ka oma asjad koos hoitud.

Sel nädalal saime ka kaks korda juba jala koolist koju tulla. Oleks ka kolm päeva tulnud, aga Margus lõi mul ajagraafiku sassi oma ühe pika unega ja seega ei jõudnud ma jala enam õigeks ajaks vastu minna. Ega lapsed kurvad ka polnud, et ühel päeval autoga vastas käisin. Järgmine nädal teeme bussinädala ja vaatame kuidas see välja kukub.

Ahjaa, peaks vist lapse emotsioonidest ka kirjutama. Marek väga palju ei ohheta ega ahheta kooli teemadel. Ta lihtsalt pole seda tüüpi. Eks ikka iga päev koju tulles suuremad asjad räägib ära, aga pärast inglise keele tundi oli küll ta eriti uhke olemisega, kui mõningaid väljendeid oskas mulle inglise keeles öelda ja nimesid luges ka täht haaval ette ingliskeelse hääldusega. Arvas, et nüüd võib Inglismaale küll minna, sest tähestiku hääldus tuleb päris hästi välja ja sellest pidavat piisama. Rääkisin ta ümber, et ta ikka natuke sõnu õpiks enne, kui välismaale hakkab lendama.

Seega on koolialgus läinud tunduvalt lihtsamalt kui kartsin. Kõik mu hirmud olid asjata ja üks kõige suurem hirm oli see kõikse tühisem. Eks tagant järgi mõeldes olidki mu hirmud üle paisutatud ja pean lihtsalt leppima, et mul on kodus juba suur koolilaps, kes saab enamasti ise hakkama (või on täiesti osav ka abi palumises, kui vaja), mitte enam väike lasteaialaps...


No comments:

Post a Comment