Mareli DIY nurgake (288/365)

Marelile meeldib hirmsasti meisterdada. Igal vabal momendil võib ta leida lõikamast, liimimast, teipimast, joonistamast, värvimast, voltimast või kes veel teab mida tegemast. Ühesõnaga ta armastab kõike, mis puudutab käelisi tegevusi.

Üks põhiline asi, mida ta teeb, on teistele kingitused. Ta teeb neid nii suure entusiasmiga, et vahel hakkab lausa kahju. Just seepärast, et ta teeb neid asju nii palju, et neid pole enam kuhugi panna. Kuna ma olen talle mitmel korral viisakalt üritanud seletada, et mul pole neid kuhugi panna, siis ta leidis uue väljundi. Ta teeb asju oma lasteaiakaaslastele.

Kui ma ühe korra küsisin, et miks ta neid "kingitusi" kogu aeg teeb, siis ta ütles, et talle meeldibki kõige rohkem teistele kinke teha. Nii armas ju :) Kuigi paljude silmis võivad tema meisterdused tunduda vahel mitte kõige väärtuslikemana, siis te ei kujuta ette seda kurbust, kui mõni tema mask, nukk või karbike on kaduma läinud. Ikkagi enda kättega meisterdatud asjad ju.

Üks päev tegi Mareli meile nukuteatrit. Meisterdas endale nukud ja teatrilava ka. Ja oh seda fantaasiarikast etendust, mis sealt teatrist tuli :)


Lisaks teatrilavale kuuluvad viimase aja meisterduste hulka ilmaennustajad (lehekimbud, mis näitavad kust poolt tuul on), karbike mulle, kaelakee mulle, mitu printsessi krooni ja mis kõige olulisem - kaart igale tähtsamale lasteaia sõbrale :)


Uus mähkmeleid (287/365)

See, et Eestis on mähkmed rohkem kui kallid (v.a kui mõnikord harva väga hea soodukas on), ei ole vist eriline uudis. Kuna mul ei ole eriti välismaal töötavaid tuttavaid, keda sooviks tüüdata oma igakuiste palvetega mähkmete importimise teemal, siis otsisin alternatiivi Eestist kallilt mähkmete ostmisele.

Leidsin sellised huvitavad mähkmed nagu Magics premium mähkmed. Väidetavalt pidid nad olema eriti õhukesed, väga mugavad ja üliimavad. Hind oli enamvähem sama, nagu Soomest soodukaga Libero mähkmeid tuua, seega võtsin prooviks mõned pakid. Kuna nende mähkmete hind oli nii soodne tavahinnana, siis mu lootused väga kõrged polnud, aga no proovida ju ikka võib.

Võtsin nr3 suuruse, sest koju ettevarutud Liberod olid kõik nr4 suuruses. Ma ikka olin arvestanud Mareku kaalukasvuga ja ei osanud ette aimata, et Margus veidi tagasihoidlikum on kaalu koha pealt.

Esimene emotsioon pakki avades oli hämming. No tõesti õhukesed mähkmed. Mis mulle nende juures meeldib on see, et nad pole mitte ainult pakist võttes õhukesed, vaid nad ei lähe ka kasutatuna selliseks pommiks all, nagu enamus teisi mähkmeid. Hommikuti võtan täiesti tavamõõdus mähkme alt ära. Väga hästi tuleb see täis mähkme suuruse erinevus sellest välja, et mähkmekott ei saa nii kiiresti täis kui varem.

Imavus on ka väga hea. Kuigi Margusel oli siin peale rotavaktsiini pikalt kõht lahti, siis läbi lasi mähe vaid loetud korrad. Ja seda ka ainult siis, kui mähe oli juba piisavalt täis ja ei mahutanud enam ära.

Mugavuse koha pealt ei oska ma kommenteerida, sest see, kellel need jalas on, ei oska ju rääkida. Aga alla panemine tahtis küll veidi harjutamist. Nende ülaosa, mis ümber kõhu jääb, on veidike laiemalt. Seega peab veidi paremini sättima, et mähe lekkimiskindlalt alla saaks.

Hetkel neid juurde pole plaanis osta, sest ilmselt saan nüüd juba nr4 liberod ka kasutusele võtta. Neid on mul varutud päris paras ports. Aga kui need otsa saavad, siis ilmselt hakkangi Magics mähkmeid hoopiski kasutama :)


Viska prügi ilusasse prügikotti (286/365)

Kui te mõtlete ühele prügikotile, siis tuleb ilmselt enamustele silme ette must/roheline/sinine kilekott, millel heal juhul on sangad ka, et hea oleks prügi välja viia. No enam mina nii ei mõtle, sest ma leidsin puhtjuhuslikult eriti ägedad prügikotid. Lausa nii lahedad, et prügikoti vahetamine muutus sada korda toredamaks ülesandeks :)

Kuna meil olid prügikotid otsas juba pikemat aega ja mul täna lõpuks tuli poes meelde, et ma pidin neid ostma, siis hakkasin vaatama, mis pakutakse. Ikka olid tavalised mustad, tavalised rohelised, sangadega mustad jne. Ja siis seal kõrval olid oranžid. No natuke särtsu kööki tuleb vaid kasuks (oranž pidi muideks söögiisu tõstma). Võtsin siis need.

Koju minnes pidin kohe ühe prügikasti ära panema, sest see ootas seal tühjana. Ja kui ma selle koti lahti tegin, siis üllatus missugune. Seal oli ilus tekstike peal ja puha. Nii armas kott minu meelest. sangad ka küljes ja ei tundu kõige õhemat sorti olema ka.

Nii et kellel prügikotte vaja, siis minge ostke Maximast. Kahjuks pakendit ma ei oska enam kirjeldada. See läks esimese raksuga kohe pliidi alla. Aga vaevalt seal mõni teine oranži värvi variant müügis ole.




ID kaarte tegemas (285/365)

Pildid Id-kaartide tegemiseks sai tehtud juba sada aastat tagasi, aga tegemiseni polnud ma ikka veel jõudnud. Põhiline põhjus selleks oli see, et Paidesse oleme sattunud viimasel ajal enamasti reedeti ja siis on asutus, kus Id-kaarti teha, kinni.

Hakkasin ükspäev uurima, et kuidas ma saaks posti teel kõik neli Id-kaarti ära teha. Muidu võiks ju veel edasi lükata ja oodata head päeva, kui "suurde linna" asja jälle on, aga minu enda kaart hakkas kohe kehtivust kaotama.

Tegelikult on tore, et nüüd saab ka e-posti või tavaposti teel neid taotlusi teha. Kes ikka vähegi viitsib mässata, saab ilusti asja tehtud ja ei pea kuskil asutuses järjekorras passima.

Selleks, et postiga saata, tuleks veidi koopiaid dokumentidest teha, printida välja avaldused ja siis need ära täita. Pilte on ka vaja. Laadisin endale selle avalduse juba alla ja pidin hakkama välja printima, aga siis sai viitsimine otsa. Ma ei leidnud üht juhet üles, mida printeri ühendamiseks vaja ja siis viskasin mõtte nurka. Otsustasin ikka kohapeal ära käia.

Täna käisin siis ära Paide esinduses. Minu õnneks polnud ühtki inimest seal midagi taotlemas või kätte saamas. Me Margusega saime lausa valida, millise tädi jutule lähme. Margus ärkas isegi sellise tähtsa momendi puhul üles. Ikkagi tema esimese ID kaardi tegemine.

Minu pilt neile millegi pärast ei kõlvanud (no jah, juuksevärv on ju hetkel absoluutselt teine) ja saadeti uut pilti tegema putkasse. Margus ootas ilusti ja jonnima ei hakanud. Tegelikult hakkas tal söögiaeg peale tulema ja ma palusin jumalat, et ta seal kõva häälega kriiskama ei hakkaks (ja kui oleks hakanud, siis oleks viisakalt ta ära söötnud).

Nii kaua, kuni see viisakas tädi pabereid tegi, suutis Margus kõva häälega maad ja ilmad kokku laliseda, tädile laua peale puristada oma tatti ja üldse ila igale poole mujale poetada. Tädi andis selle peale mulle salvräti ainult ja naeratas. Üldse ta naeratas iga asja peale (no täitsa imelik ühe eestlase kohta eks :D)  ja oli üliviisakas kogu aeg (see ka paljudele tuttav omadus pole). Üks hetk, kui Margus seletamisega väga hoogu läks, siis tädi soovitas veidi kõndida. Et lapsel huvitavam oleks.

Lõpuks saime ikka kõik neli avaldust ilusti tehtud. Mina sain kõvasti allkirju panna ja veidi raha loovutada nende eest. Õnneks laste ID kaardid on tunduvalt odavamad ja päris vaeseks mind ei tehtud. Nüüd peame ootama veel toredad 30 päeva ja siis saame uued dokumendid kätte.


Üks seadus ja pokaal veini (284/365)

Kui uudistes käis läbi uudis, et Toompea kohvikus saab alkoholi osta, siis mul jäi suu lahti. Tegelikult ka. Mille jaoks? Kelle jaoks? Vaevalt, et külalised on sinna läinud selleks, et mööda minnes pokaal veini ära juua. Täiesti arusaamatu asi.

Ma lihtsalt ei saa ma aru, miks peaks sellises kohas üldse müüdama alkoholi. Enamus inimesi (kui nad ikka kohale tulevad) käivad seal tööl. Teevad tööd, kus peaks kaine mõistus olema igati kohal (nii joobe kui muus mõttes). Teevad tööd, kus nad otsustavad meid kõiki puudutavate asjade üle. 

Olgu, kui jätame kõrvale ka selle, mis tööd nad teevad ja et neist pooled käivad seal kui kuuvarjutus, siis ma ikkagi ei saa aru. Miks peab müüma alkoholi kellelegi, kes on tööl? Kas joobes peaga (ka purk õlu tööajal on üleliia!) on siis õige tööl olla? See oleks sama hea, et mina töö juurde võtaks pudeli kaasa. Et no kui närv hakkab krussi tõmbama või nii. Halloo?!?! 

Lisaks peaks olema Toompea küll üks koht, mis võiks olla alkoholivaba ala. Proovime ju vähendada alkoholi tarbimist Eestis või ei?! Üldse, riigikogu liikmed peaks olema need ülitublid ja usinad töölised, kes on meile eeskujuks (paus, ma nüüd naeran natuke enda sõnade üle), aga reaalne seis on hoopiski teine. 

Ja ikkagi jõuame tagasi korraks riigikogu liikmete töö juurde. Selle maja inimeste tööks on seaduste vastuvõtmine. Isegi kui nad sealt kohvikust  oluliste seaduste arutamisel midagi kangemat kui mahl ei osta, siis miks see peaks üldse olema võimalik?! 

Ja kui ma juba poliitika teemal sõna võtsin, siis panen ühe teise asja veel kirja, mis minu jaoks arusaamatu on. Miks need 101 liiget peaaegu kunagi kohal ei käi? Kuidas nad üldse võivad nii palju puududa või kas üldse ongi midagi, mis nende puudumisi piiraks?

Kas kuskilt saab vaadata, kui palju keegi liikmetest kohal on käinud istungitel? Mõtlesin, et peaks enne uusi valimisi tegema kogu valitsemise aja vaatluse, et mis erakonna liikmed protsentuaalselt kõige rohkem kohal on käinud ja neid valima. Siis vähemalt on saal täis, mis sellest, et head midagi sealt väga ei tule. 

Nii, nüüd mu poliitika piir sai täis ühe päeva kohta. Postitan ruttu ära, sest muidu ma kirjutan veel korra siia, et ma ikkagi ei saa aru, kes üldse nii lollile ideele tuli, et toompeal alkoholi müüa?


Läks lahti :( (283/365)

Uh, ma nii lootsin, et seekord ma pääsen seekord sellest meeletust juuste väljalangemisest. Mareku ajast väga jube kogemus, kus üks hetk oli isegi mõte end kiilaks ajada. Juuksed olid juba nii hõredad, et tundus, et näeksin nii vähe normaalsem välja. Õnneks nii kaugele ikka ei jõudnud ja lihtsalt lõikasin juuksed suhteliselt lühikeseks (olid küll õlgadeni, aga sel hetkel polnud mul kunagi nii lühikesed juuksed olnud. Titeiga hetkel ei arvesta, eks).

Pärast Marelit langes ka veidi juukseid välja, aga seda normi piires. Teatud aeg peale rasedust ongi normaalne, et langeb veidi rohkem neid juukseid välja, aga kuskil on sel normaalsusel piir ka. Seekord seda piiri õnneks ei ületanud.

Praegu polnud erilist juuksekadu märgata olnud, aga täna hommikul peale duši all käimist, tuli salkudena juukseid peast :( Kohe nii, et juba mõtlesin juuksuri aega välja otsima hakata ja varakult kohe lühem soeng teha. Siis peanahal veidi vähem raskust ja ehk ei langeta kõiki mu kiharaid välja :( Ma küll ei tea, kas sellest reaalselt kasu ka oleks.

Aga juuksuri tuleks minna küll. Nüüd tuleb ainult välja mõelda, et mis lõikust/värvi võiks praegu katsetada. Ma hirmsasti tahaks midagi poisipea lõikuse moodi asja katsetada. Mitte päris lühikeseks, aga midagi sellist kuklani. Siiani pole ma seda julgenud teha, ilmselt ei julge nüüd ka, aga kunagi tahaks ikkagi ära proovida. Tukka hetkel ette ei taha. Kuigi mulle meeldib, kui mul tukk ees on, siis ma hetkel olen liiga mugav tuka jaoks.

Värvist rääkides, siis ma enam ei teagi midagi valida. Hetkel on mu pea eriliselt jube. Isegi mu isa küsis juba, et mis värvi mu peaks nüüd olema :D Juuksed tahaks värvi saada peale, aga ma ei suuda enam otsustada, kas tumedamaks või heledamaks tagasi. Mingi otsustusvõimetu periood vist peal.

Võib olla varsti "veab" ja tulebki kiilaks ajada. Siis kaob vähemalt värvi probleem ära :D Võtame asja ikka positiivselt, eks ;)



Järjekordne lahing närilistega (282/365)

Üks märk, mis sügise tulekut juba varakult ennustab on hiirte tuppa trügimine. Võitle nendega mis tahes rohuga (loe mürgiga), aga igal sügisel on ikka üks ja sama jant. Priit paar päeva tagasi ütles, et enam kahest lõksust, mida ta sõdimiseks kasutab, ei aita. Tuleb juurde muretseda, sest igapäevasest lõksude tühjendamisest ei ole erilist tolku. Ikka nad, kurjamid, jalutavad mööda maja nagu kuningad.

Enne mind ei ajanud nad väga närvi. No jah, ikka nõme oli, kui mõni magamistoa kapi all krõbistas või köögis ringi jooksis. Aga üritasin neid mitte tähele panna ja võitluse Priidu õlgadele jätta. Nüüd aga viskas mul üle. Nimelt suutsid nad miskit olulist nahka panna. 

Mul kadus Marguse lutt paar päeva tagasi ära. Kiire oli ja ei hakanud taga otsima. Võtsin teise lihtsalt kasutusele. Hiljem vaatasin küll, et kuhu see kaduda võis, aga ei jäänud kuskilt silma. Täna Mareku terav silm leidis selle siiski voodi alt üles. Aga üles leidmisest pole kasu, sest lutt on kasutuskõlbmatu. 

Mõni hiirepoiss on vist valesti aru saanud luti kasutusest ja oli väheke oma hambaid teritanud meie luti peal. Halloo!?!? Nüüd  ma lähen ise poodi lõkse ja mürki ostma! Olgu viimne kui näriline siit elamisest kadunud. 


Postituste sarjad (281/365)


Kuna eelmisel nädalal kirja pandud postitus minu päeva tegemistest kujunes üllatavalt populaarseks, siis mõtlesin, et ehk peaks hakkama tegema tihedamini sellist päeva tegemisi kajastavat postitust. No nii nagu paljud teevad toidupostitust.

Seega mõtlesin teie käest küsida, et mis te arvate? Kas sellisel teemal postituste sarja on mõtet teha või oleks mõni teine teema, millest tahaksite iganädalaselt kindlal päeval lugeda? Muude postituste sagedust see ei mõjutaks nagunii, aga siis mul oleks nagu väike motivaator ühel kindlal päeval siia ikka natuke oma ninakest jälle pista, kui vähe kiirem aeg (nagu eelmise nädalalõpp) peaks olema.

Ja kui juba arvamust avaldama hakkate (loodan vähemalt, et seda teete :D), siis võite kõike muud ka kommenteerida blogi kohta, mida muuta võiks või mis just hästi on :)

liikumisnädal vol 8 (280/365)

Üle pika aja on aega, mida saab ka blogi jaoks jagada. Eelmine nädal oli kõike muud, kui tore. Seega ei olnud ka meie liikumise mõttes asi eriti roosiline.

Pikka juttu seekord ajada pole. Reaalselt täis on kilomeetreid ei kõndinud keegi meist. Kolmapäev oli viimane kõndimise päev. Selle päeva õhtuks oli Marelil kõnnitud 7km, Marekul tehtud 14km ja minul 17km. Ja sellega see nädal lõppeski.

Edasi jätkus nädal nii, et mina olin enamvähem kogu ärkvel oleku aja neljapäeval ja reedel autoroolis, Mareli oli ära saadetud vanaema juurde ja Marek istus Priiduga koos haiglas. Nii et kõndimiseks polnud reaalselt võimalustki.

Laupäev oleks olnud see päästmise päev, aga kuna me saime Tartust haigalast minema alles poole kümne ajal õhtul, siis olin suhteliselt väsinud ja ütlen ausalt, et ei viitsinud minna kõndima.

Järgmisel kahel nädalal on nüüd Marekul vaba elu. Tema ennast pingutada ei tohi operatsiooni pärast. Ütlen siinkohal ära, et operatsiooni põhjustel ma ei kirjuta, liiga isiklik teema juba (ei olnud tema kaaluga seotud). Ise aga üritan see nädal ikka tublim olla, sest kaalule ei meeldinud selline nädal kohe üldse ja täna hommikul oleks võinud selle kaalunumbri peale maha minestada :(

PS! Kuna meil on kokkulepe, et haigusepäeva eest saab 2 punki kirja, siis arvuliselt sai Marek ikkagi oma punktid täis ja seega on tal õigus taskurahale selle nädala eest.


Peaaegu kolmekuused (279/365)

Kui juba piltide peale sattusin, siis jälle üks võrdlus. Pilte vaadates on jätkuvalt võimalik panna näoilmete järgi kokku pildid, kus väga aru ei saa, kes on kes. Aga nüüd juba muu keha kuju on erinev ja enam ära petta ei saa. Nüüd saate aru, miks minu meelest on mul väga sale beebi kodus praegu :)

Kuigi Margus veel päris kolmekuune pole, siis valisin pildid enamvähem ühest vanusest. Seega said peaaegu kolmekuuste pildid valitud.

Peaaegu kolmekuune Margus
Peaaegu kolmekuune Mareli 

Peaaegu kolmekuune Marek 


Nostalgiareis minevikku piltide näol (278/365)

Hakkasin täna pilte kõvaketta peale ümber kopeerima ja vaatasin mööda minnes vanu pilte. Tuli meelde, et lubasin kunagi näidata ka endast pilte, mis olid enne seda blogi. Nüüd nad siin ongi :) 
2004
2005

2006

2007

2008

2009

2010

2011
Ja 2012 aasta pilti ja edasi, saate vaadata juba SIIT.

Beebiring (277/365)

Marekuga ei saanud ma tema titeeas kuskil beebiringis käia. Kuigi tema kõige paremas beebiringi vanuses elasime me Türil, siis tema sotsiaalsuse (või selle puudumise) juures ei oleks ma parima tahtmise juures ka teda kuskil võõraste seltskonnas tantsima-laulma panna suutnud.

Mareliga veidi aega käisime. Sama inimese ringis, kelle juures ka Margusega nüüd käima hakkasin. Meeldis mulle tema laulude-tantsude valik siis ja meeldib ka nüüd. 

Käisime siis eile Margusega esimest korda beebiringis. Minu õnneks langesid une-söögiajad täpselt nii, et söögipaus oli kodus enne ära minekut ja autos magas suurema väsimuse ka välja enne, kui kohale jõudsime. 

Margus oli kõige noorem osavõtja täna. Sellest hoolimata püsis ta ilusti ärkvel ja ei jorisenud peaaegu üldse. Minu meelest väga hea saavutus kahekuuse kohta, sest ring kestis oma 35 minutit. Kaks laulu enne lõppu tegi korra kiuks-käuks, aga see oli tõesti korraks. 

Ilmselt pidas nii hästi vastu, sest tal oli hästi huvitav seal olla. Kogu aeg vaatas ringi ja uudistas ümberringi toimuvat. Laulu ja tantsu osa jättis ta minu kanda. Tema oli rohkem ilus aksessuaar mu süles :)  

Kui ring läbi sai, vajus Margus enamvähem kohe ka unne. Magas autos terve tee koju ja kodus ka veel edasi :) Ju siis väsitas see uudistamine ikka päris korralikult lapse ära. 

Purjus alaealine tee ääres? (276/365)

Sõidan mina rahulikult autoga ja näen kaugelt kedagi tee ääres. Lähemale jõudes vaatan, et jubedalt tuikub see inimene. Võtan juba varakult veidi tempo maha. Tee oli väga kitsas ja käänuline selle koha pealt ja ei ole eriti huvitatud, et mõni joodik auto ette maanduks.

Veelgi lähemale jõudes saan aru, et täiskasvanu see inimene kindlasti ei ole. Kuidagi liiga lühike ja kleenuke selleks. Jõudsin juba peas kiruda, et pagana nolgid. Joovad end täis ja siis tuiguvad siin tee ääres.

Kui vaikselt end mööda hiivasin sellest tuikuvast poisikesest sain aru, et tegu polnud üldse joobes isikuga. Laps oli ta küll, aga tema tuikumine ei tulnud alkoholi tarbimisest. Tegelikult oli tal nutikas käes ja ta mängis/surfas netis/ tegi midagi muud vägagi tähelepanu köitvat. Seega ei pannud ta ise arvatavasti tähelegi, et ta kõnnib nii, et vahepeal juba autotee peal.

Sõitsin inertsist edasi ja kirusin siis seal roolis. Paari minuti pärast alles koitis, et oleks võinud tegelikult korraks seisma jääda ja sõnad peale lugeda. Omaasi, kas minu manitsustest noorele poisihakatisele oleks midagi kahe kõrva vahele ka jäänud. Mõtlesin, et ehk tagasi tulles on veel tee ääres ja siis pean kinni. Kahjuks polnud, seega vähemalt elas ta kuskil läheduses ja väga kaugele tal sel viisil kõndida polnud vaja.

Mis siit kogemusest õppida? Esiteks endale märkus, et järgmine kord võiks ikka seisma jääda, kui midagi sellist tee ääres näen. Tulevikuks panin endale kõrva taha  ka teadmise, et kui kord Marek üksi  jala koju hakkab käima, siis saab ta söögi alla ja söögi peale juttu, et tee ääres kõndides ei mängita telefoniga!


MAM luti võitja (275/365)

Järjekordne loosimine on läbi saanud. Seekord ma olin natuke rangem, kui muidu loosimisel. Nimelt lugesin kõik kommentaarid uuesti üle. Kuna mul oli pildi juurde ära märgitud, et mis lutid loosimises osalevad, siis valimisse paningi need nimed, kus antud lutte sooviti. Kes soovisid pudelit, ketiga luti vms, jäid seekord kõrvale.

Loosimiseks kasutasin nagu ikka random valiku abi. Kui keegi mulle ütleks, kuidas kiirelt kõik nimed sinna lisada saaks, oleks jube tore, sest üks haaval nimesid kopeerida on paras tükk tegemist :) Aga tehtud ta sai ja nimi sai välja loositud.

otsisin võitja kommentaari ka välja ja see oli selline:

Sooviks Night Air komplekti enda kõhubeebile  kuna tütar mul väga armastas MAM lutte ja teised talle ei meeldinud, siis varsti saabuvale pojale on ka mu kindel esmaeelistus just selle firma lutid! 

Kuna sooviks oli Night Air lutt, aga loosimises osales MAM Night kui ka  MAM Air lutt, siis lasin lastel valida, kumma me uuele ilmakodanikule saadame :) Nad arvasid, et MAM Air lutid oleks väga tore saata edasi mõnele tublile lutisõbrale :)

Nii, et Kar In, võtan sinuga ise FAcebook´i vahendusel ühendust ja vaatame, kuidas see lutt kõige paremini sinuni jõuab :)

Mida sa teed seal kodus? (274/365)

Tihti peale on õhtul toas ringi vaadates tunne, et mida paganat ma päev otsa tegin, sest enamasti pole nagu väga näga, et ma üldse midagi koristanud, sättinud või kraaminud oleks. Njah, eks neid päevi ole ka, kus mitte midagi ei tee. Ja mitte midagi tegemise päeval on ikkagi nõudepesu, söögitegemine ja pesumasina täitmine kohustuslik. Ühesõnaga mõtlesin väikse ülevaate teha, milline mu üks tavaline päev välja võib näha. See on rohkem iseendale. Tõestamaks, et ma ikka nagu midagi teen, isegi kui see välja ei paista :D

Hommik. Äratus. Enne, kui Margus üles ärkab, panen pesumasina käima. Pesen hambad-näo. Peale seda haaran arvuti ja teen ühe tellimuse kinnituse ära, mida täna lubasin teha. Margus ärkab poole pealt üles, aga lõpetan kiiresti ära ja jonni veel ei tule. 

Järgneb Marguse aeg. Mähkmevahetus, riided seljast ja uued selga, söömine. Samal ajal saab telefoniga facebook´ile tiiru peale teha. Margus jääb voodi peale chillima, ma hakkan pesu kuivamast ära korjama. Teised lapsed ka hakkavad ärkama. 

Kui Priit tööle saadetud, panen Marguse kärru magama lootes, et tuleb pikem uni. Täna õnneks tuli. Saan tema une ajaga õuest niisked asjad tuppa tuua, kuivad asjad kappi ära panna, nõud ära pesta, lastele hommikusöögi ära teha, õhtuks kartulid valmis koorida, ise kõhu täis süüa, pesu masinast õue kuivama viia. Ja siis ärkab Margus. 

Margusega tuppa, tema söötmine, mähkmevahetus. Suuremad tahavad Margusega jutustada. Jätan nad siis jutustama ja lähen panen ise uue masinatäis pesu käima. Kiirelt vaatan ka korra veel arvutisse ja panen blogisse ühe postituse draftist üles. Siis lähen vestlen ka väheke lastega. 

Ega Marguse üleval oleku ajad on veel suhteliselt napid, seega saame juba jälle riidesse hakata panema ja vankriga õue. Kuna veel on mõned asjad teha, siis kõigutan veidike käru maja ees. Samal ajal viin biojäätmed (olgu, maakeeli solgiämber :D) välja. Sellest piisab, et Margus magab ja lükkan ta sujuvalt akna alla monitoriga. 

Tuppa minnes panen voodisse puhtad pesud ja hakkan lõunasööki tegema. Selle une ajal jõuan toas ära teha jällegi paljutki. Kuivad nõud saab koristatud, veidi veel hommikusest tekkinud nõusid jõuan ka pesta.  Vahepeal saab masin jälle töö lõpetada ja saan uue laari pesu kuivama panna. Ja muidugi lõunasöök saab kõige muu kõrvalt jooksvalt valmis ja kõhu saan ka jälle täis süüa. Natuke varajane sai see lõunasöök, aga pole hullu. Hommik oli ka varajane ja kõht urises vaikselt juba nagunii. 

Kuna Margus veel ärganud pole, siis panen uue täie pesu ka masinasse ja teen puhkepausi, et veidi netis ringi surfata ja siia poole päeva tegevused kirja panna. Muidu lihtsalt läheb meelest ära, mida ma teinud olen. Ahjaa, kell on alles 11.45.

***

Tavaliselt teine pool päevast on veidi lebom, vähemalt kodutööde koha pealt. Kui ükskord Margus ärkas (see juhtus päris tükk aega peale kella kahtteist), siis jätkus päev voodis lebotades. Alguses mängisin lastega, pärast jäin Margusega lõunaunne. Kui unest ärkasime, siis mängisime voodis edasi, kuni uue une ajani.

Kuna hirmsasti oli vaja poodi minna, siis sättisin mineku nii, et mööda minnes saaks Priidu ka koju tuua. Nii siis järgmise une veetsimegi autoga sõites ja poes käies.

Koju jõudes jäi Margus Priiduga hängima ja mina hakkasin süüa tegema. Samal ajal panin pesumasinast pesu ka kuivama. Õhtusöögi tegemisega töö mõttes sai päev läbi, sest õhtusel ajal Margus väga ei fänna minu ringi tuuseldamist ja arvab, et ma peaks terve õhtu temaga tegelema. Eks siis nii teemegi :)

Kui nüüd nii kokku lugeda, siis sai nagu miskit tehtud ja samas ei saanud ka, sest tegelikult tahtsin veel kõndima minna, aiamaad veidi kaevata ja vannitoa-wc ära koristada. Oh well, eks siis proovime need mõnel järgmisel päeval ära teha.

Kunagi Henry jagas oma blogis lahedat kodutööde jaotust, kus tal oli päevaliselt kirjas, mida mis päev tehtud peab saama. Peaks ka endale sellise asja välja kujundama. Siis ongi igal päeval omad tööd, mitte ei tee siis, kui aega parajasti on. Nagu me teame, siis aega enamasti lihtsalt polegi.

Lõpetuseks peaks vist ütlema, et kui ma nüüd ei teeks neid "ma pole eriti midagi teinud"  asju, siis seis oleks lõpus selline (ainult väiksema aru lastega ja koerad meil toas ei käi ):


Hommikune üllatus (273/365)

Laupäeva õhtul kammisin Mareli juukseid ja arutasime Priiduga, kui palju tal need kasvanud on. Me oleme juba ammu tahtnud tal veidi pikkust kohendada, aga Mareli ikka öelnud, et ta tahab pikki, Rapuntseli juukseid No olgu, ega mul eriti vahet pole, mis pikkuses ta juuksed on. Naersime veel, et jumal tänatud, et ta ise endale soengut ei harrasta teha, nagu väiksed lapsed ikka vahel.

Eile hommikul üles ärgates ja Marelile mööda minnes "tere hommikust" soovides vajus mul suu lahti. Üllataval kombel oli soeng absoluutselt teine, kui eelmisel õhtul juukseid kammides. Ja ma ei mõtle siin teistsugust patsi vms (sest ta oskab endale patsi ise teha küll), vaid konkreetselt lõikus oli teine.

Küsisin siis, et kes sulle soengut tegi, aga ta ei teadvat midagi. Uurisin, et kuidas siis üle öö tukk ette tekkis, aga jätkuvalt ei teadnud tema mitte midagi. Ise ta ei lõiganud enda arust ja muud tema ei oska öelda. No jah. Saatsin siis Priidu juurde ka, et näitaks missugune kena soeng tal nüüd on.

Tegelikult mina olen tahtnud talle tukka juba ennegi ette lõigata, aga ta pole tahtnud. Ju siis nüüd tuli tuka soov nii suur, et ei jaksanud oodata hommikuni, et issi selle talle ette lõikaks.

Meie õnneks oli ta käsi suhteliselt sirge ja ta ei lõiganud endale väga madalat tukka. Nii et väikse kohendamisega saab isegi sellest soengust veel asja. Siinkohal oleks vist hea ka ära mainida, et neil on lasteaias varsti pildistamine ka tulemas ja mingi eriliselt siilika tukaga oleks ju üliäge oleks olnud minna sinna, eks.

Mareli enda lõigatud tukaga

Liikumisnädal vol 7 (272/365)

Nädal jälle möödas ja aeg järjekordset kokkuvõtet teha. See nädal oli jällegi väga omanäoline. Võiks isegi öelda, et see viimase minuti paanika on nakkav ja seekord olin ma ise sellega hädas, aga kohe kõigest pikemalt.

Pühapäeval istusime kõik mugavalt oma tagumikke laiaks. Vaikselt mainisin lastele, et uus nädal ju algas meie võistluses. Ei liigutanud end keegi. Kaasa arvatud ma ise. Kohe oli selline täiesti "viskame jalad seinale ja oleme niisama lebos" olemine.

Esmaspäeva päästis ära see, et ma pidin lastele bussi vastu kõndima. Lastel ju ei vea, sest koolis/lasteaias peavad nad ju käima ja sellega käib kaasa bussiga sõit, mis omakorda toob kaasa vähemalt pool kilomeetrit päevas käimist. Kuigi meil oli alguses kokkulepe, et poolikuid kilomeetreid me ei loe, siis see nädal panin neile kirja, et kui näiteks esmaspäev ja teisipäev tulevad bussiga koju, aga ma olen viinud või vastupidi, siis läheb kahe päeva peale kilomeeter kirja. Mina sain mööda minnes ikka 5km kõnnitud.

Teisipäeval oli meil pidupäev. Meil polnud, aga käisime külas pidupäevalistel ja seega läks vaba aeg tähistamisele. Ei saanud keegi meil midagi kirja. Ma ei kurtnud, sest jätkuvalt oli peal mingi väsimus ja viitsimatus. Mainisin lastele õhtul, et mina see nädal enam meelde ei tuleta, et peaks kõndima. Marek küsis, et mis siis juhtub, kui ei tee punkte ära. Ütlesin, et midagi ei juhtu. Lihtsalt taskuraha siis ei saa ja keha liigutada ka ei saa ju. Marek ei näinud sellest veel probleemi.

Kolmapäeval oli minul ikka selline tunne, et see nädal ei saa kümmet kilomeetrit ka täis. Kui seni olin mugavalt Marguse õue pannud ja ise toas istunud, siis nüüd ajasin end liigutama. Tassisin lõkkesse laudu ja käisin ikka kõndimas ka. Sain lausa 8 kilomeetrit läbitud. Lastel oli selle päeva õhtuks seis selline, et Mareli 1 punkt, Marek 1 punkt. Ühesõnaga veel tehtav, aga juba läheb raskeks.

Neljapäeval Marekul vedas ja neil oli matk. Ehk siis teatud kilomeetrid olid selle abil tehtud. Marek ütles, et üle 6 km oli maa pikk. Panime siis kuus punkti kirja. Kuna mina unustasin lastele võtme anda, kui bussi pealt maha tulime, siis pidi Marek rattaga mulle järgi sõitma. Seega sai ühe punkti lisaks.

Reedel oli jällegi selline päev, kus ei saanud sammugi astuda. Meie Margusega uhasime autoga päev otsa ringi. Lapsed olid koolis/lasteaias ja õhtul sõitsid nad koos meiega autos. Ühesõnaga nulliring jälle.

Kostis viimane päev - laupäev. Seis oli veel kella kaheks selline, et Mareli 2 punkti, Marek 9 ja minul 18km. Ega ma väga ei lootnudki enam, et keegi meist oma punktid täis saab. Aga võtsin siis kätte ja mõtlesin, et proovin vähemalt.

Päeva lõpuks sain mina oma 30km läbitud :) Margus küll protestis vahepeal ja kohe üldse ei tahtnud eile liikuvas vankris magada, aga mis tal üle jäi. Tuli leppida. Ma saingi selle arvelt vahepeal joosta või laps süles kõndida.

Lapsed oma punkte täis ei saanudki. Marek oli küll veidi kurb, aga ütlesin, et järgmine nädal on uuesti võimalus taskuraha teenimiseks.



Tähenorijad (271/365)

FB blogipostituste reklaamigrupis tuli täna teemaks õigekiri. On teatud elementaarsed asjad, mida inimene peaks teadma õigekirjast. Toon siin välja mõned, mis minu meelest on ilmselgelt need reeglid, mida inimene peaks endale pähe tuupima.

NB! Ma tean, et ma teen ise ka vigu. Eriti, kui postitused on hetke ajendil kirjutatud. Ütlen siin kohal kõigile toredatele tähenorijatele (lugege palun seda väga positiivses võtmes), et minu postitustest leitud vigu võib mulle välja tuua. Enamasti jäävadki just siis vead meelde, kui keegi need eraldi välja toob.

1. -mata lõpp. Juba kooliajast meeles, kuidas meile räägiti, et me ei hakka kedagi matma. Seega kui on sõnas lõpp -mata, on seal üks T.

2. liide -gi, -ki. See käib sõna lõppu. Ei ole kelle+kile, on kelle+legi. Seda viga annab täiesti välja harjutada. Peab ise endale ainult kogu aeg meelde tuletama ja kohe kõva häälega üle kordama õige variandi.

3. b, d, g sõna sees helitute häälikute kõrval. Selle kohta on enamustel meeles reegel, et sellisel juhul tuleb need kirjutada tugevate tähtedena. AGA enamusel on meelest läinud, et sellel reeglil on ka erandid. Kaks erandit, mis enamasti meelest kipuvad inimestel minema, on see, et nõrk sulghäälik püsib liidepartikli -ki ees (nt tuledki) ja sama sõna muutevormides ei muutu nõrk tugevaks (nt seadma - seadsin).

4. Koma. Lauses, kuhu on põimitud mitu kõrvallauset, on neid komasid panna suhteliselt raske. Neid nii täpselt vaevalt keegi taga ajabki postitust lugedes. Aga sellised lihtsad asjad, et ja, ning, ega, või ette lauses koma ei panda (Edit: selle on üks erand, mis all kommentaarides on välja toodud) ja arvutis trükkides on tühik peale koma peaks ikka meelde jääma.

Väga hea on arvutis trükkides lahti hoida ka eki.ee leht. Sealt saab alati kontrollida, kas on õigesti või valesti kirjutatud sõna,

Millised õigekirjavead teid häirivad või kui palju te üldse sellele poolele tähelepanu pöörate postitusi lugedes? 



Kas sul on juba oma Valve või Valdur? (270/365)

Facebookis liikus ringi selline lahe pildike nagu all näha. Ja teate, minu meelest on selline vana valvekaamera 10 korda parem, kui mingi übermoodne tehnikavidin. Vähemalt siin maal elades. Enne jõuab terve vagunitäis vargaid su majast läbi käia, kui see vidinake teate edastab ja turvafirma kohale jõuab, aga naabritädi näeb kõike!

Nii, et enne kui hakkate kalli raha eest vidinaid muretsema ja igakuiselt mõnele firmale maksma, investeerige see raha kohvi ja küpsiste peale. Minge nendega oma mõnele naabrile külla ja tehke endale üks korralik naabrivalve piirkond. Ühe Valve või Valduri olemasolu on tunduvalt turvalisem, kui kleeps aknal, et meil on turvaalarm!

Meie hoiame küll naabrite majadel silma peal. No päris binokliga ringi ei vahi, aga näiteks ükskord käis Priit pimedas rattatiirul, sest tundus miskit kahtlast liikumist olevat. Siin ju teavad kõik, kes kus elab ja kus peaks miskit toimuma ja kus mitte.

Ja kui pildi juurde tagasi minna, siis diil ju päris hea. Saate lausa neli paari silmi teie vara valvamiseks :)



Rotaviiruse vaktsiin (269/365)

Eelmisest aastast lisati rotaviiruse vaktsiin tasuta tehtavate vaktsiinide hulka. Kuna rotaviirus ise on väga kohutav haigus pisikesele lapsele, siis saan täiesti aru, miks seda tahetakse teha ja ka Margus saab need vaktsiinid kätte. Ühe ta juba sai, teise saab kolme kuuselt ja viimane oli 4,5 kuuselt, kui ma nüüd ei eksi.

Vaktsiini saamine ise on toredam, kui teised, sest seda ei süstita vaid lastakse väiksest pudelikesest suhu. Väidetavalt pidi see magus löga olema ja enamustele beebidele pidi see maitsema. Seetõttu oli õde ka natuke üllatunud, kui Margus jorises selle peale. Samas kõrvalmõjud on sellel täpselt samuti, nagu teistel vaktsiinidel.

Rotaviiruse vaktsiini kõrvalmõjudeks võivad olla palavik, lööve, kõhulahtisus, gaaside teke jne. Nii palju kui Internetist uurinud, siis vähemalt üks nendest ilmneb peaaegu kõigil. Nii ka meil. Teisipäeval sai Margus oma "maiuse" kätte ja iga päevaga läheb kõhu olukord hullemaks. Laps ise on pool päeva vähemalt rõõmus ja roosa, aga õhtune gaasitrall ja 24/7 mähkmevahetus on küll natuke liiast juba.

Ma loodan, et nädalaga saame selle saaga lõpetatuks pidada, aga 3. novembril lähme uuesti arstile ja saame uue doosi. Loodan, et siis sama lugu uuesti pihta ei hakka, sest me tahaksime juba ujumas käima hakata. Ostsime isegi juba mähkmed valmis selleks ja nüüd ei saagi minna. Mareli oli küll päris kurb, et nüüd seepärast lükkub ujumas käimine jälle edasi. Siiani ootas ta, et Margus piisavalt suureks saaks, et ma temaga avalikku ujulasse tahaks minna.

Eelnevatel lastel mul rotaviiruse vaktsiini pole tehtud. Ma pole 100% kindel, kas nad ka seda põdesid, aga vähemalt korra on nagu korralikus oksendamise-kõhulahtisuse viiruses ja nagu ma aru sain, peaks see vaktsiin aitama leevendada ka neid juhtumeid. Ühesõnaga ma loodan, et lõpuks on vaktsiinist ikka rohkem kasu, kui kahju :)


Lasteaiad sotsiaalmeedias (268/365)

Gätlin kirjutas oma blogis antud teemal ja kuna kommentaar oleks läinud liiga pikaks, siis ma kirjutan sellest juba pikemalt oma blogis :)

Mareli rühmal ei ole oma facebooki lehte. Selle eest on neil lasteaias Eliis. Eliis on nagu e-kool, ainult lasteaiale mõeldud. Seal saab vanematele infot jagada ja vanemad saavad näha, mida lapsed päeva jooksul on teinud. Tihti lisavad õpetajad  ka pilte üritustest või õppetegevustest. Ühesõnaga täidab ära nii facebooki grupi, e-maili kui fotode jagamise saidi ülesanded korraga. Ainuke miinus asja juures on see, et sa ei saa seda  vanemana nii mööda minnes üle vaadata nagu FB grupi puhul. Sinna tuleb ikka eraldi sisse logida.

Mul endal tööl (jah, nüüd on see ainuke püha kord, kus ma oma tööst täpsemalt räägin) on rühma jaoks facebook´is grupp. Õpetajana on see selles mõttes väga mugav, et ma näen ära, kes vanematest on teadet näinud ja kes mitte. Näiteks mõne kiirema teate puhul tean, kellele ma pean üle helistama ja kes on juba seda teadet internetist lugenud. Piltide koha pealt saab alati vanemate käest küsida, kas tohib nende lapsi pildistada ja nendest pilte sinna gruppi üles panna või ei. Meil oli piltide koha pealt reegel, et gruppi üles pandud pilte me ei jaga.

Ma parema meelega õpetajana eelistaks nende kahe võimaluse vahel valides Eliisi. Kui Eliis on lasteaeda tekitatud, siis sinna märgib õpetaja nagunii üles igapäevased tegevused, eesolevad üritused, saadab olulisemat infot jne. Siis jääb ära topelt info jagamine ja õppetegevustest ülevaate andmine eri kanalite kaudu.Veidi ehk turvalisem keskkond ka piltide mõttes (kuigi ka sealt saab pildid alla laadida ja soovi korral endale FB lehele lisada).  Samas vanemana on hea lihtne telefoniga facebook´ist läbi hüpata ja teated ära lugeda.

Marekul koolis aga on nii e-kool (ehk siis lasteaia mõttes Eliis) kui FB grupp. Nii on mõlema viisi miinused ära nullitud ja kogu info jõuab õigeaegselt kohale. Ka siis, kui e-kooli igapäevaselt ei jõua :)


Uni uneke (267/365)

Kui Esimene laps oli beebi, siis ta oli kõige kehvem magaja. Küll ma proovisin kussutades ja patsutades, õõtsutades ja lihtsalt pikali olles. Ühesõnaga kõike proovisin, aga Mareku uned olid ikka väga pinnapealsed ja lühikesed. Ainuke viis, kuidas ta magas veidigi pikemalt, oli kärus ja käru pidi kindlasti liikuma. Ja mitte niisama liikuma, vaid mööda kruusateed liikuma. Nii oligi kord, kus ma lihtsalt neli tundi kõndisin edasi-tagasi ema juures sisse sõiduteel, et laps ometi magada saaks.

Teise lapse ajast ma nii väga ei mäleta, et see magama panek suur tsirkus oleks olnud. Ega tema uned ka eriliselt pikad ei olnud ja kui ikka 1,5 tunnine uni tuli, siis oli mingi õnnepäev. Sel ajal, kui Mareli tita alles oli, tuli esimese lapse unedega jätkuvalt veel tunduvalt rohkem vaeva näha ja ju ta arvas, et ei hakka mu elu (enamustel kordadel ) päris põrguks tegema :)

Margusega on seni olnud kõige lihtsam. Teeb ta sünnist saati pikkasid, sügavaid unesid. Oma lühikese eluajaga on ta teinud üle 1,5 tunniseid unesid rohkem, kui Marek ja Mareli nende beebieas kokku. Tema magama saamine ei ole alati küll väga lihtne (enamasti just õhtused uned), aga meil on välja kujunenud praeguseks oma rutiin.

Esimeste unedega on alati kõige lihtsam. Nende jaoks piisab, kui laps voodi peale pikali panna ja lutt suhu. Kindlasti peab ka tekiots kergelt näol olema. Siis tuleb uni kiirelt, 1-2 minutiga. Kui kärru hommikusel ajal panna, siis enamasti ei jõua ma veel vankrit väljagi lükata, kui kutt juba põõnab mõnusalt. Hommikul on tal tavaliselt üks lühike, teine pikk uni. Näiteks praegu, poole kümne ajal on tal käsil pikk uni juba.

Pärastlõunase une magab Margus enamasti õues. Sel ajal ta väga enam toas ei taha magama jääda, aga vankris tuleb ikka veel uni kui nuiaga oleks pähe pandud. See uni on 95% juhtudel pikk, enamasti ikka üle kahe tunni. Vahel on ka lühem, aga siis on tal miskit kõhus haiget tegemas või muu häiriv asi kallal.

Õhtuste unedega tuleb kõige enam vaeva näha. Vanker on heaks abimeheks jätkuvalt, aga kui hommikul ja päeval piisab vankri välja lükkamisest, siis õhtusel ajal on vaja ka, et vanker liiguks uneajal kaasa. Aga emmele mõned lisasammud paha ei tee, nii me siis enamasti käimegi õhtul 16-18 vahel jalutamas.

Kuna ööuni tuleb alles 22 ajal enamasti, siis vahepeal jääb veel üks lühike uni, mis enamasti magatakse minu süles. Et see uni üldse saaks tulla, tuleb kõvasti vaeva näha. Lutt ja tekk on jätkuvalt hädavajalikud abimehed. Lisaks tuleb veidi nõksutada ja kussutada ja laulda ka kindlasti.

Kui päeva peale olen püüdnud vältida süles magama panemist, siis selle viimase ööune eelse unega ei saa kohe teisiti. Õues on juba nii pime, et siin kitsede, rebaste ja muude loomadega võidu ei taha pimeduses ringi uidata, aga toas ei taha uni kuidagi teisiti kohe üldse tulla.

Nagu enne mainisin, siis ka unelaul on oluline komponent tubaste unede korral. Meil on välja kujunenud juba omad lemmikud ja kui ikka suure kisa ajal kõrva vaikselt laulda "tuut-tuut-tuut, teeb elevandi lont...", võtab tuurid kohe maha küll. Vahel tulevad suuremad lapsed ka appi ja laulavad Margusele "kauges külas" või "mõmmi unelaulu".

Ja kui enne ööund nutt väga suureks läheb ja ilmselgelt on uneaeg juba pikalt üle lastud, siis aitab ikka kõige paremini emme tiss ja nii need unenäod tulevadki.

PS! Ärge arvake, et neid unenägusid väga kauaks kestab. Kui päeval on Margus hea magaja, siis öösel pole ta enam seda teps mitte. Millegi pärast on ta aru saanud, et söögivahed öösel peavad olema lühemad kui päeval. Nii me iga 2-3 tunni tagant teemegi söömispausi öösiti.



Mis ma teeks, kui sõda tuleb? (266/365)

Lugesin Herzi postitust ja viimane noot oli seal väga tume. Kuna ma olen ka mitmeid kordi, kui meie majast pidevalt pommitajad üle tuuseldavad, mõelnud, et mis ma siis teeks, kui sõda tuleks, panen lõpuks need mõtted ka kirja.

Esimene mõte oli, et panen plagama. Aga vaadates, mis ümberringi mujal toimub, siis ei oskaks vist väga valida, et mis suunas see kõige mõtekam oleks. Ja kuna Priit on raudpolt kindlalt sõja puhkemisel metsas püssi paugutamas, siis mis meil muud üle jääb, kui jooksu paneku plaan maha matta ja targemalt tegutseda.

Keegi ütles kunagi seda teemat arutades, et meil maja sellises pärapõrgus, et siin püsida olekski kõige targem. Ilmselt olekski, kui need pommitajad juba praegu pea iganädalaselt siit üle ei tuiskaks. Üks päev ehmusin kohe päris hullult, kui mingi hull pauk käis õues. Kohe väga kõva pauk. Veerand sekundit mõtlesin, et nüüd ongi sõda käes, aga edasi sain aru küll, et kellelgi lõhkes vist maanteel rehv.

Kuna aga linna pageda pole sõja korral kõige mõtekam, siis tuleb sõjakriisi ajaks tekitada plaan kodus istumisest. Priiduga arutades sel teemal selgus, et meie kelder pidi pommivarjendiks kõlbama küll. Kui just otse lagipähe ei lasta seda pommi. Ma juba genereerisin selle jutu peale mõtteid, et keldrisse tuleb igaksjuhuks hädaabipakk tekkidega valmis panna. Ja pumbale tuleks käsipump külge aretada, et kui maja õhku lastakse ja voolu pole, siis keldris konutades saab vett ikka. Ja hoidiseid on ka seal piisavalt, et mitte nälga jääda.

Kas me ellu ka jääks, kui sõda tuleb? No kui tõesti keegi siia pärapõrgusse tulla ei taha, siis äkki jääksimegi. No jah, kui just mingit tuumapommi siia ei saadeta. Siis pole kasu ei keldrivarjendist ega hädaabipakist keldri riiulil.

PS! Ärge küsige, miks ma selliseid mõtteid mõlgutan. Kui te vaid teaksite, mis igasugu imelikke mõttearendusi veel mu peast päeva jooksul läbi käib...


Blogi uus päis (265/365)

Olen ma juba ammusest ajast mõelnud, et peaks ka veidike oma blogi tuunima. Vahepeal oli mingi suurem laine, kus kõik õpetasid kuidas teha headerit ja kuidas übermoodsaid nupukesi igalepoole lisada jne. Siis ma väga ei viitsinud hakata jamama, sest iga teine blogi teine endale muudkui uusi päiseid. Olin edasi igav ja vanamoodne :D

Aga nüüd, kus ma jätkuvalt midagi tarka teha ei viitsi, võtsin ka selle käsile. Tegelikult pole ju siin miskit rasket. Vaatad ära, kui lai blogi päis on. Võtad lahti mõne banneri tegemise saidi. Ma kasutasin SEDA. Lisad sinna pildid, mida soovid. Kujundad ka väheke, kui selleks kätt antud on. Mulle ilmselgelt seda antud pole. Lisad teksti ka vajadusel ja voilaa, valmis ta ongi.

Hahaa, tagant järgi on jah jube hea nii rääkida. Tegelikult putitasin siin seda teha päris tükk aega. Pool aega võttis küll piltide otsimine, sest viimasel ajal pole üldse väga palju pilte jõudnud teha. Seega pole väga uusi korralikke pilte, millega päises eputada. Teiseks läks tükk aega, kuni tulin mõttele, kust ma headeri laiuse teada saan :D

Aga valmis ta sai ja nüüd mõni aeg ma seda ei puuduta. Las olla selline, nagu välja tuli. Mulle meeldib ja loodan, et teile ka :)    



Pildipostitus (264/365)

Kuna ma kohe mitte üldse ei viitsi see nädal mingil põhjusel midagi kasulikku teha, siis ma kasutan seda aega ära, et veidi rohkem blogida. Avastasin üks päev, et oma eesmärk (aastaga 365 postitust) ära teha, peaks ma kõvasti rohkem kirjutama. Tänase seisuga peaks olema 77 päeva 31.detsembrini. Seega ilmselt igapäevasest ühest postitusest ka ei piisaks, et see number täis saada.

Aga ei tahtnud sellest üldse kirjutada. Vaatasin pilte, mida Margusest üks päev tegin. Lõpuks sain mõned naerupildid ka temast kätte ja mõtlesin teile ka jagada :)







Ja lõpetuseks üks väike selfie meist kahest. Ehk siis esimene märk, et kodus istumine lapsega hakkab mõjuma. Muud tarka ei viitsi teha, kui endast ja lapsest pilte :D




Esimene veerand koolis (263/365)

Kuigi Marekul on koolis veerandite asemel trimestrid, siis selle nädalaga saab veerandik sellest kooliaastast ikkagi läbi ja ootamas on esimene vaheaeg. Ma ootan seda juba nii väga. Vist isegi rohkem, kui Marek ise :D Põhjus, miks me mõlemad ootame on lihtne - siis saab kauem magada. No mina just magada ei saa kauem (Margust need koolipäevad ju ei huvita), aga voodis lebotada saab ikka kauem :)

Kuidas siis see esimene periood koolist läinud on? Algus läks veidike üle kivide ja kändude. Tagant järgi võib vist võtta, et poisid pidid peale pikka suvist lahusolekut veidike kohanema uute tingimuste ja jälle igapäevase koos olemisega. Nii sai veidi nokitud ja torgitud üksteist. Korra pidi emme ka kurjemat häält tegema, aga sellega asi piirdus. Hetkel tundub, et asjad on klaaritud ära ja edaspidine suhtlus sujub juba libedamalt.

Hindeid saavad nad ka juba. Marekul seni kõik viied. Ega esimesest klassist muud ootagi :) Eks see hindamine hetkel pigem selline motiveerimise võimalus ja kes poleks uhke, kui kodus saab päeviku lahti lüüa ja seal kõik ilusad viielised reas. Eks seda viite saamist kergendab fakt, et tal on lugemine väga ladus nii trüki- kui kirjatähtedes. Aga käekiri pole ta parim külg (nagu minul endalgi), seega mingi hetk, kui käekirja harjutamise eest hakkavad hindeid saama, ei ole tal see eluke enam nii kerge.

Ühe märkuse on ka Marek saanud. Kirjutame selle tema tujutsemise arvele. Ei olnud ta veel täpselt selle koolisüsteemile pihta saanud, et kohati tulebki veidi enam pingutada kui harjunud ja teha asju nendel aegadel, kui õpetajal ettenähtud, mitte kui tema seda tahab.

Kui nüüd need esimesed nokkimised välja jätta, siis Marekule koolis meeldib. Eriti meeldib talle kodust igasugu raamatuid kaasa võtta ja neid õpetajatele näidata. Ja legod käivad ka siiani kaasa, et pikapäeva rühmas või vahetundides nendega mängida (loodan, et tunniajal on nad ikka ilusti karbis :D).

Kooli ringidest käib ta rütmikas ja mudilaskooris. Kuigi see pole ring, siis ujumas käivad ka kooliga. Lisaks on tal üks ujumistrenn lisaks kooliväliselt. Kooli spordiringis ta käia ei taha, aga järgmisest kuust saame kuu aega ühe spetsialisti juures võimlemas ka käia ja siis on meil ka kondikava, mille järgi kodus trenni teha.Veidi kahju tal on, et puutööringi neid veel ei võeta, aga lubas issiga kodus harjutama hakata. Siis vanemaks saades on osavam seal ringis.

Mis vaheajal plaanis siis on? Täiesti plaanivabalt võtta mõned päevad. Kuna kooliajast ei tahtnud väga Marekul puududa lasta, siis saab tema vaheajal kaks päeva Tartu haiglas ka istuda koos Priiduga. Ehk üritame midagi spontaanselt enne haiglasse minekut ära ka teha või kuskil käia, eks näis. Kõik oleneb ju kuidas tervis kõigil on.


Kes jääb lapsega koju? (262/365)

Kui laps sünnib, siis enamus ei kaalugi, et lapsega jääks koju isa ja ema saaks tööle tagasi minna peale dekreeti. Isegi seadus on nii sätestatud, et lapse esimesed 70 elupäeva peab ema lapsega kodune olema ja isal võimalust isapuhkusele jääda sel ajal ei ole. Meie jaoks see nii utoopiline plaan ei ole, et Priit Margusega koju jääks.

Siiani oligi plaan, et mina lähen detsembri või jaanuari algusest tööle tagasi. Nagu olen varemgi kirjutanud, siis mul pole kahtlustki, et ta Margusega hakkama ei saaks. Kindlasti saaks. Ainult söötmisega oleks mul rohkem majandamist, sest peaks välja lüpsma piima hakkama. 

Kui vaadata majanduslikult, siis oleks tema koju jäämine tunduvalt parem idee, kui see, et mina istun kodus. Siiski ei tulnud Priidu koju jäämine meil plaanidesse rahalistel kaalutlustel. Ma ei ole väga seda siin kajastanud, aga kevadel juhtus selline paha asi, et Priit ei saanud enam tööle sõita. Kuna aga ta töö oli selline, kus ta samuti pidi rooli keerama, siis jäi ka see koheselt ära. Nii tuligi mõte, et kuniks olukord on taastunud ja tal võimalus autoroolis jälle olla, jääb tema beebiga koju. 

Eks ta vahepeal ikka otsis ka võimalust, et kuhugi mujale tööle minna. Aga hirmul on suured silmad ja kui ta tõi põhjuse, miks tal uut töökohta on vaja, öeldi enamus kohtadest viisakalt kohe ära, et nad ei võta seda vastutust. Tahaks mõnele selle peale kohe üle kukla millegagi tõmmata. No igatahes tõenäosus, et ta enne aasta lõppu kuhugi tööle saaks oli suhteliselt null (jah, ühte kohta oleks saanud, aga sinna poleks mitte kuidagi ta kohale jõudnud, sest autoga ta ju minna ei saaks ja minul igal hommikul viia ja õhtul järgi minna oleks palga nii ära söönud, et see oleks juba mõttetu punnitamine olnud). 

Kusjuures minu jaoks oli see nii ulmeline, sest (täiesti erapooletult öeldes) ei tea mina teist nii head töömeest, kui Priit on. Ta oskab peaaegu kõike teha. Ja mida ta ei oska, haarab ta juhendamisel linnu lennult või veidi ajaga leiutab ise ka välja. See on ka tegelikult põhjus, miks ta nüüd lõpuks tööle tagasi minna sai. 

Kogu selle aja, kui ta nüüd kodus istus, oli ta oma töökohaga sidet pidanud, et kuidas olukord on jne. Nüüd nad tegid superüllatuse. Nimelt tegid nad ettepaneku võtta Priit vahetuste välisel ajal tööle tagasi. Nad andsid talle nö multifunktsionaalse ameti, kus ta saabki teha eri asju, millega ta tohib tegeleda. Ja tal on luba tööle tulla siis, kui esimene buss sinna jõuab ja lõpetada nii, et bussiga koju ka saaks. 

Meile see variant sobib ja isapuhkuse ootusest sai kiirelt emapuhkuse jätkamine. Kuigi ma mingis mõttes ootasin tööle minekut ja olin vaimselt selleks end valmistanud juba, siis olen ma praeguse lahendusega väga rahul. Esiteks ei pea ma ise kogu selle piimamajandusega mässama. Teiseks jääb ära lisastress, mis jälle uue rutiini tekitamisega raudselt tekiks ja kolmandaks saab Priit kodust välja (olgem ausad, keegi meist ei tahaks 24/7 kodus istuda ja nii mitu kuud või aastat).


BareBar toorbatoonid (261/365)

Üks kena Kristiine saatis meile proovimiseks 8 BareBari toorbatooni. Igaüks oli neist erinevat maitset, seega saime proovida ja valida, milline neist meile kõige enam meeldib.

Ega ma ausalt ei teadnudki enne, mis need BareBarid on. Kui pakkumise sain proovimiseks, siis hakkasin uurima. Tundusid täitsa huvitavad asjad. Samas ütlen ka ära, et ega ma väga kõrgeid panuseid esialgu maitsetele ei pannud, sest ei kujutanud ette, mis maitsega need võiks üldse olla.

Et te ka teaksite, millega üldse tegu, siis lühike kirjeldus teile:

BareBar on täiesti naturaalne batoon, mis on tehtud looduse parimatest koostisosadest. BareBari põhiliseks koostisosaks on datlid. Need on loodusliku energia allikad, kus valgud ja süsivesikud on ideaalses vahekorras. Terved datlid, marjad, viljad ja seemned on purustatud ja külmpressitud suupäraseks batooniks. Tootmisprotsessi käigus ei ole BareBare kuumutatud üle 42 kraadi, mis tähendab, et kõik tähtsad toitained ja aktiivsed koostisained on säilinud. BareBarid on 90-95% ulatuses vabad küllastatud rasvadest ja ei sisalda kunagi lisaaineid, neisse ei ole lisatud suhkrut ning need on piima, laktoosi ja gluteenivabad. 

Seda tarka juttu siia juuurde võiks ma pikalt kirjutada, miks see on parem valik, kui poes müüdavad müslibatoonid või šokolaadiampsuke. Aga usun, et kõik laseks jooksvalt selle jutu mööda. Ütlen vaid nii palju veel enne maitsetest rääkimist, et mina näen neid kui head vahepala endale käekotti või lapsele koolikoti nurka.

Nüüd maitsed. Esimesena maitsesime õuna ja kaneeli maitselist toorbatooni. Kuna ootused väga suured polnud, siis võtsin väikse ampsukese. Mu eelarvamused, et ilma suhkru ja meeta asi, ei saa magus olla, kadus hetkega. See oli väga hea batoon. Lausa nii hea, et mina rohkem, kui ühe ampsu seda ei saanud. Ülejäänud kadus kiirelt Mareku kõhtu. Ja kui Marek sööb, siis see on ülim kiitus toidule :)

Teisena proovisime punaste marjadega batooni. Maitselt jäi ta esimesena proovitud batoonile alla, aga hea oli ta samuti. Kuna seal ei olnud minu jaoks sellist väga tugeva maitsega lisandit datlile, siis käis viimase maitse üle ja seda marjade maitset eriti minu jaoks tunda polnud. Arvas ka Marek, et ei olnud see nii hea, kui esimene, aga ära sõi ta selle ikkagi ise ja mulle jättis jällegi vaid maitsmise rõõmu.

Kolmandana proovisime jõhvika oma. Kuna meil kellelegi jõhvikad ei maitse ja batoonil oli jõhvikamaitse täitsa tuntavalt olemas, siis meile see väga peale ei läinud. Aga sellele, kes jõhvikaid armastab, on see kindlasti väga hea vahepala.

Neljandana läks katsetamiseks mustika ja banaanimaitseline. Kui siiani said lapsed valida, mis maitse võtame, siis seda maitset tahtsin ma ise väga maitseda. Kuna nüüdseks oli mu ootused juba väga suured maitsete suhtes, siis ma ei pidanud pettuma. Hästi mõnus mahe maitse. Seda ma lastele ei loovutanud ka. Andsin neile nüüd võimaluse vaid maitsta ja ülejäänud sõin ise ära.

Viiendanda valis Mareli proovimiseks datli, mango, mee, ingveri  batooni. Hästi mõnus ja meeldivalt magus batoon. Lastele väga meeldis. Ma ei erista täpselt ära, mille maitse see oli, aga üks maitsetest jäi järelmaiguna suhu hästi mõnusalt pidama.

Kuuendana proovisime datli kookose batooni. Selle peale ütles Marek kohe, et see on nii hea! No ja võite arvata, kuhu see sujuvalt kadus :D

Kuniks Marek kookose oma ja Mareli mee-ingveri oma sõi, võtsin mina katsetamiseks vürtsika tsitruse batooni. Marek arvas, et see on kindlasti jube. Mina aga just ootasin selle omapärast koosluse maitset ja see oli tõesti huvitava maitsega. Sidruni maitse oli esimene, mis tuntav suus oli. Ja pärast söömist lõi suu kergelt õhkama. Seda just igapäevaselt ma vahepalaks ilmselt ei võtaks, aga kord nädalas sellist eksootilisemat maitset proovida oleks päris tore.

Viimasena proovisime apelsini astelpaju maitselist toorbatooni. Ei olnud see ei minu, Mareli ega Mareku maitsele sobiv. Apelsini maik oli küll hea asja juures, aga mingi kõrvalmaitse polnud sobiv meie jaoks. Kuna sel päeval ta söödud ei saanudki, proovisin järgmisel päeval seda uuesti. Ütleme nii, et kui eelnevalt teisi ja paremaid söönud pole, siis tundub täitsa söödav, aga siiski saadud valikust meie jaoks kõige kehvem.

Kui ma kohe homme päev endale neid tellima hakkaks (tellida saab SIIT) ja peaks valima kolm maitset, mis olid parimad, siis valiks mustika-banaani, datli-kookose ja õuna-kaneeli maitselise. Need läksid ka lastele hästi peale. Kui aga teist keegi tellima hakkab, siis soovitan ikkagi kõiki proovida. Enda maitsemeel on ikkagi kuningas. Lihtsalt mainin ära, et kui sulle datlid kohe üldse ei maitse, siis nende batoonide puhul on kõigis nendes see tunda (mõnes vähem, mõnes rohkem).




Trenn maaelu moodi (260/365)

Eile oli nii mõnus ilm. Läksime lõuna ajal välja ja olime seal praktiliselt pimedani välja (väikse söömis/söötmispausiga). Samas kõndima ei jõudnud ei mina, Marek ega Mareli. Lihtsalt ilm oli liiga hea, et raisata seda kõndimise peale. Jah, eilses olus oleks kõndima minek olnud aja raiskamine, sest trenni tegemiseks oli võimalusi teisigi ja neid me ka kasutasime.

Kuna meil on hästi auklik tee, siis oleme kogu aeg hoogu võtnud, et tellida veidi kattematerjali teele. Meie õnneks enamvähem kukkus meile sülle päris suur koorem kruusa ja üks kohalik ettevõtja tõi selle meile ise ilusti õue peale ära ka. Meie mureks on vaid see tee peale saada. Mõne asjaga kohe veab ja tasub vaid mõelda, et kui saaks ja juba saabki :)

Aga kuna meil ühtki masinat pole, mis aitaks kruusa tassida, siis hakkasime aga käsitsi seda tööd tegema. Kruus labidaga kärru, sealt augu juurde. Käru tühjaks ja rehaga siledamaks. Ja nii kordus see oi-oi kui mitu korda. Käru täis aitasid loopida nii Marek kui Mareli. Käru tühjendamas käisin ikka mina ise. See oli ikka päris raske.


Sel ajal, kui embkumb lastest käru täis loopis, viskasin mina suuremaid kive parkla alale. Mööda minnes saame nüüd väikse parkla ka õue peale ära teha. Siis ei jää ehk enam porri autoga kinni, kui vihmane aeg sügisel/kevadel on. No vähemalt loodame selle ka valmis saada, kuigi seda täies mahus enam nii väga käsitsi ära ei tee ja kuskilt on vaja siis ikka mingi hetk üks tore kopamees koos kopaga leida, kes abistaks :)

Kuna tuult eriti polnud, tegime ka lõkke üles ja tassisime sinna õhtupoole vana puitu, mis ehitusest jälle kogunenud hunnikutesse. Ühe pisikese hunniku saime eest ära, teine suurem ootab veel järgmist head ilma. Mareli leidis puude hunnikust ühe tüki, mis meenutas algselt püssi, siis juba kitarri. Järgmisel momendil oli see golfikepp ja siis kirves. Ühesõnaga üks hetk läks lastel mänguks asi kätte ära ja nad tegid jooksvalt tööpäevale lõpu.

Margus tundis ka, et tööpäev on läbi ja ärkas ka oma kolmandast ülipikast unest üles ja meie kadusime tuppa söötma ja teistele süüa tegema.

PS! Priit meiega koos tööd ei teinud. Tema tegi teist tööd ehk ehitas tuulekaste ja pani natuke voodrilauda. Nüüd on vaja veel üks sein tervenisti ja üks külg pooleldi panna. Siis on voodrilauaga ka ring peal :) 


6. liikumisnädal (259/365)

Kuigi ilmad on juba tunduvalt külmemaks läinud, siis kõndimata ei saanud ka see nädal jätta. Minu puhul tundub, et võiks isegi eesmärki tõstma hakata, sest 30km tuleb suhteliselt kergelt täis, kui just väga nirud ilmad pole või palju kodust väljas toimetamisi. See nädal sai kokku kõnnitud minul 38km ja kaks päeva olid sellised, kus ei kõndinud üldse.

Lastega on aga kuidas kunagi. Mõni nädal saavad nad sujuvalt oma punktid täis, teine kord peab üks või teine lõpus väga palju pingutama. Kui eelmine nädal oli pingutajaks Marek, siis seekord sai Mareli kõvasti vaeva näha, et oma punktid täis saada. Mareli puhul on raskendavaks ka asjaolu, et ta ei sõida rattaga, vaid kõnnib oma punktid. Nii et ühe päevaga 7 punkti ära teha oli päris koormav tema jaoks. Aga ära tegi (mitte jutti muidugi).

Marek sai sel nädalal jälle ühe punkti üle eesmärgi tehtud ja sai lisa 5 senti selle eest. Neile on selle 6 nädalaga juba päris suur summa koguenud (lapse mõistes muidugi). Õnneks nad väga ei torma seda laristama, vaid saavad aru, et kui koguda, saavad nad selle eest midagi suuremat juba osta. Nii ma olengi juba vahepeal osa sente-münte paberraha vastu neil välja vahetanud, et kunagi midagi ostma minnes ainult sentidega kuhugi minema ei pea.

Ei tea, mis see ilmake edaspidi teeb, aga varsti peab vist Mareku ka kõndimise peale üle tooma (ja sellega ka temal nädala eesmärgi 10km peale). Kuigi ta rattaga sõites katab näo ära ja otse külma õhku sisse ei ahmi, siis ikkagi kardan, et varsti on õhk nii külm ja karge juba, et parem oleks, kui ta meiega vaikselt kõndimist harjutaks. Talvel nagunii rattaga sõita ei saa :)


Maal pole midagi teha? (258/365)

Üks päev poest koju kõndides hakkasin mõtlema, miks kirutakse maal elamist. Ei ole siin ju midagi nii hullu. Selle põhjal panin kirja mõtted meie kodukoha võimalustest. Ehk mõni näeb seda kohta kui enda potensiaalse tulevase koduna :)

***

Ma ei ela linnas. Ma ei ela ka kuskil linna ääres. Ma ei ela isegi mitte suurema asula külje all. Ma elan maal. Ühes väikses külas. Ühesõnaga nii pärapõrgus, kui üldse vähegi võimalik. Võõrad inimesed, kellel selle kohaga side puudub, nii selle koha kohta ilmselt ütlekski. Pärapõrgu, kus pole tööd, pole midagi teha ega kuskil aega veeta. Nii vaid tundub, aga mis on reaalsus siin elades?

Esiteks töö. Jah, meil siin kohapeal on tööd suhteliselt vähe. Aga lähima 25-30 km raadiusesse jääb väga palju asutusi, kus saab ilusti tööd, kui oled vähegi tööinimene ja sul mingit eriti jubedat häda kallal pole. Enamus kohad on sellised, kuhu saab kandideerida ka ilma spetsiifilise hariduseta (Imavere saeveski, Suure-jaanis puidutööstused, Põltsamaa felix jne), seega ei tohiks haridustase ka enamasti takistuseks jääda. Transport tööle on pisike miinus, aga kui ise piisavalt vaeva näed, saab ka selle lahendatud. 

Sellega jõuame järgmise teemani - transport. Usute või mitte, aga ka meil käivad bussid. Meie kodust 2km kaugusel bussipeatuses peatud buss vähemalt 7-8 korda päevas, kui mitte tihedamini. Jah, bussid võiks olla paremini ajastatud ja tööinimeste peale veidi enam mõelda, aga pole hullu. Lisaks enamasti käivad inimesed nagunii tööle autoga. Kel autot pole, see lepib kokku naabri, sõbra või kõrval maja Jukuga, kes nagunii samasse kohta tööle suundub ja klapib kütteraha maksmisel. 

Võite öelda, et linnas elades on töö enamvähem ukse taga. Jah, mõnel üksikul on see luksus. Aga enamasti käivad inimesed ikka bussi või autoga tööle. Võib olla on vahemaa veidi lühem, aga kui arvestada näiteks Tallinna tänavate ummikuid ajakulusse sisse, siis ajaliselt võib Tallinna ühest linna otsast teise kauemgi minna, kui maal elades kodust tööle.

Kui emad-isad saavad tööle, siis kuidas lastega on? Meil on koha peal oma lasteaed ja ka kuueklassiline kool. Loodetavasti püsib kool veel aastaid, sest hetkel lastepuudust lähitulevikus ei tundu olevat. Peale kuuendat klassi on lähima 10-15km raadiuses valida lausa 3 kooli vahel, kuhu edasi õppima minna.

Aga kuidas selle meelelahutuse poolega siis on? Lastel on koolis päris mitu ringi. On tegevust nii spordi-, laulu- kui kunstihingega lapsele. Kui vähegi ema-isa saab/viitsib sõita, siis on võimalus ka muusikakoolis, ujumas või muudes trennides käia kooli väliselt veidi kaugemal. 

Ema-isa jaoks on tingimused minu meelest veel eriti head. Meil on oma spordisaal, kus on aktiivselt tegutsemas nii võrkpalli kui indiaka trennid. Lisaks jõusaal, kus peab lausa ajaliselt ära jagama, millal mehed, millal naised, et kõik aparaatide peale ikka ära mahuks (ja mitte seetõttu, et masinaid väga vähe oleks). Lisaks on võimalusi laulmiseks, tantsimiseks ja ka aeroobiliseks liikumiseks rohkem kui ühes kohas lähiümbruses. Mis minu jaoks veel hästi tore on, siis meie kodust 10 km kaugusel hakkab toimuma ka beebide lauluring.

Mis veel oluline? Pood? Meil on oma külapood. Täiesti normaalse kaubavalikuga. Ja kui ei taha just suurde ostukeskusse minna, siis 20-25 km raadiuses on olemas konsum, maxima, gross, säästumarket. Seega mine kuhu poodi tahad. Apteek? On ka olemas 10km kaugusel. Ja raamatukogu on ka olemas. 

Kuidas nüüd tundub see maa elu? Ma ütleks, et ka linnas pole midagi teha, kui inimene ise ei taha teha. Ka linnas peab enamasti sõitma veidi, et trenni/ringi kohale jõuda. Ka linnas tuleb tihti tööle/kooli jõudmiseks transporti kasutada. Ainult et linnas ei ole sellist rahu ja vaikust, nagu maal. Linnas pole ka nii turvaline liigelda lapsel. Ilmselt on see inimeseti erinev, aga minu jaoks on linnas elamisel miinuseid kamaluga. Aga nagu ütlesin, on inimesed erinevad ja mina polegi ju kunagi linnatüüpi olnud.

PS! Kui kedagi hakkas huvitama maale kolimine, siis meil siin Kabalas praegu müüa üks ilus korter (vajuta SIIA). Pealegi, kust mujalt sa saad nii odava raha eest sellises seisus korteri? Eks ikka maalt ;)
Üks maja on ka kv.ee-s müüa (vajuta SIIA).


Septembrikuu kokkuvõte (257/365)

Kuigi ma teen iga nädal kokkuvõtteid, kuidas meie kõndimisvõistlus on läinud, mõtlesin teile siia ka kuu kokkuvõtte teha. Rohkem siis enda vaatenurgast. Ja võib olla mitte niivõrd ainult trenni (või selle puudumise) seisukohast, vaid üldisemalt tervislikkuse koha pealt.

Alustame siis trenni poole pealt. Kõndimisega on mul kõik väga hästi. Kuna praegu Margus eelistab magada õues ja toas magama paneku peale ainult protesteerib, siis kilomeetrite täis saamisega probleeme pole. Loodan, et ilm ka minu kõndimist pooldab ja väga rõvedaid külma ja jäise tuulega mind veel kimbutama ei tule.

Endomondo saatis mulle eelmise kuu kokkuvõttena sellised numbrid, nagu all pildil näha on.
Kuigi mul kogu aeg ei ole endomondo tööl, kui ma ennast liigutan, siis enamasti üritan ikka seda kasutada. Võib öelda, et kui kõnd on pikem kui 3km, siis kindlasti on mul ka endomondo app tööle pandud. Seega saab selle programmi järgi suhteliselt täpselt vaadata, kas olen olnud aktiivne või mitte.



Söömise koha pealt olen ma veidi lohet mänginud. Ütleme nii, et põhi toidukorrad on kõik viisakad ja portsud isegi olen saanud normaalsesse suurusesse. Aga minu patustamise aeg on ikka see õhtune aeg. Enamasti on see selline aeg, kus Margus ka veidi virilam on, vahel teevad suuremad pätti ja siis peab neid korrale kutsuma jne. Ühesõnaga närv kipub vähe krussi tõmbuma. Ja minu jaoks on see magus nii hea lohutus (jah, ma tean, et söögist lohutust otsida ei ole üldse hea). Üritan ennast selle koha pealt parandada.

Teine viga, mis kipub vahel söömisesse sisse tulema, on see, et lõuna jääb vahele. Kui suuremad kodust ära, siis üritan päeva jooksul võimalikult palju tehtud saada. See tähendab, et peale hommikusööki on enamasti kuni 15.45-ni non-stop ringi uhamine. Ja puhke hetkedeks on need momendid, kus Margus sööb või 10-15 minutit enne ta uut und, kus ta pole enam nõus niisama voodi peal kuulama mu juttu või laulu. Selles suhtes üritan ka end parandada.

Aga hoolimata väikestest patustamistest ja mitte kõige paremast toiduaegadest kinni pidamisest, on kaal langevas suunas liikumas. Võiks muidugi veidi kiiremini liikuda. Oleks ju tahtnud selle sünnituseelse kaalu juba kätte saada, aga ilmselt paari nädalaga jõuame sinna maale ka lõpuks.

Teistpidi võttes ehk ongi hea, et kaal väga suure hurraaga ei lange. Ehk pole siis kadu vähemalt vee ja lihaste arvelt ja ei mõjuta mu söömise piiramine niivõrd piimakogust. Ja võib olla ei tule kõik nii kiiresti realt maha kukkumise korral tagasi ka (mitte, et see mul plaanis oleks).

Ahjaa, üks asi aitaks veel kaalust kiiremini alla saada. See, kui sünnipäevi vähem oleks. Suure pere puhul on kogu aeg kellelgi sünnipäev või mõni muu tähtpäev. No ja kuidas ma siis saan jätta kooki proovimata :D

Üldjoontes olen septembriga päris rahul. Ilmselgelt minust ainult mingi rohelise sööjat ei saa. Seega ei hakka ka üldse seda taga ajama. Samas magusast võiks näppe küll veidi enam tagasi hoida. Ei tea, ehk on see imetamise süü (hea ju millegi taha pugeda, eks:D), et selline magusavajadus on. Ühesõnaga selle koha pealt peab veidi tööd veel tegema.

Trenni koha pealt võiks nüüd selle jooksmise värgi ka käima saada. Sellise külmaga ju hommikuti enam joosta ei taha ja päeval enamasti enam ei viitsi. Eks vaatab seda asja. Kuna meil nüüd spordisaal alustas ka oma hooaega, siis ehk eksin sinna vahetevahel ära. Jõusaalis võiks ju käia ja võrkpalli pole ka sada aastat mänginud. Lisaks pidi neljapäeviti üks tuttav hakkama trenni andma. Seega väljavaated trenni tegemisele on hea. Pole midagi, et elame maal. Võimalused on siiski väga mitmekülgsed trenni tegemiseks ;)