ID kaarte tegemas (285/365)

Pildid Id-kaartide tegemiseks sai tehtud juba sada aastat tagasi, aga tegemiseni polnud ma ikka veel jõudnud. Põhiline põhjus selleks oli see, et Paidesse oleme sattunud viimasel ajal enamasti reedeti ja siis on asutus, kus Id-kaarti teha, kinni.

Hakkasin ükspäev uurima, et kuidas ma saaks posti teel kõik neli Id-kaarti ära teha. Muidu võiks ju veel edasi lükata ja oodata head päeva, kui "suurde linna" asja jälle on, aga minu enda kaart hakkas kohe kehtivust kaotama.

Tegelikult on tore, et nüüd saab ka e-posti või tavaposti teel neid taotlusi teha. Kes ikka vähegi viitsib mässata, saab ilusti asja tehtud ja ei pea kuskil asutuses järjekorras passima.

Selleks, et postiga saata, tuleks veidi koopiaid dokumentidest teha, printida välja avaldused ja siis need ära täita. Pilte on ka vaja. Laadisin endale selle avalduse juba alla ja pidin hakkama välja printima, aga siis sai viitsimine otsa. Ma ei leidnud üht juhet üles, mida printeri ühendamiseks vaja ja siis viskasin mõtte nurka. Otsustasin ikka kohapeal ära käia.

Täna käisin siis ära Paide esinduses. Minu õnneks polnud ühtki inimest seal midagi taotlemas või kätte saamas. Me Margusega saime lausa valida, millise tädi jutule lähme. Margus ärkas isegi sellise tähtsa momendi puhul üles. Ikkagi tema esimese ID kaardi tegemine.

Minu pilt neile millegi pärast ei kõlvanud (no jah, juuksevärv on ju hetkel absoluutselt teine) ja saadeti uut pilti tegema putkasse. Margus ootas ilusti ja jonnima ei hakanud. Tegelikult hakkas tal söögiaeg peale tulema ja ma palusin jumalat, et ta seal kõva häälega kriiskama ei hakkaks (ja kui oleks hakanud, siis oleks viisakalt ta ära söötnud).

Nii kaua, kuni see viisakas tädi pabereid tegi, suutis Margus kõva häälega maad ja ilmad kokku laliseda, tädile laua peale puristada oma tatti ja üldse ila igale poole mujale poetada. Tädi andis selle peale mulle salvräti ainult ja naeratas. Üldse ta naeratas iga asja peale (no täitsa imelik ühe eestlase kohta eks :D)  ja oli üliviisakas kogu aeg (see ka paljudele tuttav omadus pole). Üks hetk, kui Margus seletamisega väga hoogu läks, siis tädi soovitas veidi kõndida. Et lapsel huvitavam oleks.

Lõpuks saime ikka kõik neli avaldust ilusti tehtud. Mina sain kõvasti allkirju panna ja veidi raha loovutada nende eest. Õnneks laste ID kaardid on tunduvalt odavamad ja päris vaeseks mind ei tehtud. Nüüd peame ootama veel toredad 30 päeva ja siis saame uued dokumendid kätte.


No comments:

Post a Comment