Uni uneke (267/365)

Kui Esimene laps oli beebi, siis ta oli kõige kehvem magaja. Küll ma proovisin kussutades ja patsutades, õõtsutades ja lihtsalt pikali olles. Ühesõnaga kõike proovisin, aga Mareku uned olid ikka väga pinnapealsed ja lühikesed. Ainuke viis, kuidas ta magas veidigi pikemalt, oli kärus ja käru pidi kindlasti liikuma. Ja mitte niisama liikuma, vaid mööda kruusateed liikuma. Nii oligi kord, kus ma lihtsalt neli tundi kõndisin edasi-tagasi ema juures sisse sõiduteel, et laps ometi magada saaks.

Teise lapse ajast ma nii väga ei mäleta, et see magama panek suur tsirkus oleks olnud. Ega tema uned ka eriliselt pikad ei olnud ja kui ikka 1,5 tunnine uni tuli, siis oli mingi õnnepäev. Sel ajal, kui Mareli tita alles oli, tuli esimese lapse unedega jätkuvalt veel tunduvalt rohkem vaeva näha ja ju ta arvas, et ei hakka mu elu (enamustel kordadel ) päris põrguks tegema :)

Margusega on seni olnud kõige lihtsam. Teeb ta sünnist saati pikkasid, sügavaid unesid. Oma lühikese eluajaga on ta teinud üle 1,5 tunniseid unesid rohkem, kui Marek ja Mareli nende beebieas kokku. Tema magama saamine ei ole alati küll väga lihtne (enamasti just õhtused uned), aga meil on välja kujunenud praeguseks oma rutiin.

Esimeste unedega on alati kõige lihtsam. Nende jaoks piisab, kui laps voodi peale pikali panna ja lutt suhu. Kindlasti peab ka tekiots kergelt näol olema. Siis tuleb uni kiirelt, 1-2 minutiga. Kui kärru hommikusel ajal panna, siis enamasti ei jõua ma veel vankrit väljagi lükata, kui kutt juba põõnab mõnusalt. Hommikul on tal tavaliselt üks lühike, teine pikk uni. Näiteks praegu, poole kümne ajal on tal käsil pikk uni juba.

Pärastlõunase une magab Margus enamasti õues. Sel ajal ta väga enam toas ei taha magama jääda, aga vankris tuleb ikka veel uni kui nuiaga oleks pähe pandud. See uni on 95% juhtudel pikk, enamasti ikka üle kahe tunni. Vahel on ka lühem, aga siis on tal miskit kõhus haiget tegemas või muu häiriv asi kallal.

Õhtuste unedega tuleb kõige enam vaeva näha. Vanker on heaks abimeheks jätkuvalt, aga kui hommikul ja päeval piisab vankri välja lükkamisest, siis õhtusel ajal on vaja ka, et vanker liiguks uneajal kaasa. Aga emmele mõned lisasammud paha ei tee, nii me siis enamasti käimegi õhtul 16-18 vahel jalutamas.

Kuna ööuni tuleb alles 22 ajal enamasti, siis vahepeal jääb veel üks lühike uni, mis enamasti magatakse minu süles. Et see uni üldse saaks tulla, tuleb kõvasti vaeva näha. Lutt ja tekk on jätkuvalt hädavajalikud abimehed. Lisaks tuleb veidi nõksutada ja kussutada ja laulda ka kindlasti.

Kui päeva peale olen püüdnud vältida süles magama panemist, siis selle viimase ööune eelse unega ei saa kohe teisiti. Õues on juba nii pime, et siin kitsede, rebaste ja muude loomadega võidu ei taha pimeduses ringi uidata, aga toas ei taha uni kuidagi teisiti kohe üldse tulla.

Nagu enne mainisin, siis ka unelaul on oluline komponent tubaste unede korral. Meil on välja kujunenud juba omad lemmikud ja kui ikka suure kisa ajal kõrva vaikselt laulda "tuut-tuut-tuut, teeb elevandi lont...", võtab tuurid kohe maha küll. Vahel tulevad suuremad lapsed ka appi ja laulavad Margusele "kauges külas" või "mõmmi unelaulu".

Ja kui enne ööund nutt väga suureks läheb ja ilmselgelt on uneaeg juba pikalt üle lastud, siis aitab ikka kõige paremini emme tiss ja nii need unenäod tulevadki.

PS! Ärge arvake, et neid unenägusid väga kauaks kestab. Kui päeval on Margus hea magaja, siis öösel pole ta enam seda teps mitte. Millegi pärast on ta aru saanud, et söögivahed öösel peavad olema lühemad kui päeval. Nii me iga 2-3 tunni tagant teemegi söömispausi öösiti.



No comments:

Post a Comment