Laste jõulupidu (351/365)

Käisime eile Mareku ja Mareli jõulupeol. Selles suhtes on ikka väga mugav, et üks asutus on. Ei pea kahel eraldi peol käima ja saab ühe õhtuga selle tralli tehtud. Eks ta parajalt väsitav päev ole sellest olenemata.


See kord oli minu jaoks peoks ette valmistumine veidi mugavam, kui tavaliselt. Marekule riideid otsima ei pidanud, sest nende klassi lapsed esinesid rahvariietes. Mareliga oli veidi peamurdmist, sest enamus kleitidest on ta välja kasvanud või ei ole need jõulupeoks sobilikud. Aga saime selga panna selle hiljuti kaltsukast ostetud veidi suure kleidi. Ma ei saagi aru, miks need kleidid ideaalis nii minid peavad olema ja kuigi numbri järgi peaks kleit paras olema paari aasta pärast, siis minu meelest oli juba praegu pikkus paras (ikka üle põlve juba).


Margus sai ka kiirelt omale riided. Esimene katsetus oli väike, aga teise ringi proovimine oli juba edukas. Mul endal nii edukalt ei läinud. Olin lausa kolm-neli variant valmis võreka äärele pannud, et siis enne minekut jubedatest variantidest kõige parem välja otsida :D Ei õnnestunud vist kõige paremini, sest üks poiss ütles, et ma olen piparkook :D Ma ei võtnud seda solvangu, vaid komplimendina.

Peole jõudsime lausa 10 minutit varem, kui pidasime. Ja ma polnudki pealaest jalatallani higine. See on päris suur edusamm võrreldes eelnevate pidudele minekuga. Jätkuvalt kehtib meie kodus selline suhtumine, et mees peab iseennast riidesse saama, ülejäänud pere on ema rida. Seega ei teagi, kas olin paremini valmistunud seekord või on lapsed juba tunduvalt tublimaks saanud ja ei vaja enam nii palju ema juhendamist. Ilmselt ikka esimene variant :)

Pidu algas ja kuskil 5 minuti pärast sain ma juba Margusega saalist välja joosta. No ei istu sellele kutile peod. Saalis olen, siis röögib. Ukse taga oli rahulik ja nii ma siis terve peo ukse taga istusingi ja üritasin ühe silmaga piiluda, kuidas lapsed laulavad ja tantsivad.

Kõige rohkem tahtsin näha Mareku rahvatantsu esinemisi. Laulmisi näinud ju küll ja veel, aga see oli midagi uut :) Väga ilusad tantsud olid. Õpetaja on vist nendega ikka hullu vaeva näinud, sest ma hästi ei kujutanud ette, et mu Marek nii hästi tantsida võiks :D

Nii palju, kui nägin, oli muud etteasted ka ilusad ja mõnusad. Mareli oli küll laval väga mossis näoga ja tundus, nagu hakkaks nutma. Arvasin, et miski asja pärast mossitab, aga pärast ütles, et ige oli valutama hakanud. Oli teine küll jah vaatamisel punane, aga millest? Kes seda teab, sest tänaseks ei ole enam miskit viga.

Jõuluvana tuli ka ikka. Lapsed said lausa mikrofoni luuletust lugeda. Tegelikult oli see väga hea, sest muidu on alati see asi, et üldse ei kuule, mida lapsed ette loevad. Nüüd oli väga hästi kuulda.


Pärast jõuluvana käimist oleks pidanud järgnema meie tavaline pildistamise voor, aga küll jonnis üks ja siis teine (ja siinkohal Marek ja Mareli olid väga viksid ja viisakad, nii et võite aimata, kes jonnima hakkasid :D). Käisime andsime siis Mareku klassijuhatajale, pikapäevaõpetajale ja Mareli rühma õpetajatele kingid üle ja tulime tulema.

Enne, kui uksest välja läksime, andsime majahoidjale ka jõulukingi. Ta on meile justkui kasuvanaema, sest ta alati hoiab ja nunnutab Margust, kui hommikuti lapsi viin. Samas aitab ta suuremaid riidesse ja sätib salli, mütsi või jopekraed üle, kui vajadus tekib. Ühesõnaga üks vaat et kõige vajalikum inimene maja peal :)

Koju jõudes oli mu väike jonnipurikas Margus ümber vahetatud itsitava poisikluti vastu. Ei tahtnud ta ikka veel magada, kuigi oli üleval olnud tugevalt üle kolme tunni Enamasti ei suuda ta kaht tundigi rahulikult üleval olla viimastel päevadel. Aga no me siis vaatasime veel laste kingid üle (mõlemad jäid väga rahule saaduga) ja sõime mõned kommid (mina sõin siis, Margus ei saanud midagi). Lõpuks ikka tuli väsimus ründama ja siis tuli ka une-Mati.

Aga ega seda unekest kauaks jätkunud. Üks purikas hammas hakkas end välja juurima, nii et saime veel enne südaööd mõned korrad häälepaelu pingutada väga pingsalt. Aga õnneks teine pool ööst oli juba rahulik ja sain ka mina veidikeseks magama jääda.


No comments:

Post a Comment