Võistlus laste vahel? (334/365)


Pean vist jälle ette ära ütlema, et järgnev tekst on ainult minu nägemus asjast ja reaalselt ma ei tea, mis eesmärgiga on teised inimesed oma postitusi sõnastanud. Mina vaid tõlgendan nende ritta pandud sõnu nii. 

***

Olen päris mitmes beebigrupis Facebook´is. Seega jookseb mu seinale päris palju beebide pilte minisünnipäevadest, niisama lebotamisest ja naljakatest nägudest. Mis iseenesest on armas ja tihti peale võtab muigama küll, kui jälle üks ülinaljaka olemisega beebi otsa vaatab.

Nende piltide vahele on ka tekstilisi postitusi. Mõned on sellises stiilis nagu ma ise sinna vahel harva postitan. Ehk siis mureliku alatooniga postitus, mis on seotud lapse tervise, imetamise, üldiselt emaduse või naiseks olemisega. Osa küsivad infot mingite asjade suhtes. Siis on veel hulk postitusi stiilis "mu laps on nii ja naa vana ning juba oskab ise istuda/roomata/kõndida jne" ja väga tihti järgneb küsimus: Kas teie omad oskavad ka? 

Ma alati mõtlen, et miks panna postitus sellise sõnastusega. Ma saan aru, et oled ülihäppi, et su pisike sai suure edusammuga hakkama arengus ja tahad seda jagada. Aga miks osa sõnastavad oma postituse, nagu tegu oleks mõne spordialaga, kus kõike tuleb võrrelda?  Kus ühed on väga tublid ja teised peaks justkui häbenema või muret tundma, sest tema beebi veel ei ole arengus seal maal.  


Isenenesest on väga tore, kui emad jagavad oma laste edusamme. Just hiljuti näiteks oli meie juulibeebide (no Margus on hilinenud juulikas) grupis video, kus üks beebi roomab ilusti. Väga tore video ja vaatasin seda hea meelega. Ema tekstist, mis video juures oli, ei olnud sõnagi sellest, et kas teised ka juba nii tublid on. Sellepärast oli seda kohe eriti hea vaadata, sest ei tulnud välja seda võistlusesse surumise hetke. 

Teistpidiseid näiteid ei hakka siia lisama, sest tean küll, mis siis minu grupis olemisest saab :D Aga neid jagub. Tegelikult olengi hakanud erinevates gruppides, kus selliseid postitusi kõige rohkem tuleb, oma aktiivsust piirama, ja rohkem sõna võtma seal, kus õhkkond tundub toetavam ja ei tunneta nii väga seda võistlusehõngu. 

Ma üldse ei poolda sellist "vaata, Maril on juba 10 hammast suus, aga miks sinu Jüril ainult 1?" suhtumist. Igal lapsel tulevad oma arenguetapid omal ajal. Kellel veidi varem, kellel hiljem. Kui mõni oskus liialt hilineb, oskab juba perearst sellele tähelepanu pöörata. Seega ma üldse veel ei muretse, et Margus ei pööra ei üht ega teistpidi, hambaid ka veel suus pole ja sõnu ka ei räägi :D 


PS! Ma ei arva, et nüüd üldse ei tohiks rääkida sõbrannaga, et kus maal kummagi laps on. See on üldse teine asi. Jutt käib just nendest, kelle lapsed on enamustest oma eakaaslastest veidike arengus ees ja siis on kohe kindlasti vaja uurida, kas teised ka on seal maal juba. Ja siis pooled vastused tulevad stiilis "kas peaks muretsema" ja teised "ei peagi veel oskama".


2 comments:

  1. Mulle see ka ei meeldi, iga laps on erinev ja eriline.
    Teine asi on, mis mulle ei meeldi on see, kui järjest pidevalt vingutakse sama asja üle ja kui keegi annab nõu või ütleb midagi muud, mis ei meeldi siis kohe solvutakse ja minnakse kohe kaitsepositsiooni.
    Mul oli üks emme, kes igapäev aina hädaldas, kui raske tal lapse gaasivaludega ikka on ja ainult hüppab palli temaga ka magada ei saa jne,algul kõik ikka lohutasid ja andsid nõu, lõpuks sai ühel teisel emmel vist kõrini ja ütles otse, et selle asemel, et hädalda igapäev sama teema üle ja istuda fb vb puhkas ja oleks rõõmsas emme. Oi milline sõim siis vastu tuli.
    Üldse olen märganud, et osad rühmad on, kui lasteaed, kui midagi ei meeldi, siis kohe sõiman või kustutan, algul arvasin, et ainult nö noored pubekad teevad nii, aga üha rohkem panen tähele, et on just 35+ emmed need, kes nii teevad ja on arvamusel, et nemad teavad vaid tõtt ja mida teised ka teavad (pole üldse halva pärast mõeldud, et keegi ei solvuks, eks igas vanuses on häid ja halbu lambaid, lihtsalt mina olen on lapse grupis seda märganud nii).
    Olen ise ka pigem nö lugejana neis rühmades ja laste teemadel suhtlen pigem lähedamate sõpradega või nendega,kes pk ajast jäänud on (nüüd on mul kahju, et pk enam pole :( )

    ReplyDelete
    Replies
    1. no täpselt. Tihti jään ka mõtlema, et huvitav kui vanad need emmed on, kes iga asja peale kanakätsi viitsivad korraldada :D

      Aga pereklubist jah kahju.. Just paar päeva tagasi proovisin jälle uuesti, et EHK on tagasi tekkinud. Aga FB lehe järgi sain aru, et loota väga pole mõtet.

      Delete