1. jaanuar 2016

See aasta on alanud väga koduselt ja tubaselt. Olen täiesti enda elemendist väljas. Loodan, et nüüd terve aasta selline ei saa olema. Öeldakse ju, et nii, kuidas uue aasta vastu võtad, nii ka terve aasta läheb.

Kui selle järgi võtta, siis tuleb meil üks raske aasta. Eile õhtul iga tunniga, mis kell südaööle lähemale lõi, jäi Margus järjest haigemaks. Lõpuks oli juba päris kurb teda vaadata, sest nina muudkui jooksis tatti, silm selle mõjul ajas aga rähma ja olemine oli igati sant. Uni ka ei tahtnud kuidagi tulla ja seega oli ta lõpuks viis tundi jutti üleval. Mu vaesed käed lõid tuld, sest üle 9 kilost last süles tassida pole just kõige kergemate killast ülesanne.

EI hakanud ka sellise haige lapsega õue ilutulestikku vaatama minema. Teised muidugi läksid. Piilusin aknast siis. Väga lähedal aknale ka olla ei saanud, sest Margus ehmus paari esimese paugu peale nii ära, et hakkas nutma. Seega pidin olema piisavalt kaugel aknast, et ta väga ilutulestikku ei näeks ega kuuleks.

Täna oleme päev otsa ravinud. Kuna Marekul ka kurk veidi kähe, siis on nad kahekesi üksteise võidu auru teinud ja Margust olen kreemitanud ja õlitanud saja asjaga, mis võiks parandada ta olemist. Ja muidugi rhinomer on ka iga natukese aja tagant sõbraks.

Õnneks palavikku pole siiani üles löönud ja ehk ei löö ka. Palavikust olenemata on laps täitsa loid ja magab enamuse päeva maha. Küll lühikeste unede kaupa aga vähemalt magab. Loodan, et magab oma haigust välja ja homne päev on juba tunduvalt rõõmsam :)

Kui nüüd igast asjast positiivset otsida, siis pole mul aega olnud väga külmkappi piiluda ja maiustada. Laps on kas kaisus maganud või mul süles olnud või mõnel vabal minutil, kus ta on rahulikult olnud, olen kodutöödega tegelenud. Ega seal külmkapis tegelikult suurt midagi polegi :D NIi et patustada poleks võimalik ka parima tahtmise juures.

Tegelikult oli mul plaanis esimese jaanuari puhul kõndima minna ja puha, aga no kuhu sa lähed, kui üks nii tõbine :( Aga ei miskit, elus tulebki takistusi ette ja küll jõuab kõndima ka :) Kui mitte täna, siis homme ikka :) Ehk Margusel siis parem ja saan kasvõi üksi veidike minna värsket õhku hingata ja rahus olla. Sest ega see põetaja roll on ikkagi alati ju emmede rida.


No comments:

Post a Comment